§-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kaitsja hinnangul on alust kahelda kannatanu kui ütluse andja usaldusväärsuses. Alustuseks on selge, et kannatanu ja süüdistatava suhted on väga halvad. Sellest tulenevalt on võimalik, et kannatanu üritab süüdistatava rolli konfliktis suurendada ja enda oma vähendada. Kannatanu ebausaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et veel enne konflikti algust tegi kannatanu süüdistatavale telefonikõne, kus teavitas süüdistatavat, et kui süüdistatav kell kolm korterisse ei jõua, siis on tal alust kahetseda. 3.8 Kohus on leidnud, et kannatanu usaldusväärsuses ei ole alust kahelda muuhulgas põhjusel, et kannatanu ütlused haakuvad tunnistaja OO ütlustega. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja OO ühtivad ütlused piisavad pidamaks kannatanu ütluseid tervikuna usaldusväärseteks. Viimast põhjusel, et OO ei näinud konflikti ennast (st kuriteosündmust ennast). Tema ütlused puudutavad vaid konfliktijärgset perioodi ning selles osas poolte vahel ka vaidlus puudub. Sama on tõsi ka tunnistaja KK puhul. Mõlemad tunnistajad saavad anda ütluseid ainult selle kohta, mida nad kannatanult kuulsid. See tähendab, et mõlemad saavad oma ütlustega kinnitada vaid seda, et kannatanu pole oma ütluseid vahepeal muutnud, kuid kumbki tunnistaja ei saa kinnitada seda, et kannatanu neile kohapeal õigeid ütluseid andis. 3.9 Süüdistatav on asunud seisukohale, et kannatanu võis soovida konflikti süüdistatavaga esile kutsuda selliselt, et süüdistatava suhtes alustatakse menetlust. Seda versiooni kinnitab asjaolu, et kannatanu õde, kohtus ka tunnistajana üle kuulatud OO oli praktiliselt kohe pärast konflikti lõppu sündmuskohal. Seda hoolimata asjaolust, et teadaolevalt polnud kannatanu õel põhjust viibida sündmuskoha vahetus läheduses. Kannatanu on öelnud, et umbes 11.30 ajal rääkis ta õega ning õde lubas kannatanule pirukaid tuua. Kannatanu ütlustest nähtub, et kannatanu õde pidi talle pirukaid tooma alles pärast töö lõppu ning kannatanu pidi enne seda õele helistama. Hoolimata asjaolust, et tööpäev ei olnud lõppenud ning kannatanu ei olnud õele helistanud, viibis õde maja lähedal ja ootas kannatanut. 3.10 Süüdistatava versiooni kinnitab ka asjaolu, et kannatanu kartis enda sõnul süüdistatavat sedavõrd, et kartis helistada viimase juuresolekul politseisse. Ometi helistas kannatanu enda sõnul koheselt oma õele ning palus õel kutsuda politsei. Kaitsja jaoks jääb ebaselgeks, kuidas saab inimene karta süüdistatava ees politseisse helistada, kuid mitte karta süüdistatava ees anda korraldusi politseisse helistamiseks. Kaitsja hinnangul ei saa täielikult kõrvale heita versiooni, et kannatanu võis käituda tahtlusega provotseerida konflikt ning kaasata enda õde sinna tunnistajana sisse. 3.11 Kaitsja märgib, et ainukene infokild konflikti enda kohta, mis ei pärine otse kas süüdistatavalt või kannatanult, pärineb tunnistaja KK-lt. Selle kohaselt nägi ta seda, kuidas süüdistatav ja kannatanu vastastikku teineteist värvirulliga lõid. Kuna on teada, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli tüli palga maksmise pärast, siis pole välistatud, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus kaklus. Kannatanu on kinnitanud, et süüdistatav muutus agressiivseks. Süüdistatav on kinnitanud, et kannatanu muutus agressiivseks. Välistada ei saa võimalust, et mõlemad osapooled üritavad enda osalust sündmustes vähendada ning tegelikkuses toimus osapoolte vahel füüsiline arveteklaarimine. Riigikohus on 22. septembri 2010.a kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10 väljendanud seisukohta, et kakluse kontekstis võib süüdistatava tegevust nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks olla kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. 4 3.12 Riigikohus leidnud, et õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks võib olla olukord, kus on tuginetud üksnes kannatanu ütlustele, hindamata nende riimuvust muude tõenditega. Kolleegium leidis, et olukorras, kus kannatanu ütlused ei ühtinud ei süüdistatava ega ka tunnistaja omadega, ei olnud õiguspärane jätta süüdistatava ütlused kõrvale pelgalt põhjusel, et need on vastuolus kannatanu ütlustega. Kooskõlas
lg-s 3 sätestatuga tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Niisamuti on tänasel päeval ebaselge see, kuidas kulges süüteo aluseks olev konflikt. Ebaselge on see, kas konflikti alustas kannatanu (sundides süüdistatavat hädakaitsesse), kas kannatanu ja süüdistatava vahel toimus kaklus, kas konflikti alustas süüdistatav. Kuivõrd olemasolevate tõendite pinnalt on kõik versioonid võimalikud, siis leiab kaitsja, et kooskõlas
lõikega 3 tuleb samuti kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 3.13 Tsiviilhagi osas leiab kaitsja, et kuivõrd praegusel juhul ei ole kriminaalmenetluses piisavalt tõendatud süüdistatava süü ning on võimalik, et kannatanu on ise oma käitumisega tekitanud selle olukorra, mille tulemusena ta tsiviilhagi aluseks olevad vigastused sai, siis leiab kaitsja, et tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED NING TAOTLUSED:
lg 1 sättele on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud ainult apellandil ning juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni.
Harju Maakohtu 10. jaanuari 2019 otsuse peale on esitanud apellatsiooni süüdistatava Konstantin Gruuberi kaitsja Gregori Palm, kes on selle ka allkirjastanud ja kuupäevastanud. Seega on apellandiks kaitsja Gregori Palm, mitte süüdistatav, mistõttu oli apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud vaid ainult kaitsjale ja seda kuni 15.02.2019.a. Kuivõrd süüdistatav ei ole käesoleval juhul apellant, ei esine
lg 6 sätestatud aluseid ning esitatud tõendid lisadena tuleb süüdistatavale tagastada koos apellatsiooni täiendusega. Süüdistatava poolt esitatut ei saa kolleegium käsitleda ka
lg 3 kohaselt kirjaliku seletuse ja vastuväitena, kuivõrd süüdistatav on selgelt märkinud, et ta ei soovi esitada seletusi ja vastuväiteid kaitsja apellatsioonile. 6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Konstantin Gruuberi temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi õigeksmõistmist. 5 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu XX, tunnistajate OO, KK ja KK ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 78-79 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Konstantin Gruuberi õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Kolleegium märgib, et
Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Konstantin Gruuberi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu XX ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad XX antud ütlusi. Maakohus on teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanu ja 6 tunnistajate ütlustele ka asitõendite vaatlusprotokollidele, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna kaardile ja isiku läbivaatuse protokollile ning sellele lisatud fotodele. 7.1 Apellant palub kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole kogu osas usaldusväärsed. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud
. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu XX kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 7.2 Apellandi seisukoht, et kannatanu ja süüdistatav ei saa omavahel läbi ja suhted on halvad, ei anna alust väita, et kannatanu moonutaks tõde ning püüab süüdistatava rolli konfliktis suurendada ja enda oma vähendada. Kannatanu ütlustest ei tulene vihavaenu süüdistatava suhtes. Kannatanu on märkinud, et tal on süüdistatavast ükskõik ja vihavaenu ei ole (lk 13). Seejuures asjaolu, et kannatanul ei ole süüdistatavaga head suhted, ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras, kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. 7.3 Apellant leiab, et kannatanu usaldusvääruse seab kahtluse alla ka asjaolu, et tunnistaja KK on kategooriliselt eitanud mitmeid kannatanu väiteid. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja KK saab anda ütlusi, vaid selle kohta, mida ta ise on vahetult tajunud, st näinud või kuulnud. Tunnistaja KK on andnud ütlusi, et nägi sündmustest vähe, pigem kuulis. Jutt oli rahast ja korraga hakkas naisterahva karjuma. Kui kisa läks suureks, siis vaatas korra ja läks tagasi. Vaatas ainult hetke (lk 22 pöördel, 23). Kuna tunnistaja on andnud ütlusi, et sisuliselt ta kogu sündmust ei näinud, vaid nägi sündmusest väga vähe, siis ei saagi ega võigi tunnistaja anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta ei ole vahetult tajunud. Tunnistaja KK on andnud ütlusi, et sellist asja ei olnud, et Gruuber oleks naisterahvast tirinud või tõuganuid korterist välja. Ta oli küll vannitoas, kuid nägi, et läks uksest välja. Hiljem on tunnistaja selgitanud, et täpselt lahkumist ei mäleta, naisterahvas pesi käed ja lahkus, kuid võib olla käis ka toas ja vaatas kas on mingi kott või asi kuskil. Tunnistaja on märkinud, et ta ei mäleta, kas naisterahvas lahkus enne korterist kui süüdistatav või mitte (lk 25, 25 pöördel). Antud ütlustest võib teha järelduse, et kannatanu liikus korterid edasi-tagasi, mistõttu ei ole välistatud, et mingil ajal võis süüdistatav ka kannatanut tirida või tõugata korterist välja. 7.4 Asjaolu, et kannatanu ei helistanud ise politseisse, vaid palus seda teha oma õel, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. See, et kannatanu ei pöördunud ise koheselt häirekeskuse poole, vaid palus teha seda õel, ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad ning selline käitumine kannatanu poolt ei ole taunitav ega anna alust tunnistada tema ütlused ebausaldusväärseks. 7.5 Kaitsja tõlgendab kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokollis märgitud kannatanu ja süüdistatava vahel toimunud vestluse sisu erinevalt maakohtust, vastavalt oma versioonile 7 toimunust. Seejuures põhinevad kaitsja väited tema enda arvamusel ja järeldusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt vestluse sisu tõlgendusega (arvamusega) apellant märkida, et vestlus kinnitab kannatanu ebausaldusväärsust. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite ehk asitõendi vaatlusprotokolli sisu (lk 44-45 pöördel), ei piisa üldisest hinnangust, et just kohtu tõlgendus pole usutav ja vestlus oli pigem ähvardava sisuga. Maakohtu järeldust ja asitõendi vaatlusprotokolli sisu tõlgendusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.6 Apellant asub seisukohale, et tunnistaja OO ütlused ei ole piisavad, et lugeda kannatanu XX ütlused tervikuna usaldusväärseks, kuivõrd tunnistaja ei näinud konflikti ennast, selles osas märgib kolleegium järgmist.
lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning
lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tunnistaja OO ütlused on tõendiks ka tõendamiseseme nende asjaolude suhtes mida kannatanu XX talle avaldas, kuna esinevad
Kannatanu XX rääkis sündmustest OO-le vahetult peale toimunud sündmust. Seejuures saab tunnistaja OO ütlusi kasutada kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Seega on maakohus õigesti käsitlenud tunnistaja OO ütlusi XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Lisaks on tunnistaja OO üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuste kohta. Seega on tunnistaja OO ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et hinnates OO ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu XX ütlused ei ole usaldusväärsed. 7.7 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Konstantin Gruuberi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. 8 Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.8 Apellant on seisukohal, et süüdistatava versioon haakub täielikult KK ütlustega. Kolleegium märgib, et apellatsioonis puuduvad igasugused viited tunnistaja ütlustele, mis kinnitavad süüdistatava versiooni konflikti käigu ja kannatanul vigastuste tekkimise osas toimunust ning mille tulemusel tegi kaitsja järelduse, et just süüdistatava ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja apellatsioonis toodud järeldused tunnistaja ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele kontekstist väljarebitult ning osade ütlustega ei ole kaitsja üldse arvestanud. Nii on tunnistaja KK andnud ütlusi, et kannatanu ja süüdistatav rääkisid rahast ning korraga hakkas naisterahvas karjuma vene keeles ja kõva häälega. Kui kisa suureks läks, siis vaatas korra ja läks tagasi vannituppa. Inimesed kaklesid, siis tekib kisa ja naisterahvas karjus appi. Naine karjus mahlaks vene keeles ja sellest eristas selgelt sõna „pomosh“ (lk 22 pöördel, 23, 25 pöördel). Tulenevalt tunnistaja ütlustest ei kasutanud kannatanu süüdistatava suhtes n-ö madalat keelt enne konflikti, vaid ajal, mil süüdistatav tarvitas kannatanu suhtes vägivalda ja kannatanu appi hüüdis. 7.9 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges tunnistaja KK ütlused osaliselt ja valikuliselt ebausaldusväärseks. Maakohus ei ole tunnistanud KK ütlusi ebausaldusväärseks ega ole neid valikuliselt jätnud tõendite kogumist välja. Maakohus on sedastanud, et tunnistaja KK püüab pisendada nähtut, selgitades, et ei näinud sündmuse üksikasju, ehk maakohus asus seisukohale, et tunnistaja ei avalda kõiki asjaolusid sündmuse kohta, mitte et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega.
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 9.1 Väide, et kannatanu soovis süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse alustamist ja kannatanu käitus tahtlusega provotseerida konflikt, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (
lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Sellist versiooni ei kinnita apellatsioonis märgitud asjaolu, et kannatanu õde ehk tunnistaja OO oli sündmuskohal paktilaselt kohe peale konflikti lõppu. Kaitsja jätab tähelepanuta kannatanu ütlused osas, et helistas õele uuesti hiljem, kui sai aru, et Gruuber raha ei maksa. Ütles, et tule kuskil kell kolm. Ja hiljem helistas veel õele, siis ütles, et kutsu politsei, ta lõi mind (lk 16). Seega tunnistaja viibimine sündmuskoha läheduses kella kolme ajal peale konflikti lõppu ei näita seda, et kannatanu käitus tahtlusega provotseerida konflikt ning kaasata tunnistajana enda õde. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
10.1 Mingeid muid argumente kaitsja kannatanu esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et kuna Konstantin Gruuberi süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi, siis on põhjendatud ka kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi. Maakohus on põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (lk 8081 pöördel). Lisaks märgib kolleegium, et Konstantin Gruuberil oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-09). 11.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Konstantin Gruuberi suhtes muutmata ning lepingulise kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes
jaanuari 2019.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.