Obsah (5)

§ 104§ 46§ 50§ 49§ 165

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 2. aprill 2019, Tartu 3-17-1328 Haldusasi AS

) § 46 lg 2 kehtestatud 30-päevane kaebetähtaeg möödunud.

1. aasta eest on samal põhjusel tähtaegne vaid
2. märtsi
3. a arve nr 21 ja
4. mai
5. a arve nr 27 tasumisest keeldumise vaidlustamine. Ülejäänud osas on ka
6. a arvete tasumiseks kohustamise nõude esitamise tähtaeg möödunud, sest nende tasumisest keeldumisest pidi kaebaja aru saama koheselt pärast maksetähtpäeva saabumist. 3.
7. Hüvitamisnõude alternatiivne esitamine pole lubatav, kuna selle eest ei ole kaebaja tasunud riigilõivu. 3.
8. Bussiliiniveo teenindamise lepingu p-st 2.5 nähtub, et tellija poolt vedajale makstava sihtotstarbelise toetuse suurus sõltub liinikilomeetri maksumuse ja piletitulu vahest. Lepingu p 3.1 näeb ette, et kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt kas vähendatakse või suurendatakse makstavat toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe ulatuses. Seda, kuidas tuleb toimida juhul, kui tellija kehtestab täiendavad sõidusoodustused, leping ega selle täpsustus ette ei näe. Seega kuulub kohaldamisele ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 13 lg 1 p 10, milles kehtestatu näeb ühe kohaliku omavalitsuse ülesandena ühistranspordi korraldamisel ette kohustuse hüvitada vedajale tema poolt kehtestatud sõidusoodustused. Seda, et pärast hankedokumentide valmimist tehtud sõidusoodustustest tekkinud piletitulu hinnavahe peab nende kehtestaja vedajale välja maksma, on selgitanud ka Maanteeamet. 3.
9. Seega on linnavalitsuse tegevus olnud õigusvastane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10. AS Atko Bussiliinid apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, milles menetlus lõpetati
11. a ja
12. a jaanuari-mai arvete osas ja milles kohus keeldus menetlemast
13. a arvete osas alternatiivselt esitatud hüvitamiskaebust. 4.
14. Kaebaja
15. jaanuari
16. a kiri oli vaid üks osa pooltevahelistest läbirääkimistest ning lõplik
17. a arvete tasumisest keeldumine sai kaebajale teatavaks alles
18. juunil
19. Seetõttu on kohustamiskaebus
20. a eest esitatud tähtaegselt.
21. a eest on kohustamiskaebus samuti tähtaegne, kuna arvete tasumise küsimuses üle peetakse reeglina pikki läbirääkimisi. Vastustaja pole
22. a arvete tasumise kohta käesoleva ajani lõplikku seisukohta öelnud. 4.
23. Seoses alternatiivselt esitatud hüvitamisnõudega oli halduskohtul

§ 104lg-st 2 tulenevalt kohustus riigilõivu tasumiseks tähtaja andmiseks.

Halduskohus seda ei teinud.

1. Narva linna apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus osas, milles kaebus rahuldati ja see uue otsusega rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
2. Pooltevaheline leping ei näinud ette kaebajale muude maksete tegemist, kui tulenes lepingu p-st 2.
3. Seega pidi kaebaja juba liinikilomeetri hinna arvutamisel arvestama, et piletitulu laekub soodustuse võrra vähem. Kehtestatud soodustused (pensionäridele, õpilastele jne) olid nähtavad hankedokumentidest. 2 5.
4. Hankedokumentide koostamise ajal ja ka pärast seda on kehtinud samad sooduspiletite hinnad. Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et linnavolikogu
5. märtsi
6. a määrusega nr 7 kehtestas linnavolikogu täiendavad soodustused. 5.
7. Halduskohus kohaldas ebaõigesti ÜTS § 13 lg 1 p-i
8. ÜTS § 36 lg 4 ja 5 annavad kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse kehtestada soodustusi või suurendada nende määra. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 3 järgi pidi vedaja järgima Narva Linnavolikogu poolt ÜTS-i alusel kehtestatud sõidusoodustusi. Seega pidi kaebaja juba liinikilomeetri hinna arvutamisel lähtuma eeldusest, et piletitulu laekub soodustuse võrra vähem. 5.
9. Kuna linnavolikogu ei ole pärast hankedokumentide koostamist uusi sõidusoodustusi kehtestanud, siis pole kaebaja nõue täiendava hüvitise maksmiseks põhjendatud. 5.
10. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas ta arvete aluseks olevad arvestused teostas. Vastustaja palus need esitada juba varem, ent seda ei tehtud. 5.
11. Kohus tegi Maanteeameti seisukohast vastupidise järelduse. 5.
12. Kohus kohustas vastustajat uuesti läbi vaatama
13. märtsi ja
14. mai
15. a arvetest tulenevad nõuded, ent ei ole selge, mille alusel seda teha, kuna kaebaja ei ole esitanud arvete põhjendatuse kontrolliks vajalikke dokumente. Ainuüksi arvete esitamine ei anna õiguslikku alust raha väljamaksmiseks ega tõenda seda, kui suur kohustus on vastustajal tekkinud.
16. AS Atko Bussiliinid vastuses Narva linna apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 6.
17. ÜTS § 13 lg 1 p 10 sätestab selgelt, et omavalitsusorgan hüvitab oma haldusterritooriumil tema kehtestatud sõidusoodustused. Ebaõige on väide, et kaebaja pidi liinikilomeetri hinna arvutamisel eeldama, et piletitulu laekub mingi soodustuse võrra vähem. Kaebaja sai lähtuda vaid õigusaktidest, mis kehtisid pakkumuse esitamise ajal ning polnud võimalik lähtuda muudest asjaoludest. Hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse p 3 kohaselt kohustus vedaja järgima Narva Linnavolikogu poolt ÜTS-i alusel kehtestatud sõidupileti hindu ja sõidusoodustusi, mis on kajastatud hankedokumentide lisa 1 lisas A. 6.
18. Kaebaja esitas pakkumuse hankedokumentides toodud andmetest lähtudes ning arvestas pakkumuse esitamisel sellega, et soodustused kompenseerib kaebajale vastustaja ehk kaebajale laekub iga pileti kohta täispileti maksumus. Praktika oli
19. veebruarist 2016 kuni
20. maini 2016 selline, et sõidusoodustuse õigusega isik sai soodushinnaga pileteid osta Narva sotsiaalabiametist. Seejärel koostas sotsiaalabiamet kaebajale aruande, mille alusel maksis sooduspiletite müügist saadud piletitulu kaebajale ning kajastas aruandes sooduspileti ja täispileti hinnavahe, mille pidi kaebajale kompenseerima vastustaja. 6.
21. Kaebaja ja vastustaja vahelise
22. jaanuari
23. a kokkuleppega muudeti lepingut ning lisati sellesse teenindavate liinidena ka linnapiire ületavad liinid ning alates
24. maist 2016 kohaldatava uue Narva Linnavolikogu määrusega lisati neile linnapiire ületavatele liinidele samuti soodustused. Seega lisati linnapiire ületavatele liinidele soodustused, kuid hankelepingu muutmise hetkel sellistest soodustustest kaebajat ei teavitatud. Lepingu sõlmimise hetkel linnapiire ületavatele liinidele soodustusi ei olnud. 6.
25. Samuti leppisid pooled kokku, et alates
26. maist 2016 saavad reisijad osta sooduspileti otse bussist isikukoodi alusel ning hinnavahe kompenseerib vastustaja, kuid vastustaja on keeldunud seda tegemast. 6.
27. Kaebajal on tänu eelnevale jäänud saamata üle 55 000 euro. 6.
28. Kaebaja seisukohti kinnitab ka Maanteeameti hinnang. Arusaamatu on vastustaja väide, et see tõend on vale. 6.
29. Arusaamatu on väide, et vastustajal pole võimalik uuesti läbi vaadata kaebaja poolt esitatud arveid, kuna talle pole arusaadav, kuidas hüvitise summa arvutati. Haldusorganil on võimalik haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 alusel nõuda täiendavate dokumentide esitamist. 3
30. Narva linna vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 7.
31. Kohus leidis õigesti, et kaebetähtaega tuleb arvestada alates
32. jaanuarist
33. Ka
34. a arvete osas nõustub vastustaja kohtu seisukohtadega. 7.
35. Kohus ei jätnud täitmata selgitamiskohustust, sest väidetavat kahju tuleks käsitada eraõiguslikus suhtes tekkinud kahjuna. Ka oli kaebajal esindajaks advokaat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb samuti rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt kaebaja apellatsioonkaebust (osa I), seejärel vastustaja apellatsioonkaebust (osa II) ning formuleerib viimasena oma lõppseisukohad ja lahendab menetluslikud küsimused (osa III). I
37. Kaebaja apellatsioonkaebuse lahendamist alustab ringkonnakohus nõuete tähtaegsuse küsimusest. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ekslikult, et osad kohustamisnõuded ei olnud tähtaegsed. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus
38. a arvetega seoses esitatud kohustamisnõude tähtaegsust.
39. Kaebaja on nõudnud vastustaja kohustamist tasuda soodus- ja täispiletite hinnavahe maksumus nii
40. kui
41. a arvete alusel. Halduskohus leidis, et kaebaja teadlikkus
42. a kohta esitatud arvete tasumisest keeldumise kohta nähtub hiljemalt kaebaja
43. jaanuari
44. a kirjast nr
45. See kiri on koostatud kaebaja poolt ning adresseeritud Narva Linnavalitsusele. Kirja alguses märgib kaebaja, et linnavalitsus on tagastanud arved „põhjendusega, et puuduvad põhjused nimetatud arvete tasumiseks, jättes täielikult tähelepanuta meiepoolsed kirjalikud ja suulised selgitused“ (tl 50). Sellest vastuse kirjeldusest nähtub ringkonnakohtu arvates piisavalt selgelt, et linnavalitsus oli arvete tasumisest keeldunud juba varem. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et
46. a arvete tasumisest keeldumine oli kaebajale teada juba hiljemalt selleks hetkeks (
47. jaanuar 2017) ning kuna kaebus esitati alles
48. juunil 2017, siis oli keeldumise vaidlustamiseks

§ 46lg-s 2 ettenähtud ühekuuline tähtaeg möödunud.

Kaebaja vastuväide on, et see kiri oli vaid osa läbirääkimisest ning lõplik keeldumine „sai kaebajale teatavaks alles 22. juunil 2017, mil kaebaja kinnitas, et on nõus sõlmima suveperioodiks kokkuleppe, kuid ülejäänu osas soovib asja lahendamist kohtumenetluses“ (apellatsioonkaebuse sõnastus, tl 127p-128). Ringkonnakohus kaebaja lähenemisega ei nõustu. See, et kaebaja pidas pärast vastustaja selget keeldumist temaga läbirääkimisi edasi, ei pikendanud tema jaoks kaebetähtaega ega lükanud ka kaebetähtaja algust edasi. Kaebetähtaeg

§ 46lg 2 järgi algas juba esimesest keeldumisest.

Kui kaebaja soovis ka pärast keeldumist pidada vastustajaga edasi läbirääkimisi, oli see tema valik, kuid see ei muutnud fakti, et kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema. Kaebaja lähenemisega nõustumisel kujuneks olukord, kus isik võis kohustamiskaebuse esitamise tähtaja kulgemahakkamist pidevalt edasi lükata sellega, et esitab sama nõudega taotlust haldusorganile üha uuesti, ning kui haldusorgan sellele järjekordselt keelduvalt vastab, siis hakkab juba varasema keeldumisega kulgema hakanud kaebetähtaeg justkui uuesti kulgema. On ilmselge, et selline lahendus ei oleks mõistlik ega ole kooskõlas ka

§ 46lg 2 ls-s 1 sätestatuga.

Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et

1. a eest ei ole kohustamisnõue esitatud tähtaegselt. Halduskohus lõpetas põhjendatult selle nõude osas kohtumenetluse. 4
2. Samuti on kaebaja esitanud nõude vastustaja kohustamiseks tasuda
3. a arved. Halduskohus on leidnud, et kaebusele lisatud tasumata arvete andmed lubavad tähtaegseks pidada vaid
4. märtsi ja
5. mai
6. a arveid. Muude
7. a arvete osas oli kaebetähtaeg aga ületatud, kuna arvete tasumisest keeldumine pidi kaebajal teatavaks saama koheselt pärast maksetähtpäeva saabumist. Selle halduskohtu seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Arve tähtajaks tasumata jätmine ei ole samastatav arve tasumisest keeldumisega. Arve tasumata jätmiseks võib olla erinevaid põhjuseid (tähelepanematus, vahendite puudumine vms) ning selle tasumata jätmine ei tähenda, et sellega keeldutakse toimingu tegemisest

§ 46lg 2 ls 1 mõttes.

Keeldumine eeldab seda, et haldusorgan on selgesõnaliselt keeldunud haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest. Arve tasumata jätmine ei ole selline selgesõnaline keeldumine. Selgesõnalise keeldumise olemasolule 2017. a arvetega seoses ei ole kumbki pool viidanud. Seetõttu tuleb arve tasumata jätmist käsitada hoopiski tegevusetusena ning kohaldub tegevusetuse vaidlustamise regulatsioon – seda võib vaidlustada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest või kui selline tähtaeg puudub, siis kahe aasta jooksul taotluse esitamisest alates (

§ 46lg 2 ls 2-3).

Arvestades seda, et kaebus esitati

1. juunil 2017, on ilmne, et kaebus ei saa ületada kaebetähtaega ühegi
2. a tasumata arve osas. Eelnevast lähtudes tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles lõpetati menetlus kohustamisnõude osas
3. a arvete tasumiseks 3889,40 euro ulatuses.
4. Samuti heidab kaebaja halduskohtule ette seda, et halduskohus keeldus kaebuse muutmise ja hüvitisenõude esitamise võimaldamisest põhjendusel, et tasumata on riigilõiv, kuid ei andnud samas võimalust riigilõivu tasumiseks. Kaebaja esialgseks nõudeks kohtumenetluses oli järgmine nõue - tuvastada Narva Linnavalitsuse kohustus tasuda kaebajale sooduspileti ning täispileti hinnavahe. Alternatiivselt palus ta kohustada Narva Linnavalitsust tasuma kaebajale täispileti ja sooduspileti hinnavahe põhjal kaebaja poolt esitatavad arved kuni lepingu kehtivuse lõpuni ning kohustada tasuma kaebaja poolt esitatud arvetest tulenevalt 55 703,87 eurot (tl 38). Sellise nõudena võttis kohus kaebuse ka menetlusse. Kaebaja muutis nõuet
5. septembril 2017 ja palus tuvastada Narva linna kohustus tasuda sooduspileti ning täispileti hinnavahe ja kohustada Narva linna tasuma kaebajale arvetest tulenevalt 55 703,87 eurot. Alternatiivselt esitas ta seekord nõude kohustada Narva linna tasuma kaebajale
6. a jaanuari – mai arvete eest esitatud arvetest tulenevalt 14 219,80 eurot ja mõista Narva linnalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 41 484,07 eurot, st summa, mille Narva linn jättis
7. a arvete eest tasumata (tl 83). Seega esitas kaebaja alternatiivsena kahju hüvitamise nõude
8. a eest. Alternatiivse nõude esitas kaebaja juhuks, kui kohus peaks leidma, et kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg on
9. a arvete osas möödunud (tl 81p). Kohus leidiski, et kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg
10. a arvete osas on möödunud, kuid hüvitamisnõude osas märkis, et alternatiivne hüvitisenõue pole sellise nõude esitamise eelduseks oleva riigilõivu tasumata jätmise tõttu lubatav, mistõttu ei saa kohus võimaldada sellekohast kaebuse muutmist. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et selline kohtu käitumine ei ole kooskõlas menetlusõigusnormide ja –põhimõtetega. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 55 sätestab, et kui menetlusosalise avaldus ei vasta vormi- või sisunõuetele või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, sealhulgas kui tasumata on riigilõiv või kautsjon, jätab kohus avalduse käiguta ja määrab menetlusosalisele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lg 2 järgi jäetakse avaldus läbi vaatamata alles siis, kui menetlusosaline ei kõrvalda puudusi tähtpäevaks.

§ 50lg 1 ls-t 2 tulenevalt kohaldatakse seda regulatsiooni ka kaebuse suhtes.

Täiendavalt sätestatakse riigilõivu tasumata jätmise korral kohtu kohustus anda riigilõivu 5 tasumiseks täiendav võimalus

§ 104lg 2 ls-s 2.

Kohtu sellist kohustust on rõhutatud ka kohtupraktikas (vt nt RKHKo 3-3-1-17-11, p 16). 13. Seega pidanuks halduskohus andma kaebajale võimaluse tasuda hüvitamisnõudega seonduv riigilõiv ning alles siis, kui kaebaja oleks selle võimaluse kasutamata jätnud, oleks saanud hüvitamisnõude läbi vaatamata jätta. Riigilõivu tasumiseks võimaluse andmine on üldine põhimõte, mis ei sõltu sellest, kas nõue, mille eest riigilõiv oli tasumata jäetud, on esitatud alternatiivsena või mitte. Ka alternatiivsena esitatud nõude puhul tuleb kohtul anda riigilõivu tasumiseks isikule võimalus.

ei näe võimalust sellest reeglist kõrvalekaldumiseks. 14. Asjaolu, et kaebajat esindas advokaat, ei tingi siinkohal teistsugust lähenemist. Eelnevalt viidatud

-i sätted, mis kohustavad kohut andma riigilõivu tasumata jätmise korral selle tasumiseks isikule tähtaeg, kohalduvad kõigile menetlusosalistele ühtmoodi, sõltumata sellest, kas nad kasutavad esindajat või mitte. 15. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus ei lubanud täiendada kaebust alternatiivse hüvitamisnõudega. Halduskohtul tuleb anda kaebajale võimalus vajalikus osas riigilõivu juurdemaksmiseks (arvestades siinkohal

§ 104

lg 1 ls 2 regulatsiooni, mille järgi kaebuses alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv) ning lahendada kaebuse täiendamise lubatavuse küsimus uuesti, arvestades

§ 49

regulatsiooni (kaebusele nõuete lisamist loetakse kaebuse muutmiseks, vt RKHKo 3-3-1-62-10, p 16; RKHKm 3-3-1-87-14, p 13).

1. Eeltoodust tulenevalt on halduskohtu otsus ebaõige osas, milles halduskohus luges
2. a arvete osas kaebetähtaja möödunuks ning lõpetas nende tasumiseks kohustamiseks esitatud kohustamisnõudes menetluse. Samuti on halduskohtu otsus ebaõige osas, milles ei lubatud kaebust täiendada alternatiivse hüvitamisnõudega
3. a eest. II
4. Vastustaja vaidlustab apellatsioonimenetluses halduskohtu otsust osas, milles kaebus rahuldati.
5. Kaebuse rahuldamise põhjendamist alustas halduskohus pooltevahelise lepingu refereerimisest. Halduskohus viitas lepingu regulatsioonile, mille järgi tellija poolt vedajale makstav sihtotstarbelise toetuse suurus sõltub liinikilomeetri maksumuse ja piletitulu vahest (lepingu p 2.5) ja sellele, et kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt kas vähendatakse või suurendatakse makstavat toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe ulatuses (lepingu p 3.1). Seejärel on refereeritud lepingu p-e 3.2 ja 3.3, mille järgi tuleb piletihinna tõstmisel tellija poolt suurendada arvestuslikku piletitulu liinikilomeetri kohta 75% ulatuses piletihinna tõusust; kui tegelik piletitulu tõus osutub piletihinna tõusust oluliselt madalamaks, peab tellija korrigeerima vastavalt ka arvestuslikku piletitulu. Edasi nentis kohus, et leping ei reguleeri, kuidas toimida juhul, kui tellija kehtestab täiendavad sõidusoodustused, kuid kuna lepingu p 12.2 ja 12.4 järgi tuleb lepingu puhul kohalduma Eestis kehtivaid õigusakte, siis kuulub kohaldamisele ÜTS § 13 lg 1 p 10, milles on kehtestatud kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada vedajale tema haldusterritooriumil kehtestatud sõidusoodustused. Samuti on halduskohus viidanud Maanteeameti seisukohale, mille järgi peaks vastustaja pärast hankedokumentide kehtestamist kehtestatud sõidusoodustustest tekkinud piletitulu hinnavahe vedajale välja maksma. Kokkuvõtlikult neist põhjendustest lähtudes kaebus rahuldatigi. 6 Kaebaja seisukohtadest on võimalik aru saada, et põhiliseks nõude aluseks on asjaolu, et pärast lepingu sõlmimist täiendati seda
6. jaanuaril 2016 poolte kokkuleppel selliselt, et teenindavate liinide hulka lisandusid ka linnapiire ületavad liinid (tl 23), ning et hiljem kehtestas vastustaja alates
7. maist 2016 soodustused ka neil linnapiire ületavatel liinidel (tl 26-26p). Samas nähtub eeltoodud lepingu refereeringust, et lepinguga oli ette nähtud mehhanism, kuidas kompenseerida vedajale saadava tulu ning tehtavate kulutuste vahet. Vastustaja on selgitanud, et nende soodustuste kompenseerimiseks on piisav toetuse maksmine vastavalt lepingu asjakohasele regulatsioonile, st vastavalt ülal viidatud p-dele 2.5 ja 3 (nt tl 48-49, samuti tl 61-62). Muuhulgas on vastustaja juhtinud tähelepanu ka sellele, et kaebaja nõuetest ei selgunud nende põhjendus ja alused ning arvutuskäik, kuidas selliste summadeni jõuti (nt tl 119). Samuti on vastustaja selgitanud, et pärast linnaväliste liinide lisandumist suurendati ka toetuse summat 20% võrra ning on kinnitanud, et soodustused on hüvitatud ning esitanud ka sellekohase tõendi (tl 61p). Halduskohtu poolt viidatud Maanteeameti seisukohast on vastustaja välja lugenud hoopiski selle, et tal ei ole uusi kohustusi tekkinud (tl 62).

§ 165

lg 1 p 4 järgi peab kohus otsuses esitama muuhulgas ka põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Seega oleks pidanud halduskohus otsuses põhjendama ka seda, miks ta vastustaja poolt esitatud vastuargumentidega kaebusele ei nõustu, ent selliseid põhjendusi, mis neid ja teisi vastustaja vastuargumente käsitleks, otsuses ei ole.

1. Eelneva tõttu pole ringkonnakohus pole veendunud, et asjas on kõik kaebuse rahuldamiseks vajalikud asjaolud välja selgitatud ning asjakohased vastuargumendid analüüsitud. Kuna asi tuleb nagunii olulises osas halduskohtule uueks lahendamiseks tagasi saata (vt eelnevalt osa I), siis ei pea ringkonnakohus mõistlikuks ega vajalikuks kaebaja nõude põhjendatuse küsimust eraldi lahendada. Esiteks muudaks see keeruliseks asja tervikliku lahendamise, kuna suures osas on kaebus (hüvitamisnõue
2. a eest 41 484,07 euro ulatuses ning kohustamisnõue
3. a eest 3889,4 euro ulatuses) niikuinii halduskohtul lahendamata ning kui ringkonnakohus lahendaks sisuliselt
4. a ülejäänud arvetega seonduva, siis muutub asja edasine lahendamine ning kohtuotsuste vaidlustamine ebamõistlikult keerukaks. Lisaks on, nagu eelnevalt ilmnes, paljud vastustaja seisukohad jäänud halduskohtul sisuliselt käsitlemata ning kui ringkonnakohus neid küsimusi esmakordselt lahendama hakkaks, kahjustaks see kolmeastmelise kohtusüsteemi põhimõtet ning menetlusosaliste edasikaebeõiguse teostamist.
5. Asja uuel lahendamisel on halduskohtul võimalik uuesti hinnata kohustamisnõude põhjendatust ning analüüsida sealjuures ka vastustaja asjakohaseid vastuargumente kaebuse rahuldamisele. III
6. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse täielikult ja kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kuna rahuldatud osad hõlmavad aga suuremat osa halduskohtu otsuse resolutsioonist, siis tühistab ringkonnakohus resolutsiooni selguse huvides halduskohtu otsuse täielikult ning saadab asja halduskohtule uueks lahendamiseks. Kuna asi saadetakse halduskohtule uueks lahendamiseks, ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude osas. digitaalselt alla kirjutatud 7