← Eesti

3-19-526/11

Obsah (7)§ 121§ 45§ 47§ 151§ 49§ 108§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2019, Tartu Haldusasja number 3-19-526 T.T.e kaebus Tartu Vangla 5. märtsi 2019. a vastuse nr 623/33

) muudatustele võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Vastustaja hinnangul on kaebajal tõhusam õiguskaitsevahend, mistõttu ei ole tuvastamiskaebus lubatav. Vangla vastuse õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Kaebaja eesmärgiks on saada luba lühiajaliseks kokkusaamiseks. Selleks on kaebajal tõhusam õiguskaitsevahend ehk kohustamiskaebus, millega kohustada vastustajat kokkusaamise üle otsustama. Kuna kaebaja on aga

  1. märtsil 2019 esitanud vastustajale juba lühiajalise kokkusaamise taotluse kokkusaamiseks H. K.-M.ga aprillikuus, oleks ka kohustamiskaebus vastustaja arvates hetkel ainetu. 8.
  2. Vastustaja on kohtule esitanud ka
  3. aprilli
  4. a otsuse, millega jättis rahuldamata kaebaja
  5. märtsi
  6. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks (tl 34). Vastustaja viitab

§ 121

lg 2 p-le 2, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist tuvastamisnõude osas.

  1. Kaebaja leiab
  2. aprilli
  3. a vastuses
  4. aprilli
  5. a kohtumäärusele, et tuvastamisnõude menetlemine on endiselt vajalik. Kaebaja on arvamusel, et kui tuvastamiskaebus jääb menetlemata, ei muutu vangla tegevuses midagi. Kaebajal on kanda veel umbes neli aastat karistust ja kaebaja peab võimalikuks, et peaks mõne aja pärast taas sarnase kaebusega kohtusse pöörduma. Asjaolu, et kaebaja on esitanud
  6. märtsil 2019 vanglale uue taotluse, ei tee tema arvates olematuks
  7. veebruari
  8. a taotluse menetluse õigusvastasust. Kaebaja eesmärk on, et vastustaja tema sarnaseid taotlusi edaspidi õigusvastaselt ei menetleks. 2

(5)3-19-526 Vastustaja teatas
  1. aprillil 2019, et kaebaja on esitanud
  2. aprillil 2019 vaide Tartu Vangla
  3. aprilli
  4. a otsuse nr 6-23/547-4 peale, mida ei ole vastuse esitamise ajaks veel lahendatud. KOHTU SEISUKOHT
  5. Kaebusest ja kaebaja täiendavatest menetlusdokumentidest ilmneb, et kaebaja eesmärk on olnud lühiajaline kohtumine H. K.-M.ga. Kaebaja on käesolevas kohtumenetluses vaidlustanud Tartu Vangla vastuse tema taotlusele, milles ta küsis vangla põhimõttelist seisukohta, kas vangla peab võimalikuks tema lühiajalist kokkusaamist soovitud isikuga, määratlemata kokkusaamise aega.
  6. Kaebaja esitas Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise kaebuse.

§ 45

lg 2 ls 1 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebuses tuleb näidata, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja tõi kaebuses välja kaks eesmärki. Esmalt preventiivse huvi, et vanglateenistus ei käsitaks põhjendamatult kaebaja taotlusi selgitustaotlustena, mille peale esitatud vastuste vaidlustamisel välistatakse vaidemenetlus. Teiseks märkis kaebaja soovi tulevikus esitada kahju hüvitamise nõue. 12. Kohus selgitas kahju hüvitamise eesmärgi osas 15. aprilli 2019. a määruses, et kehtiva

§ 45

lg 2 ls 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.

  1. Preventiivset huvi on kohtupraktika tuvastamisnõude lubatavuse eeldusena aktsepteerinud erandlikel juhtudel. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1 ja seal viidatud praktika).
  4. Praegusel juhul on Tartu Vangla vaiet tagastades rõhutanud, et kaebaja pöördumises ei olnud esitatud taotlust kokkusaamiseks konkreetsel ajal, vaid soov teada saada, kas kokkusaamine pöördumises nimetatud isikuga on põhimõtteliselt üldse võimalik. Samas on Tartu Vangla
  5. märtsi
  6. a vastuses tuginenud VangS § 24 lg-le 1 ja lg 11 p-le 3, millest järeldub, et kokkusaamisele lubamisest keeldumine kokkusaamisele tuleva isiku mainest lähtudes on vangla kaalutlusotsus. Vangla ulatuslikku kaalumisruumi lühiajalise kokkusaamise lubamisel ja kokkusaaja maine hindamisel on kohtupraktika järjekindlalt tunnustanud ning leidnud, et vanglateenistus ei pea soodustama suhtlemist, mis ei aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärkidele (nt Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-161842). Vangla on praegusel juhul, käsitades küll oma vastust vastusena kaebaja selgitustaotlusele, langetanud põhjalikema põhjendusteta kaalutlusotsuse, mis kohtu hinnangul vastab haldusakti tunnustele HMS § 51 lg 1 tähenduses. Selgitustaotlus MSVS § 2 lg 1 p 1 tähenduses on pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist. Eelnevast ei tulene kohtu arvates, et vastus selgitustaotlusele võiks sisaldada selliseid hinnangulisi otsustusi kokkusaamisele tuleva isiku maine osas või põhimõttelist keeldumist mõne isikuga kohtumise lubamisest nagu praegusel juhul vaidlustatud vastuses. Kohus pidas
  9. märtsi
  10. a määrusega kaebust menetlusse võttes preventiivse huvi sisustamisel piisavaks kaebaja huvi, et lühiajalise kokkusaamise 3

(5)3-19-526 taotlusi lahendataks vastavuses sellise taotluse lahendamiseks ette nähtud reeglitele (sh taotluse puuduste kõrvaldamiseks võimaluse andmine) ning haldusakti nõuetele vastava kaalutlusotsusega. Kohtu esmase hinnangu järgi kaebuse saamisel oli vaieldav, kas tegemist oli selgitustaotlusega või puudustega taotlusega VSkE § 33 lg 1 tähenduses, mida vastustajal tulnuks menetleda kui lühiajalise kokkusaamise taotlust, ning vajadusel selgitada taotlejale vajadust esitada nõuetekohane taotlus (sh soovitud aja äranäitamisega). Sellise taotluse lahendamise tulemusena tehtavat keelduvat otsustust on võimalik vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses ning kohus saaks hinnata vastava kaalutlusotsuse õiguspärasust. Kohus soovitas 29. märtsi 2019. a määruses kaebajal kaaluda, kas ta soovib esitada nõuet Tartu Vangla 5. märtsi 2019. a otsuse nr 6-23/336-2 tühistamiseks. Kohtu hinnangul olnuks kohustuslik kohtueelne menetlus selleks VangS § 11 lg 5 ja

§ 47lg 1 tähenduses läbitud (19.

märtsi

  1. a vastus nr 1-11/68-2 vaide tagastamise kohta). Kohus selgitas kaebajale
  2. märtsi
  3. a määruses ka, et tal on sõltumata Tartu Vangla
  4. märtsi
  5. a otsusest võimalik esitada vanglale edaspidi uuesti taotlus lühiajaliseks kokkusaamiseks kooskõlas vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 33 lg 1 nõuetega, märkides muuhulgas ära ka soovitava kokkusaamise aja (VSkE § 33 lg 1 p 4). Kohus rõhutas, et sellise taotluse lahendamisel tuleks vanglal hinnata kokkusaamise lubamist vastavalt VangS § 24 lgle 1 ja lg 11 p-le 3 ning kaebaja saaks oma õigusi kaitsta keelduvat otsust vaidlustades.
  6. Vastustaja on vastuseks kaebusele selgitanud, et kaebaja on
  7. märtsil 2019 esitanud juba lühiajalise kokkusaamise taotluse kokkusaamiseks H. K.-M.ga aprillikuus. Vastustaja on kohtule esitanud ka
  8. aprilli
  9. a otsuse, millega jättis kaebaja
  10. märtsi
  11. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks rahuldamata (tl 34). Tegemist on kaebaja taotlust sisuliselt lahendava otsusega, mis sisaldab esialgse hinnangu põhjal kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks nii õiguslikku alust kui ka sisulist põhjendust. Seega ei saa kaebajal olla enam preventiivset huvi selleks, et tuvastamisnõudega saavutada tema lühiajalise kokkusaamise taotluse menetlemine ja otsustamine kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja tegevus kaebuse esitamisele järgneval ajal näitab vastustaja arusaamist ja võimekust kaebaja taotlusi selliselt lahendada ning kohtul puudub alus arvata, et vastustaja jätkaks sarnaste taotluste menetlemist õigusvastaselt. Vastustaja on, arvestades lühiajalise kokkusaamise taotluse menetlusele kehtestatud norme (VSkE §-d 32- 33) ja haldusmenetluse seaduse § 15 lgt 2, andnud taotluse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (tl 18). Seegi viitab vastustaja tahtele vältida edaspidi taotluste lahendamisel menetlusnormide rikkumist. Seega ei ole menetluse praeguses staadiumis enam põhjust arvata, et kaebajal on preventiivne huvi tuvastamisnõude esitamiseks.
  12. Kaebaja on asunud kasutama tõhusamat õiguskaitsevahendit enda õiguste kaitseks, st esitanud kokkusaamisest keelduva otsuse peale vaide vastavalt VangS § 11 lg-le
  13. Seetõttu on ilmnenud kaebaja kaebeõigust välistavad asjaolud

§ 45

lg 2 ls 1 mõttes („Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid“). 17.

§ 151

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lõikes 2 sätestatud asjaolud.

§ 121lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 4

(5)3-19-526
  1. Kohus ei pea lubatavaks kaebuse täiendamist
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 6-23/336-2 tühistamise nõudega.

§ 49

lg 1 ls 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks

kohaselt lubatav. Kohtu hinnangul ei oleks kaebuse täiendamine selle nõudega ei eesmärgipärane ega lubatav.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab kaebuse tagastamise aluse juhuks, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Isegi, kui

  1. märtsi
  2. a otsust nr 6-23/336-2 käsitada haldusaktina, mis on antud kaalutlusreegleid rikkudes, ei saaks tühistamisnõude rahuldamine viia kaebajat eesmärgile, st kohtumiseni soovitud isikuga. Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu ei mõistaks vastustaja tema eesmärki õigesti. Ka kaebaja
  3. veebruari
  4. a taotlus vanglale kandis kohtu hinnangul H. K.-M.ga kohtumise eesmärki, kuigi soovitava kokkusaamise aega täpsustamata.
  5. Kaebaja õiguste kaitseks on eesmärgipärane
  6. aprilli
  7. a otsuse nr 6-23/547-4 tühistamise ja uueks otsustamiseks kohustamise nõue. Kohus ei saaks aga teha kaebajale ettepanekut selliste nõuete esitamiseks praeguses kohtumenetluses, kuna kohtule teadaolevalt ei oleks nende nõuete esitamiseks nõutav kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5 ja § 47 lg 1) läbitud (vt Tartu Vangla
  8. aprilli
  9. a vastus, tl 39-40). Kaebaja väidetud võimalikele menetlusvigadele (sh puuduste kõrvaldamise nõudmisel) saab kohus anda hinnangu
  10. aprilli
  11. a otsuse nr 6-23/547-4 õiguspärasuse hindamisel.
  12. Eelnevat arvestades jätab kohus kaebuse

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg-le 2 p –de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata MENETLUSKULUD 21.

Kaebuse läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lg 4).

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata tuginedes

§ 151

lg 2 p-le 1 ja § 121 lg-le 2, ei tagasta kohus kaebajale riigilõivu (

§ 104lg 5 p 3).

Kohus ei pea põhjendatuks küsida vastustajalt täiendavat teavet menetluskulude kandmise kohta, kuna väljakujunenud kohtupraktikat arvestades ei ole tõenäoline haldusorgani kulude väljamõistmine kaebaja kasuks (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32;
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 48 ja viidatud praktika). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.