KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (TAGASELJAOTSUS) Kohus Kohtunik Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2018. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-10718

§ 415lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral.

Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid. Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada. Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Tagaseljaotsuse teeb kohus ilma kirjeldava ja põhjendava osata (

§ 444

lg 3), pidades siiski vajalikuks käsitleda lühidalt hagi osalist rahuldamata jätmist. Tagaseljaotsuse tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (

§ 468lg 1 p 2).

Kohus teeb tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja, kellele hagi on kätte toimetatud, ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul (

§ 407lg 1). Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. 2

§ 407lg 6 alusel rahuldamata (vt nt Riigikohtu 03.05.2017.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 16 jj). Sissenõudmiskulude hüvitise nõue peab vastama võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 nõuetele, millega on ette nähtud tarbija poolt hüvitamisele kuuluvate sissenõudmiskulude piirmäärad. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 esimese lause alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 45,5 % aastas, s.o 0,1247 % päevas. Viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära ligi 6 korda. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10.05.
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõuded osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja seisuga 18.06.2018 sissenõutavaks muutunud viivise summas 134,01 eurot (= 5,32 + 4,74 + 4,14 + 3,45 + 2,74 + 1,93 + 1,06 + 0,16 + 110,47) ning edasiulatuva viivise samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.
5. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju esile toonud, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, s.o mitte üle põhivõla summa. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173lg 1).

Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 67% ulatuses, peab kohus juhindudes

§ 163

lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda. Kohus, tutvunud hageja menetluskuludega (riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 420 eurot), leiab, et need kuuluvad rahuldamisele osaliselt (sh riigilõiv 350 eurot ja põhjendatud 3

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik 4