← Eesti

3-19-34/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märtsil 2019, Tartu Haldusasja number 3-19-34 Haldusasi Andi Tammeoru kaebus Tartu Vang

§ 63

lg 1 kohaselt võib

, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muuhulgas määrata noomituse. Määratud on kõige leebem distsiplinaarkaristus. Kaebaja esitatud väited ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Noomituse määramine ei ole ebamõistlikult kaebaja õigusi ja huvisid kahjustav ning on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja on tühistamisnõudega vaidlustanud käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, ning selle käskkirja peale esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse.
  2. Kuigi vaidemenetluses on kaebaja esitanud käskkirja kehtetuks tunnistamist taotledes ka sisulisi väiteid karistuse määramise õigusvastasuse osas, puudutavad tema väited kohtumenetluses üksnes karistuse määramise menetluslikku külge, st vaide lahendamisega viivitamist ning distsiplinaarmenetlusega stressi tekitamist. Kaebaja on kinnitanud, et võimalikud kahju hüvitamise nõuded esitab ta hiljem (tl 40p).
  3. Vanemvalvuri
  4. oktoobri
  5. a ettekandest nr 6-38/4220 nähtub, et sel päeval kambri nr 316 tualettruumis kaebajale teostatud lahtiriietumisega läbiotsimise käigus avastati tema pükste värvli vahelt ääreni täis originaalpudel tindiga (INTENZE) (tl 4). Sama on kajastatud
  6. oktoobril 2018 koostatud esemete leidmise/ ja äravõtmise aktis nr A-2362 (tl 25). Ettekanne tingis distsiplinaarmenetluse alustamise, mille tulemusena määrati kaebajale vaidlustatud käskkirjaga karistuseks noomitus.
  7. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on kaebaja toime pannud Tartu Vangla direktori
  8. veebruari
  9. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.
  10. rikkumise. Viidatud sätte kohaselt on lisaks vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-s 641 sätestatud esemetele ja ainetele Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele vastavuses

§ 15

lõikele 2 keelatud esemeks tätoveeringute tegemisel kasutatav aine, seade või ese. Kaebaja puhul oli keelatud esemeks, mis tema juurest leiti, ääreni täis pudel tinti. 12. Riigikohus on tunnustanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi esemete keelamisel ja neist lähtuva võimaliku ohu hindamisel, sh arvestades vanglaolustiku eripära (Riigikohtu 25.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14 ning seal viidatud lahendid). Kohtupraktika kohaselt peab vangla distsiplinaarmenetluses tuvastama, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, ning tuvastades leitud eseme omadused, andma hinnangu selle ohtlikule mõjule (Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 12). Vastustaja on menetluse käigus võtnud seisukoha, et tegemist on spetsiaalselt tätoveerimiseks ette nähtud tindiga. 3

(6)3-19-34 Kodukorra punkti 7.1.16 seletuskirja1 kohaselt on tätoveerimine vanglas julgeolekukaalutlustel keelatud, kuna vanglas puuduvad ohutuks tätoveerimiseks vajalikud tingimused, seadmed ja muu vajaminev. Desinfitseerimisvahendite puudus, ebahügieenilistes tingimustes tätoveerimine, korduvalt sama nõela kasutamine ja HIV positiivsete jm haigust põdevate kinnipeetavate viibimine vanglas soodustaks HIV jm haiguste levikut kinnipeetavate seas. Tätoveerimine on ka traditsiooniliselt üheks võimaluseks vangla subkultuuri hoidmiseks ja edasikandmiseks, nt alamasse subkultuuri kihti kuuluvate kinnipeetavate tätoveerimine vastu nende tahtmist. Tätoveeringute tegemisel kasutatavad seadmed, ained või esemed on vangla hinnangul ohuks vangla julgeolekule ning isikute elule ja tervisele. Kaebaja ei ole ka vastu vaielnud, et tegemist oli keelatud esemega. 13. Kaebaja rõhutas distsiplinaarmenetluses, et tema juurest leitud keelatud ese ei kuulunud talle endale. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et määrav oli keelatud eseme leidmine kinnipeetava juurest, mitte selle kuuluvus. Kohtupraktikas on peetud määravaks, kelle juurest selline ese leiti ning ka kaebaja ise ei vaidle vastu, et see tema juurest leiti (kaebaja selgitused distsiplinaarmenetluses, tl 7). VsKE §-s 641 kasutatakse sõnastust „kinnipeetavale on vanglas keelatud“. Riigikohus on viidatud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-24-10 (p 11) leidnud, et VSKE § 641 p 1 keelab selles sättes nimetatud eseme “enda juures hoidmise“. Eelnev kinnitab, et distsiplinaarkorras ei saa karistada üksnes keelatud eseme omanikku, vaid ka kinnipeetavat, kelle juurest see leiti.

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-24-10 (p 11) leidnud, et distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult määranud distsiplinaarkaristuse kaebajale kui isikule, kelle juurest keelatud ese leiti. Seega on kaebajale karistus määratud distsiplinaarkorras karistatava teo eest, mille toimepanemise tõendatust kaebaja pole kahtluse alla seadnud.

  1. Käskkirja kohaselt on vastustaja põhjendanud vajadust reageerida sellele karistusega järgmiselt. Vangistust reguleerivate õigusaktide täitmine vanglas on oluline, kuna tagab distsipliini ja julgeoleku. Õigusaktide mittetäitmine võib erinevatel juhtudel päädida olukordadega, mis seavad ohtu vangla julgeoleku. Kinnipeetaval on üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid samalaadse rikkumise eest teda karistatud pole. Vangla selgitas käskkirjas, et arvestades ohtu vanglas viibivate isikute tervisele peetakse tätoveerimisega seotud ainete ja esemete valdamist vanglas raskeks distsipliinirikkumiseks. Vangla märkis, et suhtub rikkumisse tõsiselt, kuid samas on karistamise eesmärgiks tekitada kinnipeetavas motivatsiooni edaspidistest rikkumistest hoiduma. Vastustaja on teole karistusega reageerimist piisavalt põhjendanud ning karistus on kohtu hinnangul proportsionaalne, arvestades muuhulga kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu.
  2. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt, ei pruugi menetlus- ja vormivead kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtule ei ilmne mingeid selliseid menetlustoiminguid ega tegevusi, mis võiksid tingida vaidlustatud käskkirja tühistamise põhjusel, et menetluslike või vorminõuete rikkumine on võinud mõjutada asja sisulist otsustamist või iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda. On mõistetav, et ka kinnipeetava suhtes toimetatav õiguspärane distsiplinaarmenetlus, mis võib lõppeda 1https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukorra_seletuskiri_3.pdf 4

(6)3-19-34 karistuse määramisega, võib põhjustada teatud määral negatiivseid emotsioone ja ebamugavust. Kohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse ajendanud menetlust läbi viidud selliselt, et see võinuks kaebajale tekitada stressi või üleelamisi rohkem kui tavapärane distsiplinaarmenetlus seda võib põhjustada.
  1. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada nii
  2. oktoobri
  3. a seletuses (tl 7) kui ka vastuseks distsiplinaarmenetluse protokollile, mida kaebaja ka kasutas, esitades sellele vastuväited kolmel leheküljel (tl 13-14). Distsiplinaarmenetluse alustamise teates (tl 5) on kaebajale selgitatud tema menetluslikke õigusi, sh õigust olla menetluses ära kuulatud ning tutvuda dokumentidega. Seega on kaebajale olnud tagatud piisav võimalus olla menetluses ära kuulatud ning oma seisukohti ja vastuväiteid esitada.
  4. Vastustaja on möönnud distsiplinaarmenetluses. vaideotsuses mõningaid menetluslikke minetusi 17.
  5. Vastustaja nõustus kaebajaga, et kuigi menetleja on protokolli sisus kajastanud huvijuhi arvamust, mis tegelikult oli ka protokollile lisatud materjalide all olemas, ei kajastatud arvamust protokolli lõpus esitatud loetelus. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist oli ilmse inimliku veaga, mis ei saanud mõjutada otsustamist. Samuti tuleb lõpptulemust mittemõjutavaks ilmseks ebatäpsuseks pidada, et menetleja kasutas väljendit „suuline järelpäring“, kuigi distsiplinaarmenetluse käskkirjast nähtub, et huvijuht andis kirjalikud ütlused. 17.
  6. Vastustaja möönis ka menetleja seisukoha ebaõigsust, leides, et kuna distsiplinaarmenetluse protokollis kajastuvad kõik distsiplinaarmenetluse materjalid, siis ei pea kinnipeetavale andma võimalust dokumentidega tutvumiseks ning tema õigus dokumentidega tutvumiseks on tagatud distsiplinaarmenetluse protokolli kätteandmisega. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna vaidlust juhtumi faktiliste asjaolude (keelatud eseme leidmine kaebaja juurest) üle ei ole tekkinud, ei saanud ka kõikide menetluses kogutud dokumentide koos protokolliga tutvustamata jätmine mõjutada menetluse tulemust.
  7. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 15-16) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, milles seisneb tätoveerimiseks sobivate vahendite ohtlikkus vanglas, ning miks tuli etteheidetavale teole karistusega reageerida, samuti karistuse valikut. Kaebajale on määratud karistuseks noomitus, mis on leebeim

§ 63lg-s 1 loetletud karistustest.

19. Kaebaja on vaidlustanud ka vaideotsuse. Kaebaja väidab vaideotsuse õigusvastasust põhjusel, et vastustaja on rikkunud vaide lahendamise tähtaega. Kaebajal on õigus selles, et

§ 11lg-st 7 tuleneb vaide lahendamise 30-päevane tähtaeg.

Vaidlust ei ole, et vastustaja on vaide lahendamisel seda tähtaega rikkunud – vastustaja on

  1. novembri
  2. aasta vaide lahendanud alles
  3. jaanuaril 2019 (tl 45-45p). Vastustaja ei eita lahendamisega viivitamist ning on vaideotsuses ka otsuse viibimise pärast vabandanud. Kaebaja eesmärk praeguses kohtumenetluses on talle määratud distsiplinaarkaristusest vabanemine. Kuigi vaide lahendamise tähtaja ületamine on õigusvastane, ei ole see kaebaja eesmärgi saavutamise seisukohast olnud määrav. Nagu kohus on kaebajale ka selgitanud, ei takista vaideotsusega õigusvastane viivitamine isikul õiguste kaitseks kohtusse pöördumist (
  4. jaanuari
  5. a määrus; tl 34-35).

§ 11

lg 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras ka juhul kui vanglateenistus on vaide tähtaegselt lahendamata jätnud. Praegusel juhul ongi kaebaja, saades aru, et vangla tähtaegselt tema vaiet ei lahenda, esitanud kaebuse kohtule. Kohus leiab, et hoolimata vaide lahendamisega viivitamisest ei ole põhjust 5

(6)3-19-34 sisuliselt õiguspärase vaideotsuse tühistamiseks (HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1). Kaebaja väited ei anna alust pidada vaideotsust õigusvastaseks. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema vaide lahendamisel tehtud lõppjäreldustega, ei muuda vaideotsust õigusvastaseks ega anna alust selle tühistamiseks.
  1. Eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata. MENETLUSKULUD
  2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. See kulu jääb tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.