Obsah (8)

§ 4231§ 199§ 263§ 64§ 65§ 238§ 75§ 871

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-6119 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidl

§ 4231

järgi 3 kuu vangistusega;

§ 199

lg 2 p 4 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 263

lg 1 p 1 järgi 5 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Liivatile liitkaristuseks, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti A. Liivatile karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti karistusele A.

Liivatile Viru Maakohtu 22.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-6994 mõistetud ning kandmata karistuse osa 31.08.2016 seisuga, s.o 3 kuud 3 päeva vangistust, ning lõplikuks karistuseks mõisteti A. Liivatile 3 aastat 7 kuud 3 päeva vangistust. Karistuse algus kohtuotsuse kuulutamise päev 31.08.

1. 1.
2. Tartu Ringkonnakohtu 30.11.2016 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o A. Liivati süüditunnistamises J.N. pudeliga pähe löömises 04.03.2016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees; A. Liivatile

§ 263

lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ning

§ 64

lg 1,

§ 238

lg 2 ja

§ 65lg 2 alusel karistuse mõistmise osas.

Tehti uus otsus, millega mõisteti A. Liivat õigeks J.N. pudeliga pähe löömises 04.0.32016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees. Tunnistati A. Liivat

§ 263lg 1 p 1 järgi süüdi J.

N. rusikaga näkku löömises 04.03.2016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees ja mõisteti karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti A.

Liivatile

199 lg 2 p 4 alusel mõistetud karistus 6 kuud vangistust ja

§ 4231

järgi mõistetud karistus 3 kuud vangistust kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti A. Liivati liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja mõisteti A. Liivatile karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti A.

Liivatile mõistetud karistusele Viru Maakohtu 22.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-6994 mõistetud ning kandmata karistuse osa 31.08.2016 seisuga, s.o 3 kuud 3 päeva vangistust, ning mõisteti A. Liivatile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 7 kuud 3 päeva vangistust. 1.

1. Karistuse kandmise aja algus 31.08.2016 ja lõpp 03.04.
3. Tartu Vangla esitas 24.01.2019 Tartu Maakohtule A. Liivati suhtes koostatud materjalid karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
4. Tartu Maakohtu 08.03.2019 määrusega kohaldati A. Liivati suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 18 kuud, kohustades A. Liivatit käitumiskontrolli ajal järgima lisaks

§ 75

lõikes 1 sätestatud kohustustele (elukohaga XXX vald, Lääne-Viru maakond) ka

§ 75lõikes 2 p-des 2, 4, 7 sätestatud kohustusi.

Lisaks mõisteti A. Liivatilt menetluskuluna riigituludesse 220,80 eurot kaitsjatasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt õigusabi osutamise eest. 3.1.

§ 871

lg 1 p 1 kohaselt on karistusjärgse käitumiskontrolli esimene eeldus see, et isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega. A. Liivatit on karistatud mitme tahtliku kuriteo eest ja temale mõistetud praegu kandmisel olev liitkaristus ületab 2 aastat. Kuivõrd isikut on karistatud kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, ei eelda

§ 871

lg 2 tulenevalt karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine

§ 871lg 1 p 2 sätestatud eelnevat karistatust.

3.2.

§ 75lg 1 p 1 kohaselt eeldab käitumiskontroll seda, et inimesel on elukoht.

See on vajalik seepärast, et riik saaks käitumiskontrolli läbi viia: kui inimesel pole elukohta või kui riik inimese olemas olevat elukohta ei tea, on süüdimõistetu käitumise efektiivne kontrollimine keeruline. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-1-1-45-16 leidnud, et kui kinnipeetaval elukoht puudub, ei ole tema suhtes võimalik käitumiskontrolli – mis hõlmab endas möödapääsmatult

§ 75lg 1 p-s 1 sätestatud kontrollnõuet – kohaldada.

2 A. Liivati puhul on eeltoodud tingimus maakohtu hinnangul täidetud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on isikul võimalik elama asuda vabanemise järel aadressil Lääne-Viru maakond, XXX . Kinnistusraamatu andmetel on tegemist Ellen Kielasele kuuluva korteriga. Kinnipeetava emale teadaolevalt plaanib poeg esialgu peale vabanemist vanemate juurde elama asuda, kuid kuna korter on väike, siis tahab A. Liivat võimalikult kiiresti leida endale oma elupinna kas Tartus või Tallinnas. Eeltoodust nähtuvalt on kinnipeetaval võimalik vabanemisel asuda elama aadressil Lääne-Viru maakond, XXX . Eeltoodu tähendab, et formaalsed alused karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud. 3.3. Järgnevalt analüüsis maakohus karistusjärgse käitumiskontrolli sisuliste eelduste täidetust. Maakohus leiab, et uute kuritegude toimepanemine A. Liivati poolt on tõenäoline. Nendeks kuritegudeks on A. Liivati minevikku silmas pidades erinevat liiki süüteod. Isik kannab karistust varguse, vägivallaga avaliku korra rikkumise ja korduvalt juhilubadeta sõitmise eest. Varasemalt on teda karistatud joobes juhtimise, vägivallaga auto ärandamise, lõhkaine ebaseadusliku käitlemise ja lisaks veel varguste eest. A. Liivat on minevikus sooritanud kuritegusid korduvalt, mistõttu on alus uskuda, et ta teeb seda edaspidigi. Ka vangla iseloomustuses on märgitud, et A. Liivati suhtumine ühiskonnas aktsepteeritud normidesse ja põhiväärtustesse on ükskõikne ning oma käitumises võib ta olla vägagi ettearvamatu, ebaadekvaatne ja ohtlik. Senine motivatsioon loobuda kuritegelikust käitumisest on olnud nõrk või olemata, kuna kriminaalne käitumine on jätkunud ning kuritegude laad on muutunud ohtlikumaks, vägivaldsemateks. Ka ei saa A. Liivati puhul loota vangla resotsialiseerivale toimele: ta on olnud vanglas varemgi, ent sellest hoolimata kuritegelikule teele naasnud. Isikul on 2 kehtivat distsiplinaarkaristust vanglateenistuja solvamise, laimamise, ahistamise ja vangla varaga seotud rikkumise eest. A. Liivati suhtumine vangla reegleid rikkudes viitab allumatusele ja soovimatusele kinni pidada kehtestatud reeglitest ning käituda ettenähtud korraga kooskõlas. Temas on juurdunud kuritegelikud käitumismallid ning väärtushinnangud, millest vabanemiseks puudub tal motivatsioon. Tema distsiplinaarrikkumised ei anna alust uskuda, et ta on asunud paranemise teele. Vangla iseloomustusest nähtuvalt puudub kinnipeetaval vabanemisjärgselt garanteeritud töökoht. Samuti puuduvad isikul pikaajalised töökogemused kindlas ametis või erialal. Töökoha puudumine suurendab kinnipeetava retsidiivsusriski, kuivõrd kinnipeetaval on rohkem sisustamata aega ja vähem rahalisi vahendeid, mis tagaksid majandusliku toimetuleku. Kindel töökoht minimeerib riski, et varavastaseid tegusid toime pannud A. Liivat hakkaks neid majanduslike raskuste tõttu uuesti sooritama. Seetõttu on maakohtu hinnangul põhjendatud kohustada isikut

§ 75

lg 2 p 4 alusel asuma tööle või võtma ennast Töötukassas töötuna arvele 10 päeva jooksul pärast vabanemist. Kinnipeetava seadusekuulekuse seisukohalt on murekohaks ka alkohol. Mitmed isiku kuriteod on toime pandud alkoholijoobes ning isik mõistab ka ise vajadust alkoholi tarbimisest loobuda. Seetõttu on lisaks eelpool käsitletud

§ 75

lg 4 märgitud kohustusele äärmiselt oluline kinnipeetava edasise seadusekuulekuse huvides, et A. Liivat hoiduks alkoholi tarvitamisest. Seetõttu tuleb isiku seadusekuulekuse huvides keelata tal ka alkoholi tarvitamine karistusjärgse käitumiskontrolli ajal

§ 75lg 2 p 2 järgi.

3.

1. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel tuli maakohtu hinnangul võrrelda olukorda, kus A. Liivat vabaneb vangistusest käitumiskontrolli alla ja olukorda, kus ta vabaneb vangistusest ilma käitumiskontrollita. On selge, et käitumiskontrolli kohaldamisel on uue kuriteo risk väiksem: riik hoiab A. Liivatil silma pea ja võib teda ka aidata (nt kriminaalhooldaja nõustamise kaudu). 3.
2. Käitumiskontrolli kohaldas maakohus A. Liivati suhtes pisut alla keskmise määra, s.o kaheksateistkümneks kuuks. 3 Määruskaebused
3. Tartu Maakohtu 08.03.2019 määruse peale esitasid määruskaebuse Vaike Liivat ja Urmas Liivat, kes kaebavad maakohtu määrust osas, millega määrati A. Liivat elama nende juurde aadressile XXX. Tegemist on 1-toalise korteriga ja neil ei ole ruumi A. Liivatit sinna elama paigutada ning nad ei ole nõus süüdimõistetut sinna elama võtma. Korteri puhul on tegemist üüripinnaga ning ka üürileandja ei ole nõus A. Liivati sinna elama paigutamisega.
4. Tartu Maakohtu 08.03.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Liivati kaitsja vandeadvokaat K. Saavo, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta A. Liivatile karistusjärgne käitumiskontroll kohaldamata. Maakohus on valesti kohaldanud

§ 871ning kohtumäärus on nõutavas ulatuses põhistamata.

Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 5.

1. Arvestades A. Liivati antud ütlusi ning ka vangla iseloomustuses välja toodut, siis tuleb asuda seisukohale, et A. Liivatil puudub vabanedes kindel elukoht. Maakohus on valesti tõlgendanud vangla iseloomustuses A. Liivati elukohaga seonduvat. Iseloomustuses viidatakse ainult A. Liivati ema Vaike Liivati arvamusele, et poeg plaanib peale vabanemist nende juurde elama asuda. Seda arvamust ei kinnita A. Liivat ise ega tema abikaasa Laive Liivat. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et kõnealuse korteri omanik on kinnistusraamatu andmetel Ellen Kielas. Juriidiliselt ei ole mõeldav, et vanglast vabanev A. Liivat asub elama XXX korterisse ilma eluruumi omaniku nõusolekuta. Elamuseadus sellist võimalust ette ei näe. Eluruumi omaniku nõusolekut antud asjas ei ole küsitud. 5.
2. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et A. Liivatile on karistusjärgne käitumiskontroll vajalik selleks, et kohustada teda asuma tööle või võtma ennast arvele tööotsijana Töötukassas. Vangla iseloomustusest nähtub, et A. Liivat on XX. Ta käib regulaarselt arsti juures ja saab toetusravi. Kaitsja arvates on töökohustus põhjendatud terve ja töövõimelise isiku suhtes. Antud asjas on isikul säilinud 20% töövõimest, mis on tähelepanuväärselt madal töövõime. Tööandjal on raske leida võimetekohast tööd XX isikule, riskimata seejuures töötervishoiu jm nõuete rikkumisega. Kuigi A. Liivati puhul on olemas karistusjärgse käitumiskontrolli formaalsed eeldused, puuduvad mitmed sisulised eeldused selle meetme kohaldamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus leiab, et U.L. i ja V.L. i määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ning süüdimõistetu kaitsja määruses tõstatatud elukoha puudumise probleem toob kaasa maakohtu määruse tühistamise.
4. Tartu Maakohtu 08.03.2019 määruse peale esitasid määruskaebuse ka U.L. ja V.L. , kelle määruskaebuse kohaselt on A. Liivat nende poeg. KrMS § 384 lg 1 kohaselt maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. U.L. ja V.L. ei ole kohtumenetluse pooled. Samuti ei ole tegemist menetlusväliste isikutega, kelle õigusi või seaduslike huve oleks piiratud. Kuigi maakohus on oma määruses välja toonud, et süüdimõistetu asub elama aadressile XXX, Tapa, ei anna see süüdimõistetule subjektiivset õigust nõuda, et ta peab saama seal elada, samuti ei kohusta see seal aadressil elavaid inimesi A. Liivatit sinna elama võtma. Seega, tulenevalt eelnevast asub ringkonnakohus seisukohale, et U.L. il ja V.L. il puudub käesolevas asjas kaebeõigus. Tulenevalt KrMS §-st 390 ja § 326 lg 2 p-st 3 jätab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata. Küll arvestab ringkonnakohus määruskaebusena pealkirjastatud dokumenti kui Urmas ja Vaike Liivati seisukohta, milles on selgelt väljendatud, et süüdimõistetu vanemad ei soovi, et süüdimõistetu eelnimetatud aadressile elama asuks ning kuna tegemist on üüripinnaga, siis puudub ka üürileandja nõusolek. 4
5. Maakohus asus seisukohale, et A. Liivati puhul on täidetud

§ 871lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevad nõuded ehk A.

Liivat kannab praegu 2 aasta 7 kuu 3 päeva pikkust vangistust kuritegude eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine. Tegemist on

§ 871lg 2 regulatsiooni alla käiva süüteoga.

Seega karistuse pikkusest ning süüteo tunnustest tulenevad formaalsed eeldused on täidetud ning seda ei vaidlustata ka määruskaebuses.

1. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üheks eelduseks on kindla elukoha olemasolu. Vaatamata sellele, et Tartu Vangla koostatud iseloomustusest kui ka süüdimõistetu enda maakohtule antud ütlustest nähtub, et A. Liivatil puudub kindel elukoht, kuhu elama asuda, on maakohus lugenud, et süüdimõistetul on kindel elukoht aadressil XXX, Tapa linn. Süüdimõistetu ise on maakohtu istungil väljendanud, et kui ta Tartusse korterit ei saa, siis läheb Tallinnasse ja üritab abikaasaga asjad korda saada. Enne vangistust elas abikaasaga Palamusel. Tapal käis külas emal. Vanematel on kööktuba ja seal ei ole ruumi. A. Liivat toob välja, et ta ei tea, kus esimese öö veedab. Kui saab korteri, siis jääb Tartusse. Vangla iseloomustusest tuleneb elukoha osas järgmine. Enne vangistust elas A. Liivat ema V.L. i sõnade kohaselt tema ja U.L. i juures aadressil XXX. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on tegemist Ellen Kielasele kuuluva korteriga. Enda sõnul elas A. Liivat koos abikaasaga Palamusel. Käesoleval juhul läheks enda sõnul elama kuhugi pargipingile. V.L. ile teadaolevalt plaanib poeg esialgu peale vabanemist vanemate juurde elama asuda, kuid kuna korter on väike, siis tahab A. Liivat võimalikult kiiresti leida endale oma elupinna kas Tartus või Tallinnas. Kinnipeetava abikaasa Laive Liivat soovib A. Liivatist lahutada ja vabanedes teda enda juurde elama ei võta. L. Liivatile teadaolevalt plaanib A. Liivat vabanedes asuda elama kas Tartusse või Tallinnasse. L. Liivati sõnade kohaselt oleneb see kumma linna kasuks A. Liivat otsustab sellest, kus A. Liivat töö leiab. Nimetatud asjaolud on määruskaebuses välja toonud ka kaitsja, kes leiab, et A. Liivatil puudub elukoht, mille järgi karistusjärgset käitumiskontrolli saaks kohaldada. Maakohus on eelnevast tulenevalt välja lugenud, et A. Liivatil on Tapal elukoht olemas. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning ütluste pinnalt, kus isik ütleb, et tal kindel elukoht puudub ja ta ei tea, kuhu ta täpselt läheb, ei saa järeldada kindla elukoha olemasolu. Ka tulevikus võib-olla saadavat elukohta ei saa käsitleda elukoha olemasoluna. Lisaks arvestab ringkonnakohus ka V.L. i ja U.L. i seisukohta, et nemad ei soovi süüdimõistetut määratud aadressile elama ning seda ei soovi ka korteri üürileandja. Nagu märgitakse, keegi ei ole kontrollinud, kas ka üürileandja on nõus isiku korterisse elama asumisega või mitte. Kuna ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et A. Liivatil on elukoht, siis puudub käitumiskontrolli kohaldamise eeldus. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-1-45-16 asunud seisukohale, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel pole võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. Vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt valmistab karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. (RKKKm nr 3-1-1-45-16, p 7) Kuna käesolevaks ajaks see kindel elukoht teada ei ole, siis ringkonnakohtu hinnangul puudub A. Liivatil elukoht, mistõttu ei ole võimalik tema suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldada.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise osas tervikuna, sh väljamõistetud menetluskulude osas, siis tuleb võtta seisukoht ka kaitsjatasu osas, mis on maakohtu määrusega välja mõistetud. A. Liivatilt välja mõistetud kaitsjatasu summas 220,80 eurot tuleb jätta riigi kanda, kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja jätab karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. 5 Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse ka ringkonnakohtule riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotleb kaitsjatasu 1 pooltunni ulatuses maakohtu määrusega tutvumise eest ning 3 pooltunni ulatuses määruskaebuse koostamise eest, kokku summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu taotlus on põhjendatud osaliselt ja rahuldab taotluse samuti osaliselt. Arvestades määruskaebuse mahtu ning selles toodud maakohtu seisukohti, on põhjendatud määruskaebuse koostamise eest rahuldada taotlus 2 pooltunni ulatuses. Kokku kuulub tasutaotlus rahuldamisele 3 pooltunni ulatuses, s.o 90 eurot ulatuses, sh käibemaks 15 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 187 lg 1 alusel jäävad menetluskulud riigi kanda.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390, § 337 lg 1 p-st 4, § 326 lg 2 p-st 3 ja § 338 p-st 2 tuleb Tartu Maakohtu
4. märtsi 2019 määrus tühistada ja jätta A. Liivati suhtes karistusjärgne käitumiskontroll kohaldamata. Süüdimõistetu kaitsja määruskaebus rahuldada ja U.L. i ja V.L. i määruskaebus jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ning arvestada seda kui seisukohta süüdimõistetu elama asumise kohta. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Mati Kartau 6