Obsah (13)

§ 436§ 174§ 175§ 122§ 132§ 173§ 162§ 176§ 138§ 144§ 477§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 07.06.2018.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-4845

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, 4 et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2. Käesoleval juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu 24.11.2014.a kohtumäärus tsiviilasjas nr. 2-12-15324, millega mõisteti hagejalt välja menetluskulud kostja kasuks summas 1929,60 eurot ja viivis protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Vaidlust ei ole selles, et kostja pööras lahendi täitmisele summas 1 500 eurot (tl 8).
3. Kostja vaidleb hagile vastu muuhulgas põhjusel, et hagi esitamisega on rikutud TMS § 221 lg
4. Tulenevalt täitemenetluse seadustikust ning Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadest on kohtulahendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (RKTKo 3-2-1-11-15). Iseenesest on kostja õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-15 ja on osundanud, et tasaarvestusolukord tekkis enne 24.11.2014.a kohtumääruse tegemist. Kuid kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-11-15 ka selgitanud, et TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.
5. Kohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on eraldiseisev menetlus (

18. peatükk, 5 jagu), milles kohus määrab jõustunud kohtuotsuste alusel kindlaks menetlusosaliste menetluskulude rahalise suuruse. Jõustunud 08.03.2013.a ja 21.02.2014.a. kohtuotsustega tsiviilasjas 2-12-15324 menetluskulud XXX kanda ning menetluskulude kindlaks määramise menetluses samas tsiviilasjas ei saanud kohus revideerida menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on kohtul pädevus hinnata üksnes menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (vt

§ 174

lg 1 ja

§ 175lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa avada uusi vaidlusi sisuliste asjaolude üle, sh esitada tasaarvestuse avaldust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab pool esitada kindlaksmääramiseks oma menetluskulud ja siis neid tasaarvestada vastaspoole menetluskuludega. Kohus selgitab, et menetluskuludevälise tasaarvestuavalduse vastuväite esitamisel tuleb kohtul kõigepealt hinnata, kas tasaarvestusavalduses esitatud nõue on üldse olemas, kas üldse esineb tasaarvestuse olukord, samuti tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Seega oleks sisuliselt tegemist täiesti uue vaidlusega, mis tuleks lahendada hagimenetluse nõuete kohaselt ja mis väljuks menetluskulude kindlaksmääramise piiridest. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist Riigikohtu lahendi 3-2-1-11-15 p 11 toodud erandliku olukorraga, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis 5 seisukoha. Seega ei ole hageja minetanud õigust esitada kohtulahendist tuleneva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

1. Hageja palub tunnistada sundtäitmise lubamatuks põhjusel, et ta on kostjal tema vastu oleva nõude tasaarvestanud temal kostja vastu oleva kahjunõudega. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et ei ole hagejale kahju tekitanud ning ka seetõttu ei ole hagejal õiguslikult võimalik tasaarvestada oma väidetavat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu jõustunud kohtulahendist tuleneva kostja nõudega hageja vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
2. Vaidlust ei ole selles, et hageja korterile tekkis katuseremondi käigus 30.07.2011.a veekahju. Kahju ja kahju tekitaja tegevuse või tegevusetuse vahel peab olema põhjuslik seos, s.t kahju peab olema tulenenud kahju tekitaja teost või tegevusetusest. Hageja on seisukohal, et kahju tekkis tema korterile kostja tegevuse tagajärjel. Kuigi kohus on palunud korduvalt hagejal selgitada, milles seisnes kostja tegu või tegevusetus, hageja seda teinud ei ole.
3. Kahju tekkimise ajal kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 järgi on korteriühistu korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Seega on korteriühistu üheks seadusest tulenevaks ülesandeks korteriomanike ühise omandi hooldamine, näiteks elamu tehnosüsteemide korrashoidmine, katuse parandamine, maja ühiskanalisatsiooni hooldamine. Kohus leiab, et korteriühistu vastu kahjunõude esitamine on võimalik üksnes olukorras, kus korteriühistu on jätnud oma kohustused täitmata ja selle tagajärjel on korteriomanikule tekkinud kahju. Kostja on esile toonud, et ta tellis katuse renoveerimiseks Tallinna linnalt projekteerimistingimused ja nende alusel omakorda hoone katuse renoveerimise projekti (tl 7677). Kostja sõlmis töövõtulepingu katuse renoveerimistööde teostamiseks AstradeGrupp OÜga ning lepingu omanikujärelevalve teostamiseks Ein & KO OÜ-ga (tl 77, pöördel-83). Veekahjustuse tuvastamise aktis on märgitud, et kahjustused tekkisid korteriomanditele katusele ebapiisava kilekatte paigutamise tõttu (tl 9, pöördel). Kohus nõustub siinjuures kostjaga, käesoleval juhul ei saa kostjale ette heita tema tegevusetust. Kohtu hinnangul on kostja igati täitnud oma kohustused korteriomaniku ees sellega, et korraldas nõuetekohase katuse renoveerimise - kostja võttis projekteerimistingimused, tellis ehitusprojekti, olemas oli ehitusluba, kostja sõlmis töövõtulepingu nii ehitustööde teostaja kui ka omanikujärelevalve teostajaga. Seega tegi kõik vajaliku, et muuta korterelamu katus e hoone välispiire veekindlaks. Kuivõrd veekahju ei tekkinud põhjusel, et kostja ei hoolitsenud katuse korrashoiu eest, siis kohtu hinnangul kannab vastutust otsene kahjutekitaja ehk osapool, kes teostas töid – töövõtja, mitte korteriühistu, kes sõlmis lepingu töövõtjaga. Millist tegu hageja kostjale ette heidab, hageja selgitanud ei ole.
4. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja on vastutav hagejale veekahju tekitamise eest, leiab kohus, et kostja rikkumine on vabandatav VÕS § 103 tähenduses. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 ja 2 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks 6 või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja on esile toonud, et vihmasadu, mille tagajärjel kostja korterile veekahjustus tekkis oli erakordselt tugev. Nii on Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut leidnud, et nii tugevat vihmasadu, nagu see oli 30.07.2011.a Tallinnas, ei olnud esinenud varasema poole sajandi jooksul (tl 84-85). Kostja ega kilesid katusele paigaldanud ettevõtja ei saanud ette näha, et katuse remondi ajal tabab Tallinna poole sajandi tugevaim vihmasadu ning katusele paigaldatud kiled ei pea vastu sellist erakordset sademetekogust. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et Kotzebue 5 hoone katuse rekonstrueerimise käigus katusele vihma kaitseks seatud kilede vahelt sademete sissevool hageja korterisse käsitletav vääramatust jõust tingitud kahjustustena. Seega ei vastuta kostja hagejale tekkinud veekahju eest.
5. Samas on kostja 27.03.2014.a üldkoosolekul otsustatud kinnitada veekahjude hüvitamise komisjoni otsused, millega otsustati hüvitada muuhulgas hageja korteriomandile tekitatud kahju summas 1500 eurot (tl 21-22). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et viidatud korteriühistu üldkoosoleku otsus on mittetäielik kohustus VÕS § 4 mõttes. Tegemist ei ole ei „härrasmeeste kokkuleppe“ või hasartmängust tuleneva kohustusega. KÜS § 13 lg 4 järgi on korteriühistu otsused elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Kostja on ise esiletoonud, et nimetatud otsust tühistatud ega vaidlustatud ei ole, seega on võetud kohustus kohustuslik ka korteriühistule endale.
6. Kostja on esile toonud, et 2013.a mais oli hagejal kostja ees majandamiskulude tasumise võlgnevus summas 2 006,25 eurot. Kostja tugineb sellele, et tasaarvestuse teostamise tulemusena lõppes kostja poolt hageja ees võetud kohustus tasuda hagejale korteriremondihüvitis kuni summas 1 500 eurot. Kohus nõustub kostjaga. Kostja poolt hagejale 10.06.2013.a väljastatud majandamiskulude arvelt selgub, et kostja on tasaarvestanud 1 500 euro suuruse korteriremondihüvitise kostja majandamiskulude võlgnevuse tasumise nõudega hageja vastu (tl 86 ja 86, pöördel). VÕS § 198 järgi tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kuivõrd hageja ei ole esiletoonud, et ta ei ole 10.06.2013.a arvet, mille peal on märge et võlgnevuselt on maha arvestatud veekahjude hüvitus vastavalt hüvitamiskomisjoni otsusele kätte saanud, siis on tasaarvestus toimunud arve kätte saamisega. Ka ei ole kohtu ette toodud asjaolu, et hageja oleks vaidlustanud veekahjude hüvitamise komisjoni 15.05.2013 otsust ega kostja 27.03.2014 üldkoosolekul vastuvõetud otsust veekahjude hüvitamise komisjoni otsuste kinnitamise kohta ning tegemist on kehtivate otsustega.
7. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et seetõttu on kehtiv ka veekahjustuste hüvitamise põhimõte: hüvitis veekahjustuste eest kuulub tasaarvestamisele tasumisele kuuluvate majandamiskuludega või võlgnevuse korral kostja ees võlgnevusega. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal oli kostja vastu kehtiv kahju hüvitamise nõue, siis kuivõrd kostja on temal lasuva kohustuse tasaarvestanud hageja võlgnevusega aastal 2013.a siis ei saanud hageja aastal 2016.a. tasaarvestada temal kostja vastu olevat nõuet kostja kahju hüvitamisekohustusega, kuivõrd see oli aastal 2013 tasaarvestamisega lõppenud. Kuivõrd aastal 2016.a ei olnud kostjal enam hageja ees kohustust, mida saaks hageja oma täitedokumendist tuleva kohustusega tasaarvestada, siis ei saanud hageja ka tasaarvestust teostada.
8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et sundtäitmine täiteasjas nr 022/2016/88 ei ole lubamatu. Seega tuleb jätta rahuldamata XXX hagi Korteriühistu Kotzebue 5 vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr. 022/2016/
10. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 7 Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
11. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 132

lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel hageja saadav kasu olla 1 500 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 1 500 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 26.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuivõrd kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 27.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 28. Kostja esindaja esitas 29.05.2018.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab

§ 176lg-te 1 ja 5 nõuetele.

Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 1 663,20 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 9,9h ulatuses tunnihinnaga 168 eurot (käibemaksuga). Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et kostja ei ole käibemaksukohustuslane. 29.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 30. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

1. Kostja esindaja on teinud järgmised toimingud: tutvumine hagiga ja olukorra analüüs 2,5h; vastuse koostamine hagile 4h; valmistumine istungiks 2h; osalemine kohtuistungil 0,9h; 8 tutvumine 13.03.2018 kohtuistungi protokolliga ja taotluse koostamine selle protokolli parandamiseks 0,5h. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
2. Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 168 eurot (käibemaksuga). Kohus leiab, et tegemist on õigusteenuse osutamisel keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis käesoleva vaidluse puhul on osaliselt põhjendamatu. Käesolev vaidlus oli sisuliselt keskmise keerukusega. Menetlus on läbinud sisuliselt ühe kohtusüsteemi astme. Tõendite maht on tavapärane. Asjas peeti üks istung. Vaidluse ajaline kestus on olnud tavapärane. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat ja Euroopa Liidu õigust ning nimetatud asjaolud annavad aluse lugeda tsiviilasja keerukaks

§ 175lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel.

Seega ei olnud antud vaidlus kostja esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasumäär oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Arvestades eeltoodut ning asja olemust, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjale õigusabi osutanud esindaja mõistlikuks tunnihinnaks 150 eurot (käibemaksuga). 33. Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 9,9h, mis kostja lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikus peetud tunnihinda (150 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 1 485 eurole. Kohus rahuldab kostja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja menetluskulud summas 1 485 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 178,20 euro ulatuses (taotletud summa 1 663,20 eurot – rahuldatud summa 1 485 eurot). 34.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 35.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik 9 10