punkti 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.4 nõuete rikkumise eest 30 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. 26.04.2010 esitas A. T käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 61-64). 19.07.2010 esitas A. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-13), palus tema suhtes tehtud käskkiri tühistada, tunnistada vaide menetlemise tähtaegade ületamine õigusvastaseks ja kohustada vanglat neid järgima. Kaebaja leidis, et distsiplinaarmenetlus oli ebaobjektiivne ja ühekülgne, rikuti menetlusnorme ning käskkiri on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. Neid seisukohti põhjendas ta „Vangla sisekorraeeskirja“ 18-nda peatüki sätetele tuginedes väidetega, et distsiplinaarmenetluse protokolli koostamisel võetud tunnistajatelt seletusi ega viidatud muudele tõenditele ja nende asukohale. Seejuures võttis ta küll omaks osa ettekannetes märgitud väljendi kasutamise, kuid eitas teisi, pidas ettekannete vastavaid väiteid valeks ning märkis, et juhtis protokolliga tutvudes tähelepanu nende erinevusele ja sellele, et põhjuseid pole välja selgitatud, 1 1 täiendavalt võetud ettekandest sai aga teada alles käskkirjast. Veel märkis kaebaja, et talle on arusaamatu käskkirja väide helistamise lõpetamise kohta antud korraldusele mitteallumisest, kuna tegelikult ta sellel ajal üldse ei helistanud ja vastavat asjaolu menetluse käigus välja ei selgitatud. Veel heitis A. T ette seda, et käskkirjast ei nähtu kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamine ning leidis, et kuna ta tunnistas oma süüd ühe väljendi osas, on talle määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vaidemenetluse suhtes väitis ta põhiseaduse § 3 lg 1, § 10, § 13, § 14 ja
’ lg 7 tuginedes, et vangla on toiminud õigusvastaselt, kuna pole tema vaiet ettenähtud 30 päeva jooksul menetlenud ning põhjendas oma huvi preventiivse eesmärgiga lõpetada vangla õigusvastane halduspraktika. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 49-51) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise, tema väidete, distsiplinaarmenetluse käigu, käskkirja aluseks olevate asjaolude ja õigusaktide sätete suhtes ning leiti, et distsiplinaarkaristuse määramine on olnud õiguspärane. Muuhulgas märgiti, et tõenditele saab viidata nende kogumise korral, mida antud juhul polnud vaja teha, sest olid olemas ettekanded ning lisati, et kaebaja näitas üles ükskõiksust, kuigi oli teadlik võimalusest küsida informatsiooni, anda täiendavaid selgitusi ja paluda täiendavate tõendite kogumist. Veel märgiti, et kaebaja väide nagu oleks ta käskkirjas märgitud ajal üksnes lähenenud telefonile pole õige, kuna kõneeristusega on kõne teostamine tõendatud, lisaks oli tal kohustus igal juhul korraldusele alluda, sest kinnipeetava arusaam korralduse seadusevastasusest ei anna õigust selle täitmisest keelduda. Vaidemenetluse osas tunnistati tähtaegade ületamist, põhjendati seda vaiete suure hulgaga ning leiti, et kaebajal puudub vastava nõude osas põhjendatud huvi. Kohtuistungil jäi A. T kirjalike väidete ja taotluste juurde ning leidis, et tal on haldusaktide andmise menetluses omad õigused, mida on rikutud. Haldusmenetluse seaduse § 40 viidates väitis kaebaja, et tal polnud võimalust end suuliselt ja kirjalikult kaitsta, kuna seletuste andmist uue ettekande peale ja karistuse määranud isikule ei võimaldatud ning arvestatud pole ka seda, et ta vabandas omaks võetud väljendi kasutamist. KOHTU PÕHJENDUSED Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 52-53) on A. T t karistatud
p 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.4 tuginedes selle eest, et 17.03.2010 kell 18.34 ei allunud ta valvuri korraldusele lõpetada helistamine ning hakkas teda süüdistama ja agressiivsete sõnadega ähvardama.
p 1 sätestatu kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla kodukorra punkt 8.2.4 keelab kasutada teiste isikutega suhtlemisel seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid ja solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni. A. T ei võta omaks helistamist, kuid ei eita kaebuses (tl 4-5), vaides (tl 62-63) ja kohtuistungil seletatus (tl 74), et kasutas valvuri suhtes neid väljendeid, mis on kirjas Vladislav Grabari esmases ettekandes (tl 57). Selles kandis nimetatud vanglaametnik ette, et ta ei allunud korraldusele helistamine lõpetada, hakkas karjudes süüdistama telefoniavaldusele vale kestvuse märkimises, ähvardas teda väga agressiivselt veel ühe kriminaalmenetlusega ja nimetas kutsikaks. Riigikohtu halduskolleegium on oma kohtulahendus nr 3-3-1-103-06 vanglaametniku korraldusele mitteallumise teemat käsitledes leidnud, et see saab olla õigustatud üksnes korralduse ilmselge tühisuse puhul ning märkinud lisaks, et isiku teistsugune arusaam õigusaktidest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist. Vanglaametniku õigus jälgida telefoni kasutamiseks ette nähtud ajalisest limiidist kinni pidamist tuleneb Viru Vangla direktori 08.03.2010 käskkirjaga nr 1.1-1/52 kehtestatud telefonide kasutamise korrast (tl 66), seega ei ole tegemist ilmselgelt tühise korraldusega. Viru Vanglas koostatud õiend (tl 68) kinnitab, et vaatamata kaebaja vastupidistele väidetele helistamine siiski toimus. Olenemata sellest, kas kaebaja pidas korraldust õigustatuks ja 2 2 seaduslikuks, tuli tal see vastu vaidlemata täita ja seejuures viisakalt käituda. Mida täpselt pidada ebaviisakaks käitumiseks ja missugused väljendid on ebatsensuursed või solvavad, on suures osas selle isiku hinnangute küsimus, kellele need adresseeritakse, kuid kindlasti ei mahu juba nimetatud ettekandes sisalduv väide kriminaalmenetlusega ähvardamisest ja valvuri kutsikaks nimetamine viisaka käitumise piiridesse ning võib olla tõlgendatav üheaegselt nii ähvarduse kui solvanguna. Alus kahelda vanglaametnike ettekannetes, kaebaja omaksvõtus ning vangla õiendis helistamise toimumise kohta puudub, samuti pole põhjust arvata, et läheduses olnud teiste kinnipeetavate seletuste lisamine menetluse materjalidesse saanuks toimunu asjaolusid kuidagi kaebaja kasuks muuta. Kaebaja karistamise seisukohalt ei oma olulist tähendust, kas ta kasutas veel ka teistes ettekannetes (t. 55-56) nimetatud ebatsensuurseid väljendeid ning kas kõne toimus või üksnes vaieldi selle võimalikkuse üle, sest
Tähtsust ei oma ka põhjendused, miks A. T enda väidetel nii käitus.
’ lg 4 ja 5 annavad kinnipeetavale võimaluse vaidlustada tema õigusi rikkuvad vanglaametnike toimingud kirjaliku vaide või halduskohtusse esitatava kaebusega ning ühestki vangistusalasest õigusaktist ei tulene talle õigust anda vanglaametniku käitumisele hinnangut oma kohustuste täitmata jätmisega. Nõuded distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. A. T puhul on need põhilises osas täidetud, sest teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl 58), distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 54), vastav käskkiri (tl 52-53) sisaldab küllaldases ulatuses asjakohaseid faktilisi ja õiguslike põhjendusi, karistus on määratud seaduses ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires ning selle liiki ja pikkust on kaebaja isikust lähtuvalt põhjendatud ja kaalutud. A. T möönis kohtuistungil, et teda on varem korduvalt karistatud (tl 75), kuna
lg 1 p 4 kohaselt on kartserikaristuse maksimaalne pikkus 45 päeva, on talle määratud karistus igati proportsionaalne, sest arvestab nii toime pandud teo raskust, selle osalist omaksvõttu kui kaebaja varasemat käitumist. Vanglaametnike ettekanded (tl 55 ja 57) ja seletuskirjast keeldumise kohta vormistatud akt (tl 60) kinnitavad, et tal võimaldati koheselt seletusi anda. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatisele (tl 58) tehtud märge tõendab, et seda tutvustanud inspektor kontaktiisik kuulas seletused ära (tl 58), need kanti protokolli ja selle tutvustamisel sai kaebaja vastuväiteid esitada (tl 54). Distsiplinaarmenetluse õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähendust, kes konkreetselt võtab õiguserikkumise toime pannud kinnipeetavalt seletusi ja mitu korda neid võetakse. Seaduseandja ei ole vastavate ametnike ringi määratlenud, oluline on vaid, et kinnipeetav on saanud talle süüks pandava rikkumise asjaolusid selgitada ning distsiplinaarmenetluse protokolli koostajale ja karistuse määrajale on tema seisukohad enne vastavate dokumentide vormistamist teada. Haldusmenetluse seaduse § 58 ei võimalda haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda niisuguste menetlus- või vorminõuete rikkumise tõttu, millised ei võinud mõjutada asja otsustamist ja see põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatud tühistamisnõude suhtes. A. T suuliste seletuste ja vastuväidete sisu on karistuse määramise käskkirjas käsitletud ning kohtuistungil antud seletustes ei nimetanud ta kohtule ühtegi niisugust asjaolu, mis jäi tal valvur Vladislav Grabari täiendava ettekande mittetutvustamise ja selle kohta seletuste mittevõimaldamise tõttu ütlemata. Asjaolu, et seda tema vastuväidete tõttu üldse küsiti tõendab hoopis, et enne karistuse määramist on arvestatud kinnipeetava vastuväidetega ja püütud neist tulenevaid vastuolusid selgitada. Kaebaja poolt viidatud haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohustab andma menetlusosalisele võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited, kuid sätestatust ei tulene, et menetlusosaline peab saama nii kirjaliku kui suulise vastuväidete esitamise võimaluse ning veel ka korduvalt.
’ lg 7 kohustab kinnipeetava poolt vanglale esitatud vaide lahendama 30 päeva jooksul selle edastamisest. A. T poolt 25.04.2010 koostatud vaide (tl 61-64) on Viru Vangla vastu võtnud 26.04.2010 ning tunnistab kohtule antud kirjalikus vastuses (tl 49-51), et see on käesolevaks ajaks veel lahendamata. Seejuures möönab vangla teadmist vaiete lahendamiseks ette nähtud 3 3 tähtajast, põhjendab rikkumist vaiete suure hulgaga ning väidab, et tegemist ei olnud kaebaja vaide tahtliku kinnihoidmisega ega pea tema huvi õigusvastasuse tuvastamisel põhjendatuks. Seega puudub pooltel sisuline vaidlus selle üle, et Viru Vangla on jätnud seaduses vaide lahendamiseks kehtestatud tähtajad järgimata ning rikkunud sellega kaebaja õigusi. A. T põhjendas kaebuses oma huvi preventiivse eesmärgiga (tl 12) ja väitis kohtuistungil, et Viru vangla on alates avamisest menetlustähtaegu rikkunud ja äkki midagi muutub, kui kohus selle õigusvastaseks tunnistab (tl 75). Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada üksnes isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-56-10 tunnistanud preventiivse huvi võimalikkust ning leidnud, et niisugusel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab esitaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma ning tuvastamisnõude rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Samas märgiti ka, et vaiete suure hulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike erisustega ei saa õiguslikult põhjendada menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist ning tähtsust ei oma viivituse pikkus, vangla tegevuse tahtlikkus või rikkumise vorm ja ulatus. A. T kannab kohtule teadaolevalt väga pikaajalist karistust ja tema väited vangla käskkirjade sagedasest vaidlustamisest (tl. 75) võimaldavad eeldada, et käesoleva vaidluse põhjuseks olev vaie ei ole viimane, mida ta vanglale esitada võib. Seega on olemas võimalus, et vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamine soodustab edaspidi tema õiguste kaitset. Eeltoodud järeldustel on Viru Vangla tegevusetus A. T vaide lahendamisel õigusvastane ning kaebus tuleb selles osas halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 3 alusel rahuldada. Viru Vangla 16.04.2010 käskkirja nr 6-3/729-D tühistamise nõudes pole kaebus põhjendatud ja jääb sama seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 31) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud pole. Kaebuse osalisest rahuldamisest tulenevalt peab Viru Vangla hüvitama riigile halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt riigile 125 krooni. Raili Randlane Kohtunik 4 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.