Obsah (9)

§ 436§ 405§ 230§ 144§ 162§ 442§ 122§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse tegemise aeg 21. detsembril 2018.a, Tallinnas ja koht Tsiviilasja number 2-17-14563 Tsiviilas

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu 2 ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4. Käesoleva asja hind on 766,80 eurot. Kohus on asja lahendanud lihtmenetluses

§ 405

lg 1 alusel (t/l 25).

§ 405

lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Menetlusosalised on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses (t/l 47-48). 5.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista lukuvahetuse kulu summas 70 eurot, töövaidluskomisjonis tekkinud õigusabikulu summas 600 eurot ja võla sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Kuivõrd hageja on esitanud kostja vastu kolm erinevat nõuet, siis annab kohus neile kõigile hinnangu eraldi.
2. Vaidlust ei ole pooltel selle üle, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 24.08.2016.a tööleping nr. 002/16, millise kohaselt töötas kostja müüja-klienditeenindajana (t/l 40-41). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel tekkinud erimeelsused on lahendatud töövaidluskomisjoni poolt 24.07.2017.a otsusega töövaidlusasjas nr. 4-1/1015/17 (t/l 6-9) ja 30.11.2017.a otsusega töövaidlusasjas nr. 4-1/1959/17 (t/l 54-57).
3. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 5.2.4 kohaselt on töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisel sõltumata lõpetamise alusest töölepingujärgse viimase tööpäeva lõpus tagastama kõik temale tööandja poolt usaldatud dokumendid ja materiaalsed väärtused (t/l 40 pöördel). Vaidlust ei ole, et poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud alates 03.05.2017.a.
4. Hageja on edastanud kostjale 05.05.2017.a kell 7:20 PM e- kirja, millises palutakse tagastada kaupluse võti, kuivõrd seda tehtud ei ole (t/l 32). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tagastanud tööruumi nr. 17 võtme 09.05.2017.a kell 10:05 J M-S, kes on selle omakorda edastanud hageja juhatajale K S kell 11:25 (t/l 11-12).
5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ja lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
6. Hageja esindaja poolt kostjale 05.05.2017.a kell 19:20 edastatud e- kirjas ei ole teatatud, kellele ja mis tähtajaks peab kostja kaupluse võtme tagastama. Kohtule esitatud LVR Kapital OÜ 18.05.2017.a arvest nr. 0001720 nähtub, et hageja on ostnud luku ja luku vahetuse maksumusega 70 eurot + käibemaks (t/l 10). Nimetatud arvest nähtub, et aeg, millal on arvel märgitud teenus osutatud on 05.05.2017.a ehk sama kuupäeva, mil hageja on palunud kostjal võti tagastada. Seega leiab kohus, et hageja on ennatlikult asunud vahetama ukse lukku, kuivõrd reedel 05.05.2017.a ei olnud teada, kas kostja võtme tagastab. Kostja on võtme tagastanud teisipäeval 09.05.2017.a. kell 10:05 (t/l 11-12). 3
7. Eelpool toodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole antud juhtumil tõendanud, et kostja tegevus põhjustas hagejale kulutuse summas 70 eurot tekkimise ja seetõttu hagi selles osas rahuldamisele ei kuulu.
8. Lisaks eelnevale palub hageja kostjalt välja mõista töövaidluskomisjonis tekkinud õigusabikulu summas 600 eurot. Kostja vaidleb nimetatud nõudele vastu ning leiab, et hagejal puudub alus õigusabikulude hüvitamiseks.
9. Kohtule esitatud töövaidluskomisjoni 24.07.2017.a otsusest töövaidlusasjas nr. 41/1015/17 ei nähtu, et asja menetlemisega tekkinud kulude jaotus oleks poolte vahel kindlaksmääratud (t/l 6-9). Ka ei tulene sel ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest menetluskulude hüvitamise regulatsiooni. 15.

§ 144

p 4 kohaselt on kohtuväline kulu seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. 16. Õiguskirjanduses on leitud, et kommenteeritava sätte (

§ 144

p 4) mõttes ei ole kohtuvälisteks kuludeks need kulud, mida isik kandis seoses vaidlusesemega ja vaidluse kohtuvälise lahendamisega, neid kulusid saab nõuda VÕS § 128 lg 3 või § 127 lg 2 alusel. Seadus ei sätesta, millised kulud on kohtueelse menetluse kulude koosseisus ja kuuluvad hüvitamisele (Villu Kõve, Inga Järvekülg, Jaanus Ots, Maarja Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 706).

1. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
2. Riigikohus on 10.02.2016.a kohtumääruses tsiviilasjas nr. 3-2-1-177-15 punktis 12 leidnud, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus

§ 144

p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas

§ 162lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga.

Seda vaatamata asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.

§ 144

p-st 4 ei tulene, et kohtuvälised kulud on üksnes n-ö kohustusliku kohtueelse menetluse kulud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kui see säte ei hõlma kohtueelse menetluse kuludena töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulusid, jääb arusaamatuks, millises kohtueelses menetluses tekkinud kulusid selles silmas peetakse. Eeltoodud seisukohta toetab kolleegiumi varasem praktika. Kolleegium on 21. septembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldanud mh seisukohta, et töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik

§ 144p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega.

Kolleegium selgitab lisaks, et tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldatud seisukoht ei ole vastuolus kolleegiumi varasema praktikaga (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-6310 ja nr 3-2-1-183-14 tehtud lahenditega). Riigikohtu

1. juuni
2. a määruses ega
3. aprilli
4. a määruses ei avaldanud kolleegium seisukohta töövaidluskomisjonis kantud kulude kohtuvälisteks kuludeks arvamise kohta

§ 144p 4 järgi.

1. Hageja on kohtule esitanud dokumentaalse tõendina Advokaadibüroo Laus & Parterid 26.05.2017.a arve nr. 1/17/OLEGRAND BALTIC, millise kohaselt on advokaadibüroo 4 poolt osutatud õigusabi töövaidlusasjas nr. 4-1/1015/17-2 kokku 5 tunni ulatuses summas 600 eurot (t/l 13). Kostja nimetatud hageja nõuet ei tunnista (t/l 14-16).
2. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu töövaidluskomisjonis tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks summas 600 eurot põhjendatud ei ole ja rahuldamisele ei kuulu. Töövaidlusasja nr. 4-1/1015/17 24.07.2017.a otsuse resolutsioonist nähtub, et kostja poolt esitatud nõudest on rahuldatud tuvastusnõue, millisega on hageja ja kostja vahel 24.08.2016.a sõlmitud töölepingu nr. 002/16 erakorralise TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ülesütlemise tühisus. Kostja rahalised nõuded hageja vastu on jäänud rahuldamata (t/l 6).
3. Arvestades kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõudeid, leiab kohus, et kostja peamiseks sooviks oli töövaidluskomisjonis tuvastada, et poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine oli TLS § 88 lg 1 p 5 alusel tühine ja selles osas on avaldus ka rahuldatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole kohtus eelpool nimetatud töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud.
4. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et antud juhtumil ei ole hageja nõue õigusabikulude summas 600 eurot hüvitamiseks kahju hüvitamise sätete alusel põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks töötajalt tööandja kasuks välja mõista töövaidluskomisjonis tekkinud väidetavaid õigusabikulusid olukorras kus töövaidlusorgan on tuvastanud töötajaga tööandjapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse. Seega oli töövaidlusorgani poole avaldusega pöördumine kostja poolt õigustatud.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 1131 lg 1 alusel sissenõudmiskulu hüvitamist summas 40 eurot, kuivõrd kostja tegutses võtme võtmisel majandus- ja kutsetegevuses. Alternatiivselt palub hageja kostjalt välja mõista 40 eurot VÕS § 115 alusel (t/l 2 pöördel, 20 pöördel). Kostja nimetatud nõudele vastuväiteid esitanud ei ole.
6. Riigikohus on 28.03.2017.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-178-16 punktis 13 leidnud, et sissenõudmiskulude hüvitamise nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud VÕS §‑ dele 1131 ja
7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1131 alusel, sest see säte kohaldub üksnes olukorras, kus sissenõudmiskulude hüvitamist nõutakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult. Samuti ei saa hageja nõude õiguslikuks aluseks olla VÕS § 1132, mille eesmärk on piirata tarbija kohustust hüvitada majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule võla sissenõudmisega seotud kulud. Töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes.
8. Tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu sissenõudmiskulu hüvitamiseks VÕS § 1131 lg 1 alusel põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.
9. Hageja on esitanud kohtule alternatiivse taotluse välja mõista sissenõudmiskulu summas 40 eurot VÕS § 115 lg 1 alusel. Kohus leiab, et vastav hageja nõue rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd kohtu ette ei ole toodud tõendeid, et nimetatud summa ulatuses on hagejale kostja tegevuse tõttu tekkinud kahju.
10. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
11. Hageja on arvestanud viiviseid summalt 70 eurot alates 05.05.2017.a kuni 29.09.2017.a summas 2,27 eurot. 5
12. Kuivõrd hageja põhinõue rahuldamisele ei kuulu, siis ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivisenõue ning kohus sellele sisulist hinnangut ei anna.
13. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.
14. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 32.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 766,80 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 33. Tulenevalt

§ 162lg 1 jäävad menetluskulud hageja OLEGRAND BALTIC OÜ kanda.

Tulenevalt

§ 174lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

1. Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 517,50 eurot (t/l 52-53). Hageja kostja esindajakuludele vastu ei ole vaielnud.
2. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on olnud 90 eurot. Hageja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud. Kohus leiab, et tunnitasu määr 90 eurot on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1115-14 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).
3. Kostja lepingulise esindaja kulude spetsifikatsioonist nähtub, et esindaja on tutvunud hagiavaldusega ja konsulteerinud kliendiga 2 tundi, koostanud vastuse hagiavaldusele 3 tundi ja koostanud täienduse hageja vastusele 0,75 tundi. Kokku on kostja esindaja ajakulu 5,75 tundi ehk 517,50 eurot.
4. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonis väljatoodud ajakulu ning menetlustoimingud vastavad tsiviilasja materjalidele ja hageja poolt kuulub kostjale hüvitamisele esindajakulu summas 517,50 eurot.
5. Kooskõlas

§ 177

lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik 6