← Eesti

1-18-9343/20

Obsah (7)§ 121§ 1573§ 200§ 118§ 263§ 244§ 137

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 1573 järgi selles, et ta edastas A-le alates

  1. maist 2018 kuni ajutise lähenemiskeelu kohaldamise taotluse esitamiseni järjepidevalt WhatsApp Messengeri sõnumirakenduse vahendusel ropu, solvava, häiriva ja ähvardava sisuga elektroonilisi sõnumeid. Samuti saatis I. I. selliseid sõnumeid alates
  2. aasta juunist A emale E-le ning alates
  3. oktoobrist 2018 A elukaaslasele B-le. Sõnumid sisaldasid ka tapmisähvardusi B alaealiste laste suhtes. Kuivõrd telefonid olid kannatanute perekonnas ühiskasutuses, luges osa sõnumeid üks alaealistest lastest, kes oli nähtust väga häiritud. Sõnumite saatmiseks kasutas I. I. 1-18-93431-18-9343 73 kõnekaarti. Samuti kahtlustatakse I. I-d

§ 121lg 1 järgi selles, et ta tungis 19.

detsembril 2017 Tallinnas haamriga kallale oma äripartnerile.

  1. Harju Maakohus jättis
  2. novembri
  3. a määrusega prokuröri taotluse ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks rahuldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1411 lg 1 kohaselt võib ajutist lähenemiskeeldu kohaldada isikuvastaste ja alaealise vastu toime pandud kuritegude puhul. I. I-le aga taotletakse ajutist lähenemiskeeldu seoses ahistava jälitamisega. Kõnealune kuriteokoosseis (

§ 1573) paikneb karistusseadustiku 10.

peatükis ja sellega kaitstavaks õigushüveks on kodanikuõigused. Seega ei kahtlustata I. I-d isikuvastase kuriteo toimepanemises ja samuti ei ole ta pannud kahtlustuses märgitud tegusid toime alaealise suhtes, mistõttu ei ole selles asjas alust kohaldada ajutist lähenemiskeeldu.

  1. Prokuratuur esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotles selle tühistamist ja lähenemiskeelu kohaldamise taotluse saatmist maakohtule uueks arutamiseks.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusega maakohtu
  5. novembri
  6. a määrus tühistati. Ringkonnakohus keelas kahtlustataval suhtlemise A, B ja tema alaealiste lastega ning E-ga vahetult, posti ja elektroonilise sidevõrgu vahendusel ning minna neile lähemale kui 50 m. Samuti keelati I. I-l lähenemine kannatanute elukohtadele lähemale kui 100 m. Kolleegium põhjendas seda järgmiselt. 5.
  7. Lähenemiskeelu kohaldamisala tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka tegusid, mis raskendavate lisatunnuste puudumise korral tuleks samuti kvalifitseerida isikuvastaste kuritegudena.

§ 1573

kehtestamisel märgiti seaduse eelnõu seletuskirjas (385 SE, Riigikogu XIII koosseis), et ajutine lähenemiskeeld on kohaldatav ka isikule, keda kahtlustatakse

§ 1573

järgi, kuigi see säte ei paikne karistusseadustiku isikuvastaste kuritegude peatükis. 5.

  1. Ajutist lähenemiskeeldu kohaldatakse kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks. Seega loeb kriminaalmenetluse seadustik isikuvastasteks ka neid süütegusid, mille koosseisuga kaitstav õigushüve on isiku eraelu. Oluline on, et ahistaval jälitamisel on seos karistusseadustiku
  2. peatükis kirjeldatud vägivallategudega. Nimelt vastab

§ 1573koosseisule teist isikut hirmutav tegu.

Praegusel juhul kahtlustataksegi I. I-d muu hulgas sõnumite saatmises, milles ähvardatakse tervisekahjustuste tekitamisega (nt lubadus „hambad kurku lüüa“) ning tapmisega. Selline ähvardamine kuulub aga isikuvastaste kuritegude hulka. 5.

  1. Kogutud tõendid annavad alust arvata, et I. I. on alates
  2. maist kuni
  3. oktoobrini 2018 saatnud kannatanutele solvava ja ähvardava sisuga sõnumeid. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu aga, et neid sõnumeid oleks saadetud alaealistele lastele. Seetõttu on põhjendamatu prokuröri seisukoht, et I. I. teod olid suunatud ka alaealiste vastu. 5.
  4. I. I. võib oma senist tegevust jätkata. Kahtlustuse kohaselt on I. I. saatnud A-le solvava ja ähvardava sisuga sõnumeid järjepidevalt ligi viie kuu vältel (kriminaalasja materjalide kohaselt ca 2000 sõnumit) ja jätkas nende saatmist ka pärast kahtlustuse esitamist. Seejuures on I. I. tegevus muutunud üha intensiivsemaks ja ta on hakanud saatma samasisulisi sõnumeid ka A perekonnaliikmetele. Kuivõrd nende sõnumite sisu pole pelgalt ropp ja solvav, vaid sisaldab ka vägivallaähvardusi, on tegemist isikuõiguste tõsise rikkumisega. Kannatanute eraelu ja muude isikuõiguste kaitsmise vajadus kaalub üles ajutise lähenemiskeelu kohaldamisega kaasneva kahtlustatava põhiõiguste riive. Arvestades, et kahtlustatava ja kannatanute sõnul neil omavahelised isiklikud suhted sisuliselt puuduvad ning ka nende elukohad asuvad teineteisest kaugel, mõjutab ajutine lähenemiskeeld I. I. igapäevaelu vähesel määral, kui üldse. 2

(6)1-18-93431-18-9343 MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse I. I. kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotleb selle tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.
  2. Kohus ei saa asuda seadusandja ülesannetesse ega koostada uut normi sellise sõnastusega, nagu see tundub kohtule kõige õigem ja õiglasem. Ka ei ole seaduse seletuskirjal seaduse jõudu, mistõttu ei ole ringkonnakohtu põhjendused veenvad. Vaatamata ringkonnakohtu vastupidisele seisukohale, tuleb karistusõiguses eelistada grammatilist tõlgendust teistele tõlgendamisvõtetele. Normi adressaat ei pea eeldama, et normi kohaldatakse teistsugustele elulistele juhtumitele, kui see on normis kirjas. Seadusandja võinuks ja saanuks ahistamiskuriteo sätestada isikuvastase kuriteona või sätestada menetlusseaduses, et ka ahistamiskuriteo puhul võib kohaldada lähenemiskeeldu. Seda aga tehtud ei ole. 6.
  3. KrMS § 1411 lg-st 1 tuleneb, et ajutist lähenemiskeeldu saab kohaldada kõigi alaealise vastu toimepandud kuritegudes kahtlustatavate suhtes. Täisealiste kannatanute puhul saab isiku suhtes ajutist lähenemiskeeldu rakendada aga vaid juhul, kui teda kahtlustatakse isikuvastase kuriteo toimepanemises. Sätestades sõnaselgelt, milliste kuritegude puhul saab ajutist lähenemiskeeldu kasutada, on seadusandja seega üheselt väljendanud, milliste kuritegude puhul seda kohaldada ei saa. Kohus on ületanud oma volitusi ning piiranud kahtlustatava vabadust, kuigi sellist õigust ega võimalust seadusest ei tulene.
  4. Määruskaebusele
  5. aprillil 2019 esitatud vastuses leiavad kannatanute esindajad, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
  6. Prokuratuur esitas
  7. aprillil 2019 määruskaebusele vastuse, milles jääb varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. KrMS § 1411 lg 1 sätestab, et kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks võib prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos kahtlustataval või süüdistataval keelata kohtu määratud paikades viibimise, kohtu määratud isikutele lähenemise ja nendega suhtlemise. Kõnealuse asja raames on vaja lahendada küsimus, kas isikuvastase kuriteona KrMS § 1411 lg 1 mõttes on käsitatav ka

§-s 1573 sätestatud kuritegu ehk ahistav jälitamine. Kriminaalkolleegium vastab sellele küsimusele jaatavalt, selgitades järgmist. 10. Isikuvastased kuriteod on loetletud karistusseadustiku 9. peatükis.

§ 1573paikneb aga karistusseadustiku 10.

peatükis, mis sätestab poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased kuriteod. Seda rõhutades ning tuginedes seaduse grammatilisele tõlgendamisele, leiab kaitsja, et ahistavas jälitamises kahtlustatava suhtes ei ole võimalik lähenemiskeeldu kohaldada. Seejuures mainib kaitsja, et karistusõiguses on grammatilisel tõlgendamisel prioriteet teiste tõlgendamisvõtete ees ja järelikult ei saa kohus teistele tõlgendamisvõtetele tuginedes asuda lähenemiskeelu kohaldamisala laiendama. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktikas on tõesti korduvalt leitud, et karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.1). Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et KrMS § 1411 ei ole materiaalõiguse norm, ja menetlusõiguse normi sisu selgitamisel võivad grammatilise tõlgendamise kõrval abistavaks osutuda ka teised tõlgendamismeetodid. 3

(6)1-18-93431-18-9343
  1. Esmalt räägib KrMS § 1411 lg-s 1 märgitud isikuvastase kuriteo kitsa ehk pelgalt karistusseadustiku
  2. peatükis loetletud kuriteona tõlgendamise vastu süstemaatiline tõlgendamise argument. Erinevalt näiteks KrMS § 1262 lg-st 2 (jälitustoimingu tegemise alused) ei sisalda KrMS § 1411 lg 1 ammendavat loetelu kuriteokoosseisudest, mille puhul on ajutise lähenemiskeelu kohaldamine lubatud. Selle asemel on KrMS § 1411 lg 1 koostamisel piirdutud viitega isikuvastasele või alaealise vastu toime pandud kuriteole ning ajutise lähenemiskeelu eesmärgile – kaitsta kannatanu eraelu ja muid isikuõigusi. Soovinuks seadusandja piirata ajutise lähenemiskeelu kohaldamist üksnes karistusseadustiku
  3. peatükis sisalduvate kuriteokoosseisudega, võinuks seaduse ühetaolist ülesehitust silmas pidades samuti osutada selgepiiriliselt

§-dele 113–

  2. Samuti jagab kolleegium kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et ajutine lähenemiskeeld peab olema kohaldatav ka siis, kui kuriteokahtluse sisuks on selline tegu, mis teatud vastutust raskendava tunnuseta vastaks isikuvastase kuriteo koosseisule. Sellisteks tegudeks on nt röövimine (

§ 200

), mis ilma vallasasja äravõtmiseta kvalifitseeruks

§ 118

, § 120 või § 121 järgi; avaliku korra raske rikkumine vägivallaga (

§ 263

lg 1 p 1), mis avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumiseta kvalifitseeruks

§ 121

järgi, või rünne kõrge riigiametniku elule ja tervisele (

§ 244), mis kannatanu eristaatuseta tuleks kvalifitseerida isikuvastase kuriteona.

Asjaolu, et toimepanija teeb midagi enamat, kui isikuvastase kuriteo koosseisu täitmiseks tarvis, ei saa piirata tema suhtes kohaldatavate õigusjärelmite ringi. Seega ei saa isikuvastase kuriteo mõistet KrMS § 1411 lg 1 tähenduses sisustada sedavõrd kitsalt, et see piirduks vaid karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud rikkumistega. (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti 2018. a määrus asjas nr 1-18-5954, p 23.) 13. Erinevalt eelmises punktis esitatud näidetest ei hõlma

§-s 1573 sätestatud kuriteokoosseis ühegi karistusseadustiku 9. peatükis loetletud isikuvastase kuriteo tunnuseid. Samas tõdeb kriminaalkolleegium, et ahistava jälitamise koosseis (

§ 1573

) kattub suures osas eraviisilise jälitustegevuse omaga (

§ 137

), mis erinevalt ahistavast jälitamisest paikneb isikuvastaste süütegude peatükis. Mõlemad sisaldavad teise isiku jälgimist, kuid ühel juhul on selle eesmärgiks või tagajärjeks kannatanu hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine (ahistava jälitamise üks teoalternatiiv), teisel juhul jälgitakse kannatanut aga tema kohta andmete kogumiseks (eraviisiline jälitustegevus). Samuti on

§ 1573

tekstis märgitud, et tegu tuleb kvalifitseerida ahistava jälitamisena üksnes juhul, kui puudub

§-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Seega sõltumata asjaolust, kas teist isikut jälgitakse tema kohta andmete kogumise eesmärgil või on jälgimise (või muul viisil isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise) eesmärgiks või tagajärjeks tema hirmutamine, alandamine või muu oluline häirimine, ründab selline jälgimine samavõrd isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust. Seetõttu ei näe kolleegium ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei peaks olema võimalik kohaldada ajutist lähenemiskeeldu ahistavas jälitamises kahtlustatava suhtes, kui see on samas võimalik eraviisilises jälitustegevuses kahtlustatava suhtes.

  1. Käsitletava küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada ka seadusandja tahet ja arusaama loodud õigusraamistikust. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (385 SE, Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjast selgub, et ahistava jälitamise koosseisu loomisel nähti ette ajutise lähenemiskeelu kohaldamise võimalus, aga ei peetud vajalikuks menetlusseadust muuta. Seejuures nenditi, et kuigi eelnõuga loodav ahistava jälitamise koosseis paikneb karistusseadustiku 10., mitte
  2. peatükis, tuleb lähenemiskeelu kohaldamisala tõlgendada laiendavalt. Järelikult näitab seletuskiri seadusandja tahet kohaldada ajutist lähenemiskeeldu ka ahistavas jälitamises kahtlustatava suhtes. 4

(6)1-18-93431-18-9343
  1. Hinnates ajutise lähenemiskeelu kohaldatavust ahistavas jälitamises kahtlustatava suhtes, peab kannatanu isikuõiguste kaitse kõrval silmas pidama ka kahtlustatava põhiõiguste tagamise eesmärki. Nii tuleb tõdeda, et ahistava jälitamise juhtumitel võib ajutine lähenemiskeeld osutuda vahistamise kõrval kahtlustatava poolt uute samalaadsete kuritegude toimepanemise ärahoidmise sobivamaks meetmeks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a määrus nr 1-16-2311/677, p 20). See tähendab, et kriminaalmenetluses tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. Olukorras, kus kriminaalmenetluse tagamiseks on olemas alternatiivsed meetmed, mis võimaldavad vahistamisega võrdväärselt saavutada soovitud eesmärki, tuleb eelistada meedet, mis riivab võimalikult vähe isiku põhiõigusi. Seega võimaldab ajutise lähenemiskeelu kohaldamine mõnel juhul vältida kahtlustatava vahistamist kui tema põhiõigusi kõige intensiivsemalt riivava tõkendi kohaldamist.
  4. KrMS § 1411 lg 1 tõlgendamise tulemusena on kolleegium seisukohal, et ajutise lähenemiskeelu kohaldamisala ei ole piiratud üksnes karistusseadustiku
  5. peatüki kuriteokoosseisudega. Samas ei ole kõnealuse sätte sõnastus kuigi õnnestunud. Eelnevalt viidatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et seda on möönnud ka seadusandja, viidates vajadusele tõlgendada sätte kohaldamisala laiendavalt. Vaatamata probleemi teadvustamisele, ei astunud seadusandja aga samme suurema õigusselguse suunas. De lege ferenda võiks seadusandja kaaluda KrMS § 1411 lg 1 sõnastamist ajutise lähenemiskeelu eesmärgi esiletoomise abil. See võimaldaks igal üksikjuhtumil kaaluda, kas lähenemiskeelu kohaldamine on põhjendatud või mitte.
  6. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ringkonnakohus on maakohtu määrust tühistades ja ajutise lähenemiskeelu kohaldamise taotlust rahuldades toiminud kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  7. jaanuari
  8. a määruse muutmata ja I. I. kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
  9. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada I. I-le määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 600 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud õigusabikulu tasumise kohustust kinnitava arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu määruse analüüsimisele, määruskaebuse koostamisele ja selle Riigikohtule esitamisele neli tundi. Õigusteenuse tunnihind on 125 eurot (ilma käibemaksuta).
  10. Kannatanute esindajad taotlesid Riigikohtult neile määruskaebemenetluses makstud 336 eurot (sh käibemaks) hüvitamist kannatanutele. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulus esindajatel kannatanute seisukoha koostamisele ja kohtupraktika analüüsile kaks tundi. Õigusteenuse tunnihind on 140 eurot (ilma käibemaksuta).
  11. KrMS § 187 lg 2 teine lause sätestab, et kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel, juhindudes KrMS §-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust. Kuna praegusel juhul on rahuldamata jäänud määruskaebus esitatud kahtlustatava huvides, peab Riigikohus kindlaks määrama I. I-l ja kannatanutel tekkinud menetluskulu suuruse. 5
(6)1-18-93431-18-9343 21. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toiminguteks kulunud aeg põhjendatud ja määruskaebuses esitatud argumendid on kahtlustatava huvide kaitsmisel asjakohased. Põhjendatuks tuleb lugeda ka kannatanute esindajatel kirjalike seisukohtade koostamiseks ja kohtupraktika analüüsiks kulunud aega. Samuti on kaitsja tunnitasu 150 eurot (sh käibemaks) ja esindajate tunnitasu 168 eurot (sh käibemaks) mõistliku suurusega. Ehkki kannatanutel oli kaks esindajat, ei ületa neile makstud tasu ühele esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Eelnevat arvesse võttes loeb kolleegium kaitsja taotluses märgitud tasu 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot) ja kannatanute esindajate taotluses märgitud tasu 336 eurot (sh käibemaks 56 eurot) mõistlikuks ning arvab need menetluskulude hulka. Kõnealuste menetluskulude hüvitamiseks kohustatud isik otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.