← Eesti

1-18-5496/28

Obsah (6)§ 199§ 329§ 65§ 68§ 40§ 202

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5496 (18231700016) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12.

detsembri 2018 otsus üldmenetluse korras Süüdistatav Igor Karp, süüdistatava kaitsja Vladimir Kolga Triinu Olev Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatav Igor Karp, ik: 37012230271, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, XXX, töökoht: XXX, elukoht: XXX, (asukoht Tallinna Vangla), kahtlustatavana kinni peetud 20.03.2018, vahistatud 22.03.2018, vahistamise tähtaega pikendatud kuni 20.07.2018. Varasem karistatus: 4 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistatud Harju Maakohtu 03.02.2016 otsusega

§ 329

järgi vangistus 6 kuud,

§ 65

lg 2 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 29.07.2013 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, (vangistus 1 aasta 9 kuu 10 päeva) võrra ning liitkaristuseks mõisteti kohtuotsuste kogumis vangistus 2 aastat 3 kuud 10 päeva, alates 04.02.

  1. Viru Maakohtu 13.09.2017 määrusega vabastati mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos allutamisega käitumiskontrolli nõuetele, katseaeg 29.09.2017 - 14.05.
  2. Kaitsja Vladimir Kolga RESOLUTSIOON
  3. Harju Maakohtu
  4. detsembri 2018 kohtuotsus Igor Karbi süüdistusasjas jätta muutmata.
  5. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. detsembri 2018 otsusega üldmenetluses tunnistati Igor Karp süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat.

§ 65

lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 03.02.2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud 15 päeva vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 aastat 7 kuud 15 päeva.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ja karistuse ärakandmise aega alates I. Karbi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 20.03.

  1. Tõkend vahistamine jäeti muutmata. Kannatanu XX tsiviilhagi 2214 euro nõudes jäeti rahuldamata, kuid rahuldati tsiviilhagis esitatud alternatiivne nõue vallasasja omanikule tagastamise osas (otsuse punkt 11). Kannatanu KK tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldati täies ulatuses ning I. Karbilt mõisteti kannatanu kasuks välja 794 eurot. Menetluskuludena mõisteti I. Karbilt välja sundraha 750 eurot; DNA ekspertiisi nr 18E-GE0031 teostamise kulu 171 eurot; DNA ekspertiisi nr 18E-GE0074 teostamise kulu 57 eurot ja DNA ekspertiisi nr 18E-GE0617 teostamise kulu 57 eurot, st kokku 1035 eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. DNA ekspertiisi nr 17E-GE1259 kulu 1026 eurot jäeti riigi kanda. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
  2. I. Karp tunnistati esitatud süüdistuse järgi süüdi 3 varguse episoodis, mis olid toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt: 1) selles, et tema, olles karistatud Harju Maakohtu 29.07.2013 otsusega

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi, jätkas varguste toime panemist süstemaatiliselt, uuesti 20.11.2017 ajavahemikul kell 16.15 18.00 tungis aknaraami lõhkumise teel sisse XXX, Vääna-Jõesuu, Harku vald asuvasse KK-le kuuluvasse eramajja ja võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt kannatanule kuuluvat vara kokku väärtuses 794 eurot - televiisori Hitachi koos puldiga väärtusega 245 eurot, sülearvuti HP väärtusega 50 eurot ja tahvelarvuti Samsung Galaxy Tab väärtusega 499 eurot; 2) samuti selles, et tema, isikuna, kes on varem vargusi toime pannud süstemaatiliselt, jätkas varguste toime panemist ja uuesti ajavahemikul 06.12.2017 kell 07.00 - 07.12.2017 kell 23.00 terrassiukse lahti murdmise teel tungis sisse XXX, Vääna-Jõesuu, Harku vald asuvasse PP-le kuuluvasse eramajja ja võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt kannatanule kuuluvat vara kokku väärtuses 1295 eurot - televiisori Philips 40`` Smart TV väärtusega 700 eurot, tumelillat värvi meeste sulejope IcePeak väärtusega 120 eurot, sinist värvi meeste sulejope väärtusega 80 eurot, pardel-juukselõikuri Philips koos laadija ja tarvikutega riidest kotiga väärtusega 65 eurot, meeste lõhna Guess 100ml väärtusega 65 eurot, meeste lõhna Lacoste 50ml väärtusega 40 eurot ja kolmekihilise tööriistakohvri koos tööriistadega koguväärtusega 225 eurot ning 3)samuti tema, isikuna, kes on varem vargusi toime pannud süstemaatiliselt, jätkas varguste toime panemist süstemaatiliselt ja uuesti ajavahemikul 02.01.2018 kella 07.45 - 03.01.2018 kella 10.35 tungis aknaklaasi lõhkumise teel sisse XXX, Laulasmaa, Harjumaa asuvasse RR-le kuuluvasse 2

(9)eramajja ja võttis sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kannatanule kuuluvat vara kokku väärtuses 5725 eurot - LED-teleri LG 32 tolli väärtusega 227 eurot, LED-teleri LG 55 tolli koos Magic Remote puldiga väärtusega 2065 eurot, Telia TV numbritega puldi väärtusega 13 eurot, meeste mustade raamidega prillid koos kotiga väärtusega 120 eurot ja naiste kullast kaelaketi koos ripatsiga Versace väärtusega 3300 eurot. 3. Maakohus analüüsis I. Karbile etteheidetavaid süütegusid ja kogutud tõendeid episoodide kaupa ja asus seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed, sest süüdistatav on andnud nii kohtueelses kui kohtumenetluses vastuolulisi ütlusi, mis ei riimu ka teiste kohtulikul arutamisel kontrollitud tõenditega. Asudes omapoolse versiooni esitamisega aktiivsele kaitsele, pidanuks I. Karp esitama oma väiteid tõendavaid tõendeid või andma kohtule võimaluse neid kontrollida, mida I. Karp ei teinud. Süüdistatav on Sergei - nimelise meesterahva kohta öelnud ainult tema eesnime ja seda, et nad said omavahel tuttavaks vanglas, samas midagi muud sarnast, mis annaks kohtule võimaluse nimetatud isik välja selgitada, süüdistatav öelnud ei ole. Kuivõrd süüdistatav enda versiooni tõendamiseks tõendeid ei esitanud, ei tema ega kaitsja ei ole taotlenud isiku ülekuulamist, on tegemist tõendamata väidetega ja need väited jättis kohus tähelepanuta. Kohtu hinnangul ei ole samuti usutav, et Sergei - nimeline isik kutsus süüdistatava endaga jalutama ning laenas siis süüdistatava käest kindad ja läks nendega võõraste majade akendest sisse vaatama, jättes sellega sündmuskohale I. Karbi bioloogilist materjali, kuid millest süüdistatav endal sõnul midagi ei teadnud. Kohtu hinnangul ei eluliselt usutav ka süüdistatava versioon sellest, et Sergei nimeline isik oli talle võlgu. Versioon võla katteks varastatud asjade saamisest ei ole tõsiseltvõetav ja on välja mõeldud kaitseversioonina. Kohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Esemete äravõtmine süüdistatava poolt toimus ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja puuduvad tõendid, et I. Karp oleks soovinud neid kannatanule tagastada. Otsuse tegemise aluseks võetud tõendikogum ei toeta kaitsja väidet I. Karbi võimaliku süüdimatusseisundi kohta teo toimepanemise ajal ning väide psühhiaatrilise haiguse kohta ei tõstata põhjendatud kahtlust I. Karbi süüvõimelisuses. Arvestades süüdistatava täpseid ja ettevalmistatud ütlusi kohtuistungil süüdistuses märgitud ajaperioodide, oma asukohtade ja muude asjaolude kohta, samuti üksikasjalikke ütlusi ja sündmuste ning asjaolude täpset mäletamist või siis versioonide esitamist, pidas kohus vajalikuks märkida, et vaimsete probleemide küüsis vaevleva isiku vaimne seisund sellist täpsust ja konkreetsust ei võimaldaks. Puutuvalt teo keelatusest arusaamisesse juhtis kohus tähelepanu süüdistatava karistusandmetele, mille kohaselt on teda samalaadsete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, mistõttu arusaam samalaadse teo keelatusest oli süüdistatavale üheselt arusaadav ja seda arusaamist on I. Karp korduvate karistustega ka kinnistanud. Väited süüdistatava vastutust välistada võiva vaimse seisundi kohta jättis kohus tähelepanuta. Kohus ei lugenud usutavaks süüdistatava väiteid, et tal soovitati varguse toimepanemine enda peale võtta. Kohtule ei ole esitatud kannatanute nõusolekuid kokkuleppeks, mistõttu on ka väide prokuröri kokkuleppe soovi kohta tõendamata. Kohtu hinnangul on sarnased vargused toime pandud kavatsetusega ja sarnase mustri järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et I. Karp on isikuks, kellel on 4 kehtivat kriminaalkaristust, s.h samasuguste kvalifitseerivate tunnustega varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Inkrimineeritavad varavastased teod on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul pärast karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist ning katseajal. Kohus leidis, et süüdistatava süü on suur ja talle mõistetav karistus peab olema üle sanktsiooni keskmise määra. 3
(9)Mõistetav karistus ei saa hakata süüdistatava olukorda kergendama ja andma talle signaali, et iga järgnev karistus on eelmisest kergem. Karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad. Et käesolevad kuriteod on toime pandud kohtu poolt määratud katseajal, tuleb mõista liitkaristus ja uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendada eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kannatanu KK tsiviilhagi 794 euro nõudes kuulub rahuldamisele täies ulatuses ja süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Küll aga leidis kohus, et arvestades menetluskulude suurust, esinevad küllalased alused võimaldada tasuda menetluskulud osade kaupa 12 kuu jooksul.
  1. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatav ja tema kaitsja. 4.
  2. I. Karbi kaitsja palub enda apellatsioonis vaidlustatud otsus tühistada ja uue otsusega süüdistatav õigeks mõista. Kohtuotsus on kaitsja hinnangul ebaobjektiivne ja ühekülgne. I. Karp ei ole pannud toime ühtegi vargust, milles teda süüdi tunnistati. Alternatiivselt leiab kaitsja, et süüdimõistev otsus tuleb tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, s.h uurimiseksperimendi läbiviimiseks ja 19.04.2018 antud ütluste sündmuste kohta olustiku taastamiseks. Kaitsja argumendid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks on alljärgnevad: 4.
  3. Kaitsja hinnangul jäi süüdistatavale tagamata reaalne võimalus end kaitsta, kuna peale kohtuistungi lõppu sai teatavaks, et prokuratuur jättis süüdistatavale süüdistusakti tõlke tagamata ja kohtumenetluse ajal viibis I. Karp kohtusaalis teda valvate politseiametnike juuresolekul käed raudus, mistõttu tal puudus reaalne võimalus kohtuliku arutamist konspekteerida. 4.
  4. I. Karp tunnistati süüdi ainult kaudsete tõendite põhjal ja kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendati tema kahjuks. 4.
  5. Puutumuses 20.11.2017 episoodiga ei nimeta kohus tunnistaja nime, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Süüdistatava küsimustele vastates ei mäletanud kannatanu KK auto marki, autos istuvaid isikuid ei ole ta näinud. I. Karp ei lõhkunud aknaraami, ei sisenenud elamusse ega viibinud 20.11.2017 varguse toimepanemise ajal ega vahetult enne selle toimepanemist üldse aadressil XXX, Vääna-Jõesuus. I. Karp ei tea, kus XXX asub ning tema DNA jäi sündmuskohale, kuna Sergei kasutas akendest sisse vaadates tema kindaid. 4.
  6. Kohus jättis tähelepanuta I. Karbi ütlused Sergei ettepanekule varguse toimepanemiseks. Süüdistatav ei soovinud sellega rohkem tegeleda, läks auto juurde tagasi ja sõitis minema. Tegemist on süüteokatsest loobumisega

§-s 43 sätestatud juhul. Ka sündmuse toimumise ajal sideettevõtjalt saadud andmete alusel sündmuskoha piirkonnas viibimine ei tähenda, et I. Karp on viibinud varguse toimepanemise ajal sündmuskohal. 4.

  1. Kohus jättis kaitsja taotluse süüdistatava suhtes psühholoogilise kompleksuuringu dementsuse diagnooside tuvastamiseks rahuldamata. Maakohus rikkus KrMS § 8 p-s 2 sätestatut, sest kohus on kohustatud tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta. 4.
  2. Puutumuses 06.12.2017 - 07.12.2017 episoodiga jätab kohus jällegi nimetamata tunnistaja, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Varguse toimumise ajal sündmuskoha piirkonnas viibimine ei tähenda, et I. Karp on viibinud varguse toimepanemise ajal sündmuskohal. Et kannatanu esitas politseile avalduse alles nädal hiljem, on kaitsja arvates tegemist võimaliku kindlustuspettusega. Kannatanul ei ole televiisorist dokumentatsiooni, samuti ta ei tea televiisori seeria numbrit ega eritunnust. 4.
  3. Süüdistatava ütlused 10.10.2018 kohtuistungil on tõesed ja usaldusväärsed. Süüdistus põhineb I. Karbi 19.04.2018 tunnistusel, mis ei ole teiste tõenditega kinnitatud. 19.04.2018 ülekuulamisest nähtub, et I. Karp ei saa aru, millest ta räägib. Tema ütlused segased ja vastuolulised. 4.
  4. Tunnistaja SS ütluste kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Sergei nimelist isikut ei ole võetud vaevaks isegi kindlaks teha. 4

(9)4.10. Puutumuses 02.01.2018 episoodiga rõhutab kaitsja, et aknaraam, millelt leiti süüdistatava DNA-profiil, asus ruumis sees. Süüdistatav on viidanud, et tema võis küll viibida selle maja territooriumil, kuid ei saa näidata kohta, kus see maja asub. Samuti eeldas, et nimelt sellel hetkel ta vigastaski oma sõrme vastu aknaraami puidust liistu teravat serva, kuid kõik see leidis aset mitte süüdistuses märgitud ajavahemikul, vaid tunduvalt varem. Süüdistatav on väitnud, et kohtus Sergeiga Majaka tänaval, kes pakkus talle televiisorit, millele sõitsid autoga koos järele, võimalik et Laulasmaale. Sisenesid kinnistule ja ta nägi, kuidas Sergei üritas millegagi lukku murda. Kohus ei aktsepteerinud I. Karbi ütlusi, et ta ei soovinud vargusest osa võtta. Samuti ei ole tehtud kindlaks, millal tekkis see verejälg aknaraamile. Kaitsja leiab, et antud juhul on tegemist

§ 40

lg 1 järgi süüteokatsest loobumisega

§-s 43 sätestatud juhul, sest ta püüdis vabatahtlikult ja tõsimeelselt ära hoida süüteo lõpuleviimist. 4.

  1. Kohus leidis ebaõigesti, et kett pärines OO-lt, kes ei soovinud seda enda nimele pantida, kuna keti varastas I. Karp. Süüdistatava ja OO ütlused ei ole vastuolus. I. Karp ketti koos ripatsiga varastanud ega OO-le andud ei ole. I. Karbi poolt RR-le kuuluvate vallasasjade äravõtmine ei ole tõendatud.
  2. Süüdistatav esitas enda apellatsioonis seletuse kõigi talle süüdistuses esitatud varguste episoodide kohta, leides, et need ei ole tõendamist leidnud. 20.11.2017 ja 2.-3.01.2018 episoodide puhul on tegemist KrMS § 43 kohase süüteokatsest loobumisega ja 6.-7.12.2017 episoodis tuleks tema käitumine kvalifitseerida

§ 202järgi.

Apellatsioonile esitatud täiendustes palub võtta vastu tema süüd välistavad tõendid: enda 21.03.2018 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli, milles ta andis ütlusi seoses terviseprobleemidega ja 19.04.2018 protokolli, milles tunnistas ennast süüdi varguse toimepanemises eramajadest Laulasmaa ja Vääna-Jõesuus; OO 20.03.2018 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli; KK 28.03.2018 tunnistajana ülekuulamise protokolli ja 30.11.2017 maksekorralduse nr 518 SS nimele.

  1. Kannatanu XX apellatsioonile esitatud selgituste kohaselt olid verejäljed köögis kraanikausi küljes asuva seebidosaatori torul ja kraanikausil asetseval köögilapil. Väide, et süüdistatav majas ei viibinud, on vasturääkiv, kuivõrd süüdistatav on väitnud, et kullast kaelakett ei asunud mitte vannitoas kapil vaid esikukapil. Majas viibimata ei ole võimalik tubade asukohti ega mööbliesemeid kirjeldada.
  2. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid enda apellatsioone. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides esitatuga ning kuulanud kohtuistungil ära kohtumenetluse poolte seisukohad leiab, et apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse, mis on nii esitatud kvalifikatsiooni kui karistuse mõistmise osas seaduslik ja põhjendatud, tühistamiseks. Enda seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
  4. Maakohus on otsuses põhjalikult ja episoodide kaupa analüüsinud kõiki kohtumenetluses uuritud tõendeid ja andnud neile sisulise ja põhjaliku hinnangu. Apellandid taotlevad maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist kõikides varguse episoodides, milles I. Karp süüdi tunnistati. Kohtukolleegium apellantide seisukohtadega nõustuda ei saa. Vastuseks apellatsioonidele märgib kohtukolleegium esiteks seda, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate 5

(9)volituste osas on riigikohus asunud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul käsitletavas süüdistusasjas eelnimetatud riigikohtu lahendis kirjeldatud tõendite hindamisel tehtud vigade esinemine maakohtu poolt tuvastatav ei ole. Maakohus on hinnanud tõendeid vastavalt KrMS §-s 61 sätestatule, I. Karbi süüditunnistamiseni viinud kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja seaduslik ning maakohus ei ole materiaalega kriminaalmenetlusõigust rikkunud. 10. Apellandid on vaidlustanud I. Karbi süüditunnistamise kõigis kolmes varguse episoodis, mis olid toime pandud süstemaatiliselt ja sissetungimisega. Kohtukolleegium märgib, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Tunnistades I. Karbi kõikides talle etteheidetavate varguste toimepanemises süüdi, tuvastas maakohus õigesti, et süüteod, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, need teo pani toime süüdistatav ning et I. Karbi käitumises esineb kuriteokoosseis, mis on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 8 ja 9 järgi.

Kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on maakohus ka kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses põhjalikult analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega kummutanud. Asjaolu, et süüdistatav ega kaitsja maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei nõustu, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid objektiivselt hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-4-07). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. 11. Tõendite hindamine kogumis KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Apellantide arvates puuduvad tõendid, kinnitamaks I. Karbi süüd 20.11.2017, 06.12.2017 - 07.12.2017 ja 02.01.2018 varguste toimepanemises. Erinevalt apellantidest on kohtukolleegiumi hinnangul siiski kogutud piisavalt tõendeid järeldamaks, et need vargused pani toime just I. Karp. Maakohus on kõigile neile tõenditele ka osutanud ning neid omavahel kogumis analüüsides jõudnud põhjendatud järeldusele, et I. Karp oli isik, kes vargused KK-le, PP-le ja RR-le kuuluvatest eramutest süüdistuses märgitud ajal toime pani. See nähtub DNA ekspertiisiaktist nr 17E-GE1259 (II kd tl 23-30), et puutejäljest köögiakna välimisel poolel ja köögiakna raami allosas oleva vigastuste piirkonnast saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja DNA ekspertiisiaktist nr 18E-GE0617 (II kd tl 38-43), mille kohaselt saadi puutejäljest köögiakna välimisel poolel DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Seega DNA ekspertiisiakt nr 18E-GE0617 tõendab, millise tõenäosusega on sündmuskohalt köögiakna välimiselt poolelt saadud DNA profiil kattuv süüdistatava DNA profiiliga ja vastupidiselt 6

(9)apellantide seisukohtadele, tõendab usaldusväärselt I. Karbi viibimist varguse toimepanemise ajal sündmuskohal ning tema poolt aknaraami lõhkumist, mida omakorda kinnitavad nii kannatanu KK ütlused kui sündmuskoha vaatlusprotokollist (II kd tl 1-22) nähtuv. Maakohtu poolt tuvastatut ei väära kaitsja seisukoht selles, et kindlaks tegemata on need kaks isikut, keda kannatanu nägi autos istumas ega tundnud nende seast I. Karpi ära. Süüdistatava viibimist 20.11.2017 sündmuskoha piirkonnas tõendab täiendavalt sideettevõtja andmete protokoll (kd II, lk 59-62). Ka varguste episoodides 06.12.2017 - 07.12.2017 ja 02.01.2018 on I. Karbi süü maakohtus üheselt tõendamist leidnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene asja materjalidest mingit võimalust hinnata asjaolusid kõnealustes episoodides maakohtuga võrreldes erinevalt. Läbiotsimise käigus leiti I. Karbi elukohast kannatanu PP eramust varastatud televiisor Philips, mudel 40PFL5007K/12, seerianumber VN1A1210002350 (kd II, tl 49-59, kd I tl, 110-112) ja sinist värvi meeste sulejope IcePeak. I. Karbi viibimist varguse toimepanemise ajal sündmuskoha piirkonnas tõendab ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd II, tl 59-62). Sissetungimine 02.01.2018 XX eramusse aknaklaasi lõhkumise teel ja kannatanule kuuluva vara vargus I. Karbi poolt on tõendatud lisaks kannatanu ütlustele sündmuskoha vaatlusprotokolliga (I kd tl 8-63) ja DNA ekspertiisiaktiga nr 18E-GE0031 (I kd tl 64-69), mille kohaselt saadi köögiakna parempoolse välimise piirdelaua pinnal olevast veretaolise aine määrdumisest ja katkise köögi pakettakna parempoolse raami väliskülje pinnal olevast veretaolise aine määrdumisest DNAanalüüsil I. Karbi DNA-profiiliga kokkulangevad täisprofiilid, tõepärasuhtega 1020. Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli varastatud esemete hulgas ka naiste kullast kaelakett koos ripatsiga Versace (kogukaaluga 34 gr), mis oli vannitoas kapi peal. Kolmanda isiku esindajana kohtuistungil üle kuulatud BB ütlustest nähtuvalt pantisid 03.01.2018 kullast keti koos ripatsiga (kaaluga 32,44 gr) KK ja OO OÜ P pandimajja 550 euro eest (kd I, tl 72-73, 76) ja asitõendi vaatlusprotokolli (kd I, tl 85-101) kohaselt käis OO eelnevalt pandimajas üksinda. Tunnistaja IK ütluste kohaselt sai ta OO-lt pandilepingu enda nimel sõlmimise eest 5 eurot. Tunnistaja OO, süüdistatava venna, ütluste kohaselt sai ta keti pantimiseks kolmelt noormehelt, kuid enda dokumendiga ta pantida ei tahtnud ja leidis selleks kodutu IK. Et OO on Harju Maakohtu 22.08.2018 otsusega

§ 202

lg 1 järgi süüdi mõistetud nimetatud keti ja ripatsi, kui süüteoga saadud vara omandamises, hoidmises ja turustamises, mis oli eelnevalt oli I. Karbi poolt varastatud aadressilt XXX, Laulasmaa küla, Harjumaa (I kd tl 107-109), on tõsikindlalt tuvastatud, et OO pantis just I. Karbi poolt XX eramust eelmisel päeval varastatud, mitte kõrvalistelt isikutelt saadud ehte. Et süüdistatava väited temale Sergei poolt keti toomisest

  1. või
  2. jaanuaril ei riimu tunnistajate OO ega IK ütlustega, samuti OO kohtuotsuses üheselt tuvastatud asjaoludega, luges maakohus vastuolude tõttu kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustes süüdistatava ütlused kullast keti koos ripatsiga pantimise osas ebausaldusväärseteks ja jättis need otsuse tegemisel põhjendatult tõendikogumist välja. Ka süüdistatava ülejäänud ütlused, puutumuses varguste toimepanemistega, on vastuolus teiste kuriteo toimepanemise kohta kogutud tõenditega. Puutuvalt Sergei nimelisse isikusse, kes väidetavalt oli I. Karbile raha võlgu ja kellelt I. Karp väidetavalt kannatanutelt varastatud esemed võla katteks endale sai, ei ole eluliselt usutavad, samuti ei ole süüdistatav esitanud apellatsioonis ühtegi tõendit enda ütluste tõendamiseks. Kaitseversioon Sergei nimelise isiku võlast ja võla katteks varastatud asjade saamisest ei ole seega tõsiseltvõetav. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu tõdemusega selles, et süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tuleb täies ulatuses tõendikogumist kõrvale jätta ning lahendada süüküsimus kriminaaltoimikus leiduvate teiste tõendite pinnalt. Erinevalt apellantide poolt tõenditele antud hinnangutest, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohtus uuritud tõendite kogumist tuvastatavad kahtlused, mida saaks või tuleks hinnata kõrvaldamata kahtlusena ning mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on 7

(9)konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (Riigikohtu otsus 3-1-1-38-11). Eluliselt usutavaks ei saa aga kindlasti pidada I. Karbi seisukohti, et kui ta vastu maja seina toetus, vigastas ta millegagi enda sõrme ning ilmselt see oligi hetk, millal tema veri sinna jääda ning et ta nõustus oma süüd tunnistama pärast vestlust politseiametnikega, kes lubasid saavutada kokkuleppe prokuröriga politsei vahendusel ning saada nii minimaalne karistus.
  1. Nõustuda ei saa apellantidega ka selles, et kohtuotsus on ebaobjektiivne ja I. Karp on süüdi tunnistatud üksnes kaudsete tõendite põhjal. Kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-8-10), on maakohus lisaks kaudsetele tõenditele hinnanud otsuses ka isikuliste ehk otseste tõendiallikate usaldusväärsust, mida apellandid kahtluse alla seadnud ei ole ja mis kohtu hinnangul riimuvad kogutud tõenditega. Tõendi usaldusväärsus ei sõltu sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, kuid tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-15 kohaselt peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada.
  2. Ainetu on kaitsja seisukoht, mille kohaselt jättis prokuratuur I. Karbile süüdistusakti tõlke tagamata ja seeläbi jäeti süüdistatavale tagamata ka reaalne võimalus ennast kaitsta. KrMS § 10 lgte 2 ja 5 kohaselt tagatakse süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt, tõlgi abi ja eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale tõlgitakse süüdistusakt tema emakeelde või keelde, mida ta valdab, vähemalt osas, mis on oluline süüdistuse sisust arusaamise või menetluse õiglase tagamise seisukohast. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokurör avaldas 4.07.2018 koostatud süüdistusakti koos süüdistust kinnitavate tõenditega maakohtu 9.10.2018 kohtuistungil (kd III, lk 14-22), kus osales ka tõlk. Kohtu küsimusele, kas süüdistatav on süüdistusest aru saanud ja kas ta tunnistab end süüdi, on I. Karp vastanud, et süüdistus on arusaadav. Kuivõrd seadus otsesõnu ei kohusta eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale süüdistusakti täies mahus tema emakeelde või keelde, mida ta valdab tõlkimist sõna-sõnalt, vaid üksnes vähemalt osas, mis on oluline süüdistuse sisust arusaamise või menetluse õiglase tagamise seisukohast, siis ei ole maakohus millegagi kriminaalmenetlusõigust rikkunud, kuivõrd süüdistatav on ise kinnitanud, et on süüdistusaktist aru saanud. Samuti ei nähtu kohtuistungi protokollist, et süüdistatav või tema kaitsja oleksid kasutanud KrMS § 10 lg-st 6 tulenevat õigust taotleda süüdistuse sisust arusaamiseks või menetluse õigluse tagamise seisukohast süüdistusakti tõlkimist vene keelde täies mahus. Süüdistatava arusaamist talle esitatud süüdistusest kinnitab kohtumenetluses temapoolne järgnev aktiivsele kaitsele asumine omapoolsete versioonide esitamisega ka vaatamata sellele, et tal puudus võimalus kohtuliku arutamise konspekteerimiseks, kuna ta viibis kohtuistungil käed raudus. Kohtukolleegium selgitab, et tulenevalt politseiseadusest (PolS), siseministri 02.09.2008 määrusest nr 40 "Konvoeerimise kord ja konvoi ülesanded" ja politseipeadirektori 02.09.2008 käskkirjaga nr 243 kinnitatud konvoitegevuse juhendist, oli I. Karbi suhtes politsei erivahendi (käerauad) kasutamine õiguspärane, sest konvoeerimise alla mahub lisaks konvoeeritava relvastatud saatmisele ühest kohast teise ka tema valvamine konvoeerimise kestel ehk n-ö vahepeatustel kohtus ehk kohtuistungil. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et kaitsja oleks taotlenud maakohtult vähemalt asja kohtuliku arutamise ajaks süüdistatavalt käeraudade eemaldamist, võimaldamaks viimasel kohtulikku arutamist konspekteerida. Süüdistatava ütlustest ringkonnakohtu istungil nähtub, et peale politseiametnikelt saadud selgitust erivahendi kohaldamiseks sai ta aru, et kohtuistungil tema suhtes käeraudade kasutamine tuleneb seadusest ja ta sellega nõustus.
  3. Kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks ja uurimiseksperimendi korraldamiseks, kohtukolleegiumi hinnangul alus 8
(9)puudub. Apellatsioonist ei nähtu, millisel menetlusõiguslikul alusel tuleks seda teha ja mis on need põhjendused, miks peaks maakohus kriminaalasja uuesti arutama. Ka kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis tooks endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Sel põhjusel jätab kohtukolleegium kaitsja nimetatud taotluse rahuldamata. Maakohus on kõiki kohtuistungil uuritud tõendid, sh süüdistatava ütlusi, analüüsinud ja neid omavahel kõrvutanud. Vastuolude tõttu süüdistatava ütlustes jättis kohus põhjendatult need ütlused tõendikogumist välja. Kuidas võiks kaitsja hinnangul uurimiseksperimendi läbiviimine käesoleval ajal muuta süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks olukorras, kus kaitsja ise möönab sündmuskohtadelt süüdistatava jälgede leidmist ja süüdistatav sündmuskohtade piirkondades viibimist, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Kohtu järeldus, et I. Karbile süüdistuses etteheidetavad süüteod on omavahel sarnased nii kuriteo toimepanemise vahendi, selle vahendi kasutamise viisi kui tekitatud tagajärje (Vt ka RKKKo nr 31-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11) osas, mistõttu ka juba varguste toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) annab võimaluse järeldada, et need on toime pannud I. Karp, on põhjendatud ja õige. Süüdistatava selgitus kohtule selles, et tema ütlused algasid sellest, et tal on probleeme tervisega ja uurimine pidi seda arvesse võtma edaspidises uurimises, on ainetu. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, tulenevalt

§-s 34 sätestatud alustest (neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium), mis seaksid kahtluse alla I. Karbi võime aru saada oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida.

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 - 345 lg-st 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. detsembri 2018 otsuse I. Karbi suhtes muutmata ning süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.