3-19-626/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-626 Määruse kuupäev

1. aprill 2019 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla
2. aprilli 2019 käskkirja nr 1-1/71 osaliseks tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja Nikolai Lilitškin Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
3. Tagastada Nikolai Lilitškini kaebus.
4. Jätta Nikolai Lilitškini esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1, § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kinnipeetav Nikolai Lilitškin (kaebaja) esitas
6. aprillil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla
7. aprilli
8. a käskkiri nr 1-1/71 osas, millega isikliku raadio kasutamine ei ole kinnipeetavatele enam lubatud. Kaebuses on esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus.
9. Tartu Halduskohus tegi
10. aprillil 2019 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus teatada, kas kaebaja on kohtueelselt vaidlustanud käskkirja nr 1-1/71 või esitanud seoses raadio kasutamise mittevõimaldamisega vanglale mingeid muid pöördumisi. Kohus palus ka vanglalt seisukohta esialgse õiguskaitse taotluse osas ning küsis, kas kaebajal üldse on olemas isiklik raadio.
11. Tartu Vangla vastas kohtule
12. aprillil 2019, et kaebaja ei ole kohtunõudele vastamise seisuga esitanud vanglale vaiet Tartu Vangla direktori
13. aprilli
14. a käskkirja nr 1-1/71 tühistamiseks ega muid pöördumisi seoses raadio kasutamise mittevõimaldamisega. Vangla leiab, et kuna vaidemenetlust ei toimu, puudub alus kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbivaatamiseks. Samuti märgib vangla, et kaebajal on olemas isiklik raadio, mis paigutati käskkirja nr 1-1/71 täitmiseks
15. aprillil 2019 tema isiklike asjade juurde lattu. 3-19-626 KOHTU SEISUKOHT
16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe imperatiivse kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
17. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadusega mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kohtule kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse § 1¹ lg-d 5 ja 8 näevad ette, et kinnipeetav peab läbima enne kohtusse pöördumist kohustusliku kohtueelse menetluse. Üksnes tuvastamisnõude osas ei lasu kinnipeetaval kohtupraktika kohaselt kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
18. Tartu Vangla vastuse kohaselt ei ole kaebaja esitanud vanglale vaiet vaidlusaluse Tartu Vangla
19. aprilli 2019 käskkirja nr 1-1/71 peale ega ka muid pöördumisi seoses raadio kasutamise mittevõimaldamisega. Kohus leiab, et kuna käskkirja nr 1-1/71 tühistamiskaebuse osas ei ole kaebaja VangS § 11 lg-st 5 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele.
20. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lõikele 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti seadusega ettenähtud korras kohtusse, sh pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
21. Kaebaja on kaebuses taotlenud ka vaidlustatud käskkirja nr 1-1/71 osas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kuna kohus tagastab käesoleva määrusega kaebuse, siis ei toimu esialgse õiguskaitse taotluse esemega seonduvalt enam kohtumenetlust. Samuti ei toimu selles osas vaidemenetlust vanglas. Seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega, vaid lubatavuse eeldusega, mistõttu jätab kohus HKMS § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
22. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puuduks ka alus. Kohtupraktikas on selgitatud, et VangS § 15 lg 2 p‑st 6 koostoimes § 31 lg‑ga 2 tuleneb, et elektriseadmed on keelatud esemeks senikaua, kuni vangla ei ole andnud VangS § 31 lg‑s 2 sätestatud luba (VangS § 15 lg 2 p 6), kusjuures põhjendatud juhul, nt elektriseadme olemusest tulenev oht vangla julgeolekule, võib vangla VangS § 15 lg 4 alusel lisada keelatud esemete nimistusse ka VangS § 31 lg‑s 2 sätestatud eseme. Isikliku raadio väljastamisest keeldumine ei riiva üldjuhul kinnipeetava õigusi intensiivselt juhul, kui isikut ei ole jäetud täielikult ilma võimalusest jälgida piisaval määral raadiosaateid ning saada vajaduse korral teavet teistest informatsiooniallikatest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
23. oktoobri
24. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-15, p-d 30-33 ja Tartu Ringkonnakohtu
25. detsembri
26. a otsus asjas nr 3-16-2697, p-d 10-14). Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.30 on põhimõtteliselt identne Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.30 sõnastusega, mille õiguspärasusele anti hinnang ka eelnimetatud kohtuasjades. Kohtud asusid seisukohale, et isikliku raadio keelamine oli vangla julgeoleku tagamiseks õiguspärane. On teada, et isiklikke elektriseadmeid on vanglas kasutatud keelatud esemete peitmiseks, samuti on selliste esemete läbiotsimine raskendatud ning kujutab endast seeläbi ohtu vangla julgeolekule. Kaebajal on võimalik kuulata raadiokanaleid kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu. Kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu on võimalik kuulata nelja raadiokanalit, mis on informatsiooni saamiseks piisav. Kinnipeetaval puudub ka subjektiivne õigus konkreetse raadiokanali kuulamiseks. VangS § 31 lg 1 näeb ette üksnes vangla kohustuse võimaldada kinnipeetavatel jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Nimetatud 2 3-19-626 kohustus on täidetud kambrisse sisse ehitatud raadio kasutamise kaudu. Seega ei piirata isikliku raadio keelatud esemeks tunnistamisega isiku õigusi määral, mis läheks vastuollu VangS § 31 lõigetega 1 ja
27. Kinnipeetava vajadus nii uudiste kui meelelahutussaadete kuulamise järele on piisaval määral tagatud. Seega oleks ka lubatava kaebuse eduväljavaated kasinad ning esialgse õiguskaitse taotlus ei kuuluks HKMS § 249 lg 3 alusel rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3