← Eesti

2-18-6587/22

Obsah (17)§ 657§ 652§ 654§ 442§ 230§ 5§ 232§ 436§ 171§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2019, Tal

) § 162 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kostjate esindajate ajakulu on põhjendatud 9 t ulatuses tasumääraga 150 eurot tund, s.o rahaliselt kokku 1 620 eurot (= 9 × 150 + 20%). Seega tuleb hagejal kummalegi kostjale hüvitada menetluskuluna 810 eurot. Apellatsioonkaebus 7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses jääb hageja selle juurde, et esineb alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. 3

(7)Maakohus lahendas asja elatisvaidlusena ega arvestanud, et vaidluse esemeks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamine, mille raames oleks pidanud kohus hindama, kas hageja poolt ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemine oli põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et hageja suudab ja saab kokkulepet täita. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja on saanud teha teatud kulutusi, on tal ka ülalpidamiskokkuleppe täitmiseks vahendid olemas. Kohus ei ole välja toonud, millistest vahenditest suudaks hageja neid kohustusi täita. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejale on kulutuste tegemiseks ülekandeid teinud abikaasa, sest ilma abikaasalt saadud vahenditeta, ei olnud kokkuleppe täitmine võimalik, sest hagejal puudus töökoht ja stabiilne sissetulek. Hageja ei oleks ülalpidamiskokkulepet üles öelnud, kui ta ei oleks jäänud pikaajaliselt töötuks ja tal oleks olnud stabiilne sissetulek, mis ületab kokku lepitud summasid. Hageja sissetulek oli väiksem, kui kokkuleppe täitmisega seonduvad kohustused. Kostjate vastus apellatsioonkaebusele 8. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht 9. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja leiab, et ülalpidamiskokkuleppe osalise ülesütlemise eeldused on täidetud, mistõttu ta ei ole kostjatele võlgu. Hageja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning õigusnormide vääralt kohaldamist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 1¹ kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
  2. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 18¹ nimetatud elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja ja laste ema
  3. juuni 2011 sõlmitud ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping, elatise maksmise kokkulepe, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping sisaldab kokkulepet hageja seadusest tuleneva laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 esimese lause mõttes (tl-d 11–20). Nimetatud lepingu p-s 5 on hageja ja laste ema kokku leppinud, et hageja maksab lapse ülalpidamiseks elatist igakuiselt summas 350 eurot ning lisaks sellele kannab laste koolitus- ja sünnipäevade kulud (lepingu p-d 5.1, 5.4, 5.6.2).
  4. Sellist vanemate kokkulepet saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kokkuleppe pooleks on vanemad kui lapse ülalpidamise kohustust samal ajal täitma kohustatud osavõlgnikud PKS § 105 lg 3 mõttes, mitte aga laps (vt Riigikohtu
  5. veebruari 2016 määrus asjas nr 3-2-1-10115, p 13). Kolleegiumi hinnangul tulenevad vaidlusalusest ülalpidamiskokkuleppest õigused ja kohustused üksnes vanematele. Lapsed ei ole lepingu pooleks ning isegi kui neid pidada iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi üksnes lepingupooltel. Seega on hageja põhjendatult esitanud ülesütlemisavalduse teisele vanemale (tl 10). Kuna aga täitemenetluses on kohtutäitur 4

(7)sissenõudjatena käsitlenud lapsi, siis pidi hageja esitama käesoleva hagi laste vastu, tuginedes ülalpidamiskokkuleppe osalisele ülesütlemisele (tl-d 4 ja pöördel, 7 ja pöördel).
  1. Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest ja täiendavast selgitusest on hageja
  2. veebruaril 2018 lepingu üles öelnud osaliselt, s.o osas, mis ületab igakuiselt lapsele makstava elatise miinimummäära, s.o ülesütlemise ajal 250 eurot (tl 10). Hageja on esitanud kohtule võlgnevuse osas arvutused
  3. mai 2018 menetlusdokumendis (tl 36–38).
  4. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (

§ 652lg 1 p 1).

Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud. Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS § 195 lg 1) ning ülesütlemiseks ei pea pöörduma kohtu poole. Kehtiva ülesütlemise tagajärjel vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostjad võtavad omaks, et kostjate ema on hageja ülesütlemisavalduse
  2. veebruaril 2018 e-kirja teel kätte saanud (kostjate
  3. mai 2018 menetlusdokumendi p 3, tl 47). Ülesütlemine on toimunud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai ja ülesütlemine on vormivaba.
  4. Elatise suurust mõjutavate asjaolude muutumine annab aluse öelda leping üles ka üksnes osaliselt, s.o osas, milles elatist maksma kohustatud vanemalt ei saa kõiki asjaolusid arvestades mõistlikult nõuda ülalpidamiskokkuleppe täitmist kokkulepitud suuruses kokkulepitud tähtpäevani.
  5. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal esines mõjuv põhjus osaliselt leping erakorraliselt üles öelda (VÕS § 196 lg 1). Maakohus leidis, et lepingu p 5 osalise ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping on kehtiv. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse normi, leides, et lepingu osalise ülesütlemise eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega (

§ 654lg 6).

  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka suuremat osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
  2. Tulenevalt hageja ülesütlemisavaldusest seisneb mõjuv põhjus selles, et hageja koondati ning tema ainsaks sissetulekuks on töötu abiraha. Hageja on selgitanud, et sõlmis ülalpidamiskokkuleppe ajal, kui tema sissetulekuks oli 5 000 eurot kuus (neto). Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi asemel asunud arutama elatise vaidlust. Maakohus on täiendavalt käsitlenud mõjuva põhjusena ka asjaolu, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi arvestades liiga suur. Hageja on
  3. mai 2018 menetlusdokumendis esitanud väite, et kokkulepitud elatis ületab ilmselgelt laste 5

(7)mõistlikke vajadusi. Nimetatud menetlusdokumendis tugines hageja täiendavalt ka asjaolule, et laste ema sissetulek on hageja sissetulekust oluliselt suurem. Kohus peab otsuse tegemisel võtma arvesse ja analüüsima kõiki menetluses hagi või vastuväidete alusena esitatud väiteid ja asjaolusid. Seega on maakohus hageja väiteid põhjendatult

§ 442lg 8 järgi otsuses analüüsinud.

20. Siinjuures märgib kolleegium, et hageja kohustus oli

§ 230lg-st 1 tulenevalt tõendada VÕS § 196 lg 1 kohaldamise eeldusi.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2 teine lause).

Maakohus hindas hageja väiteid esitatud ja vastuvõetud tõendeid hinnates. 21. Ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemiseks annab aluse muuhulgas asjaolu, et kohustatud vanema sissetulek on oluliselt vähenenud või õigustatud vanema oma suurenenud. Maakohus eeltoodud asjaolude esinemist ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohus on hinnanud tõendina hageja pangakonto väljavõtet (tl 40 ja pöördel) ning lugenud selle alusel tõendatuks, et hageja tegutseb ettevõtjana ja võiks saada tulu ettevõtlusest. Hageja pangakontole on tehtud makseid kolmandate isikute poolt, mistõttu pole usutav hageja väide, et tal polnud tööd ega sissetulekut. Töötukassa

  1. märtsi 2018 otsusega on tõendatud, et hageja töötab alates
  2. märtsist
  3. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei olnud ajutine töökoha kaotus mõjuvaks põhjuseks VÕS § 196 lg 1 mõttes, sest asja materjalidest nähtuvalt ei mõjutanud see oluliselt hageja majanduslikku seisu, heaolu ega toimetulekut. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud kostjate vastuväidete alusena esitatud asjaolusid analüüsides. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja majanduslik seis on parem, kui ta on kohtumenetluses näidanud. Hageja pangakonto väljavõte tõendab, et hagejal oli pärast töökoha kaotust, s.o juuli 2017, sissetulekuid. Lisaks sellele on kolleegiumi arvates põhjendatud hinnata hageja varalist seisundit juulist 2017 kuni veebruarini 2018 hageja tegeliku elustandardi järgi. Alates
  4. märtsist 2018 hageja töötab, kuid hageja ei ole avaldanud kohtule oma sissetulekuid.
  5. Kolleegium möönab, et ebatäpne on maakohtu otsuse p-s 34 esitatud järeldus, mille kohaselt ei ole ülalpidamiskokkuleppest tulenev elatis 350 eurot kuus miinimummäärast märkimisväärselt suurem. Tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et ülalpidamiskokkuleppe p-s 5.1 nimetatud igakuisele elatisele lisanduvad ka koolitus- ja sünnipäevakulud, s.o umbes 175 eurot ((2000 + 100)÷12) kuus. Samas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest, et kohus on käsitlenud osalist ülalpidamiskokkuleppe ülesütlemist terve p 5 osas, mitte ainult alapunkti 5.1 osas. Eelmärgitu ei ole kolleegiumi hinnangul seega menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis mõjutaks asja lõppjäreldust, sest ainuüksi ülalpidamiskokkuleppes kokku lepitud miinimummäärast kõrgem elatis ei anna kokkuleppe ülesütlemiseks alust. Kuigi hageja väitis, et kokkulepitud elatis on laste vajadusi arvestades liiga suur, ei ole hageja oma väite tõendamiseks esitanud tõendeid ega selgitanud elatise suuruse mõju kokkuleppe kehtivusele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  6. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja

§ 171lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 24. Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel õigesti hageja kanda. 6

(7)Maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kostjate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme või ületas diskretsioonipiire. Seega ei ole kolleegiumil alust muuta maakohtu kindlaksmääratud kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt

§ 174

lg-le 3 määrab kolleegium kindlaks kostjatele hüvitatavate apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need hagejalt kostjate kasuks välja. 25.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostjate lepingulise esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 2,75 t ja õigusabi osutati tasumääraga 150 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 495 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine 2,5 t ulatuses, mis hõlmab nii kaebusega tutvumist, analüüsi ja sellele vastamist. Põhjendatud ei ole panna hagejale kohustust hüvitada kostjate lepingulise esindaja poolt ringkonnakohtu 5. detsembri 2018 määrusega tutvumise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulu, s.o 15 min eest 45 eurot. Kuna nende toimingute tegemine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja menetluskulude nimekirja oleks saanud kohtule esitada kostjate seaduslik esindaja ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 11.

novembri 2014 määrus asjas nr 3-2-1-77-14, p 12 kolmas lõik).

  1. Maakohus määras kostjate lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 150 eurot (km-ta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist on keskmise sarnase õigusteenuse eest makstava tasuga. Ringkonnakohus rahuldab kostjate menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 2,5 t, tunnitasust 150 eurot ning kostjate kinnitusest, et nad ei saa tagasi õigusteenuselt tasutud käibemaksu, kujuneb hüvitatavaks summaks 450 eurot ( = 2,5 × 150 + 20%). Kostjad on osalenud menetluses samas ulatuses ja neil on ühised lepingulised esindajad. Ringkonnakohtus kantud lepingulise esindaja õigusabikulu tuleb hüvitada kostjatele võrdselt, s.o 225 eurot ( = 450 ÷ 2) kummagi kostja kasuks.
  2. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja kostjate taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.