Obsah (5)

§ 96§ 97§ 103§ 102§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 11. aprill 2019 Tsiviilasja number 2

) § 102 lg 1 ja § 103 lg 1 p-de 1–2 alusel. Kostja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel, kostja on rikkunud oma ülalpidamiskohustust hagejate vastu ning hagejate sissetulekud on sellised, et nad ei ole muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimelised andma kostjale ülalpidamist, kahjustamata enda ja oma ülalpeetavate tavalist ülalpidamist.

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Viljandi Linnavalitsus ei ole õigustmõistev organ, vaid täitevorgan ning teostab oma seadustest tulenevaid kohustusi vältimaks maksumaksjate raha ebaotstarbekat kulutamist. Hagejate sissetulekud on piisavad tasumaks kahe peale 60% kostja hoolduskulude puudujäävast osast. Ülejäänu tasub Viljandi Linnavalitsus. Viljandi Linnavalitsuse otsuse tegemise ajal oli 2 puudujääv osa ca 100 eurot kuus (juunis 2018 97 eurot 98 senti, juulis 2018 109 eurot 84 senti). Hagejate osalus kostja hoolduskulude tasumisel ei kahjusta nende tavapärast ülalpidamist ega elukorraldust. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus jättis
3. detsembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad kohustatud kostjat ülal pidama.

§ 96

ja

§ 97p 3 alusel.

Kostjal on abivajadus (tl 39), kostja eestkostja on paigutanud kostja hoolekandeasutusse, kus kostja viibib käesoleva ajani. Kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma, sest kostja igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu. Kostja eestkostja on osaliselt rahastanud kostjale hoolekandeteenuse osutamist. Kostja eestkostjal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja ehk kostja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. Kostja eestkostjal on seetõttu ülapidamiskohustusest tulenevalt hoolekandeteenuse tasu hüvitamise nõue hagejate vastu. Maakohus leidis, et

§ 103

lg 1 p-s 1 sätestatud alus ei ole hagi rahuldamiseks piisav, sest kostja abivajadus ei ole selgelt ja mööndusteta mõistetavalt tekkinud kostja enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja vanuses inimeste abivajadust saab eeldada. Vastavate meditsiiniliste näidustuste ja sotsiaalselt ebaturvaliste olukordade tekkimisel on vajalik (sotsiaal)abi tekkinud abivajaduse katmiseks ühiskonnas elementaarne. Kostja poolt pikaajaline alkoholi tarvitamine ei ole vastuvaidlematult ja tõsikindlalt käesoleva olukorra, s.o kostja abivajaduse, tekkepõhjuseks. Kostjapoolne lähisuhtevägivald hagejate ema A.K. suhtes ei too kaasa hagi rahuldamist, sest sellel puudub otsene seos tõendamisesemega. Kõrvalsuhe, alkoholi tarbimine, vägivald lähedaste vastu tingis lõppkokkuvõttes olukorra, kus kostja ja hagejate ema abielu lahutati

1. märtsil
2. Maakohus leidis, et hagejate väide, et kostja on rikkunud oma ülalpidamiskohustust hagejate vastu, ei leidnud kinnitust. Kostja osales perekonnaelus ja laste ülalpidamises enne perekonna juurest lahkumist aastaid. Ka pärast kostja ja hagejate ema abielu lahutamist toimis kostja ja hagejate vaheline suhtlus määral, mis välistab selle katkenuks lugemise. Ülalpidamiskohustus ei ole samastatav isikuhoolduse teostamisega (sh nn kasvatamiskohustusega). Hagejad käisid kostja juures pärast viimase perekonna juurest lahkukolimist aeg-ajalt, mh raha küsimas (tl 53 pöördel – „mõnikord andis ta nt 25 krooni“). Ka tunnistaja A.K. ütlustest (tl 51 pöördel) saab järeldada, et hoolimata muudest asjaoludest kostja siiski osales laste ülalpidamises.

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 98

lg 1 kohaselt eelistatakse juhul, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Hagejatelt on õigustatud ülalpidamist saama esmajärjekorras nende alanejad sugulased, s.o hagejate lapsed. Samas võimaldab mõlema hageja varaline seisund ka kostja suhtes ülalpidamiskohustuse täitmist kostja eestkostja poolt esitatud asjaoludel. Hagejate täielik 3 ülalpidamiskohustusest vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus tugines hagejate poolt esitatud andmetele, millest nähtuvalt muude ettenägematute kuludena nimetatud summad on oluliselt suuremad, kui Viljandi Linnavalitsuse poolt kostja hoolduskulude puudujäävast osast ühele hagejale langev osa (tl 38). Nimetatud ettenägematute kulude osaline mittekandmine ei ole möödapääsmatu olukorras, kus üleneja sugulane, s.o kostja, on abivajadusega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses või alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad paluvad jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja abivajadus tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ning kostja ei vaja hooldusteenust sellisel kujul nagu talle Viljandi Linnavalitsuse poolt pakutakse. Viljandi Linnavalitsuse
2. märtsi 2017 otsuses hooldusteenuse lepingu lõpetamise kohta on Viljandi Linnavalitsus ise märkinud, et Lõuna-Eesti Hooldekeskuse Hellenurme Kodu kinnituse kohaselt on kostja muutunud ohtlikuks kaasklientidele ja sealsetele töötajatele, ta sõimab neid ning on töötajat karguga löönud. Ta tarvitab pidevalt alkoholi, mistõttu on majandustöölised pidanud teda pärast tööd autoga kraavist hooldekeskusesse tooma, et ta ära ei külmuks. Arvestades asjaolu, et kostja on varasemalt viibinud ka teistes hoolekandeasutustes ja nendes on olnud samad probleemid, siis on keeruline talle uut teenuse kohta leida. Viljandi Linnavalitsuse poolt esitatud Kärstna Hooldekodu hooldusplaanist ei nähtu asjaolusid, miks kostja peaks viibima hooldekodu teenusel. Selleks, et pakkuda isikule tugevat järelevalvet, et ta ei saaks alkohoolseid jooke tarbida, et pakkuda talle abi kõikide vajaminevate riiete ja jalanõude valimisel, aidata teda mähkmete vahetamisel, ennetada traumasid ja vigastusi kukkumisohu näol, ei ole hagejate hinnangul vajalik isiku viibimine ööpäevaringselt hooldekodus, vaid ta võiks elada ka sotsiaalkorteris, kus teda saaks külastada hooldaja kas igapäevaselt või harvemini. Tegemist ei ole isikuga, kes oleks voodihaige või dementne ning iseendale ohtlik, mistõttu vajaks ööpäevaringset hooldusabi. Hagejad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 68-aastane isik on eas, mille puhul abivajadust saab eeldada. Kostjal puuduvad vastavad meditsiinilised näidustused, millele maakohus on oma otsuses viidanud. Maakohus ei ole analüüsinud ega võtnud seisukohta hageja poolt viidatud ringkonnakohtu lahendite osas, millede asjaolud on praeguse tsiviilasjaga väga sarnased. Maakohus toetus üksnes kostja istungil antud ütlusele, jättes arvestamata kõikide teiste isikute tunnistused. Tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et kostja osales maksimaalselt üksnes 4 aastat hageja II elus ning hageja I elust ta praktiliselt osa ei võtnudki. Hagejatele on üllatav maakohtu seisukoht, et kui kostja paar korda 25 krooni (tänapäeval võiks võrrelda 5 euroga) hagejatele andis, siis ongi ta oma ülalpidamiskohustust täitnud. Hagejad ei nõustu, et kui laste isa võtab laste elust osa ca 4 aasta jooksul ning ülejäänud aja seda ei tee või teeb seda üksnes alkoholijoobes olles ning laste ema suhtes vägivalda kasutades (paaril korral ka laste suhtes), siis saab teda pidada laste ülalpidamises osalenuks. Kostja eestkostja ei esitanud ühtegi selgitust, valemit ega arvutuskäiku nõude protsendi kujunemisest. Maakohus ei ole põhjendanud, miks muude ettenägematute kuludena nimetatud summad nagu nt autoremont, laste sünnipäevad, koolitarbed, riideesemed, kodutehnika, laste mänguasjad jms on vähemtähtsad või on põhjendamatud kulud võrreldes muude väljatoodud kululiikidega ning 4 et nende arvelt võiks kostjale ülalpidamist tasuda. 150 eurot täiendavate ettenägematute kulude näol vastavalt 5-liikmelises ja 4-liikmelises peres ei ole suur summa ning tegemist on summaga, mis igakuiselt ära kulub, mitte mida saaks kasutada kostja ülalpidamiskulude eest tasumiseks.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Vastuse kohaselt on Viljandi Linnavalitsus nõus, et kostja on ise tänaseks oma ebamõistliku käitumisega tekitanud olukorra, kus ta vajab abi. Hooldekodu väidetest on selgunud, et kostja on ohtliku käitumisega. Samas Viljandi Linnavalitsusele ei ole teada, et kostja oleks taoline olnud ka ca 30 aastat tagasi. Viljandi Linnavalitsus on arvestanud

§ 103

lg-ga 1 selles osas, et on juba vähendanud elatise suurust, makstes ise 40% hoolduskuludest puudujäävas osas ning jagades ülejäänu kahe hageja vahel. Viljandi Linnavalitsus on arvestanud oma otsustes kostja kohustuste ebakohase täitmisega ning alandanud hagejate omaosalust. Kostja ei tule toime iseseisva eluga. Hoolekandeasutuses olles kostja tervislik seisund paraneb, kuid peale tervise paranemist soovib ta koheselt teenuselt lahkuda ning siis halveneb alkoholi tarvitamise järgselt ning ebatervislike eluviiside tõttu tema tervislik seisund kiiresti ja jällegi tuleb ta hoolekandeasutusse paigutada. Kostjal on ilmnenud psüühilised probleemid, ta süüdistab kõiki enda asjade varastamises. Hooldekodu juhataja käis kostjaga psühhiaatri juures. Kostja abivajadust hindavad meditsiinitöötajad, mitte KOV ega hagejad ning vanust sel juhul aluseks tuua on kohatu. Viljandi Linnavalitsus ei pea tõendama kostja hooldekodus viibimise vajadust, vaid hagejad peavad tõendama, et kostja ei ole neid kasvatanud ega neid toetanud. Maakohus leidis õigesti, et 1990-ndatel olid ühiskonna tõekspidamised teised, samuti olid peresuhted teistsugused. Kui kohtud hakkaksid kõiki neid hindama tänapäeva seisukohast, siis võib juhtuda, et väga paljud tolleaegsed lapsed ei peaks oma vanemate eest hoolitsema. Samuti oli 25 krooni Eesti Vabariigi esimesel aastakümnel täiesti arvestatav rahasumma, seda tänase päevaga võrrelda on kohatu. Viljandi Linnavalitsus on saanud hagejate sissetulekute ning väljaminekute kohta dokumendid, ning KOV hinnangul on need piisavad, tasumaks kahepeale 60% kostja hoolduskuludest puudujäävat osa. Ülejäänu tasub Viljandi Linnavalitsus. Otsuse tegemise ajal olid hageja II sissetulekud piisavad, tasumaks 100 euro ringis kuus puudujäävat osa (juunis 2018 97 eurot 98 senti ja juulis 2018 109 eurot 84 senti) ning tema kontol oli ka piisavalt rahalisi vahendeid. Hageja I käib enda sõnul Soomes tööl, mistõttu tema raha liikumisi näha ei ole. Hageja I on Eesti Töötukassas arvel alates 31. maist 2018, millest hageja I ei ole Viljandi Linnavalitsust teavitanud ega ole sellega seonduvalt teinud toetuse taotlust ega palunud ka korralduse ringivaatamist oma maksevõimetuse tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 7. Hagejad taotlesid ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamist täielikult, ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. 5 Hagejad tuginevad oma nõudes

§ 102lg-le 1 ja § 103 lg 1 p-dele 1–2.

Hagejad ei ole oma varalist seisundit arvestades võimelised kostjale ülalpidamist andma, kostja on ise põhjustanud enda abivajaduse ning kostja on oma ülalpidamiskohutust hagejate suhtes rikkunud.

§ 96

esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Rahvastikuregistri andmete kohaselt (tl 30 pöördel) on hagejad kostja ainukesed lapsed. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all kostja abivajadus ja see, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma. Kostja viibib alates

1. aprillist 2018 SA-s Rõngu Hooldusravikeskus, mille kohatasu suurus on 22 eurot 50 senti päevas, 675– 697 eurot 50 senti kuus (tl 16). Kostja igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu. Viljandi Linnavalitsus määras
2. juuni 2018 korraldusega nr 353 esitada hagejatele igakuiselt alates
3. juunist 2018 arved kostja hooldusteenuse maksumusest 30% kummalegi hagejale puudujääva osa kohta.
4. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuslaselt

§ 96ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 ja § 8 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. See ei tähenda aga, et kohalik omavalitsus peab kõiki sotsiaalteenuseid osutama tasuta. Tulenevalt SHS § 16 lg-st 1 võib sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. Vaidlust ei ole, et kostja eeskostja tasub osaliselt, s.o 40% ulatuses, kostja hooldusteenuse maksumusest puudujääva osa. Viljandi Linnavalitsuse kinnitusel on ta hagejatele puudujääva hooldusteenuse tasu protsendi määramisel arvestanud asjaoluga, et kostja ja hagejate ema abielu lahutati ning et kostja ei ole oma kohustusi hagejate ees 100% täitnud. Nendel põhjustel on linnavalitsus vähendanud hagejate osalust kostja hooldusteenuse kulude tasumisel. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud linnavalitsuse seisukohaga ning puudub alus selle muutmiseks. Linnavalitsus on hagejate nõude aluseks olevaid väiteid arvestanud ning on sellest tulenevalt hooldusteenuse maksumuse osa vähendanud. Ringkonnakohus leiab, et hagejate väited kostja enda ülalpidamiskohustuse rikkumisest hagejate suhtes, kostja käitumist on arvestatud hagejate osakaalu kostja hooldusteenuse puudujääva tasu vähendamisel.

1. Asjakohatud on hagejate etteheited maakohtule hagejate poolt viidatud ringkonnakohtu lahendite suhtes seisukoha võtmata jätmise kohta. Viidatud ringkonnakohtu lahendites esitatud seisukohad ei ole praegusele vaidlusele automaatselt ülekantavad.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on lähtunud üksnes kostja ütlustest, jättes tunnistajate ütlused käsitlemata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna tunnistajate ütlused alust asuda maakohtu seisukohast erinevale seisukohale. Hagejate ema on tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et vähemalt kuni hageja I sünnini oli elu korras, sest siis ei olnud kostja vägivaldne (tl 51 pöördel). Kui kostja alkoholi ei tarvitanud, siis ei olnud ta vägivaldne. Kui sündis hageja II, andis kostja raha, ostis koju süüa ja muid asju. See aeg kestis kuni hageja I sünnini (tl 51 pöördel). Tunnistaja kinnitas, et ka pärast andis kostja raha, kuigi enamjaolt ostis ta süüa siis, kui tuli koju. Samuti on hagejad oma vande all antud ütlustes mõlemad kinnitanud, et pärast vanemate abielu lahutust on kostja neile raha andnud, siis kui tal raha oli (tl 53, tl 53 pöördel). Asjakohatu on hagejate apellatsioonkaebuse väide, et 25 krooni on võrdsustatav 5 euroga ning seda ei saa ülalpidamiskohustusena üldse arvestada. Arvestada tuleb majandusliku olukorraga 6 ülalpidamiskohustuse täitmisel. Hageja I kinnitas kostja väidet, et peres olid Delta mopeedid ning et hagejad said neid kasutada. Tunnistaja S.S. ütlustest võib järeldada, et kostja elas perega koos kuni hageja I 10-11-aastaseks saamiseni (tl 50 pöördel). Seega ei vasta tegelikkusele apellatsioonkaebuse väide, et kostja osales hagejate ülalpidamisel üksnes 4 aasta jooksul ja seda peamiselt hageja II suhtes ning hageja I sünni järgselt ta pere elus ei osalenud. Kuigi kostja võis juba pärast hageja I sündi tarbida alkoholi, ei muuda nimetatu asjaolu, et pere elas koos veel aastaid. Hagejate ema kinnitas, et selle aja jooksul ostis kostja siiski koju süüa, kui koju tuli.
3. Hagejad leiavad, et neid tuleb kostja ülalpidamiskohustusest vabastada mh

§ 102

lg 1 alusel, s.t nad ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimelised ülalpidamiskohustust täitma. Hageja I keskmine sissetulek kuus on ca 1700 eurot (tl 61, 64–80), tal on 3 alaealist last (tl 32). Hageja II keskmine sissetulek kuus on 1035 eurot (tl 62, 81) ning tema peres on 1 alaealine laps (tl 31). Ringkonnakohus leiab, et hagejate poolt muude ettenägematute kuludena nimetatud summad vastavalt 250 eurot ja 150 eurot, ei ole sellise suurusega, mis takistaksid hagejaid ülalpidamiskohustust tätimast. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hagejate poolt loetletud kulutused ületavad oluliselt hagejate sissetulekuid. Perekonna ühisesse majapidamisse peavad eelduslikult panustama kõik täiskasvanud pereliikmed, seega ka hagejate abikaasad. Hageja I väitel on tema abikaasa sissetulekuks üksnes lastetoetused (tl 4). Hagejad on oma kulutusi menetluse jooksul suurendanud, s.o hagiavalduse esitamise ajal juulis 2018 on hageja I kulutusteks märgitud 1641 eurot ning hageja II kulutusteks 1805 eurot.

1. detsembri 2018 menetlusdokumendis on hageja I kulutusteks märgitud juba 2406 eurot ning hageja II kulutusteks 2030 eurot. Seega on hageja I menetluse jooksul suurendanud oma kulutuste summat ligi 50% võrra ning hageja II 12% võrra. Seejuures on oluliselt suurenenud hageja I kulud transpordile (250 vs 550), meelelahutusele (60 vs 150). Kuivõrd osad hagejate kulutustest ei pruugi olla reaalselt kantavad hagejate poolt näidatud ulatuses, on ringkonnakohus seisukohal, et mõlemad hagejad majanduslikult suutelised täitma kostja ülalpidamiskohustuse Viljandi Linnavalitsuse poolt nõutud ulatuses.
2. Hagejad on väitnud apellatsioonkaebuses ja ka maakohtu menetluses, et kostja on ise enda abivajaduse põhjustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja abivajadus ei ole selgelt ja mööndusteta mõistetavalt tekkinud kostja enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja poolt pikaajaline alkoholi tarvitamine ei viita üheselt kostja abivajaduse tekkepõhjusele. Viljandi Linnavalitsuse poolt esitatud Viljandi Päevakeskuse vanemhooldustöötaja selgituse (tl 39) kohaselt ei saa kostja hakkama elamise koristamisega, samuti enesehügieeniga, kostjal on uriinipidamatus ja probleemid roojamisega. Aja möödudes kostja poolne abivajadus süveneb. Seetõttu ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei vaja ööpäevaringset hooldust ning eestkostja oleks võinud paigutada ta sotsiaalkorterisse. Hagejad möönavad ise, et sotsiaalkorterisse kostja paigutamisel tuleb hooldajal teda igapäevaselt külastada. Ringkonnakohtu hinnangul tegemist ei ole mõistliku lahendusega, kuivõrd inimene ei saa elementaarsete igapäevaelu asjadega (enesehügieen, koristamine) hakkama ning ööpäevaringses hooldekodus saab ta vajaliku abi igapäevaselt seal töötava personali kaudu.
3. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Maakohus jättis õigesti menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja menetluskulude nimekirja esitanud. Kuivõrd hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kostjat esindas kohtumenetluses kostja eestkostja, s.o Viljandi Linnavalitsus, kelle 7 nimel esitas dokumente linnasekretär. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 55 lg 4 p-le 6 esindab linnasekretär mh linna kohtus või volitab selleks teisi isikuid. Seega saab linnasekretäri pidada menetlusosalise töötajaks TsMS § 218 lg 2 mõistes. TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Ringkonnakohtus istungeid ei toimunud, tsiviilasi lahendati kirjalikus menetluses. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus selgitab, et hagejatel on õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 300 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2, § 59 lg 15, TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8