Obsah (4)

§ 163§ 162§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2013.a Tartu Tsiviilasja number 2-11-3785 Tsi

§ 163lg-t 2 ning jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.

Hageja tegi kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot, kuid kostja sellega ei nõustunud. 4 5. R P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda hageja käsitlusega menetluskulude jaotamise kohta. Kohtuotsus on sisuliselt ebaõige ning kostja on selles osas esitanud omapoolse apellatsioonkaebuse; 2) ei ole alust jätta menetluskulud terves ulatuses kostja kanda.

§ 162

lg 2 annab kohtule diskretsiooniotsuse, mitte ei kohusta kohut jätma menetluskulusid poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus on nagunii jätnud menetluskulud suuremas osas (64% ulatuses) kostja kanda; 3) on hageja apellatsioonkaebuses esitanud mittetäielikke andmeid kompromissläbirääkimiste kohta. Hageja jättis mainimata, et kostja on hagejale

1. veebruaril 2012 teinud kompromissettepaneku summas 1 000 EUR, millest hageja keeldus. Ka kohtuistungitel on pooled korduvalt kompromissi sõlmimist arutanud.
2. R.P. esitas samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. R.P. palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi arutamiseks esimesse kohtuastmesse. Kõik menetluskulud palus R.P. jätta Swedbank liising AS-i kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta leiab, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest võlgnikule, mitte alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist; 2) ei ole kohus tõendina arvestanud kostja poolt esitatud hageja 2010.a majandusaasta aruannet ega analüüsinud tegelikku kahju tekkimist hagejale. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-6005 p 23 tulenevalt võib viivise alandamise põhjuseks olla ka see, et võlausaldajal ei saanud viivitusest ilmselgelt kahju tekkida. Hageja väidetav kahju võib seisneda selles, et ta ei saanud viivituses olevat rahasummat intressi teenimise eesmärgil välja laenata. Kui arvestada, et hageja poolt pakutavad intressimäärad olenevalt laenutoodetest võivad jääda vahemikku 3-8% aastas, siis ei saanud hageja kahjusumma sellest suurem olla. Hageja nõuab kostjalt ligi 10kordset summat tegelikust võimalikust kahjust ning hageja viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud.; 3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta on viiviste nõude rahuldamisel leidnud, et see peaks olema võrdne hageja poolt pakutud kompromissi summaga 10 000 eurot, mitte kostja poolt pakutud viimase kompromissi summaga või nende arvestusliku keskmisega. Diskretsiooniotsuse tegemisel oleks kohus pidanud muuhulgas arvesse võtma asjaolu, et finantseeringusaaja poolt oli tasutud põhivõlgnevus ning hageja nõudis viiviste tasumist kostjalt kui käendajalt. Käendaja puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes oma nõuet finantseeringusaaja vastu maksma ei saa panna, kuna äriühing on kustutatud; 4) on maakohus hagiavalduse osalise rahuldamisega ebaõigesti jaganud menetluskulud 5) on kohus ebaõigesti leidnud, et viivisnõue muutus sissenõutavaks vastavasisulise viivisarve esitamisega. Lepingu p-dest 5.2, 7.1 ja 10.1 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt algas viivise arvestus kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega algab viivise arvestus sõltumata tegelikust nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus; 6) pidi hageja lepingu üldtingimuste p 10.1 järgi juba aprillis 2009 edastama kliendile läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net aruande, mis sisaldab möödunud kuu kohta järgmist informatsiooni: kliendi poolt hagejale esitatud koondloeteludel olevat informatsiooni, hagejapoolt kinni peetud intressid, komisjonitasud, viivised. Hageja seda ei teinud; 5 7) pidi hageja üldtingimuste punkti 5.2 kohaselt lugema esimesena tasutuks viivise. Kui hageja luges esmajärjekorras tasutuks põhivõlgnevuse, on hageja lugenud kohustuse kohaselt täidetuks ning järelikult ka viivisnõudest loobunud. Hageja poolt hilisemad viivisnõuete esitamised on vastuolulised ja eksitavad ning vastuolus hea usu põhimõttega; 8) märgib kohus ekslikult otsuse leheküljel 5, et “Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ning hageja on oma nõude aluseks võtnud kostja poolt korrigeeritud viivisearvestuse.”. Apellant märgib, et kostja on tegelikkuses korduvalt esitanud oma vastuväited viivistele ning viivisearvestusele, millest tulenevalt on hageja ka kohtule esitanud omapoolse viivisarvestuse, kuna hageja oli viiviseid arvutanud kogu arvete summalt, mitte hageja poolt finantseerimisele kuuluvate arvete pealt.
3. AS Swedbank Liising vaidles R.P. i apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole summade lugemine põhivõla katteks võlgniku kahjustav tegevus – vastupidi, seeläbi väheneb võlgnevuse summa, millelt on võimalik viivist arvestada ning võlgnikul tuleb kokkuvõttes tasuda võlausaldajale vähem viivist; 2) on õige kohtu seisukoht, et laofinantseerimise lepingu p-s 1.
4. sätestatud viivise määr 0,15% päevas, ei ole ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel oma majandustegevuses. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et kostja ei ole oma majandusliku olukorra iseloomustamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samuti on kohus niigi vähendanud hageja viivise nõuet. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et kumbki apellatsioonkaebus ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldusi hagi rahuldamise ega ka menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus täiendab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi selles osas, mis puudutab menetluskulude proportsionaalset jaotamist. Mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
6. Hageja nõue on esitatud viivisevõlgnevuse väljamõistmiseks kostjalt kui põhivõlgniku (finantseeringusaaja Agritrading Company OÜ, hilisema ärinimega Agrokaup OÜ) käendaja vastu. Apellant (kostja) on menetluses tuginenud sellele, et põhivõlgniku (Agrokaup OÜ) poolt tasutud maksed tuli arvestada esmajärjekorras viiviste katteks ning seega puudub hagejal alus viiviste täiendavaks nõudmiseks. Maakohus kostja seisukohaga ei nõustunud.
7. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamata oma seisukoha, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest võlgnikule, mitte alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud (kohtuotsuse lk 4), analüüsides nii asjaomase laofinantseerimise lepingu üldtingimuste punktis 5.2 sätestatut, samuti kaubaarvete ja viivisearvete maksetähtaegade ning sissenõutavaks muutumisega seonduvat.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, ega pea vajalikuks neid

§ 654lg 5 alusel korrata.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et nii kauba eest tasumise nõuded kui ka viivisenõuded muutusid sissenõutavaks vastavate arvete tasumise tähtaegadel. See seisukoht on kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 7, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Samuti tuleneb VÕS § 82 lg-st 1, et kui kohustuse täitmise 6 tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Maakohus asus õigesti seisukohale, et lepingu üldtingimuste p 5.2 tähenduses ei olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, kuna vastavatel arvetel näidatud kohustused muutusid sissenõutavaks erinevatel tähtaegadel ning lepingu järgi tuli kõik loetletud maksed arvestada tasutuks alates varasemast võlgnevusest.

1. Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium põhjendatuks ka apellandi väiteid selle kohta, et viivisenõuded muutusid sissenõutavaks sõltumata tegelikust nõude (arve) esitamisest. Viivisearvete esitamisega määrati võlasuhte poolte vahel kindlaks kohustuse täitmise tähtpäev ning seega tuli lugeda viivisenõude sissenõutavaks muutumise ajaks vastava arve tasumise tähtaega. Samuti on maakohus andnud põhjendatud hinnangu kostja väidetele selle kohta, nagu oleks hageja avaldanud viivisenõudest loobumise tahet sellega, et luges esmajärjekorras põhivõlgniku poolt tasutuks põhivõlgnevuse. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole oma käitumisega väljendanud loobumist viivise nõudest, kuna on esitanud viivisenõude mõistliku aja jooksul nii finantseeringusaajale kui ka käendajale. Alust ei ole pidada hageja käitumist vastuoluliseks, eksitavaks ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
2. Viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks ei ole väide, et hageja jättis aprillis 2009 läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net kliendile edastamata aruande, mis sisaldanuks möödunud kuu kohta lepingu üldtingimuste p-s 10.1 ettenähtud infot. Maakohus on viivisenõude (viivisearvete) põhivõlgnikule ja ka kostjale kui käendajale edastamist põhjalikult käsitlenud otsuse lk-del 4 ja 5 ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et viivise nõue oli kostjale hageja poolt edastatud enne kohtusse hagi esitamist.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega ka selles, nagu pidanuks kohus viivise väljamõistmisel hindama hagejal seoses lepingu rikkumisega tegelikkuses tekkinud kahju suurust. Selline seisukoht ei ole vastavuses VÕS §-s 113 sätestatud viivise kui võlausaldaja õiguskaitsevahendi olemusega. Viivist on võlausaldajal õigus nõuda kokkulepitud suuruses ilma, et tal tuleks seejuures tõendada, kas viivise suurus on vastavuses tegeliku kahjuga. Seetõttu ei tulnud maakohtul hinnata Swedbank Liising AS-i 2010.a majandusaasta aruannet ega analüüsida, missuguses ulatuses võis hagejal tekkida kahju seoses sellega, et ta ei saanud viivistena võlgnetavat rahasummat oma majandustegevuses kasutada, mh laenata seda intressi teenimise eesmärgil kolmandatele isikutele välja.
4. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamata väljamõistetava viivistesumma suuruse (10 000 eurot). Maakohus on otsustuse tegemisel järginud diskretsiooni teostamise piire ning ringkonnakohtul puudub alus sellesse sekkuda. Vastavad põhjendused nähtuvad maakohtu otsuse lk-lt
5. Kohus on diskretsiooniõiguse teostamisel arvestanud muuhulgas seda, et hageja nõuab viivist kostjalt kui füüsilisest isikust käendajalt ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja enda poolsest kohustuste rikkumisest. Hageja taotles viiviste väljamõistmist summas 15 533,52 € ning maakohus vähendas viiviseid veidi enam kui 1/3 võrra, mida saab pidada hageja nõude oluliseks vähendamiseks. Samas on maakohus viivise vähendamisel nõuetekohaselt arvestanud ka võlausaldaja huve leides, et põhjendatud ei ole vähendada viivist kostja poolt arvutatud seadusjärgse viivisemäärani. Käendaja vastutus hõlmab muuhulgas ka riski, et tagasinõude esitamine põhivõlgniku vastu võib osutuda raskendatuks või võimatuks.
6. Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka apellandi seisukoht, et ta on esitanud menetluses korduvalt vastuväiteid hageja poolsele viivisearvestusele. Esialgselt kohtule esitatud hagis taotles hageja viiviste väljamõistmist summas 19 131,65 eurot ning hiljem esitas hageja korrigeeritud viivisearvestuse vastavalt kostja poolt 23.04.2012.a esitatud 7 seisukohtadele. Maakohus luges viivisearvestuse pärast hageja poolset 15.03.2012.a nõude vähendamist mittevaieldavaks, kuna hageja võttis nõude vähendamisel aluseks kostja poolt esitatud arvestused. Kuna maakohus rahuldas hagi õigesti, siis ei ole maakohus eksinud kostja kahjuks ka menetluskulude jaotamisel. 17.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 163

lg 2 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamine hagi osalisel rahuldamise korral on kohtu diskretsiooniotsus. Iseenesest ei ole

§ 163

kohaselt ka hagi osalise rahuldamise korral kompromissiettepanekuga sarnases ulatuses välistatud menetluskulude proportsionaalne jaotamine, kuid kohtul tuleb tehtavat valikut põhjendada. Käesoleval juhul ei ole maakohus seda teinud, rikkudes sellega menetlusnormi. Ringkonnakohus peab võimalikuks rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et

§ 163lg 2 näol on tegemist erisättega sama paragrahvi lõike 1 suhtes.

Seega tuleb olukorras, kus hagi on rahuldatud osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool,

§ 163lõikes 2 sätestatud menetluskulude jaotust vähemalt kaaluda.

18. Maakohtu 15.05.2012.a istungi protokollist nähtuvalt tegi hageja kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot, kuid kostja poolseks pakkumiseks oli 2500 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 64% ulatuses, vähendades hageja poolt nõutava viivise summat 10 000 euroni. Ehkki maakohus viitas menetluskulude jaotamisel

§ 163

lõikele 1, võimaldab ka

§ 163

lg 2 jõuda samale tulemusele.

§ 163

lg 2 ei näe imperatiivselt ette menetluskulude jätmist tervikuna kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid seadus võimaldab jätta kulud selle poole kanda ka osaliselt, s.o suuremas osas. Käesoleval juhul ongi maakohus jätnud menetluskulud kostja kanda suuremas osas, s.o 64 % ulatuses. Seega on jäetud menetluskulud kostja kanda ligikaudu 2/3 ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et niisugune menetluskulude jaotus on vaidluse asjaolusid silmas pidades õiglane ja põhjendatud. Kolleegium lähtub maakohtu otsuse põhjendustest viivise vähendamisel, mille kohaselt hageja nõudis viivist kostjalt kui füüsiliselt isikult, ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja kohustuste mittekohasest täitmisest. Samadel asjaoludel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist. 19.

§ 171

lg 1 alusel jäävad kummagi menetlusosalisel poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda, kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8