lg 2 alusel läbi vaatamata.
Käbi poolt osutatud õigusabi kulud 1445,76 eurot.
lg 1 alusel otsustas maakohus, et XX-le tuöeb hüvitada lepingulisele kaitsjale makstud tasu summas 5640 eurot. XX-le ja YY-le oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla vastavalt KarS § 201 lg 2 p 3 ja KarS § 201 lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes järgmistel asjaoludel. XX, töötades Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liiklusametnikuna, kellele on riigi poolt pandud avalikud ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes ja täites ametialaseid ülesandeid, pani toime temale usaldatud ja valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, kasutades selleks PPA logistikabüroo majandushalduskeskuse Põhja majandustalituse transpordi vanemspetsialisti YY kaasabi. XX on 12.01.2015 allkirjastanud liiklusametniku ametijuhendi (põhitöö nr 565). Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärgiks üleriigiline liiklusohutuse tagamisega ja liiklusjärelevalvega seotud töölõigu arendamine, tegevuse planeerimine, koordineerimine, aruandluse koostamine ja koolituste läbiviimine. YY on 11.03.2015 digiallkirjastanud transpordi vanemspetsialisti ametijuhendi (põhitöö nr 892). Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärgiks transpordialaste hooldus- ja remonditööde ning transporditeenuste korraldamine Politsei- ja Piirivalveametis. YY on 11.03.2015 digiallkirjastanud transpordi vanemspetsialisti ametijuhendi (põhitöö nr 892). Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärgiks transpordialaste hooldus- ja remonditööde ning transporditeenuste korraldamine Politsei- ja Piirivalveametis. 2 KarS § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. PPVS § 33 lg 1 kohaselt loetakse politseiteenistuseks teenistust Politsei- ja Piirivalveametis; ning lg 2 kohaselt on politseiteenistus avaliku teenistuse eriliik. Seega olid politseiametnikud XX ja YY ametiisikuteks KarS § 288 lg 1 mõttes. PPA-le kuuluv kaalude kontrollpink (inventari nr L2184) maksumusega 3 081.73 EUR paiknes Lääne-Harju politseijaoskonna territooriumil liiklusjärelevalvekeskuse garaažiboksis nr 4 (Rahumäe tee 6/1, Tallinn) ning oli Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse juhi MM vastutusalas, kuid usaldatud seoses teenistusülesannete täitmisega XX kasutusse ja valdusesse. YY osutas füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi XX õigusvastasele teole, nimelt eelnevalt viimasega kooskõlastatult kasutas YY usalduse tekitamiseks ära oma ametipositsiooni logistika valdkonnas ning samuti kasutades ära PPA mehhaaniku RR teadmatust, tekitas viimases eksliku mulje, et kontrollpink on arvelt maha kantud ja viiakse vanametalli kokkuostu. YY palus RR-l kaalude kontrollpink koos kinnitatud raskustega garaažiboksist tõstuki abil välja viia ja toimetada see garaažide taha, mida RR
lõikele 3, mille kohaselt kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik küsitleda. Tunnistaja RR ütlustes tekitas kohtul kahtlusi asjaolu, et andes 25.10.2017.a ütlusi mäletas tunnistaja täpselt kuupäeva 25.07.2017.a, mil väidetavalt YY ja XX koristasid garaažiboksi, kuid järgnevat kuupäeva, milleks oli väidetavalt 11.08.2017 ning mis oli ülekuulamisele lähemal, RR ei mäletanud ning isegi pakkus, et tegemist võis olla ka septembriga. RR sõnade kohaselt 25.07.2017.a eemaldas YY palvel plekid, mis olid paigaldatud kaalude kontrollpingi raamile, et saaks tõstuki käpad läbi panna ja raami üles tõsta. Samas YY sõnade kohaselt kolis just tema täiskomplektse kaalude kontrollpingi sinna ja oli teadlik, et nimetatud eseme transpordiks ei olnud vajalik midagi eemaldada. Seega jääb arusaamatuks, miks pidi YY RR-l transpordiks paluma plekid eemaldada, samas kui ta ise on transportinud varasemalt antud kaalude kontrollpinki täiskomplektselt, ilma sealt midagi eemaldamata. Kui YY selgitab kohtuistungil, et kaalude kontrollpink paigutati 25.07.2017.a garaažide kõrvale, siis RR räägib garaažide tagusest. RR ütlustest nähtub, et kaalude kontrollpingi palus YY augusti lõpus, septembri alguses tuua ära garaažide tagant ning paigutada järelhaagisele, millele siis YY koos XX-ga presentkatte peale tõmbasid. YY sõnade kohaselt oli tegemist vinüülkattega ning töömehed peaksid presendil ja vinüülkattel tegema väga lihtsalt vahet. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt 5 usutav, et kui XX ja YY kavandasid kaalude kontrollpingi vargust, siis kaasaksid nad sellele tunnistaja. Arvestades XX ja YY erialaseid teadmisi, siis on eluliselt usutavam, et vargus pandaks toime võimalikult väheste silmapaaride ees. Seega isik, kellel on endal kõik oskused ja võimalused olemas juhtida tõstukit, oleks transportinud tõstukiga kaalude kontrollpingi ise enda järelhaagisele, et hiljem oleks võimalikult vähem tunnistajaid toime pandud vargusele. Selgusetuks jääb ka asjolu, et miks RR pidas alguses vajalikuks kaalude kontrollpingi tõstmisest vaikida. Kuna kontrollpingi äraviimise kohta politsei territooriumilt on kohtule esitatud tõenditest vaid RR eeluurimisel antud ütlused, mis on vastuolus nii YY kui ka XX riimuvate ütlustega, siis puuduvad kohtul tõendid süüdistamaks YY ja XX kaalude kontrollpingi raami varguses. Maakohus rõhutas, et süüdimõistvat kohtuotsust saab teha ainult siis, kui isikute süü on ümberlükkamatult tõendatud. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas süüdistatavad on tõenäolisemalt süüdi või mitte, vaid isikut saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää kahtlust.
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdimõistev otsus langetatakse ainult siis, kui süü on ümberlükkamatult tõendatud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjades sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kuivõrd XX teos ei ole tuvastatavad ka ühegi teise kuriteo tunnused, siis tuleb XX kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. Kuna YY-le esitati süüdistus XX poolt toime pandud kuriteole kaasaaitamises ning kuna XX ei ole kuritegu toime pannud, siis tulenevalt eeltoodust, tuleb ka YY talle esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi õigeks mõista. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör L. Kivioja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, XX süüdimõistmist KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ning YY süüdimõistmist KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi ning nende karistamist vastavalt vangistusega 1 aasta ning vangistusega 10 kuud, mis mõlemad jätta KarS § 73 alusel tingimisi, katseajaga 1 aasta. Lisaks taotleb apellant mõlemale süüdistatavale KarS § 49 alusel lisakaristusena üheks aastaks politseiteenistuses töötamise keelu kohaldamist ning tsiviilhagi rahuldamist. Apellandi hinnangul rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. Kohus hindas tõendeid ühekülgselt, pealiskaudselt, kallutatult, refereeris neid, kuid jättis konteksti asetamata ja sisuliselt hindamata. Selliselt eksis kohus
lg-tes 1,2 sätestatud tõendite hindamise põhimõtete vastu ja rikkus kohtuotsuse põhistamiskohustust
Tegemist on oluliste rikkumistega
Kohus leidis vääralt, et kaalude kontrollpink polnud XX vastutusalas või kasutuses. Tunnistajate ütlused kinnitavad vastupidist. Tunnistaja KK andis ütlusi, et nägi viimati kaalude kontrollpinki garaaži boksis mais 2017, pink oli komplektne, seda näitas talle XX, kes ütles, et kontrollpingi kasutamiseks puudub vajadus. Pink oli MM vastutusalas, tegelikkuses kaalugrupi kasutuses, mille juht oli XX. Sama kinnitas tunnistaja MM, kelle 6 ütluste kohaselt nägi ta kontrollpinki viimati juulis 2017, see oli komplektne. Pink oli kaalude kontrollimiseks ja XX grupi kasutuses. Mingitest probleemidest seoses pingi kasutamisega XX talle teada pole andnud. Tunnistaja SS kinnitas neid ütlusi, nägi pinki viimati kevadel 2017, see oli komplektne. Seega tõendavad tunnistajate ütlused, et XX-l oli võimalus kasutada kontrollpinki. Temal ja ta grupil oli tegelik valdus kontrollpingi üle. Asjaolu, et süüdistatav otsustas pinki mitte kasutada, vaid tegi kaalugrupi töö ära teiste tema valduses olnud vahenditega, ei muuda tegelikku valdust olematuks. Kohus ei mõista juriidilise ega faktilise valduse olemust ega ka valduse (eriti faktilise valduse) tekkimise mõistet. Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (3-1-1-46-08, 3-1-1-93-07). Kohus on küll märkinud, et kuivõrd valdust kinnitavad tõendid puuduvad, siis tuleb hinnata, kas süüdistatavad võisid toime panna varguse ja vargusele kaasaaitamise. Sisulist hindamist ega analüüsi sellele ei järgne. Varahaldustarkvara TELVAR andmetel ei olnud kaalude kontrollpink PPA varade nimekirjast maha kantud. Nii XX kaalude kontrollpingi kasutajana kui YY logistika osakonna juhtiva ametnikuna pidid olema teadlikud, millistel tingimustel on lubatud “PPA vara haldamise ja arvestamise korra” järgi väheväärtusliku vara võõrandamine või mahakandmine. Niisiis eirasid nad teadlikult nimetatud PPA peadirektori käskkirjast tulenevaid kohustusi, mh kasutada vara eesmärgipäraselt, otstarbekalt ja seaduslikult, tagades selle säilimise. Kohtuistungil on avaldatud tunnistaja RR kohtueelses menetluses antud ütlused
Kohus leidis, et nendes esinevad ebakõlad seetõttu, et need ei ühti süüdistatavate ütlustega, mis aga omavahel kattuvad (otsuse lk 11). Kohus leidis, et ainult RR kohtueelses menetluses antud ütlused viitavad XX-le ja YY-le kui pingi ära viinud isikutele. Kohus jättis tähelepanuta istungil uuritud videosalvestised. Salvestiste sisu haakub täielikult tunnistaja RR ütlustega nii kuupäevade kui tegevuste osas. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (3-1-1-49-16, 3-1-1-99-15, 1-13-5173/196). Nii salvestistega kui tunnistaja RR ütlustega on tõendatud kaalude kontrollpingi politsei territooriumilt välja toimetamine süüdistatavate tegevuse tagajärjel. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused tuleb seada kahtluse alla, kuivõrd tunnistaja mäletas esimest kuupäeva, so 25.07.2017 täpselt, kuid ei mäletanud järgmist kuupäeva 11.08.2017, kuigi see oli ülekuulamisele lähemal. Samuti tekitab kohtul küsimusi asjaolu, et YY sõnul viidi kontrollpink garaažide kõrvale, tunnistaja sõnul aga taha; samuti oli YY sõnul oli treileri kate vinüülist, RR sõnul aga presendist. Lisaks leiab kohus, et ei ole eluliselt usutav, et vargusele kaasataks kõrvaline isik, so RR. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, miks tunnistaja juhtunust alguses vaikis. Siinkohal refereerib kohus tunnistaja ütlusi aga valikuliselt, kuivõrd jätab tähelepanuta, et tunnistaja on selgitanud, et YY palus tal juhtunust vaikida ja alguses ta nii tegigi, sest ei uskunud, et asi „nii suure kella külge läheb“. Samuti on tunnistaja kirjeldanud, miks 7 ta Y usaldas, nimelt oli tema mehhaanik, aga YY vastutas logistika eest ning käis tihti nende juures garaažides. See kinnitab ka süüdistuse versiooni, et Y roll oli nimelt oma autoriteedi abil hajutada võimalikud kahtlused ning lasta RR-l kontrollpink soovitud kohta paigutada, et see hiljem järelkäruga minema toimetada. Kohus püüdis leida tunnistaja ütluses „ebakõlasid“, mida seal tegelikult pole. Nii on kohus peatunud tühistel detailidel, mis ei ole asja lahendamisel olulised ega sea tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Pigem on tegemist nö subjektiivse tajumise kriteeriumitega. Sisuliselt ei oma tähtsust, kas treileri katet nimetatakse „vinüül“, „present“, „PVC“ või „koormakate“. Samuti ei saa nõustuda, et esineb ebakõla, kui üks isik märgib, et kontrollpink viidi „garaažide taha“, aga teine nimetab sama kohta „garaažide kõrvale“. Videolt nähtub, et kontrollpink toimetatakse „ümber garaažide nurga“ ning leiab, et selline tõlgendus ei lähe kummagi eelneva väitega vastuollu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega (3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-13113, p 13). Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust (3-1-1-74-05). RR ütlused riimuvad täielikult objektiivse tõendiga ehk salvestisega. Tunnistaja ütlused on selged ja eluliselt usutavad – kõrvutades neid teiste kogutud tõenditega formuleerub terviklik pilt, mis on asjaolusid arvesse võttes loogiline ning selge. Kui tunnistaja oleks andnud valeütlusi, ei oleks need ütlused olnud kooskõlas muude kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, mis ei ole isikulised (salvestis). Kohus viitas
Siinkohal unustas kohus, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Nimelt tõend, millele kohtulahend tugineb
lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. (vt RKKKo 3-1-1-89-12, pd 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (3-1-1-41-13, p 10 ja 1-16-7179/127 p 13). RR ütlused ei ole ainsad tõendid, mis süüdistatavate süüd kinnitavad. Need ütlused on kooskõlas videosalvestistega. Lisaks märgib apellant, et kannatanu esitas tsiviilhagi summas 3 081.73 eurot. Lisatud on varahalduse infosüsteemi TELVAR väljavõte, millest nähtub maksumus 3081,73 eurot. Vara maksumust tõendab ka OÜ Vihur Auto päring fotodega ja vastus, millest nähtub kaalude kontrollpingi valmistamise aeg, väärtus valmistamise ajal, samuti 8 samaväärse asja väärtus käesoleval hetkel, hind on esitatud täiskomplekse seadme kohta, mis valmistamise ajal detsembris 2005 maksis ca 3 613 eurot ja hetkel maksaks samaväärne seade 7 630 eurot. Kohtuistungil on tõendina uuritud ka varahaldus talituse peaspetsialisti e-kirjavahetust maksumuse kohta, mis kinnitab PPA kaalude kontrollpingi soetamise aega 09.12.2005, väärtust soetamise hetkel 3081,73 EUR ning asjaolu, et vastavat seadet ei olnud 07.11.2017seisuga PPA varadest maha kantud. Kannatanu PPA esindajana on üle kuulatud NN, kes on selgitanud, et kannatanu jääb oma tsiviilhagi juurde, kuivõrd kõne all olevat kontrollpinki pole maha kantud. Mahakandmise fakti otsustab komisjon, samuti viisi, kuidas mahakandmine toimub. Samuti põhistas kannatanu tsiviilhagi sellega, et VÕS kohustab hüvitama asja tavalise väärtuse ehk turuväärtuse (VÕS § 1037). PPA on võtnud hinnapäringu, mis oli ca 7000 EUR, seega tsiviilhagi jääb mõistlikkuse piiresse ning on õiglane. Tegemist ei ole laiatarbekaubaga, mida saaks poest osta, vaid uue soetamiseks tuleks teha riigihange. Antud hetkel oli aga kannatanult võetud võimalus üldse otsustada, mida kontrollpingiga teha, kas kanda maha, remontida, kasutada jne. Niisiis ei olnud küsimus selles, millises seisus oli ese, vaid selles, et see on minema toimetatud. Kontrollpink on arvele võetud 09.12.2005 ja selle osas on tehtud korralisi inventuure, kust see on nö läbi läinud, väärtuse (hinna) osas pole andmebaasi TELVAR pole muudatusi tehtud. Tallinna Ringkonnakohtu 19.märtsi 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 27.märtsini
Nimelt kahtleb kaitsja RR usaldusväärsuses. Esiteks selgitas RR ise, et varjas pingi kadumisega seotud asjaolusid, lootes, et see teema möödub. Teiseks selgitas RR, et tõstis PPA vara YY erasõiduki järelkärusse, mis näitab, et ta osales ise kahtlases tegevuses. Samuti pole selge, mis asjaoludel RR ütlusi andma jõudis. Kahtlusi tekitab, et 25.10.2017 ütlusi andes mäletas ta täpselt 25.07.2017 kuupäeva. Lihtne seletus selliseks täpsuseks on, et RR-le näidati ülekuulamise käigus või enne seda valvekaamerate salvestusi, muuhulgas sellest päevast. Ülekuulamise protokoll märget videomaterjali näitamise kohta RR-le aga ei sisalda. Kui RR-le näidati valvekaamerate salvestisi, oli tal väga lihtne kirjeldada mh YY sõidukit ja selle järelkäru juba videomaterjali enda alusel. Võimalikku uurija mõju näitab RR valmisolek rääkida elektroonika eemaldatusest kaalude kontrollpingilt. Kõik, kes kaalude kontrollpinki hästi teadsid (sh süüdistatavad ja tunnistaja SS) rääkisid, et mingit eraldi elektroonikat (välja arvatud lüliti vintsi kasutamiseks) sellel ei olnud. Tõenäoliselt on uurija LL näinud pilti kaalude kontrollpingist koos kaaluga ning pidanud kaalu ja seal olevat elektroonikat pingi osaks. Seetõttu on tal õnnestunud panna pingile elektroonikat juurde mõtlema ka OÜ V, mis väidetavalt selle pingi kunagi valmistas. Kui RR on valmis samuti rääkima mingist elektroonikast (mida enam küljes ei olnud) seoses kaalude kontrollpingiga, viitab see uurija eksimuse ülekandumisele tunnistajale, teisisõnu uurija mõjule. Nagu kohtulikul uurimisel nähtus, siis mitmed RR-st palju tihedamini kaalude 11 kontrollpingiga kokku puutunud inimesed, kes kohtus tunnistajatena üle kuulati, ei olnud üldse valmis pinki üksikasjalikult kirjeldama. RR aga räägib, et lisaks elektroonikale olid teisaldamise hetkeks eemaldatud ka vints ja plekid. RR tööga kaalude kontrollpingil igasugune seos puudus, mistõttu on küsitav, kas ta võis üldse teada, mis seade see on ning millistest osadest koosnes enne seda, kui sellest oli alles jäänud vaid raam. Süüdistatav YY rääkis endale surve avaldamisest sisekontrolli töötajate poolt (millega kaasnenuks kahtlustusest pääsemine) ning oletas sama RR suhtes. Seda teooriat kinnitab asjaolu, et vaatamata RR tegevusele talle kahtlustust kaasaaitajana kunagi ei esitatud. Võimalus, et RR ütlusi võis mõjutada uurija, sh et talle võidi ülekuulamisel või eelnevalt näidata videosalvestusi, on juba iseenesest piisav, et välistada sellise tunnistaja ütlused, keda ei ole saanud kohtus ristküsitleda. Kaitsja palubki jätta RR ütlused tõendina arvestamata, kuna need pole lubatavad
Kaitsja nõustub maakohtu kriitikaga RR ütluste osas. Ebakõlasid tema ütlustes võinuks kõrvaldada ristküsitlusega, kuid see pole võimalik. Kannatanu esindaja Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti kaudu nõustub apellatsiooniga, toetab selle taotlusi ja jääb tsiviilhagi juurde. Vara väärtuse säilimise aspektist on oluline, et selle algne hind 3081,73 on jäänud iga-aastase inventuuri järgselt samaks. Seega on summa 3 081,73 eurot õiglane hind vara väärtuse kriteeriumina VÕS § 132 lõike 2 tähenduses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga, kaitsjate kirjalike vastuväidetega, leiab, et maakohtu prokuröri apellatsioonis esitatud väited ei saa olla aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonimenetluses maakohtu otsusest vastupidise otsuse e süüdimõistva otsuse tegemisel kõige määravam see, kas XX oli isik, kes lahkus vaidlusaluse võõra varaga PPA territooriumilt. Seejärel on oluline küsimus, kas vaidlusalune kontrollpink oli tema valduses ning ta omastas valduses oleva asja või murdis ta võõra valduse e kas sellisel juhul oleks tegemist omastamisega või vargusega. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-49-16). Siinjuures osutab kohtukolleegium süüdistusele, mis sisuliselt koosneb kahest süüdistatavatele etteheidetavast käitumisaktist, millised on toime pandud erinevatel kuupäevadel e
lg-te 1 ja 2 mõttes ning seeläbi rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust
Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega
lg 2 tähenduses, lisaks ka
Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada neid Riigikohtu seisukohti, millised on juba kohtupraktikas omaks võetud ning sellest tulenevalt enam selliseid põhimõttelisi vigu apellatsioonides ei kohta. Nimelt,
lg 1 p 7 mõttes rikkumisega on tegemist juhul, kui kohtuotsus on täielikult motiveerimata otsuseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Ka ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav
Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida
lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;31-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav
Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatavate süüdimõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult nad õigeks mõistnud või vastupidi – põhjendanud õigeksmõistmist, kuid resolutiivosas nad süüdi mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kui aga juba viidatakse
lg 1 p 7 ja 8 rikkumistele, siis on seaduse kohaselt ainuvõimalik taotlus
lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on
lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et 14
lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt
Seega on prokuröri apellatsioon kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste osas vastuoluline ning ei ole tõsiseltvõetav. Mis aga puudutab prokuröri apellatsiooni selles osas, mida saaks käsitleda väidetena, et kaalude kontrollpink oli XX valduses, siis prokurör põhjendab valduse olemasolu alljärgnevate seisukohtadega. - - - Esmalt on kohus analüüsinud valduse mõistet ning vääralt leidnud, et kohtule ei ole esitatud ühtegi akti ega muud tõendit selle kohta, et kaalude kontrollpink oleks üldse olnud XX vastutusalas või kasutuses. Ehk siis prokurör samastab valduse olemasolu vara vastutusalas olemisega või kasutuses olemisega. Pink oli MM vastutusalas, aga tegelikkuses antud kasutada kaalugrupile, mille juht oli XX. Tõendeid analüüsides tuleb prokurör järeldusele, et seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et XX-l oli võimalus töö tegemiseks kasutada kaalude kontrollpinki, st tal ja tema grupil (nn kaalugrupil) oli tegelik valdus kontrollpingi üle. Jällegi valdust on põhjendatud sellega, et pink oli antud XX-le kasutada. Antud juhul saab märkida, et kohus ei mõista juriidilise ega faktilise valduse olemust ning sisu ega ka valduse (eriti faktilise valduse) tekkimise mõistet. Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (3-1-1-46-08, 31-1-93-07). Heites maakohtule ette valduse olemusest mittearusaamist, ei ava prokurör enda arusaama sellest, mis siis on see tegelik võim asja üle, soov seda võimu teostada e valitsemissoov. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega prokuröri poolt tõendatud enamat, kui seda, et XX-l oli seoses tööülesannetega juurdepääs vaidlusalusele varale ning õigus seda kasutada. Prokurör on apellatsioonis väitnud, et süüdistataval XX-l oli tegelik võim asja e kaalude kontrollpingi üle ja viidanud Riigikohtu otsustele 3-1-146-08 ja 3-1-1-93-07. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa Riigikohtu seisukohti kohaldada palja viitega Riigikohtu otsusele. Selleks, et hinnata, kas üks või teine Riigikohtu seisukoht on ka asjakohane arutatavas kriminaalasjas mingi asjaolu osas tuleb selgitada, kas tegemist on sarnaste või kuidagi kattuvate tehioludega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 samuti juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Kui rääkida omastamisest KarS § 201 mõttes ja seejuures teokoosseisust, mis puudutab valduses oleva vallasasja omastamist, siis kohtupraktika lubab väita, et selle kuriteokoosseisu tehiolud võivad olla äärmiselt erinevad. Arutatavas kaasuses tuleb võtta seisukoht, milline suhe on ametnikul temale ametiülesannete täitmiseks tööandja poolt kasutusse antud töövahenditega. Viidatud Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohad ei ole praegusele kohtuasjale ülekantavad. Prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas 3-1-1-93-07 on erinevalt käesoleva kaasusega 15 tegemist pahauskse valdusega ja küsimusega, kas isik oli kuriteoga saadud varale kehtestanud valduse. Teises viidatud kriminaalasjas on aga süüdistuse sisuks olukord, kus kasutati hoiulepingu alusel hoiul olevat vilja. Prokurör ei ole vaevunud põhjendama, miks ta siiski viidatud Riigikohtu lahendeid asjakohaseks peab. Selleks, et tagada süüdistuse kvaliteeti, peaks prokurör eelkõige endale süüdistuse sisu selgeks tegema sellisel määral, et ta oleks võimeline seda kohtule adekvaatselt esitama e põhjendama, kuidas tuvastatud tehiolud haakuvad konkreetse kuriteokoosseisu seisukohast oluliste asjaoludega. Kohtu jaoks ei ole piisav, kui prokurör lihtsalt paljasõnaliselt deklareerib, et tegelik võim asja üle on olemas, valitsemissoov on olemas jne. Prokuröri materiaalõiguslikud teadmised/seisukohad määravad suurel määral võistlevas menetluses läbiviidava ristküsitluse sisu e kas kohtumenetluses üldse uuritakse neid asjaolusid, mis on olulised süüdistuses etteheidetava teo seisukohast. Kohtu roll on taandub võistlevas menetluses tahaplaanile. Praeguses kriminaalasjas võib väita, et maakohtus toimunud menetluses on n-ö kogu aur läinud sellele, et selgitada, milline suhe on dokumentide alusel kontrollpingil ja XX-l. Erinevalt prokurörist, väidab kohtukolleegium, et asja valdamiseks ei piisa sellest, et ametiisikule on vara usaldatud ja tal on õigus kasutada seda vara. Valdusena mõistetakse karistusõiguses, et isikul on asja üle tegelik võim, sealjuures olenemata sellest, kas tegemist on seadusliku või ebaseadusliku valdusega. Usaldatud vara puhul on tegemist isiku õiguspädevuses oleva varaga, kuid sellise õigusliku volituse tekkimise aluseks peetakse ka isiku ametiseisundit. Maakohus leidis, et kontrollpink ei olnud ei XX-le usaldatud vara, seda ei ole temale kasutada antud ega see ei ole ka tema valduses. Maakohus oma otsuse tegemisel lähtunud arusaamast, et kui vara ei ole usaldatud isikule ja pole tema kasutuses, siis puudub ka valdus. Seetõttu on otsuses põhjalikult motiveeritud just seda, kas kontrollpink oli XX-le usaldatud vara ka kas see oli temale kasutada antud. Riigikohtu hinnangul (lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11, p 24) ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Maakohus tuvastas, et kontrollpink ei olnud XX õiguspädevuses, sest ühestki dokumendist ei nähtu, ta olnuks määratud selle eest vastutavaks isikuks. Andmaks hinnangut, kas praeguses kriminaalasjas saab väita, et kaalude kontrollpink oli XX valduses, peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Esiteks, mitte kõik töövahendid, millised on töötajale usaldatud ja antud temale kasutada, ei ole automaatselt tema valduses. Siinjuures selgitab kohtukolleegium näitlikult, mis on oluline, et väita valduse olemasolu töövahendile. Töötajale antakse tööle asudes kasutada mitmed töövahendid. Näiteks saab ta ametialaseks kasutamiseks arvutikomplekti, sh eraldiseisva sülearvuti, mis asub tema töökabinetis, mobiiltelefoni, millelt ta peab olema kättesaadav, koopiamasina, mis ei asu tema kabinetis vaid selle vahetus läheduses. Need on kõik vahendid, millised on vajalikud just ametiülesannete täitmiseks. Peale selle on tal näiteks veel õigus kasutada tööruumides neid asju, mis ei klassifitseeru töövahenditena e kohvimasin, mikrolaineahi jne. Samas ei tähenda see automaatselt, et kõik need asjad on tema valduses. Valdus omandatakse asja üle tegeliku e faktilise võimu saamise teel. Kui omand on täielik võim asja üle, andes 16 omanikule õiguse asja vallata, kasutada ja käsutada, siis valdus on tegelik võim asja üle. See tähendab, et konkreetne asi on valdaja käes või tema mõjusfääris ning ta saab vabalt sellega ümber käia. Ehk siis, valdus e tegelik võim asja üle on midagi vähemat, kui täielik või e valdajal ei ole õigust asja käsutada, kuid samas siiski midagi enamat, kui seda on usaldatud ja kasutada antud vara. Tulles tagasi toodud näite juurde väidab kohtukolleegium, et näites loetletud asjadest on sülearvuti ja mobiiltelefon töötaja valduses, sest tal on tegelik võim nende üle. Tegelikku võimu nende asjade üle iseloomustab see, et need on tema isiklikus kasutuses, seotud tema isikuga e arvutil on number, mis on tööandja poolt seotud tema nimega ja samuti mobiiltelefoni number. Arvuti asukoht on määratletud teatud ruumiga e tööandja kabinetiga, mille võti on põhimõtteliselt ainult selle kabineti kasutajal (va koristaja ja administratsioon). Nende asjadega saab töötaja n-ö vabalt ümber käia. Tal on õigus neid endaga tööruumidest kaasa võtta. Mobiiltelefon peaks selle kasutuse eesmärgi kohaselt olema lausa kohustuslikult töötajal pidevalt kaasas. Töötaja ei pea tööandja käest üle küsima, kas ta võib mobiiltelefoni või sülearvuti koju, koolitusele jne kaasa võtta. Ta on allutanud kehalise eseme oma isikliku ruumilise meelevalla alla. Teostades tegelikku võimu sülearvuti ja mobiiltelefoni üle e viies need töökoha territooriumilt välja, segunevad need asjad sisuliselt seaduslikult tema isiklikus omandis olevate asjadega e näiteks asuvad tema kodus. Sama ei saa aga väita koopiamasina/printeri kohta, mis asub kõigile ligipääsetavas ruumis, mida kasutavad paljud töötajad ning mida ei saa ega ei või keegi selle kasutajatest-töötajatest endaga koju kaasa võtta ilma tööandja loata. Sama kehtib ka kõigi kasutuses oleva kohvimasina ja mikrouuni kohta. Ehk siis, väites, et kontrollpink oli XX kasutuses, ei piisa sellest, kui väidetakse, et see oli temale usaldatud, oli tema kasutuses ja veel enam, kui väidetakse, et sellega on ta ka omandanud tegeliku e faktilise võimu asja üle. Kohtukolleegiumi arvates on vaidlusalune kaalude kontrollpink samastatav toodud näites koopiamasinaga e see kaalude kontrollpink ei olnud XX valduses. Tal ei olnud tegelikku võimu selle kontrollpingi üle. Jah, tal oli õigus seda pinki tööülesannete täitmiseks kasutada ning seejuures ei oma tähtsust, kas ta seda reaalselt kasutas või mitte. Kontrollpink asus motokuuris e garaažiboksis, kuidas keegi seda ruumi nimetas. Sinna oli juurdepääs paljudel töötajatel. Ruum oli lukustatud, kuid sisse pääses ametitõendit-kaarti kasutades. Selles ruumis oli palju ka muud igapäevaselt kasutatavat vara – kiibid, kiivrid, tolmuimeja sõiduki puhastamiseks, jalgrattad, mootorrattad jne. Näiteks kasutasid seda ruumi igapäevaselt patrullid (patrullteenistuse juhi MM ütlused maakohtu istungil). Seega kohtukolleegiumi arvates, mitte, et ainult ei ole püütudki avada süüdistuse sisu valduse olemasolu osas, vaid seda ei olnud ka reaalselt. Arvestades eeltoodut asub kohtukolleegium seisukohale, et isegi, kui lugeda tõendatuks, et XX oli see isik, kes YY kaasabil ja RR ära kasutades viis kontrollpingi politsei territooriumilt välja, siis hõivas ta selle e murdis võõras valduses oleva asja senise valduse ja kehtestas asjale enda valduse. Seega saaks sellisel juhul kõne alla tulla XX süüdimõistmine KarS § 199 lg 1 ettenähtud kuriteos. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et XX süü varguse toimepanemises ei ole tõendatud. Vaidlus on selles, kas süüdistatavaid saab mõista süüdi tunnistaja RR 17 eeluurimisel antud ütluste alusel. Kohtuistungi toimumise ajaks oli tunnistaja surnud ning tema ütlused avaldati kohtuistungil. Selleks, et vastu võtta tunnistaja ütlusi peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Olenemata kaitsja vastuväidetest võttis kohus tunnistaja ütlused vastu ja avaldas need. Kohtukolleegiumi hinnangul on tunnistaja ütluste avaldamisel kohtus täidetud kõik eeltoodud
Samas ei tähenda nende tingimuste olemasolu tunnistamine tõendi vastuvõtmise ja avaldamisega seda, et kohus saaks automaatselt süüdimõistva kohtuotsuse rajada tunnistaja ütlustele. Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel (
) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises olukorras tähendab tõendi tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ka
lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus ei ole hilisemas tõendite sisulise hindamise protsessis tunnistanud tunnistaja ütluseid usaldusväärseteks. Maakohus tuli tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust e et XX süü selles, et tema oli isikuks, kes viis kontrollpingi süüdistuses näidatud kuupäeval politsei territooriumist välja, on usaldusväärselt tõendamist leidnud. Maakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused oma sisult vastuolulised ning neid ei kinnita ka teised kohtule esitatud tõendid. Prokurör seevastu leiab, et kohtu poolt uuritud salvestiste sisu haakub täielikult tunnistaja ütlustega nii kuupäevade, kui tegevuste osas. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Sarnases küsimuses on asjas Luc v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see, kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Riigikohtu otsuse 3-1-1-89-12 p-s 20 on selgitatud, kuidas otsustada selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile 18 „valdavas ulatuses“. Riigikohus märgib, et seda probleemi on käsitletud EIK praktikas ja hiljuti ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistaja ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. Neid seisukohti kordas Riigikohus ka oma otsuse 3-1-1-41-13 p-des 9 ja
XX õigeksmõistmine toob automaatselt kaasa ka YY, kui väidetava kuriteole kaasaaitaja õigeksmõistmise. Maakohtu otsuse kõigi süüdistatavate osas on vaidlustanud prokurör, mis tähendab seda, et süüdistatavate poolt kantud ja kandmisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud jäävad riigi kanda. Kaitsjad esitasid alljärgnevalt taotlused. Süüdistatava YY kaitsja adv. R. Käbi esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluses on kaitsetoimingute – vastuväidete koostamine ja esitamine prokuröri apellatsioonile, sh maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumine ja projekti õigusabi saajaga kooskõlastamine – peale kulunud 4 tundi, mille eest taotletav tasu on koos käibemaksuga 240 eurot. Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks ning leiab, et need kuuluvad hüvitamisele.
Süüdistatava XX lepingulise kaitsja I.Repnau taotluse kohaselt on temal kulunud samade kaitsetoimingute peale 7 tundi ning tunnitasuks on 120 eurot. Otsuse nr 3-11-60-14 p-s 10.1 on Riigikohus selgitanud, et …[kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse XX ja YY suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.