KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-13 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika

§ 424

lg 2 järgi Kriminaalasi kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. jaanuari 2019 otsus Apellant kaitsja Prokurör Paul Pikma Süüdistatav Kaitsja Deniss Malõšev isikukood 38005170218; elukoht XXX, asub Tallinna Vanglas; emakeel vene keel; XXX; XXX; töökoht XXX, Tallinn; kriminaalkorras karistatud Gennadi Kull RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. jaanuari 2019 otsus Deniss Malõševile

§ 424

lg 2 järgi mõistetud põhikaristuse ning

§ 65lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. 2. Mõista Deniss Malõševile

§ 424lg 2 järgi põhikaristuseks 1 aasta vangistust. Vähendada mõistetud vangistust Kr

MS § 238 lg 2 alusel 8 kuuni. Suurendada Deniss Malõševi 7 kuu ja 10 päeva pikkust vangistust

§ 69lg 7 ja § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 14.

juuni 2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. D. Malõševil on tegemata 70 tundi üldkasulikku tööd, millele vastab 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Liitkaristuseks on seega 10 kuud 10 päeva vangistust.

1. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 1
2. Jätta riigi õigusabi tasu määramata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohus tegi
4. jaanuaril 2019 otsuse, millega mõistis Deniss Malõševi süüdi

§ 424lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus D. Malõševile mõistetud vangistust 1 aastani.

§ 65lg 2 alusel suurendas maakohus D.

Malõševi 1-aastast vangistust Harju Maakohtu 14. juuni 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 kuu 10 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud 10 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel luges kohus D.

Malõševi karistuse kandmise alguseks

1. jaanuari
2. Lisakaristusena võttis maakohus Deniss Malõševilt

§ 50lg 1 p 1 alusel üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.

Kohus kohaldas D. Malõševi suhtes tõkendina vahistamist. Maakohus mõistis KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel D. Malõševilt riigi kasuks välja sundraha 405 eurot ning määras, et see tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest vähemalt 33,75 euro suuruste kuumaksetena. Maakohus mõistis D. Malõševi süüdi selles, et ta juhtis 1. jaanuaril 2019 kella 12.16 paiku Harjumaal Tallinnas XXX juures mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee joobeseisundis olles (D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli vähemalt 0,87 mg/l). Kohus leidis, et D. Malõšev pani kuriteo toime tahtlikult kavatsetusse vormis, kuna ta asus mootorsõidukit juhtima teades, et on just tarvitanud alkoholi. Tegemist oli korduva sellelaadse teoga – D. Malõševi oli

§ 424järgi karistatud Harju Maakohtu 8.

märtsi 2017 otsusega. D. Malõševile mõistetud karistust põhjendas maakohus järgnevalt: „Deniss Malõševil karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust.

§ 56mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest.

Mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Süüdistatav teadis, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid asus ikkagi autot juhtima. Kohtu arvates näitab see isiku suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu enesele ja teistele liiklejatele. Samuti on isik varem kriminaalkorras 2 karistatud, mh samalaadse teo eest, millest tulenevalt on selge, et D. Malõšev ei ole eelnevatest karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Deniss Malõševi näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo ohtlikkust, õigusvastasust. Süüdistatava Deniss Malõšev puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Deniss Malõševi käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Registri andmetel on D.Malõševi tasumata 23.05.2016 kriminaalasjas 1-16-2802 mõistetud rahaline karistus, mis iseloomustab samuti isiku suhtumist talle mõistetavatesse karistustesse. “Vastuseks süüdistatava taotlusele mitte kohaldada vangistust märkis kohus, et

§ 424lg 2 ei võimalda mõista karistuseks rahalist karistust.

Samuti ei võimalda seadus jätta vangistust täielikult täitmisele pööramata. Seega, ei ole kohtul võimalik mõista süüdistatavale muud karistust kui vähemalt osaline reaalne vangistus. Kohus leidis, et karistus ei pea olema süüdistatava jaoks mugav ja sobilik, vaid selline, mis mõjutaks teda edaspidi õiguskuulekalt käituma. Asjaolu, et süüdistataval on pere ja töökohad, oli talle teada enne menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemist. Samuti oli ta teadlik sellest, et kohus on andnud talle mitu võimalust jääda vabadusse ja korrigeerida oma käitumist õiguskorrale vastavaks. D. Malõšev pani kriminaalmenetluse esemeks oleva süüteo toime talle eelmise kohtuotsusega määratud ÜKT tegemise ajal. Sellest järeldas kohus, et varem mõistetud karistused ei ole D. Malõševile ilmselgelt kasvatavat mõju avaldanud. Olukorras, kus isik paneb kuriteo toime talle eelmise kohtuotsusega määratud katseajal ning seejärel uuesti ÜKT tegemise ajal, näitab, et tegemist ei ole kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. Pealegi rikkus D. Malõšev kohtu poolt talle pandud lisakohustust mitte tarvitada alkoholi. Arvestades D. Malõševi süü suurust ning süüteo toimepanemise subjektiivseid asjaolusid ning pidades silmas eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, leidis kohus, et Deniss Malõševilt tuleb lisakaristusena juhtimisõigus üheks aastaks ära võtta.

1. D. Malõšev esitas pärast maakohtu otsuse kuulutamist taotluse määrata talle apellatsiooni esitamiseks kaitsja. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas taotluse
2. jaanuari 2019 määrusega ning
3. jaanuaril 2019 võttis riigi õigusabi tellimuse vastu vandeadvokaat Gennadi Kull.
4. Süüdistatav sai maakohtu otsuse tõlke kätte
5. veebruaril 2019 ja
6. veebruaril 2019 esitas kaitsja maakohtu otsuse peale apellatsiooni. Apellatsioonis taotleb kaitsja D. Malõševile maakohtu otsusega mõistetud liitkaristuse leevendamist selliselt, et D. Malõšev saaks alates 2019 juunist asuda uuesti tööülesannete täitmisele. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud kõigi karistust kergendavate asjaoludega ja on seetõttu mõistnud süüdistatavale liialt karmi karistuse. 3 Karistuse mõistmisel leidis kohus, et D. Malõšev ei tajunud peale alkoholi tarvitamist ohtu, mida ta teistele liiklejatele põhjustab. Kohus ei viita ühelegi tõendile, millest lähtuvalt ta sellisele järeldusele jõudis. Kaitsja leiab, et kohus on D. Malõševil joobe tagajärgede hindamisel olnud väga ühekülgne. Seda põhjendab kaitsja järgnevalt: „LS § 69 lg 2 p 1 sätestab, et alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht järgmistel juhtudel: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. D. Malõševi puhul ei ole tuvastatud, et ta oleks olnud seisundis, mis välistaks sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtimise.“ Kohus ei andnud hinnangut D. Malõševi tervislikule seisundile, vaid hindas toimepandud kuriteo raskust mõõtevahendi näidust lähtuvalt. Kaitsja märgib, et D. Malõševi sõnul oli tal kavatsus autoga sõita ainult koduni ja seal auto ära parkida. Hinnates oma tervislikku olukorda, tuli D. Malõšev järeldusele, et ta on võimeline juhtima liiklusvahendit ilma, et oleks olnud ohtlik teistele liiklejatele. Samuti ei ole kohus lugenud kergendavaks asjaoluks, et süüdistatav ei kasutanud kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses kaitsja abi. Riigikohus on selgitanud, et seda, kui süüdistatav ei kasuta kaitsja abi, tuleb lugeda kergendavaks asjaoluks. D. Malõšev tunnistas end süüdi ning seetõttu ei kasutanud kaitsja abi, millega lihtsustas kohtueelse menetleja tööd ja kiirendas kohtumenetlust. Kohus hindas D. Malõševi isikuomadusi ainult karistusregistri andmetest ja korda saadetud süüteost lähtuvalt. D. Malõšev on hoolitsev perekonnapea, kes hoolitseb oma perekonna heaolu eest, käib korralikult tööl, hindab kõrgelt perekonnaväärtusi ning püüab igati kindlustada oma lapsele arenguks vajaminevad vahendid. D. Malõšev on ennast toimepandud kuriteos süüdi tunnistanud ja kahetseb siiralt oma käitumist. Süüdistatav palus kohtuistungil mõista talle kergem karistus eelkõige seetõttu, et ei langeks tema pärast perekonna elukvaliteet. Pikaajaline vabadusekaotusliku karistuse kandmine seab raskesse olukorda süüdistatava perekonna heaolu (elukaaslane saab miinimumpalka, millest ei jagu kõigi vajaduste rahuldamiseks). Eelkõige kahaneb lapse vajaduste rahuldamise võimalus. D. Malõšev teatas kaitsjale, et talle säilitatakse töökoht kuni juunikuuni.
7. Ringkonnakohus tegi
8. märtsil 2019 määruse apellatsiooni kirjalikus menetluses läbi vaatamise kohta, milles määras kirjalike taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
9. aprilli
11. D. Malõšev esitas
12. märtsil 2019 taotluse, et ta vabastataks vangistusest tingimisi või kohaldataks talle elektroonilist valvet. 4 D. Malõšev kordab, et ta kahetseb oma tegu. Tal täitub kolmas kuu vanglas. Tema vanglas viibimine seab tema pere majanduslikult raskesse olukorda. Vabaduses pidas ta oma peret ülal, töötades kahel kohal. Lisaks maksis ta alimente oma pojale esimesest abielust ja võimalusel tasus oma võlgnevusi riigi ees. D. Malõšev palub mõista kohtul tema rasket perekondlikku olukorda ja uskuda tema soovi end parandada. Vanglas viibimine on tema jaoks šokk. Ta lubab kohtule ja oma perele, et enam selliseid tegusid toime ei pane. Ta armastab väga oma peret ja lubab pere juurde naasmise nimel lasta end alkoholi vastu kodeerida. Vanglas on ta tegelenud oma probleemiga ja läks sotsiaalprogrammi. Samuti märgib D. Malõšev, et kuna ta on korralik töötaja, ootab tema tööandja teda tagasi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Apellatsiooni argumendid maakohtu otsuse muutmiseks alust ei Kohtukolleegiumi hinnangul sisaldab esitatud apellatsioon rohkelt ilmselgeid vigu. anna. 6.1 Kaitsja on esitanud apellatsioonis vastuolulisi argumente. Kaitsja kritiseerib maakohtu seisukohta, et D. Malõšev ei tajunud peale alkoholi tarvitamist ohtu, mida ta teistele liiklejatele põhjustab. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus pole viidanud ühelegi tõendile, millele see väide tugineb. Paar lõiku edasi märgib kaitsja aga apellatsioonis ise: „Hinnates oma tervislikku olukorda tuli D. Malõšev järeldusele, et ta on võimeline juhtima liiklusvahendit ilma, et oleks olnud ohtlik teistele liiklejatele.“ Seega esitab kaitsja ise väite, et D. Malõšev ei leidnud, et ta oleks joobes olles autot juhtides teistele liiklejaile ohtlik. 6.2 Kaitsja on apellatsioonis moonutanud LS § 69 lg 2 p 1 regulatsiooni. Seetõttu on kaitsja jõudnud väärale järeldusele, et D. Malõševi puhul ei tuvastatud seisundit, mis välistaks sõiduki juhtimise liikluses nõutava kindlusega. Siinkohal tuleb märkida, et kuigi kaitsja on sisuliselt esitanud väite, nagu poleks D. Malõševi joove tõendatud, ei ole kaitsja taotlenud D. Malõševi

§ 424lg 2 järgi õigeksmõistmist, vaid üksnes karistuse kergendamist.

Kaitsja väidab, et LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Tegelikult on kaitsja pannud väidetavalt LS § 69 lg 2 p-i 1 tsiteerides omavahel kokku LS § 69 lg 2 mõlemad punktid, lisades punktis 2 toodud piirmäärade juurde kuuluvad täiendavad kriteeriumid punktis 1 nimetatud piirmääradele. Tegelikult ütleb LS § 69 lg 2 järgmist: „

§ 56

lg-st 1 tulenevalt on karistuse mõistmise alus isiku süü ning lisaks tuleb karistuse mõistmisel arvestada preventiivseid eesmärke. Ka

§ 57

lg-s 1 nimetatud karistust kergendavad asjaolud ja

§-s 58 nimetatud karistust raskendavad asjaolud iseloomustavad kas toimepandud tegu (ja sellest tulenevalt süü suurust) või süüdlase isikut (eelkõige tema hilisemat suhtumist toimepandud teosse). Menetlusõiguslikel põhjustel isiku karistuse kergendamise alused peaks aga tulenema kriminaalmenetluse seadustikust, nii nagu see on lühimenetluse puhul nähtud ette KrMS § 238 lg-s 2. Seda, et kaitsjast loobumise puhul tuleks seda kompenseerida kergema karistusega, ei näe ette karistusseadustik ega kriminaalmenetluse seadustik. Kaitsjast loobumisest saadav kasu seisneb süüdistatava jaoks selles, et tekkimata jäävad menetluskulud, mis jääksid süüdimõistva otsuse korral tema kanda. 6 6.4 Kaitsja märgib apellatsioonis, et pikaajaline vangistuse kandmine seab raskesse olukorda süüdistatava perekonna heaolu, kuna süüdistatava elukaaslane saab miinimumpalka. Seoses sellega tuleb nentida, et vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda ainult asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. D. Malõševi pere majandusliku olukorra ega D. Malõševi elukaaslase sissetulekute kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Seega tuleb tõdeda, et väited pere raske majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised. 6.5 Lõpuks tuleb märkida, et kuigi kaitsja leiab, et maakohus on mõistnud D. Malõševile

§ 424

lg 2 järgi põhjendamatult karmi karistuse, ei ole kaitsja ise apellatsioonis märkinud, millist karistust kaitsja põhjendatuks peab. Kaitsja taotleb D. Malõševile mõistetud liitkaristuste leevendamist selliselt, et „ta saaks alates 2019.a. juuni kuust asuda uuesti tööülesannete täitmisele“. Seda, kuidas see liitkaristus peaks kujunema, ei ole apellatsioonis märgitud.

1. D. Malõšev on esitanud ringkonnakohtule taotluse, et tema vangistuse ära kandmata osa jäetaks tingimisi täitmisele pööramata või kohaldataks talle elektroonilist valvet. See taotlus väljub apellatsiooni piirest: kaitsja on taotlenud apellatsioonis üksnes D. Malõševi karistuse kergendamist, st karistuse lühendamist. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 4 ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust väljuda apellatsiooni piirest.
2. Kui apellatsioonimenetluse pooltel on keelatud apellatsiooni piirest väljuda, siis ringkonnakohtul endal on teatud juhtudel õigus seda teha. KrMS § 340 lg 1 annab ringkonnakohtule õiguse apellatsiooni piirest väljuda, kui ringkonnakohus tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas alust apellatsiooni piirest väljuda. Nimelt on kaitsjal jäänud tähelepanuta maakohtu otsuses karistuse mõistmisel ja selle põhistamisel tehtud vead, mis on viinud põhjendamatult raske põhikaristuse mõistmiseni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes D. Malõševile mõistetud põhikaristuse nõuetekohaselt põhistamata. Samuti on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust –

§ 56lg-t 1.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 424

järgi mõistetud põhikaristust ja sellest tulenevalt ka liitkaristust puudutavas osas tühistada. Nimetatud osas tuleb teha uus otsus, millega mõista D. Malõševile

§ 424järgi kergem põhikaristus ning sellest tulenevalt ka uus liitkaristus.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole põhikaristuse mõistmisel arvestanud kõiki süüd iseloomustavaid asjaolusid ning maakohtu järeldused D. Malõševi süü suuruse kohta ei ole põhjendatud. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas karistusi käsitleva osa alguses Riigikohtu seisukohtadele viidates märkinud: „

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

7 Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes.“ Paraku ei järgne tsiteeritud selgitusele kohtu tuvastatud D. Malõševi tegu iseloomustavate asjaolude käsitlust, vaid karistuse põhistust domineerivad loosunglikud seisukohad mootorsõiduki joobes juhtimise taunitavuse kohta: „Mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Süüdistatav teadis, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid asus ikkagi autot juhtima. Kohtu arvates näitab see isiku suhtumist liikluskorda, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu enesele ja teistele liiklejatele.“ Eelnevaga on maakohus öelnud sisuliselt vaid seda, et tahtlikult toime pandud mootorsõiduki korduv joobes juhtimine on taunitav. Kahtlemata see nii on – tegemist on teoga, mille on seadusandja lugenud kuriteoks. Samas on seadusandja näinud selle teo eest vangistuse, mille pikkus võib ulatuda vangistuse 30-päevasest alammäärast nelja aastani. Karistuse põhistus peab andma vastuse küsimusele, millist nendesse karistusraamidesse jäävat karistust kohus konkreetsel juhul põhjendatuks peab ning miks kohtu arvates tuleb mõista just selline karistus. Kuna maakohtu otsuses öeldu iseloomustab igasugust

§ 424

lg-le 2 vastavat tegu, ei anna see vastust küsimusele, milline karistus ja miks tuleb D. Malõševile nimetatud karistusraame arvestades mõista. Seega ei ole maakohus pööranud piisavat tähelepanu just konkreetselt D. Malõševi poolt toime pandud

§ 424lg-le 2 vastava kuriteo asjaoludele.

Ainsate süüga seonduvate asjaoludena on maakohus põhikaristuse mõistmisel toonud välja D. Malõševi teo korduvuse ja selle, et D. Malõšev pani teo toime kavatsetusega. Alles lisakaristuse põhistamisel käsitles kohus ka tegu ja võttis seisukoha D. Malõševi süü suuruse kohta. Kohus leidis, et D. Malõševi tegu oli ohtlik: „Deniss Malõšev seadis ohtu nii enda kui kaasliiklejate elud ja seda juba mitmendat korda, mistõttu tuleb tema süüd hinnata üle keskmise.“ Paraku jääb maakohus nendegi argumentide puhul pealiskaudseks. Maakohtu otsusest ei selgu, millele tuginedes hindas kohus D. Malõševi tegu niivõrd ohtlikuks, et see andis alust pidada tema süüd

§ 424lg 2 kontekstis keskmisest suuremaks.

Kuigi kohus väidab, et D. Malõšev seadis ohtu nii enda kui kaasliiklejate elud, ei nähtu maakohtu otsusest, et D. Malõšev oleks tekitanud mõne liiklusohtliku olukorra. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse tuvastanud mingeid liiklusolusid iseloomustavaid asjaolusid. Ka ei ole kohus üldse käsitlenud D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisaldust. Arvestades, et liiklusseaduse kohaselt tuginetakse alkoholijoobe tuvastamisel just juhi väljahingatava õhu või vere alkoholisisaldusele, on juhi väljahingatava õhu või vere alkoholisisaldus isiku süü suuruse hindamisel oluline kriteerium. Mida raskemas joobes juht on, seda enam on alust kahelda tema võimes mootorsõidukit liikluses vajaliku kindlusega juhtida. D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisaldus ei olnud selline, mis oleks näidanud tema erilist ohtlikkust 8 ja sellest tulenevalt keskmisest suuremat süüd. D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisalduseks mõõdeti 0,87 mg/l (mõõtetulemus oli 0,96 mg/l laiendmääramatusega ± 0,09 mg/l). See tähendab, et tal mõõdetud väljahingatava õhu alkoholisisaldus ei ületanud oluliselt LS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud määra (0,75 mg/l). Ringkonnakohus nõustub, et isiku süüd suurendava asjaoluna on alust käsitada sedagi, kui isik ei tee eelnevatest karistustest järeldusi ja jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. Paraku on maakohus ringkonnakohtu hinnangul siingi piirdunud sisuliselt korduvuse fakti konstateerimisega ja teinud sellest järgneva järelduse: „…uue kuriteo toimepanemine näitab, et D. Malõšev ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ning käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale.“ Ringkonnakohus leiab, et korduvuse arvestamisel süü suurust iseloomustava asjaoluna tuleks pöörata tähelepanu varasemate samalaadsete kuritegude hulgale ja nende toimepanemise sagedusele. Maakohus seda teinud ei ole. Mootorsõiduki joobes juhtimise eest on D. Malõševil karistusregistri väljavõtte kohaselt varasemast üks kehtiv kriminaalkaristus – eelmisel korral karistati teda joobes olles mootorsõiduki juhtimise eest Harju Maakohtu 8. märtsi 2017 otsusega 1. jaanuaril 2017 toime pandud teo eest (tl. 8). Praeguse menetluse esemeks oleva kuriteo pani D. Malõšev toime 1. jaanuaril 2019. Seega oli kahe samalaadse kuriteo vahe kaks aastat. Järelikult seisnes korduvus kahes suhteliselt suure ajavahega toime pandud teos, mis

§ 424lg 2 kontekstis näitab pigem väikest süüd.

Niisiis ei anna joobes juhtimiste hulk ega sagedus alust rääkida ilmselgest ja teadlikust vastandumisest õiguskorrale. Korduvuse kontekstis ei oma tähendust tõik, et Harju Maakohtu 14. juuni 2017 otsusega on D. Malõševi karistatud veel

§ 329järgi – tegemist ei ole samalaadse kuriteoga.

Küll on selle puhul tegemist on süüdistatavat iseloomustava asjaoluga, mis karistuse mõistmisel võib omada tähtsust karistuse eripreventiivse eesmärgi arvestamisel. Kohtukolleegium leiab, et D. Malõševile mõistetud karistuste põhistuse pealiskaudsus on toonud kaasa selle, et maakohus on jätnud D. Malõševi süüd iseloomustavad asjaolud tähelepanuta. Seega on maakohus põhistamiskohustust rikkudes rikkunud menetlusõigust oluliselt KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Selle tõttu on maakohus mõistnud D. Malõševile põhjendamatult karmi karistuse, kohaldades valesti

§ 56lg-t 1.

10. Kohtukolleegium leiab, et D. Malõševi süüd tuleb

§ 424lg 2 kontekstis pidada pigem väikseks.

D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisaldus ei ületanud oluliselt LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud määra. Maakohus ei ole tuvastanud, et D. Malõševi sõidustiil oleks olnud silmanähtavalt ebakindel või et ta oleks koguni põhjustanud liiklusohtlikke olukordi. D. Malõševi tegu oli küll korduv, kuid varasemast on D. Malõševi mootorsõiduki joobes juhtimise eest üks kehtiv karistus. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt oli eelmine samalaadne tegu pandud toime kaks aastat enne praeguse menetluse esemeks olevat mootorsõiduki joobes juhtimist. Seega ei saa rääkida sellest, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis oleks D. Malõševi jaoks tavapärane käitumine või et ta paneks sellelaadseid tegusid toime sageli. 9 Siiski ei ole tegemist niivõrd kerge teoga, et põhjendatud oleks alammäärale vastava või selle lähedase vangistuse mõistmine. Kuigi D. Malõševi väljahingatava õhu alkoholisisaldus ei ületanud LS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud määra oluliselt, oli see siiski nimetatud sättes märgitust mõnevõrra suurem (0,87 mg/l vs 0,75 mg/l). Lisaks tuleb maakohtuga nõustuda selles, et süüd suurendav asjaolu on teo toime panemine kavatsetusega. Veel tuleb arvestada sellega, et kuigi eelmisest teost oli möödunud kaks aastat, ei olnud tegemist ka olukorraga, kus see karistus oleks olnud kohe kustumas. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et D. Malõševi süüle vastav karistus peaks jääma

§ 424

lg 2 sanktsiooni keskmise määra ja alammäära vahemiku keskmise lähedale ehk olema mõnevõrra üle 1 aasta. Arvestades seda, et D. Malõšev pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal ning mootorsõiduki juhtimist joobes olles peetakse sagedaseks liiklusõnnetuste põhjuseks, ei anna eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused alust karistusmäära vähendamiseks. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ning karistust kergendavaks asjaoluna arvestas maakohus D. Malõševi puhtsüdamlikku kahetsust. Ses osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Karistust kergendava asjaolu esinemise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks D. Malõševi karistamist 1 aasta pikkuse vangistusega. Kuna maakohus arutas kriminaalasja kiirmenetluses lühimenetluse sätteid kohaldades, tuleb D. Malõševile mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra ehk 8 kuuni. 11. Kuna praeguse menetluse esemeks oleva kuriteo pani D. Malõšev toime eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal, tuleb D. Malõševile mõista

§ 69

lg 7 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristus.

§ 65lg 2 alusel tuleb D.

Malõševi 8 kuu pikkust vangistust suurendada Harju Maakohtu 14.06.2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. D. Malõševil on tegemata 70 tundi üldkasulikku tööd, millele vastab 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Seega tuleb liitkaristuseks mõista 10 kuud ja 10 päeva vangistust. 12. Kuna D. Malõšev pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, ei ole

§ 69

lg-st 7 tulenevalt tema vangistuse osalinegi täitmisele pööramata jätmine võimalik (vt Riigikohtu

1. veebruari 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-10, p 9). Kuivõrd D. Malõsev esitas ringkonnakohtule – küll apellatsiooni piirest väljudes – taotluse asendada vangistus elektroonilise valvega, märgib kohtukolleegium, et ei pea seda põhjendatuks. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et D. Malõševile on antud kahel korral võimalus vältida talle mõistetud vangistuse täitmisele pööramist:
2. märtsi 2017 otsusega mõistetud vangistuse jättis maakohus

§ 74alusel tingimisi täitmisele pööramata, 14.

juuni 2017 otsusega mõistetud liitkaristuse asendas maakohus üldkasuliku tööga. Nii

§ 74alusel kohaldatud katseajal kui üldkasuliku töö tegemise ajal pani D.

Malõšev toime uue kuriteo. Praeguse menetluse esemeks oleva kuriteo puhul väärib äramärkimist seegi, et D. Malõšev juhtis mootorsõidukit, kuigi talle oli pandud alkoholi tarvitamise keeld. Need asjaolud näitavad, et karistuse täitmisele pööramata jätmine ega asendamine ei ole hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks D. Malõševi vangistuse asendamist elektroonilise valvega

§ 691alusel.

10 13. Nagu eespool märgitud, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu maakohtu otsuses lisakaristuse põhistamisel välja öeldud seisukoht, et „D. Malõševi süü on keskmisest suurem, sest ta seadis juba mitmendat korda ohtu nii enda kui kaasliiklejate elud. Sellest hoolimata ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse muutmiseks mõistetud lisakaristuse osas. Kuigi maakohus nimetas D. Malõševi süüd keskmisest suuremaks, on ta kohaldanud lisakaristust alla

§ 50lg 1 p-st 1 tuleneva keskmise määra.

Lisaks peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule oluliseks seda, et D. Malõševilt võeti juhtimisõigus ära ka Harju Maakohtu

1. märtsi 2017 otsusega, kuid D. Malõšev rikkus seda keeldu. Samuti tuleb tõdeda seda, et hoolimata sellest, et eelmisel korral võeti D. Malõševilt lisakaristusena juhtimisõigus ära, pani ta taas toime samalaadse kuriteo.
2. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja 3 alusel Harju Maakohtu
3. jaanuari 2019 otsuse D. Malõševile mõistetud põhikaristuse ja liitkaristuse osas. KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel teeb ringkonnakohus uue otsuse, vähendades D. Malõševi põhikaristuse määra ning sellest tulenevalt ka liitkaristust. Kuna ringkonnakohus väljus otsust tehes KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piirest, ei tähenda maakohtu otsuse osaline tühistamine apellatsiooni rahuldamist.
4. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et kohus määraks riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 180 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata ning riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist reguleeriva justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 § 3 alusel tuleb jätta tasu määramata. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja ei ole täitnud oma kohustusi õigusabi osutamisel nõuetekohase hoolsusega. Lisaks sellele, et kaitsjal jäi tegelik maakohtu otsuses sisaldunud probleem märkamata, esitas ta apellatsioonis selgelt põhjendamatuid väiteid. Allkirjastatud digitaalselt 11