Obsah (12)

§ 651§ 657§ 654§ 457§ 230§ 163§ 123§ 133§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2019. a, Tallinn Kohtuasja number 2-16

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja määrati menetluskulude jaotus. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas.

Menetluskulude jaotuse osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega jätab maakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud 30% ulatuses hageja kanda ning 70% ulatuses kostja kanda. Muus kontrollitavas osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldada.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

1. Hageja nõuab põhinõudena lepingujärgset tasu 13 126.97 eurot, mis on arve nr 28.2 järgi tasumata summa ning viivisenõude alusena tugineb hageja VÕS § 113 lg-le
2. Hageja põhjendab oma nõuet kostja vastu sellega, et hageja tegi kokkulepitud ehitustööd, kostja jättis aga nende eest osaliselt tasumata. Kostja vastuväide hageja nõudele on menetluses läbivalt olnud see, et kostja ei pea vastu võtma tegelikult tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma.
3. Pooled ei vaidle, et on sõlminud lepingu väikeelamu (Greencube maja) ehitamiseks (valmistamiseks) ja paigaldamiseks kostja kinnistule ning lepingu esemeks olnud tööde lepingujärgne maksumus on 26 790 eurot (tl 20, I kd, tl 188 ja tl 188 pöördel, II kd), mis on kolleegiumi hinnangul tööde eest kokkulepitud tasu. Pooled ei vaidle, et kostja on hagejale tasunud kokkulepitud tasust ettemaksuna 13 395 eurot. Arvestades seda, et hageja pidi lepingu järgi ehitama kostjale maja, mis tuli paigaldada kostja maatükile, on tegemist seega maatükile ehitise rajamisega. Kolleegium leiab, et vaidlusalune leping vastab oma sisult VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele ning tegemist ei ole tarbijatöövõtuga VÕS § 635 lg 4 mõttes. Riigikohus on väljendanud seisukohta, mille järgi loetakse tarbijatöövõtulepinguks üksnes selline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Ehituse töövõtulepingu esemeks on teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes, olgu selleks siis maatükile ehitise rajamine või selle remontimine, st ehitise töövõtuleping ei saa olla tarbijatöövõtulepinguks VÕS § 635 lg 4 mõttes. Seetõttu ei saa tellija tugineda sellise lepingu puhul ka VÕS § 657 lg-s 1 sätestatud regulatsiooni imperatiivsusele tarbija kasuks ega tarbijatöövõtu eriregulatsioonile. Töövõtulepingu regulatsioon võlaõigusseaduses on selle seaduse § 5 kohaselt üldiselt dispositiivne (RKTKo 28.10.2008, nr 3-2-1-80-08 p 15).
4. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas hageja lepingujärgne tasunõue on vastavalt VÕS § 637 lg 4 järgi sissenõutav ja kas kostja on esitanud esitatud nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Nagu eespool märgitud, keeldus kostja lepingu esemeks oleva töö vastuvõtmisest, sest sellel esinesid tema hinnangul olulised puudused. Vastavalt VÕS § 110 lg-le 1 võib tellija keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest 7 põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6 [vrdl RKTKo 28.10.2008, nr 3-2-1-80-08 p 22]). Sellest hoolimata ei anna töö mitteolulised puudused tulenevalt hea usu põhimõttest alust töö vastuvõtmisest keelduda (vrdl ibid).
5. Kolleegium märgib, et kuna apellatsioonimenetluses on maakohtu otsus vaidlustatud hagi rahuldatud ja menetluskulude jaotuse osas, on maakohtu otsus hagi rahuldamata jäetud osas, st osas, millega hageja nõue jäi 3852 euro suuruses summas rahuldamata, jõustunud.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega osas, milles kohus on juba otsusega hageja nõude jätnud esitatud asjaoludel rahuldamata, ei saa enam sisulist vaidlust avada. Apellatsioonkaebuses ei nõustu kostja maakohtu käsitlusega, et maakohtu poolt eksperdi arvamuse alusel lepingu esemel tuvastatud puudused on mitteolulised. Eelnevast lähtudes saab ringkonnakohus tuvastatud puuduste olulisuse või mitteolulisuse hindamisel väärtusotsustust tehes lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest.

1. Kostja taotlusel läbiviidud ehitustehnilises ekspertiisis riiklikult tunnustatud eksperdi Margus Sarmeti ekspertiisiks esitatud küsimuste kohta tehtud järelduste alusel on tuvastatud lepingu eseme puudused ja puuduste kõrvaldamise maksumus. Lootuse 4B Vasalemma Harjumaa ehitustehnilise ekspertiisi kokkuvõttes leiab ekspert, et peamised probleemid objektil on põhjustatud ebasobilikult valitud ja paigaldatud vundamentidest, millest tulenevalt on tekkinud rida defekte ka hoone teisetele osadele.//… //Teised puudused on pigem visuaalset ja kosmeetilist laadi ja ei ohusta hoonet kui tervikut …// (tl 70-74, II kd). Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et eksperdi arvamuses esile toodud puudused on mitteolulised põhjusel, et need moodustavad tööde kogumaksumusest hinnanguliselt umbes 14%. Kostja rõhutab ka ise olulise puudusena vundamendil esinevaid puudusi.
2. Kehtivas õiguses ei ole mitteolulise puuduse mõistet täpsemalt sisustatud, kuid õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi ehitustöös esineva puuduse lugemisel oluliseks või mitteoluliseks tuleb arvestada muuhulgas puuduse mõju töö tervikuna kasutatavusele, puuduse liiki ja ulatust ning puuduse kõrvaldamiseks vajalike kulutuste suurust (vt Kalamees, P, Saare, K ja Sein, K. “Töö vastuvõtmine ja töövõtja vastutus ehitusvigade eest“ Juridica IV/2010, lk 262). Seega ei saa mitteolulise puuduse mõiste tõlgendamisel piirduda ainuüksi puuduste kõrvaldamiseks vajalike kulutuste suuruse proportsiooni hindamisega võrrelduna tööde kogumaksumusega. Kolleegium möönab, et puudused vundamendi valikul ja paigaldamisel, millest tulenevalt tekkisid defektid ka hoone teistele osadele, võisid takistada töö eesmärgipärast, sh ohutut kasutamist. Teisalt tuleb kolleegiumi hinnangul praegusel juhul tuvastatud puuduste mitteolulisuse hindamisel arvestada eelkõige, et puudused on kõrvaldatavad, nende parandamine ei ole liialt aeganõudev ning kõrvale ei saa jätta ka asjaolu, et puuduste kõrvaldamiseks vajalikud kulud ei ole kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades olulised. Kolleegium leiab, et seda käsitlust ei muuda ka lepingu eesmärgi arvestamine, mis oli kostja vaatepunktist lähtudes saada erilahendusega eksklusiivne ja kõrgekvaliteediline maja, mida on hiljem vajaduse korral lihtne võõrandada. Töö vastuvõtmise hindamisel saab 8 lähtuda sellest, kas see vastab lepingutingimustele VÕS § 77 ja § 641 mõttes. Asjas ei ole tuvastatud, et pooled oleks kokku leppinud kvaliteedi osas seadusest erinevas standardis.
3. Eelnevast tulenevalt, kuna praegusel juhul on tegemist siiski kõrvaldavate puudustega, mida saab pigem lihtsalt ja suhteliselt lühikese ajaga parandada ning muuta töö selliselt sihtotstarbeliselt kasutatavaks, ei saa tuvastatud puudusi pidada kolleegiumi arvates olulisteks puudusteks, mis takistanuks töö üleandmist. Kohtupraktika on kujundanud hea usu põhimõttele tuginedes põhimõtte, et mitteolulised puudused ei anna alust töö vastuvõtmisest keelduda (RKTKo 28.10.2008, nr 3-2-1-80-08 p 22). Seega on maakohus õigesti leidnud, et töö tuli lugeda seaduse kohaselt vastuvõetuks (VÕS § 638 teine lause) ning kostja võis VÕS § 111 lg 3 järgi tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks VÕS § 646 lg 4 tähenduses s.o tuvastatud asjaolude kohaselt 3852 euro ulatuses. Arvestades, et hageja tasunõue oli sissenõutav, on maakohus põhjendatult rahuldanud ka hageja viivisenõude.
4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et ekspertarvamuses toodud puuduste kõrvaldamise maksumus ei pruugi kogu puuduste kõrvaldamise maksumust katta (ekspert viitas muuhulgas ka sellele, et elamul esinevate puuduste tegelik maht ja olemus selgub alles siis, kui maja vundamendi puudused on kõrvaldatud ja maja loodi aetud) märgib ringkonnakohus, et töö vastuvõetuks lugemine ei mõjuta uute asjaolude ilmnemisel iseenesest kostja õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, nt nõuda VÕS § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamist või tasaarvestada täiendavate kulutuste hüvitamise VÕS § 646 lg 5 järgne nõue tasunõudega, alandada hinda (VÕS § 112 lg 1) või vabaneda tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel.
5. Kostja väitel on hageja jätnud kokkulepitud töödest osa töid ka tegemata – ehitamata on katuseterrass ja terrassile viiv trepp. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et pooled sõlmisid kokkuleppe katuseterrassi ja terrassile viiva trepi ehitamiseks. Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette, et maakohus on jätnud hindamata hagiavalduse lisana nr 2 esitatud 01.07.2016 pakkumises sisalduva põhjaplaani, millele on visandatud katusele viiv trepp (tl 18, I kd). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud, vaid on õigesti leidnud, et pooltevahelises kirjavahetuses ega töösse läinud pakkumises kostja nimetatud töö ei sisaldu. Kolleegium leiab, et ainuüksi põhjaplaanile tehtud visandust ei saa lugeda VÕS § 9 lg 1 mõttes õiguslikult siduvaks tahteavalduseks, mille alusel saaks lugeda kostja soovitud sisuga kokkuleppe sõlmituks. Hageja väitel on pakkumisele lisatud pildid kõik illustratiivsed. Ka juhul, kui pidada nimetatud põhjaplaani eskiisiks, nähtub sellelt tõepoolest trepi märgistus, kuid katuseterrassi kohta puuduvad igasugused viited. Kostja on kinnitanud, et see oli tema pakutud erilahendus (tl 188, II kd). Seega eeldanuks antud muudatus kostja kui tellija spetsiifilist juhist, nt antud töö tegemise aluseks olevat plaani või vajadusel ka vastavat ehitusprojekti, mida asjas esitatud ei ole.
6. Kostja heidab ette, et maakohus ei ole tuvastanud puudust sisetrepil, sest kostja väitel pidi vastavalt poolte kokkuleppele sisetrepp paiknema selliselt, et see on süvistatud II korruse magamislavatsi sisse. Kostja viitab antud asjaoluga seoses apellatsioonkaebuse p-is 35 09.12.2016 hagi vastuses toodud asjaolude kirjeldusele koos selles viidatud tõenditega. Osundatud 09.12.2016 menetlusdokumendis kinnitab kostja, et tööde teostamise käigus muutsid pooled korduvalt jooksvalt maja lahendusi, et need oleks kostjale võimalikult 9 sobivad ning märgib, et kokku lepiti sisetrepi paiknemise muudatuses selliselt, et trepp oleks süvistatud magamislavatsite sisse. Kuna kostja väide oli, et poolte kokkulepet sisetrepi paiknemise osas muudeti, siis oli kostjal kohustus oma väidet tõendada (

§ 230lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et kohtu ette toodud asjaolude, esitatud tõendite sh kostja poolt viidatud e-kirjad ja selgitused ei anna alust teha järeldust, et pooled oleks kokku leppinud sisetrepi paiknemise muudatuses selliselt, nagu kostja märgib.

1. Kostja on ka seisukohal, et majja tuleva vee soojendamiseks on välja toomata õhksoojuspumba toitekaabel ja elektrikaabel. Pooled ei vaidle, et kostja soovis sobiva õhksoojuspumba valida ise ning see tööde maksumuses ei sisaldu (tl 137 ja tl 30, I kd). Hageja on viidanud seoses õhksoojuspumba toitekaabli välja toomise küsimusega oma esindaja poolt kostjale 19.10.2016 saadetud e-kirjas sisalduvale selgitusele, mille kohaselt on õhksoojuspumba toitekaabel välja toodud hoone tagaküljel asuva hoone tuulutusliistu vahele, voodrilaua taha selliselt, et seda oleks võimalik viia vajadusel ka hoone sisse, sest teadmata on, millist õhksoojuspumpa kostja paigaldada soovis (tl 43-45, I kd). Kostja ei ole esile toonud, miks selliselt välja toodud toitekaabel ei vasta lepingutingimustele. Hageja väitel ei olnud majja tuleva vee soojustamiseks vajaliku kaabli paigaldamine pakkumuse osa, mistõttu pidi kostja tõendama, et poolte vahel oli vastav kokkulepe sõlmitud. Kolleegiumi hinnangul kostja sellist kokkulepet tõendanud ei ole. Samuti ei sobi kostja väitel pesuruumi paigaldatud elektriboiler ja ventilaator niiskesse ruumi paigaldamiseks ning on lausa eluohtlikud. Ringkonnakohus leiab, et esiletoodud puudus peaks olema piisavalt konkretiseeritud, kuid antud väide on liiga üldsõnaline. Kostja ei ole põhjendanud, miks täpselt paigaldatud boiler ja ventilaator niiskesse ruumis ei sobi. Nimetatud puudus ei kajastu ka eksperdiarvamuses. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et ehituse teostusdokumentatsiooni puudumine ja kostjale üleandmata jätmine on oluline lepingurikkumine, märgib ringkonnakohus järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pärast töö ülevaatamist kohtumenetluse eelselt teavitanud kostjat erinevatest lepingu eseme puudustest (tl 34-35, tl 46, tl 143-145, tl 152-153, tl 155, tl 160-162 I kd) ning vaidlust ei ole, et kostja keeldus väidetavalt tegemata tööde ja puuduste tõttu töid vastu võtmast. Antud asjaolu võimaldab järeldada, et kostjal oli võimalik kontrollida teostatud ehitustööde vastavust lepinguga kokku lepitud nõuetele vaatamata ehituse teostusdokumentatsiooni puudumisele, arvestades ka seda, et hoone iseloomustuses on kirjeldatud nii hoone konstruktsioone kui ka ehitamiseks kasutatud seadmeid ja materjale. Eelnevat arvestades ei saa ainuüksi dokumentide esitamata jätmist lugeda töö vastuvõtmisest keeldumise aluseks.
2. Eeltoodud põhjendustel on maakohus kolleegiumi hinnangul hagi õigesti osaliselt rahuldanud, kuid eksinud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus võtnud jaotuse määramisel aluseks

§ 163lg 1 ning märkinud, et jätab menetluskulud täielikult poolte endi kanda.

Vastavalt

§ 163

lg-le 1 võib kohus otsustada, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades, teiseks võimaluseks on jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või kolmanda võimalusena jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 163lg 1 tulenevate alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlusotsus.

Jaotades menetluskulud

§ 163

lg 1 kolmandast alternatiivist lähtudes, ei ole maakohus sellist menetluskulude jaotust põhjendanud ning sellega ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtul on võimalik osundatud maakohtu viga 10 kõrvaldada ning otsustada ise menetluskulude jaotuse üle maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud

§ 163

lg-st 1 lähtudes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest hagi on rahuldatud rohkem kui pooles ulatuses. 36. Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse

§ 123

järgi aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

§ 133lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

Võttes aluseks hagihinna 14 409.53 eurot ja maakohtu poolt rahuldatud nõuete ulatuse 10 120.36 eurot, on hagi rahuldatud ligikaudu 70% ulatuses. Seega tuleb kõnealused menetluskulud jätta 30% ulatuses hageja kanda ning 70% ulatuses kostja kanda.

1. Kostja heidab seoses menetluskulude jaotamisega maakohtule ette hageja tõendamiskoormisega arvestamata jätmist. Kostja arvates peaks ekspertiisi kulud kandma igal juhul hageja kui töövõtja. Kolleegiumi hinnangul ei olnud põhjendatud nimetatud asjaolu menetluskulude jaotuse määramisel eraldiseisvalt arvestada, sest menetluskulud jaotakse vastavalt vaidluse sisulise lahendamise tulemusele.
2. Eeltoodud põhjendustel tuleb rahuldada hageja apellatsioonkaebuse alternatiivne taotlus jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
3. Kuivõrd ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud tulenevalt

§ 171lg-st 1 jätta kostja kanda.

40. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 41.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 11