KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-8319 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelik

§ 266

lg 2 p 1 ja § 424 lg 1 järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks vastavalt ühe aasta ja üheksa kuu pikkused vangistused. Liitkaristuseks mõistis kohus KarS § 64 lg 1 alusel ühe aasta ja üheksa kuu pikkuse vangistuse. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud liitkaristust ühe aasta kahe kuuni. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus A. Arro karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud 4 päeva. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, tingimusel et A. Arro ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Kohus rahuldas tsiviilhagid ning mõistis A. Arrolt välja 210 eurot XX kasuks ja 1324,3 eurot YY kasuks. 2 Riigi kasuks mõistis kohus A. Arrolt välja kokku 2697 euro suurused menetluskulud. KrMS § 180 lg 3 alusel määras kohus, et menetluskulud tuleb tasuda kuumaksetena 12 kuu jooksul. A.

§ 266

lg 2 p 1 järgi süüdi mõistmist ja YY tsiviilhagi rahuldamist põhjendas kohus järgnevalt. Kohus leidis, et kannatanute ja tunnistajate ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, ütluste ja olustiku seostamise protokollidega, asitõendite vaatlusprotokollidega ning DNAekspertiisidega on tõendatud, et Alari Arro tungis valdajate loata YYY ja XXX asuvatesse majadesse, kus lõhkus majaomanikele kuuluvat vara. Kohus leidis, et tegemist oli ebaseadusliku sissetungimisega just elamiseks kasutatavatesse ruumidesse. Kannatanute ütlustest ilmnes, et mõlema kannatanu pered viibisid suveperioodil, nädalavahetustel ning puhkuse ajal suvemajades. Mõlemate kannatanute pereliikmed viibisid suvemajades ka vahetult enne seda, kui A. Arro nendesse sisse tungis. Samuti asuvad suvemajades kannatanute isiklikud asjad ning kõik muu elamiseks vajalik. Kohus leidis, et KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud eluruumi mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi: PS) §-s 33 sätestatud kodu puutumatusest. Õigus kodu puutumatusele hõlmab mitte ainult kodu kui inimese peamist eluruumi, vaid laiemat füüsilist ruumi, mida igaüks võib pidada tema isiklikuks alaks, kuhu kolmandad isikud tema loata üldjuhul tungida ei tohi. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et eluruumi ja mitteeluruumi eristamisel tuleb lähtuda majandus- ja taristuministri 02.07.

1. a määrusest nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“. Kohus asus seisukohale, et koduks olemine ei sõltu sellest, kas elamiskoht vastab eluruumile esitatavatele formaalsete nõuetele. Inimese elukohaks saavad olla ka majandus- ja taristuministri 02.07.
2. a määruses nimetamata kohad nagu näiteks telk, kuur või koobas. Just selline on maakohtu hinnangul ka seadusemuudatuse seletuskirjas väljendatud seadusandja mõte. Alates 01.01.
3. a kehtib KarS § 266 lg 2 p 1 sõnastuses, mis näeb ette kriminaalvastutuse valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise eest, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. Nimetatud sõnastus sätestati seaduseelnõuga 554 SE II, mille 19.05.2014 õiguskomisjoni poolt esitatud seletuskirjast nähtub, et esialgne eelnõu nägi ette kõrgema kaitse eluruumile – kui hoonesse või ruumi tungimine on eelnõu kohaselt edaspidi karistatav väärteona (kehtiva seaduse kohaselt kuritegu), siis juhul kui tegemist on eluruumi tungimisega, on tegu karistatav kuriteona. Muudatus lähtus eluruumi ehk kodu puutumatusest ning seega kõrgemast põhiseaduslikust kaitsest. Eluruumi mõiste tuleneb VÕS §-st 272: eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuigi õigusteoorias on asutud erinevatele seisukohtadele selles osas, kas eluruumina saab käsitleda nt suvilat, tuleneb VÕS vastavast mõistest siiski kitsendus, et elamu või korter peab olema kasutatav alaliseks elamiseks. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-79-01 asunud seisukohale, et suvila ei olnud konkreetses kaasuses käsitletav eluruumina. Kuigi kõnealune lahend viitab elamuseaduse regulatsioonile, mis on täna kehtetu, on sisuliselt sama sõnastus üle võetud võlaõigusseadustikku. Nähes kriminaliseeriva tunnusena ette „elamiseks kasutatavasse ruumi“ tungimise, ei ole see mõiste enam seotud kitsalt VÕS definitsiooniga, vaid lähtub eelkõige PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttest. Milline ruum saab olla kasutatav elamiseks, paneb paika kohtupraktika – siia alla kuuluvad kõik ruumid, kus isikul on õigus eeldada kodu puutumatusega kaitstud privaatautonoomiat. Oluline ei ole, kas isik ööbib selles ruumis või kui suurt osa oma ajast ta selles ruumis veedab (seletuskirja lk 17). 3 Eelnevale tuginedes märkis maakohus, et KarS § 266 lg 2 p 1 tõlgendamisel kohaldatavad lahendis nr 3-1-1-79-01 esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines viidatud otsuses eelkõige eluruumi mõistele, mille kasutamisest on seadusandja teadlikult distanseerunud. YY kahju hüvitamise nõuet pidas maakohus põhjendatuks. Kohus leidis, et vaatlusprotokolliga ning kannatanu ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et sissetungimise käigus lõhuti XXX kapp väärtuses 30 eurot, öökapp väärtuses 40 eurot, aknaklaasid väärtuses 32 eurot, kuuri katus väärtuses 80 eurot, köögikapp väärtuses 40 eurot, tool väärtuses 40 eurot, külmkapp väärtuses 145 eurot ja külmkapi pistikupesa väärtuses 2,30 eurot, samuti spoonitud plaadiga laud väärtuses 100 eurot ning kannatanul tuli 15 euro suuruses summas taastada köögis lõhutud kivisein. YY tsiviilhagis nimetatud antiikse kapi ja riidekapi lõhkumisega tekitatud kahju kohta märkis kohus, et selle kahju kohta on kohus palunud 30.05.
4. a kriminaalasja tagastamise määruses (I kd tl 182-184) esitada täiendavaid tõendeid. Edasi märkis kohus: „09.08.
5. a on Ove Laars esitanud täiendavat infot kahe lõhutud kapi kohta (I kd tl 205-213), millest nähtub, et lõhutud talupoja antiikne kapp (väärtuses 600 eurot) oli heas originaalkonditsioonis ja restaureerimata, mille kohta internetis kõige sarnasema välimusega analoog maksab 860 eurot (e-antiik kodulehel müüdav restaureeritud riidekapp). Teise lõhutud riidekapi analoog uuena maksab 271 eurot (andmed: Lasse mööblipood e-pood). Maakohus leidis, et pole alust kahelda esitatud tõendite usaldusväärsuses või asjaolus, et kannatanule just niisuguses väärtuses kahju ka tegelikult tekkinud on. Käesolevalt ei ole kohtul põhjust omal algatusel YY’i esitatud tsiviilhagi nõuet vähendada.“
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Arro kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, A.

§ 266lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmist ning sellest tulenevalt A.

Arrole mõistetud karistuse kergendamist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist YY tsiviilhagi rahuldamise osas ning YY tsiviilhagi osaliselt – 800 euro ulatuses – rahuldamata jätmist. Juhul, kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. palub kaitsja jätta Kaitsja leiab, et kohus on alusetult mõistnud A. Arro süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, sest A. Arro ei tunginud sisse eluruumidesse. Kaitsja leiab, et Riigikogu ja Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole suvila eluruum. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-79-01 tehtud otsuses öelnud: „Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kõiki ruume, mida kasutatakse alaliseks elamiseks või mida inimene peab enda koduks, on õige lugeda eluruumiks, millest pisivarguse toimepanemine toob kaasa kriminaalvastutuse KrK § 139 järgi. Kriminaalkoodeks ja Haldusõigusrikkumiste seadustik ei anna eluruumi mõistet. Eluruumi mõiste annab ES § 2 lg 1, mille kohaselt loetakse eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Nõuded eluruumidele kehtestab Vabariigi Valitsus. Seega peab eluruum vastama kahele tunnusele: see peab olema kasutatav alaliseks elamiseks ja samaaegselt peab see vastama Vabariigi Valitsuse poolt eluruumidele kehtestatud nõuetele. (Samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.05.1997 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-162-97). Puudub alus väiteks, et haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjade lahendamisel võiks eluruumi mõiste sisu erineda ES-s sätestatust. 4 Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et S.K-le kuuluv suvila, mis asub aiandusühistus Maral krundil nr XX, vastaks eluruumi tunnustele ES mõttes. Seetõttu on kohtud õigesti tuvastanud, et T. S-i ja EM teos puudub kuriteo koosseis KrK § 139 lg 2 p 1 järgi.” Kaitsja leiab, et seega ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt suvila eluruum. Seda, et kahtlustuses nimetatud suvilad oleks teo toimepanemise ajal vastanud eluruumi tunnustele, ei ole samuti tuvastatud. Eluruumile esitatavad nõuded 2015 (https://www.riigiteataja.ee/akt/846015). aastal on leitavad Riigi Teatajast 18.10.2013 on ajalehe „Postimees” internetiväljaandes avaldatud artikkel (https://www.postimees.ee/2635008/suvilasse-murdmine-muutub-kuriteost-vaarteoks), milles on selgelt avalikkusele edastatud seadusandja sõnum, et alates Karistusseadustiku § 266 uue redaktsiooni jõustumisest 01.01.2015 on suvilasse sissemurdmine väärtegu. Artiklis on kirjas: „Äsja riigikogu kätte jõudnud karistusseadustiku muutmise seadus muudab aga suvilasse sissemurdmise väärteoks, mille eest karistatakse rahatrahvi või arestiga. Trahvi saab määrata seejuures kuni 1200 eurot ning aresti kuni 30 päeva, sellal kui seni võis anda kriminaalkuriteo eest rahalise karistuse või panna kuni kolmeks aastaks rootsi kardinate taha. Plaanitava seadusemuudatusega jääb siiski kuriteoks eluruumi tungimine, aga ka vägivallaga toime pandud sissetung. Seadus ei pane eluruumi mõistet täpselt paika, aga üks varasem riigikohtu lahend kinnitab, et suvila ei ole eluruum. Mõistagi pole eluruumid ka laudad ja küünid, kontorid ja tehased.” Kaitsja leiab, et seega erineb maakohtu seisukoht Riigikohtu ja Riigikogu seisukohtadest. Sellises olukorras prevaleerivad Riigikohtu ja Riigikogu tõlgendused. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et A. Arro tuleks selles süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja vaidleb vastu ka YY tsiviilhagi rahuldamisele. Kaitsja leiab, et ühestki kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu, et YY suvemajas oleks muuhulgas hävinenud 600 eurot maksev talupoja antiikne kapp. Samuti ei nähtu tõenditest 200 eurot maksva riidekapi hävitamine või see, et mingi riidekapi väärtus oleks 200 euro võrra vähenenud. Kannatanu on lisanud küll fotod võimalikest analoogsetest esemetest, kuid tõendid selles osas, et sellised esemed üldse majas olid, puuduvad. Toimikus olevate materjalide pinnalt pole võimalik seostada tsiviilhagis kirjeldatud esemeid sündmuskoha vaatlusprotokollis olevatega. Veel märgib kaitsja: „KrMS § 154¹ sätestab nõuded kriminaalasjas esitatavale tsiviilhagile. Selle sätte lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tsiviilhagis tõendid, mis kinnitavad kannatanu nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. Seega peavad tsiviilhagis olema loetletud ka tõendid, mis viitavad sellele asjaolule, mida soovitakse tõendada. Seega ei vasta toimikus olev tsiviilhagi nõuetele.“ 4. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes leiab, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Prokurör leiab, et apellatsioonis toodud kaitsja seisukohad on põhjendamatud. Maakohus on otsuse punktis 1.1. kõikehõlmavalt ja põhjalikult käsitlenud A. Arro käitumise vastavust KarS § 266 lg 2 p-le 1. Kohtuotsuse osas III on maakohus põhjendanud, millistele tõenditele tuginevalt lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile on tõendamist leidnud kannatanu YY-le süüdistatava käitumisega varalise kahju tekitamine, samuti tekitatud kahju suurus. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks A.

§ 266lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas.

Tegemist on samade argumentidega, mida kaitsja on kasutanud juba maakohtus ja isegi kohteelses menetluses menetluse lõpetamist taotledes. Nii prokuratuuri taotluse rahuldamisest keeldumise määruses kui maakohtu otsuses on KarS § 266 praeguse regulatsiooni aluseks oleva eelnõu menetlusdokumentidele tuginedes selgitatud, miks ei ole asjakohased Riigikohtu otsus ja Postimehe artikkel, millele kaitsja seisukohad tuginevad. Sellest hoolimata on kaitsja jätkanud samade seisukohtade kordamist, vaevumata maakohtu argumentidele vastama ja põhjendama, miks ta siiski viidatud Riigikohtu lahendit ja Postimehe artiklit asjakohaseks peab.

1. Kaitsja väide, nagu tuleneks apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendist, et suvila ei ole eluruum, on nii ekslik kui asjakohatu. Riigikohus ei ole
2. augustil 2001 kriminaalasjas nr 3-1-1-79-01 tehtud otsuses öelnud, et suvila ei saa olla eluruum. Riigikohus nentis, et konkreetses kriminaalasjas ei olnud tõendatud, et suvila, millest pandi toime pisivargus, vastanuks toona elamuseaduses (ES) sätestatud eluruumi tunnustele. Veelgi olulisem on aga see, et Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohad ei ole praegusele kohtuasjale ülekantavad. Erinevalt kõnealuses Riigikohtu otsuses käsitletud 1 haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 144 lg-st 1 ei kasuta KarS § 266 lg 2 p 1 eluruumi mõistet. Riigikohus lahendas kohtuasjas nr 3-1-1-79-01 küsimust, kas suvilast toime pandud pisivargus on käsitatav eluruumist toime pandud vargusena – sellest sõltus, kas tegemist on haldusõiguserikkumisega või kuriteoga. HÕS § 1441 lg 1 kohaselt oli võõra vara salajane pisivargus haldusõiguse rikkumine, kui see ei olnud seotud vargusega eluruumist või vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Eluruumi mõiste oli reguleeritud ES § 2 lg-s 1, mille kohaselt loeti eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Riigikohus leidis, et kuna kriminaalkoodeks ega haldusõiguserikkumiste seadustik ise eluruumi mõistet ei andnud, tuli ka haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjade lahendamisel lähtuda elamuseaduses antud eluruumi mõistest. Eelnevast tulenevalt põhines Riigikohtu seisukoht tõsiasjal, et HÕS § 1441 lg 1 kasutas eluruumi mõistet ning see, mis on eluruum, oli reguleeritud ES § 2 lg-s
3. KarS § 266 lg 2 p 1, mille järgi A. Arro süüdi mõisteti, ei räägi eluruumist, vaid elamiseks kasutatavast ruumist. Ringkonnakohtu hinnangul näitab juba kasutatud sõnastus, et seadusandja on soovinud kehtestada kriminaalkaristuse just sellisesse ruumi sissetungimise eest, mida faktiliselt kasutatakse elamiseks. Niisiis ei sõltu teo kvalifitseerimine KarS § 266 lg 2 p 1 järgi sellest, kas ruum vastab eluruumi nõuetele. Täiesti alusetu on kaitsja väide, nagu oleks olnud seadusandja tahe see, et suvilasse sissetungimine ei oleks kvalifitseeritav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. KarS § 266 kehtestati praeguses redaktsioonis
4. juunil 2014 vastu võetud „Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega“. Kui vaadata selle seaduse eelnõu (nr 554) menetlemisel sellesse tehtud muudatusi, on ilmne, et seadusandja tahe oli vastupidine apellatsioonis väidetule. 6 Esialgses versioonis nägi eelnõu § 1 p 146 ette järgmise KarS § 266 lg 2 p 1 sõnastuse: „

§ 266lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas.

7 A.

§ 266lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmisega koos taotles kaitsja A.

Arro karistuse kergendamist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse A.

§ 266

lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas muutmata, ei ole alust ka nimetatud taotluste rahuldamiseks.

1. Kohtukolleegium peab apellatsiooni põhjendatuks osas, milles kaitsja vaidlustas YY tsiviilhagi rahuldamist. Kaitsja leiab, et kahe tsiviilhagis nimetatud kapi lõhkumine ja sellega 800 euro suuruse kahju tekitamine ei ole tõendatud. Kohtukolleegium peab seda väidet põhjendatuks. Kriminaalasja menetluse raames on maakohus korra –
2. mai 2018 määruses, millega kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile – asunud seisukohale, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et XXX asuvas suvilas oleks lõhutud ka kahte riidekappi. Pärast kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist on kappide väidetava lõhkumise kohta lisatud kriminaaltoimikusse ainsate uute tõenditena kannatanu YY poja OO e-kirjaga saadetud fotod ning internetilehekülgede väljatrükid. Maakohus ei ole otsuses nendele fotodele ja dokumentidele (internetilehekülgede väljatrükkidele) selget hinnangut andnud ega märkinud, millise asjaolu ta millise tõendiga tõendatuks loeb. Kohus on üldsõnaliselt nentinud, et OO on esitanud täiendavat infot, ning refereerinud OO väiteid kappide seisukorra ja väärtuse kohta. Märkida tuleb, et seejuures on maakohus tuginenud ka lubamatule tõendile. Kohtuotsusest nähtub, et maakohus on tuginenud OO saadetud e-kirjas (kd I; tl. 205) olnud infole. Seda ekirja ei pea ringkonnakohus lubatavaks tõendiks. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, kuulatakse üle (KrMS § 66 lg 1, § 68). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb sellest ühtlasi, et tõendina ei saa kasutada isiku menetlejale antud informatsiooni, mida ei ole kogutud ettenähtud korras (sama seisukohta on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud ka varem, nt
3. augustil 2018 kriminaalasjas nr 1-17-6725 tehtud otsuses). Kuna isikulisest allikast pärineva info tõendina vormistamiseks on menetlusseadustikus ette nähtud vastav kord, mis peab tagama isikult pärineva info usaldusväärsuse, on ringkonnakohus seisukohal, et kirja, mis on koostatud just kriminaalmenetluse tõttu ja mille adressaat on menetleja, ei saa lugeda muuks dokumendiks KarS § 63 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on olukord sarnane Riigikohtu
4. märtsil 2007 kriminaalasjas nr 3-1-1-127-6 tehtud otsuse punktis 10 käsitletuga. Nimetatud otsuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kahtlustatava kirjalik puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kuna menetlusseadustik näeb kahtlustatava menetlejale antava informatsiooni kajastamiseks ette kindla tõendiliigi – ütlused. Maakohus tagastas
5. mai 2018 määrusega kriminaalasja prokuratuurile põhjendusega, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ei ole näha, et lõhutud asjade hulgas oleks kaks riidekappi. Seda, miks kohus leidis, et täiendavalt esitatud fotode alusel on see tuvastatav, ei ole maakohus otsuses selgitanud. Ringkonnakohus nendib, et OO on saatnud fotod kahest erinevast riidekapist, millel on uksed purunenud. Kohtu jaoks peab olema aga kontrollitav seegi, et tegemist on fotodega XXX asuvas suvilas lõhutud kappidega. 8 Probleemi tingib tõendite kogumiseks tehtud menetlustoimingute kehv kvaliteet. Sündmuskoha vaatlusprotokollis olev info on pealiskaudne (esemete kirjeldused on napid) ja vastuoluline (vaatlusprotokolli kohaselt on kõigis tubades esemed korrapärases asendis, vaatlusprotokollile lisatud fotod annavad aimu sellest, et esemed on korrapäratult laiali). Ka vaatlusprotokollile lisatud fotod on tehtud nii, et need ei anna tubadest terviklikku ülevaadet. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotode seas ei ole ühtki, millel oleks fikseeritud lõhutud riidekapid. Sama pealiskaudsed on kannatanu YY ja tunnistaja OO ülekuulamise protokollid. Tunnistaja OO on ülekuulamisel andnud üksnes esialgse info, et tubades on palju lõhutud (kd I; tl. 8–9). Kannatanu YY on lihtsalt loetlenud lõhutud asju ja nimetanud nende väärtuse. Ütlustes ei ole kajastatud seda, millised kahjustused asjadel olid ega seda, millises toas üks või teine lõhutud asi asus (kd I; tl. 11–12). Ringkonnakohus leiab, et OO saadetud foto ja sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel on võimalik tuvastada selle riidekapi lõhkumine, mille lõhkumisega tekitatud kahju suuruseks on kannatanu hinnanud 200 eurot. Nimelt on OO fotol näha kušetil külili olevat usteta riidekappi (kd I; tl. 210). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on ühte tuba kirjeldades märgitud: „…voodil on külili asendis kapp, millel puuduvad uksed.“ (kd I; tl. 15). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabeli fotol 14 on näha millegi peal külili oleva kapi põhja, kapi jalad sarnanevad OO saadetud fotol oleva kapi jalgadega. Ka vedeleb põrandal kapiuks, mis sarnaneb OO fotol kapi alt paistvale uksele. Seda, et suvilas oleks olnud veel teinegi riidekapp (tsiviilhagis “talupoja antiikne kapp“), ei ole aga võimalik tuvastada. Sündmuskoha vaatlusprotokollis rohkem ühtegi riidekappi mainitud ei ole. Ka ei ole kappi, mis sarnaneks OO saadetud fotodel (kd I; tl. 206, 207) oleva kapiga, näha ühelgi sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotol. OO saadetud fotodel ei leidu lisaks kapile muid, ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodel leiduvaid esemeid, mille abil saaks kindlaks teha, et ka see kapp oli suvilas. Eelnevast tulenevalt saab lugeda tõendatuks nii selle, et riidekapp, mille väärtuseks on tsiviilhagis hinnatud 200 eurot, oli suvilas, kui ka selle, et seda kappi lõhuti. Seevastu ei ole kohtule esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada, et suvilas oleks olnud ka teine riidekapp (tsiviilhagis „talupoja antiikne kapp“).
6. Kuigi ühe tsiviilhagis nimetatud kapi lõhkumine on tõendatud, tuleb paraku maakohtu otsus tühistada ka selle kapi lõhkumise eest 200 euro suuruse hüvitise A. Arrolt väljamõistmise osas. Tuleb rõhutada, et kannatanu kasuks välja mõistetav kahjuhüvitis ei ole kannatanule põhjustatud ebameeldivuste eest makstav valuraha, mille väljamõistmise üle võiks kohus vabalt otsustada – sellise valuraha väljamõistmise õigust seadusandja kohtutele andnud ei ole. Kannatanu tsiviilhagi on võimalik rahuldada seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Tsiviilhagis on taotletud kapi väärtuse – 200 euro – hüvitamist. Maakohus on Lasse mööblipoe kodulehe andmete väljatrüki alusel lugenud tõendatuks, et lõhutud riidekapi analoog maksab uuena 271 eurot. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kannatanu 200 euro suurune nõue on põhjendatud. Õiguslikule alusele, millele tuginedes ta nõude rahuldas, kohus viidanud ei ole. 9 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus peab tsiviilhagi lahendamisel TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevalt mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse: olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust (vt nt Riigikohtu
7. mai 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 8). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt on põhjenduste puudumise puhul tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuid selle puuduse saab kõrvaldada ringkonnakohus oma põhjenduste esitamisega. See, et maakohus jättis võtmata seisukoha küsimuses, millisel õiguslikul alusel tuleb kannatanu kasuks hüvitis välja mõista, viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Nimelt ei tähenda see, et asja on lõhutud, tingimata, et kannatanul on õigus saada uue asja soetamise kulule vastav hüvitis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 1 näeb ette, et uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele vastava hüvitise saamise õigus on isikul asja hävitamise või kaotsimineku korral. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Üksnes siis, kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele vastav hüvitis. Seega on võlaõigusseadusest tulenevalt uue asja soetamise kuludele vastav hüvitis põhjendatud üksnes juhul, asi on hävinud või on seda kahjustatud niivõrd, et selle taastamine ei ole otstarbekas. OO esitatud fotodelt (kd I; tl. 210, 211) on näha, et kapi lõhkumise tulemusel on kapil uksed eest ära ning need on hingede juurest purunenud. Muid purustusi kapil toimikus olevatest tõenditest ei nähtu. Seega ei ole purustuste ulatus selline, et kappi saaks pidada hävinuks. Niisiis oleks VÕS § 132 lg 3 kohaselt uue kapi soetamise kuludele vastav hüvitis põhjendatud ainult juhul, kui olemasoleva kapi parandamine on selle väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas. Selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Seega on tõendamata kannatanule tekitatud varalise kahju suurus. Kuna maakohus lahendas kriminaalasja lühimenetluses, ei ole võimalik enam täiendavaid tõendeid koguda.
8. Eelnevast tulenevalt tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4 ja KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus rahuldas täies ulatuses YY tsiviilhagi. KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 5 alusel teeb ringkonnakohus YY tsiviilhagi puudutavas osas uue otsuse, jättes 800 euro ulatuses tsiviilhagi rahuldamata ning mõistes A. Arrolt YY kasuks välja 524,3 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Seega rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni osaliselt.
9. Kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses A. Arrole osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt seisnes osutatud õigusabi apellatsiooni 10 koostamises ning selle ajakulu oli 1 tund. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud taotlust põhjendatuks osaliselt. Apellatsiooni maht on 3,5 lk, sellest apellatsiooni põhjendusi umbes 1,5 lk. Ülejäänust ca 0,5 lk moodustab apellatsiooni algusosa (menetluse ja kaebuse esitaja andmed), 1 lk senise menetluse käigu kokkuvõte (mille koostamisel on võimalik kasutada maakohtu otsust) ning ülejäänud osa esitatud taotlused. Selles osas esitatud põhjendustest, mis on seotud A.

§ 266

lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmise taotlusega, kordab kaitsja kohtueelses menetluses ja maakohtus esitatud väiteid. Seejuures moodustab tuntava osa põhjendustest Riigikohtu otsusest kopeeritud tekst. Kuigi nii prokurör kui maakohus on juba kaitsja väidetele vastanud, ei ole kaitsja esitanud apellatsioonis täiendavaid põhjendusi, miks ta prokuröri ega maakohtu seisukohtadega ei nõustu. Varem kasutatud seisukohtade kordamine ei saanud kaasa tuua ajakulu. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi mahuks tuleb lugeda 0,5 tundi, millele vastav tasu koos käibemaksuga on 30 eurot. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 11