← Eesti

2-18-8993/29

Obsah (7)§ 423§ 102§ 374§ 667§ 70§ 662§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-8993 Määruse tegemise aeg ja koht 13. mai 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, Ande Tänav Kohtuasi XX

§ 423lg 2 p-s 2 sätestatud alusel.

Maakohtu määrus

  1. Kohus võttis hagi menetlusse
  2. septembril 2018, kuid jättis seejärel
  3. jaanuari
  4. a määrusega hagi abielu kehtetuks tunnistamiseks

§ 423

lg 1 p 13 alusel ning hagi osaniku otsuse õiguslike tagajärgede puudumise tuvastamiseks ja alusetult saadu tagastamiseks

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

  1. Seoses abielu kehtetuks tunnistamise nõude kohtualluvuse määramisega tuvastas maakohus, et rahvastikuregistri andmete kohaselt on hageja Eesti kodanik. Seetõttu alluks abielu kehtetuks tunnistamise hagi Brüsseli II bis määruse art 3 lg 1 alajaotuse a) kuuenda alternatiivi kohaselt Eesti kohtule, kui hageja alaline elukoht oli Eestis vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse (s.o abielu kehtetuks tunnistamise hagi) esitamist. Kohus leidis, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et hagejal oli alaline elukoht Eestis vähemalt kuus kuud vahetult enne abielu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kohus leidis, et hageja
  2. juuli
  3. a menetlusdokumendi lisadest 1 ja 2 saab üksnes järeldada, et hagejale kuulub Eestis korteriomand, kuhu hageja on rahvastikuregistri andmetel sisse kirjutatud.
  4. Kohus märkis, et asjaolust, et kostja ise on hageja vastu esitatud hagis ära märkinud hageja Eestis asuva korteriomandi aadressi, ei saa järeldada hageja alalist elukohta Eestis. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest järelduks, et hagejal on tegelikult olnud alaline elukoht Eestis vähemalt kuus kuud vahetult enne abielu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Seejuures viitab hageja
  5. juuni
  6. a menetlusdokument sellele, et ilmselt ei olnud hageja alaline elukoht Eestis. Nimelt märkis hageja, et tal ei olnud võimalik tulla füüsiliselt Eestisse, et minna kohtu nõutud
  7. augusti
  8. a lepingule notari juurde järele ning hageja märkis, et tal ei ole võimalik täpselt teada ega ette näha, millal tal on võimalik uuesti Eestisse tulla. 2

(6)10. Eelnevast tulenevalt leidis kohus kokkuvõttes, et Eesti kohus ei ole kohtualluvuse puudumise tõttu pädev hageja abielu kehtetuks tunnistamise nõuet läbi vaatama (

§ 423lg 1 p 13).

  1. Kuivõrd hageja põhistas
  2. juuni
  3. a menetlusdokumendis, et tema ja kostja vahel on ühisvara režiim, kui abielu on kehtiv ning seetõttu esitas hageja ka nõude tunnistada tema ja kostja vaheline abielu kehtetuks, et M OÜ osa ei kuuluks ega oleks kunagi kuulunud hageja ja kostja ühisvara hulka. Hageja märkis, et sel juhul ei oleks takistusi alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks ning M OÜ osa kostjalt hageja kasuks väljamõistmiseks. Hageja leidis, et kui kohus tuvastab hageja ja kostja vahelise abielu kehtetuse ning kostjaga sõlmitud osa müügilepingu kehtetuse, tähendab see automaatselt, et kostja poolt M OÜ osaniku rollis vastu võetud otsustel ei ole õiguslikke tagajärgi.
  4. Kohus leidis, et hageja alusetust rikastumisest tuleneval nõudel ja tuvastusnõudel võiks seega perspektiivi olla juhul, kui Eesti kohus saaks poolte abielu kehtetuks tunnistada. Kuna aga Eesti kohus kohtualluvuse puudumise tõttu selleks pädev ei ole, ei ole eelviidatud nõuete osas hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (

§ 423lg 2 p 2).

Määruskaebus

  1. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja liita tsiviilasja nr 2-18-8993 menetlus tsiviilasja nr 2-18-12442 menetlusega ning menetleda käesolevas asjas esitatud hagiavaldust vastuhagina tsiviilasjas nr 2-18-
  3. Harju Maakohus jättis alusetult hagi läbi vaatamata põhjendusel, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõuded ei allu Eesti kohtule. Maakohtu seisukoht on väär, sest hageja alaline elukoht on Eestis, sh pool aastat enne kostja vastu abielu kehtetuks tunnistamise esitamist. Maakohus oleks pidanud Brüsseli II bis määruse alusel järeldama, et kohtualluvus on Eestis.
  4. Maakohus ei ole selgitanud, millise riigi õiguse alusel ta hageja elukoha määras. Ainuüksi kohaldatava õigusnormi kindlaks määramata jätmine annab aluse määruse tühistamiseks. Hageja leiab, et hageja alaline elukoht tuleb määrata Eesti õiguse alusel ehk selle riigi siseriikliku õiguse alusel, kelle kohtusse on pöördutud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14). Vastav põhimõte on sätestatud näiteks nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklis
  5. Nimetatud sätte kohaselt määratakse alaline elukoht kindlaks selle riigi siseriikliku õiguse alusel, kelle kohtusse on pöördutud. Eelduslikult on samast põhimõttest lähtutud ka Brüsseli II bis määruse koostamisel. Seda põhjusel, et Euroopa Liidu õigusakte tuleb tõlgendada sarnaselt ning Brüsseli II bis määrus ei sätesta, et alaline elukoht tuleks kindlaks määrata mõne muu riigi õiguse alusel.
  6. Hagejal on Eestis pikaaegselt korter, mis on hageja kodu. Hageja elukoht rahvastikuregistri järgi Eestis, st hageja on oma Tallinna elukoha registreerinud oma ametliku elukohana. Hageja elukoha määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et hageja oli Eestis registreeritud äriühingu (M OÜ) osanik ning juhatuse liige. Ühe asjaoluna hageja elukoha määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et hagejal on Eesti kodakondsus, hageja on Eestis sündinud, siin üles kasvanud ja õppinud (Tallinna
  7. keskkool, Concordia Ülikool). Seejuures elab hageja perekond, sh vanemad püsivalt Eestis (vanemate aadress YYY, Tallinn). Asjaolu, et kostja esitas hagi abielu lahutamiseks just Eesti kohtusse, kinnitab samuti, et kostja on hageja alaliseks elukohaks pidanud Tallinna. Hageja viibib aegajalt Eestist eemal üksnes ajutiselt ning ärilistel põhjustel. Ajutisest reisimistakistusest ei saa põhimõtteliselt teha järeldusi alalise elukoha kohta. 3

(6)Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu ega viidanud ühelegi tõendile, millest saaks järeldada hageja püsivat tahet asuda elama mujale.
  1. Hageja esitab määruskaebusega täiendavate tõenditena Eestis elamise ja viibimise kohta KÜ J juhatuse liikme kinnituse, pangakonto väljavõtted (6-kuulise perioodi kohta, mis eelnes kostja vastu hagi esitamisele),
  2. a veebruaris Kadriorus enda korterelamust tehtud fotod ning lennupileti Tallinnasse
  3. a maikuust.
  4. Isegi, kui hageja esitatud tõendite alusel ei saa järeldada, et hageja ainsaks elukohaks on Tallinn (millega hageja ei nõustu), tuleb Tallinna pidada vähemalt üheks hageja elukohaks.
  5. Maakohtu määrus tuleb eraldiseisvalt tühistada seetõttu, et maakohus ei määranud hageja elukohta kindlaks. Maakohus leidis üksnes, et hageja elukohaks ei saa pidada Eestit. Kui maakohtu määrus jääks jõusse, puuduks hagejal arusaam, millise riigi kohtusse oleks õige hagi esitada.
  6. Alternatiivselt, kui hageja elukohta ei saa kindlaks määrata, allub hagi Eesti kohtule

-i alusel tulenevalt hageja kodakondsusest. Brüsseli II bis määruse artikli 7 lg 1 kohaselt määratakse kohtualluvus siseriiklike reeglite kohaselt, kui ühegi liikmesriigi kohus ei ole artiklite 3, 4 ja 5 kohaselt pädev. Seega kuuluks kohaldamisele

§ 102

lg 2, mille kohaselt saab Eesti kohus abieluasja (sh lahutamise ja kehtetuks tunnistamise asja) lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik. Kuivõrd hageja on Eesti Vabariigi kodanik, saab Eesti kohus hageja ja kostja vahelise abielu kehtetuks tunnistada, kui kohtute arvates ei tulene kohtualluvus Brüsseli II bis määruse artiklist 3. 21. Hageja leiab, et praegune kohtuasi tuleb liita tsiviilasjaga nr 2-18-12442 ja hageja esitatud hagi lahendada vastuhagina. Aluse tsiviilasjade liitmiseks annab

§ 374

. Tsiviilasjas nr 2-18-12442 lahendatakse kostja poolt hageja vastu esitatud abielu lahutamise hagi. Kuivõrd abielu lahutamise küsimust ei saa lahendada ilma hindamata abielu kehtetust, tuleb tsiviilasju lahendada ühes menetluses. Eesti kohtualluvus on tsiviilasjas nr 2-18-12442 kindlaks määratud ning kostja on nimetatud asjas hagi esitamisega Eesti kohtualluvust aktsepteerinud. Vastuhagi kohtualluvus tuleneb Brüsseli II bis määruse artiklist 4, mille järgi on vastuhagi selle kohtu alluvuses, kus on pooleli menetlus artikli 3 põhjal. Alternatiivselt allub vastuhagi Eesti kohtule

§ 102lg 2 alusel.

Menetluse edasine käik

  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  2. Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks.

Määruskaebus tuleb rahuldada. 24. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses tsiviilasjas on kohaldatav Brüsseli II bis määrus, mis sätestab kohtualluvuse mh abielu lahutuse asjades (Brüsseli II bis määruse art 1 p 1 a).

§ 70

lg 4 p 2 järgi kohaldatakse

-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli II bis määruses ei ole sätestatud teisiti. 25. Määruskaebuses tugineb hageja kohtualluvuse määramisel eelkõige Brüsseli II bis määruse art 3 lg 1 alajaotuses a) toodud kuuendale alternatiivile, mille kohaselt allub vaidlus Eesti kohtule seetõttu, et hagejal on Eesti kodakondsus ja tal on Eestis alaline elukoht ning seejuures on ta Eestis elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse 4

(6)esitamist. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole suutnud tõendada enda alalist elukohta Eestis.
  1. Seoses kohtualluvuse määramisel alalise elukoha tuvastamisega selgitab ringkonnakohus esmalt järgmist. Brüsseli II bis määruse ametlikus tõlkes on harilik viibimiskoht ekslikult eesti keelde tõlgitud kui isiku „alaline elukoht“, mis viitaks justkui võimalusele sisustada nimetatud mõistet lähtuvalt TsÜS § 14 lõike 1 elukoha mõistest, kuid see ei ole korrektne. Isiku harilik viibimiskoht Euroopa Liidu määruste tähenduses on autonoomne mõiste, mis ei sõltu riigisisesest materiaalõigusest. Brüsseli II bis määrus ei anna konkreetset reeglit selle kohta, kuidas määrata kindlaks, millises riigis füüsilise isiku harilik viibimiskoht täpselt asub. Hariliku viibimiskoha mõiste sisustamisel tuleb seega igal konkreetsel juhul lähtuda konkreetsest faktilisest situatsioonist, järgides asjakohase määruse eesmärke ning Euroopa Kohtu praktikat.
  2. Euroopa Kohus on füüsilise isiku hariliku viibimiskoha mõistet tõlgendanud eelkõige Brüsseli II bis määruses sisalduvate vanemlikku vastutust reguleerivate sätete kontekstis. Seetõttu on mõiste tõlgendamisel asjakohane tugineda ka Euroopa pärimismääruse põhjendustele. Euroopa pärimismääruse põhjenduste p-st 24 tulenevalt, juhul kui isik on tööalastel või majanduslikel põhjustel asunud elama teise riiki seal töötamise eesmärgil, vahel ka pikaks ajaks, kuid säilitab tihedad ja stabiilsed sidemed oma päritoluriigiga, võib sõltuvalt asjaoludest leida, et tema harilik viibimiskoht on endiselt tema päritoluriik, kus paikneb tema pere- ja ühiskondliku elu keskpunkt. Kui isik elab vaheldumisi mitmes riigis või reisib ühest riigist teise ega asu alaliselt elama ühtegi riiki, kuid on ühe sellise riigi kodanik või kogu tema põhiline vara asub ühes neist riikidest, võiks kodakondsus või vara asukoht olla eriline ühendav seos kõikide faktiliste asjaolude üldisel hindamisel, st tema hariliku viibimiskoha määramisel.
  3. Seega ei tule Brüsseli II bis määruse kohaldamisel lähtuda TsÜS-st, vaid hageja harilik viibimiskoht tuleb tuvastada faktiliste asjaolude kogumi alusel, millised hageja on kohtu ette toonud. Hageja on praeguses asjas esile toonud, et ta on Eesti kodanik, kes on sündinud, kasvanud ja koolis käinud Eestis, tema vanemad elavad Eestis, tal on Eestis registreeritud äriühing ja talle kuulub Eestis asuv korteriomand. Ühtlasi on ka hagejale kuuluva korteriomandi aadress registreeritud hageja elukohana rahvastikuregistris esmakordselt
  4. juunist 1991 kuni
  5. juulini 2009 ja seejärel
  6. oktoobrist 2011 kuni tänaseni (I kd, tl 231). Neid asjaolusid kogumis arvesse võttes on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu maakohtu järeldus, et hageja ei ole piisavalt tõendanud enda harilikku viibimiskohta Eestis. Esile toodud faktiline situatsioon viitab vastupidisele. Isegi, kui hageja viibib tööalaselt välisriikides, ei muuda see fakti, et hageja on Eesti Vabariigi kodanik ning omab tugevat sidet Eesti kui riigi ning kodumaaga. Hagejal ei ole keelatud omada mitut viibimiskohta, sh mitmes riigis samal ajal, kuid ta peab tegema usutavaks enda viibimiskoha, millele ta hagi esitades tugineb. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja seda teinud.
  7. Hageja harilikku viibimiskohta Eestis kinnitab ka asjaolu, et vastuses määruskaebusele kinnitab kostja, et ta esitas tsiviilasjas nr 2-18-12442 hagi hageja vastu abielu lahutamiseks Harju Maakohtule, tuginedes Brüsseli II bis määruse art 3 lg 1 alajaotuses a) toodud kolmandale alternatiivile, s.o esitas hagi kostja (praeguses asjas hageja) alalise elukoha järgi. Kostja otsustas valida kohtualluvuse just hageja viibimiskoha järgi, kuigi tal oli võimalus esitada hagi ka enda hariliku viibimiskoha järgi. Asjakohatu on seejuures kostja väide, et hagi esitamisel ta tegelikult ei teadnud, kus on hageja elukoht. Kuivõrd mõlemas vaidluses tuginetakse kohtualluvuse määramisel hageja elukohale ja puudub vaidlus, et tsiviilasjas nr 2-18-12442 ei ole pooltel erimeelsust kohtualluvuse küsimuses, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asuda hageja viibimiskoha osas praeguses asjas teistsugusele järeldusele. 5
(6)30. Seega on praegusel juhul hageja esitatud abielu kehtetuks tunnistamise hagi kohtualluvuse küsimus reguleeritud Brüsseli II bis määruse artiklis 3, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut hageja viidatud kohtualluvuse alternatiivsetele alustele (Brüsseli II bis määruse art 7 lg 2 ja

§ 102lg 2).

  1. Lisaks eeltoodule on hageja määruskaebuses õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kostja hagi abielu lahutamiseks ja hageja hagi abielu kehtetuks tunnistamiseks tuleb eelduslikult lahendada koos, kuivõrd abielu lahutamise küsimust ei saa lahendada ilma hindamata abielu võimalikku kehtetust. Sellised vaidlused tuleb lahendada ühes kohtus ka põhjusel, et vältida vastuolulisi kohtulahendeid. Taotluse tsiviilasjade liitmiseks saab asja uuel läbivaatamisel lahendada maakohus, kes annab hinnangu, kas hageja hagi saab menetleda tsiviilasjas nr 2-18-12442 vastuhagina Brüsseli II bis määruse art 4 kohaselt.
  2. Hageja esitas koos määruskaebusega enda Eestis elamise ja viibimise kohta KÜ J juhatuse liikme kinnituse, pangakonto väljavõtted (6-kuulise perioodi kohta, mis eelnes kostja vastu hagi esitamisele),
  3. a veebruaris Kadriorus enda korterelamust tehtud fotod ning lennupileti Tallinnasse
  4. a maikuust.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus keelduda nende vastuvõtmisest. Ka need tõendid toetavad kolleegiumi hinnangul hageja väiteid, et tema püsiv elukoht on Eestis. 33. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata asi maakohtule tagasi avalduse edasiseks menetlemiseks. 34. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt edasise menetluse tulemustele. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.