← Eesti

2-16-11885/76

Obsah (13)§ 436§ 231§ 50§ 55§ 122§ 132§ 173§ 163§ 174§ 190§ 179§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20.12.2018.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-118855

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

  1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 1¹ muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja 5 kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
  2. Vaidlust ei ole selles, et  Pooled sõlmisid 09.04.2013.a laenulepingu nr 30409-1, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 3 000 eurot (II kd tl 181-186). Laenusumma tagastamise tähtpäev oli 15.10.2014.a, intressimääraks oli 1,71% kuus e 19,958% aastas + 12 kuu Euribor. Lepingu kohaselt leppisid pooled kokku ka lepingu tagatises ning sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingu laenusaaja kinnisvarale (I kd tl 18-22). Pooled sõlmisid 07.05.2013.a eelnimetatud laenulepingule lisa 2, mille alusel laenusummat suurendati kuni 3 800 euroni (II kd tl 186, pöördel).  Hageja ja kostja sõlmisid 18.10.2013.a laenulepingu nr 31018-1, mille kohaselt hageja sai laenu 6 770,60 eurot intressiga 1,70% kuus ehk 12 kuu Euribor + 19,863% aastas kohustusega laen tagastada 15.10.2020.a (I kd tl 24-32). Laenulepingu tagatiseks sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingu (I kd tl 35-39). Laenulepingu nr 31018-1 sõlmimisega kaotas kehtivuse laenuleping nr 30409-1 ja laenusummast arvestati 3 270,60 eurot laenulepingu nr 30409-1 lõpetamiseks. Pooled sõlmisid 21.01.2014.a laenulepingu 31018-1 lisa nr 2, mille alusel suurendas kostja laenusaaja taotluse alusel laenusummat 3 000 euro võrra, pikendas laenu tagasimaksmise tähtaega kuni 15.01.2029.a ja alandas laenu intressimäära 1,50%-ni kuus (I kd tl 41).  Pooled sõlmisid 29.04.2014.a laenulepingu nr 40429-
  3. Laenulepingu summaks oli 12 400 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtajaks 15.04.2029.a, intress 1,50% kuus ehk 12 kuu Euribor + 17,391% aastas (I kd 42-49). Laenulepingu nr 40429-1 sõlmimisega kaotas kehtivuse laenuleping nr 31018-
  4. Samuti sõlmisid pooled 29.04.2014.a hüpoteegi seadmise lepingu (I kd tl 50-54), mille p. 2.3.1 kohaselt 9956,12 eurot läheb laenusummast laenulepingu nr 31018-1 lõpetamiseks (I kd tl 52).  Pooled sõlmisid 24.09.2014.a laenulepingu nr 40924-
  5. Laenulepingu summaks oli 17 000 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtajaks 15.10.2029.a, intress 1,50% kuus ehk 12 kuu Euribor + 17,674% aastas (I kd 56-63). Laenulepingu nr 40924-1 sõlmimisega kaotas kehtivuse laenuleping nr 40429-
  6. Samuti sõlmisid pooled 24.09.2014.a hüpoteegi seadmise lepingu (I kd tl 64-72), mille p 3.1 kohaselt 15 766,44 eurot läheb laenusummast laenulepingu nr 40429-1 lõpetamiseks (I kd tl 68). Pooled sõlmisid 01.10.2014.a laenulepingu nr 40924-1 lisa 2, mille alusel suurendas kostja laenusaaja taotluse alusel laenusummat 2 000 euro võrra (I kd tl 74).  Pooled sõlmisid 23.04.2015.a laenulepingu nr 50423-
  7. Laenulepingu summaks oli 24 700 eurot, laenusumma tagastamise lõpptähtajaks 15.04.2030.a, intress 1,32% kuus ehk 12 kuu Euribor + 15,721% aastas (I kd 83-90). Laenulepingu nr 50423-1 sõlmimisega kaotas kehtivuse laenuleping nr 40924-
  8. Samuti sõlmisid pooled 23.04.2015.a hüpoteegi seadmise lepingu (I kd tl 91-98), mille p. 3.4.1 kohaselt 23 650 eurot läheb laenusummast laenulepingu nr 40924-1 võlgnevuse tasumiseks, lepingutasu, laenuleping 50423-1 (I kd tl 93). 2  Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ütles 10.02.2016.a avaldusega hagejale laenulepingu nr 50423-1 ennetähtaegselt üles, seega on kõik lepingust tulenevad rahalised kohustused muutunud sissenõutavaks (I kd tl 102-103).  Kostja 19.04.2016.a avalduse alusel algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetluse nr 026/2016/1238 laenulepingust nr 50423-1 tuleneva võlgnevuse täitmiseks summas 42 942,71 eurot, millele lisandub viivis 123,33 eurot päevas (tl 98-100, 97). Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

 Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et kohtutäitur lõpetas 17.11.2016.a otsusega hageja suhtes 24.05.2016.a alanud täitemenetluse täiteasjas 026/2016/1238 (II kd tl 63). 6

  1. Kostja on menetluse käigus palunud jätta hagi läbi vaatamata, kuivõrd leiab, et hagiga ei ole võimalik saavutada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eesmärki sest kohtutäitur on täitemenetluse täiteasjas 026/2016/1238 lõpetanud 17.11.2016.a. Kohus selgitab, et täitemenetluse lõpetamine ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine on TMS § 48 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks. Asjaolu, et täitemenetlus viidi käesoleval juhul lõpuni enne tsiviilasjas lahendi tegemist, ei võta hagejalt õigust taotleda sama hagi jätkuvat läbivaatamist ja lahendamist. Hagiavalduse läbivaatamine ja menetluse jätkamine ning asjas tehtav kohtulahend tagab õigusselguse osas, kas kostjal oli õiguslik alus nõuda täitemenetluse korras hagejalt täitmisavalduses nõutud summasid. Hagi on kohtule esitatud enne täitemenetluse lõpetamist täiteasjas 026/2016/
  2. Taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.
  3. Hageja palub esmase nõudena tunnistada sundtäitmine täiteasjas 026/2016/1238 lubamatuks põhjusel, et sõlmitud laenulepingud on tühised. Hageja hinnangul on laenulepingud tühised eelkõige seetõttu, et laenulepingud on heade kommetega vastuolus. Laenuandja pidi aru saama, et laenulepingud on sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sest hagejal ei olnud sellises ulatuses kostja ees kohustust, mille katteks ta arvestas laenulepingujärgselt kasutusse võetavast rahasummast maha eelmise lepingu järgsed kohustused. Lubamatu oli refinantseerimisel arvestada juba sissenõutavaks muutunud intressi ja viiviseid. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu. Kostja leiab, et hagejal oli õigus võtta varasema võlgnevuse kustutamiseks uus laen ja uue laenulepingu järgne laenusumma on käsitletav põhivõlana.
  4. Kohus osundab, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lõikele 1, mille kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on sõlminud hagejaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, hageja sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
  5. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86 lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel.
  6. Kohtupraktika kohaselt tuleb TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaldamisel kohtul tuvastada, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundkorras. Kolmanda asjaoluna tuleb kohtul hinnata, et hageja teadis kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust selliselt asjaolust (RKTKo 3-2-1-49-11 p-d 8 – 10). 7
  7. Lepingutest nähtub, et kõikide viie poolte vahel sõlmitud laenulepingu ja nende lisade puhul on krediidikulukuse määr vahemikus 20,5-16,07%. Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli ajavahemikul aprill 2013.a kuni mai 2015.a eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr vahemikus 37,17% - 22,78% (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981). Seega ei ületa käesoleval juhul hagejaga sõlmitud laenulepingute krediidi kulukuse määr TsÜS § 86 lg 3 sätestatud määra, mille järgi saab hinnata, kas vastastikused kohustused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Käesoleval juhul see nii ei ole, kuivõrd hagejaga sõlmitud laenulepingute krediidi kulukuse määr on isegi väiksem, kui Eesti Panga veebilehel avaldatud ühekordne tarbimislaenu kulukuse määr viidatud perioodil. Hageja ei ole esile toonud, et laenulepingutes märgitud krediidi kulukuse määr on valesti või ebaõigesti kajastatud.
  8. Hageja ei ole ka esiletoonud, milles seisnes tema sundolukord. Kohtupraktikas on peetud sundolukorraks TsÜS § 86 lg 2 mõistes varasemate laenulepingute refinantseerimist vältimaks kostjale kuuluva elukoha võõrandamist täitemenetluses. Asja materjalidest nähtub, et hageja elukohaks on korter XXX, laenude tagatiseks oli korter asukohaga XXX. Seega ei olnud laenu tagatiseks olev korter hageja ainuke kinnisvara ega ka hageja ainuke elukoht. Hagejal oli võimalus endal võõrandada talle kuuluvat kinnisvara ja kustutada selle arvel oma võlad, samuti taotleda kohtult võlgade ümberkujundamist. Samuti ei ole hageja võlgnevused kumuleerunud vaid eelmiste laenulepingute tasumata kohustuste arvel, vaid hageja on ka korduvalt laenu juurde taotlenud. Hageja ise on esile toonud, et reaalset raha on ta saanud kokku 16 155,61 eurot. Ka hageja makseraskused kohustuste täitmisel ei ole automaatselt sundolukord.
  9. Hageja väitel ei saanud ta lepinguid sõlmides tegelikkuses aru, et uue lepingu sõlmimisel saab ta reaalset raha vaid marginaalselt. Kohtule ei ole hageja väited eluliselt usutavad. Refinantseerimine on laenusuhetes suhteliselt tavapärane tegevus, mille eesmärgiks on varem saadud laenu ennetähtaegne kustutamine uue laenu arvelt. Refinantseerimise korral ei jää kehtima esialgsete lepingute tingimused vaid kehtima hakkavad uued laenulepingus kokkulepitud tingimused. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka laenusuhetes kogenematu ega ka nii noor, et ei mõistaks hinnata laenusuhtega kaasnevat vastutust. Hageja ei ole väitnud, et see oli tema esimene laenusuhe üldse. Laenutaotlusest nähtub, et juba 09.04.2013.a taotles hageja laenu refinantseerimiseks. Seega pidi hagejale refinantseerimine kui termin tuttav olema. Samuti pidi hageja 18.10.2013.a laenulepingut sõlmides olema arusaadav või vähemalt tekitama küsimusi, miks laekus tema kontole 3 270,60 euro võrra vähem rahalisi vahendeid, kui laenulepingus oli laenusummaks märgitud 6 770,60 eurot. Et hageja oleks pretensiooni või selgitustaotlusega kostja poole pöördunud, esile toodud ei ole.
  10. Hageja tugineb lepingute tühisuses sellele, et laenulepingute refinantseerimisel on kostja uue laenu põhisumma hulka arvestanud ka varasema laenulepingu kõrvalnõuded – tasumata intressi ja viivise. Kohus juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-175-14, milles tsiviilkolleegium muutis oma varasemat seisukohta ja märkis, et „Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu
  11. jaanuari
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.“
  13. Kohtule esitatud 18.10.2013.a võlateatise kohaselt võlgnes hageja põhinõudena 3 270,60 eurot ja kõrvalnõuetena 71,83 eurot, seega uue laenulepingu sõlmimisel läks laenusummast (6 770,60 eurot) 3 270,60 eurot eelmise laenulepingu põhivõlgnevuse katteks. Kõrvalnõuded 71,83 arvestati maha hageja kätte saadud summast. Hageja on laenulepingu nr 30409-1 alusel saanud 8 kostjalt raha 3 800 eurot, millele lisandub intress kuni 15.10.2013.a seisuga summas 361,90 eurot (II kd tl 187). Hageja oli tasunud laenulepingu nr 30409-1 katteks 15.10.2013 seisuga 840 eurot (II kd tl 201). Seega võlgnes hageja kostjale 15.10.2013.a seisuga 3 321,90 eurot ning kostjal oli õigus arvestada uue laenulepingu summast 3 270,60 eurot põhivõlgnevuse katteks. Viivise arvestamist põhinõude hulka asjast ei nähtu. Laenuleping nr 31018-1 kehtis alates 18.10.2013.a kuni 29.04.2014.a. Hageja laenulepingu summa oli selle lepingu ja 21.01.2014.a lisa 2 alusel 9 770,60 (6 770,60 +3000) eurot. Hageja pidi tasuma intressi lepingu nr 31018-1 alusel 15.01.2014.a seisuga 332,47 eurot, 21.01.2014.a lisa 2 alusel suurenes laenusumma 3 000 euro võrra, muutus ka intressimäär. Laenulepingu nr 40429-1 sõlmimisel laekus notarideposiiti kantud summast kostja 9 956,12 eurot hüpoteegipidajale e kostjale. Ka siit ei nähtu, et kostja oleks arvanud põhinõude hulka viivist. Pelgalt asjaolu, et hagejale ei ole arusaadav, kuidas on võlgnevus kujunenud, ei muuda sõlmitud lepinguid veel heade kommete vastaseks ega seega tühisteks.
  14. Kohus möönab, et kostja võis rikkuda laenulepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtule esitatud hageja laenutaotlustes sisalduvate andmete kohaselt oleks hageja iseenesest olnud võimeline teenindama võetud kohustusi. Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Asjaolu, et hageja on suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul korduvalt taotlenud laenude refinantseerimist ega ole kohaselt täitnud endale võetud laenukohustusi, oleks pidanud äratama kostja tähelepanu ja andma põhjust põhjalikumaks hageja taustakontrolliks. „Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24; nr 3-2-1-30-16, p 10). Laenutaotlustest nähtub, et koos taotlustega ei ole hageja esitanud oma pangakonto väljavõtteid. Kostja ei ole esile toonud, et ta on nõudnud välja hageja konto väljavõtteid või kontrollinud hageja maksevõimekust mõnel muul moel. Kuigi kostja on esitanud hagejale lepingueelsete läbirääkimiste käigus tarbijakrediidi standardinfo teabelehed, ei ole kostja esile toonud, et kostja oleks täiendavalt kontrollinud hageja maksevõimekust. Samas nähtub kohtutäituri jaotusskavast, et hageja suhtes oli mitmeid erinevaid täitemenetlusi (kokku 9, III kd tl 25). Hageja ei ole laenutaotlustes viidatud täitemenetluste aluseks olevaid kohustusi laenutaotlustes esile toonud. Seega on hageja esitanud laenuandjale valeandmeid, varjates temal olevaid kohustusi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui tegelikud andmed laenuvõtmisel jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust laenuvõtja ise, sest ta ei avaldanud laenuandjale tegelikke andmeid (2-12-43792/31 p.26).
  15. Hageja on seisukohal, et laenulepingud on tühised põhjusel, et kostja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus hagejaga ei nõustu. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Seega ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine lepingu tühisuse vaid lepingu tühistamise aluseks. TsÜS eristab tühiseid ja tühistatavaid tehinguid. Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et hageja oleks esitanud kostjale lepingu tühistamise avalduse. Ka kahjunõuet hageja kostjale kohtule teadaolevalt esitanud ei ole. Kohus juhib ka tähelepanu, et valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. Kakohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui tegelikud andmed laenuvõtmisel jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust laenuvõtja ise, sest ta ei avaldanud laenuandjale tegelikke andmeid (2-12-43792/31 p.26). 9
  16. Alternatiivselt leiab hageja, et kui tühised ei ole laenulepingud tervikuna, on tühised lepingutes kokku lepitud viivise, leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue. Täitmisavaldusele lisatud 19.04.2016.a võlaarvestuse järgi koosnes hageja vastu esitatud nõue 42 942,71 eurot järgmistest summadest 24 666,22 eurot tagastamata laenusumma, 3 035,46 eurot tasumata intress laenu kasutamise eest perioodil 23.04.2015-10.02.2016.a, kahjuhüvitis laenuitresside tasumisega viivitamise eest 923,89 eurot, viivis seisuga 10.02.2016.a 2060,76 eurot, meeldetuletuskirjad 60 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 480 eurot, 739,99 eurot kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest, kahjuhüvitis kindlustuskohustuse mittetäitmise eest 2 466,62 eurot ja viivis perioodi 10.02.2016.a.- 19.04.2016.a. eest summas 8 509,77 eurot. Kostja avaldas 27.09.2016.a menetlusdokumendis, et loobub kahjuhüvitisest laenuitresside tasumisega viivitamise eest summas 923,89 eurot, võla sissenõudmisega seotud kuludest 480 eurot, ja 739,99 eurot kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest.
  17. Hageja asus 14.09.2018.a menetlusdokumendis seisukohale, et ta võlgnes laenulepingute alusel kostjale 27 863,30 eurot. Viivist või leppetrahve hageja selle summa sisse arvutanud ei ole. Kostja nõudis täitemenetluses hagejalt 24 666,22 eurot tagastamata laenusummana ning 3 035,46 eurot tasumata intressina laenu kasutamise eest perioodil 23.04.2015-10.02.2016.a so kokku 27 701,68 eurot. Kuivõrd hageja hinnangul võlgneb ta kostjale rohkem, kui kostja täitemenetluses nõudis, kohus põhinõudele ja intressiarvestusele sisulist hinnangut ei anna ning leiab, et sundtäitmine on nende nõuete osas lubatav. Kohus viitab veelkord Riigikohtu lahendile 3-2-1-175-14, mille järgi on lubataud intressilt arvestada intressi.
  18. Hageja on tuginenud sellele, et laenulepingus 50423-1 kokkulepitud leppetrahvinõuded on tühised tüüptingimused. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
  19. Laenulepingu nr 50423-1 punkt 7.7 sätestab, et kui laenusaaja on viivitanud laenuintressi tasumisega 14 kalendripäeva, siis laenuandjal on õigus nõuda laenuintressi tasumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid mitte rohkem kui 30% tähtaegselt tasumata laenuintresside summast. Kahju hüvitamine ei vabasta laenusaajat laenuintressi tasumise kohustusest (I kd tl 87-88). Laenulepingu p 9.2 järgi lepingu laenuandja poolt ülesütlemisel kohustub laenusaaja laenuandja nõudmisel maksma ühekordset trahvi kuni 30% hetkel tagastamata laenusummast.
  20. Kuigi lepingu p 7.7 räägib kahju hüvitamisest, siis lepingu sõnastus viitab üheselt sellele, et tegemist on sisuliselt lepptrahviga intressimaksetega viivitamise eest (30% tasumata laenuintresside summast). VÕS § 415 lg 1 järgi tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Kohus leiab, et kuivõrd viidatud sättes räägitakse üldiselt maksetega 10 viivitamisest siis tuleb seda sõnastust laiendavalt tõlgendada ja kohaldada VÕS § 415 lg 1 kolmandas lauses sätestatud leppetrahvi keeldu ka intressimaksetega viivitamise ja lepingu erakorralise ülesütlemise korral. Seda seisukohta toetab muuhulgas ka VÕS § 113 lg 6 ja 7 koosmõjus tõlgendamine. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 113 lg 7 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu ei välista ega piira võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. 2016.a, I kd, lk 563) kommenteerib viivise arvestamise piiranguid intressilt järgmiselt: „Kuna lõike 6 regulatsioon on aga piisavalt kategooriline, ei ole lg 7 järgi lubatud nt eelnevad fikseeritud summadega kokkulepitud kahjuhüvitise või leppetrahvi kokkulepped intresside tasumisega viivitamise juhuks.“
  21. Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud leppetrahvi kokkulepe on tühine. VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral ei hõlma kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi (RKTKo 3-2-1-120-08).
  22. Lisaks on kohus seisukohal, et intressimaksetega viivitamise lepptrahvi kui ka lepingu erakorralise ülesütlemise kokkuleppe on tüüptingimused, millega on kõrvale kaldutud seaduse olulisest põhimõttest, milleks on tarbija kaitsmine laenulepingu sõlmimisel. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et kohtule esitatud laenutingimuste p-s 7.7 ja 9.2 lepptrahvi tasumise lepingutingimus on nii otseses vastuolus seaduses sätestatuga ja seega tühisede VÕS § 415 lg 1 järgi kui ka tühised tüüptingimused VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Kohus leiab, et sundtäitmine täiteasjas 026/2016/1238 tuleb tunnistada lubamatuks kostja kõrvalnõude summas 1 663,88 eurot (923,89+739,99 eurot, ebamõistlikud leppetrahvid laenuintresside tasumisega viivitamise ja laenulepingu ülesütlemise eest) osas.
  23. Laenulepingu p 6.7 kohaselt kindlustuskohutuse mittetäitmisel on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale leppetrahvi 10% rikkumise hetkeks tagastamata laenusummalt. Trahvi tasumine ei vabasta laenusaajat oma kohustuse nõuetekohasest täitmisest. Trahvi tasumine ei vabasta laenusaajat kohustusest tasuda trahvi ületavat kahjusummat (I kd tl 86). Tagatisvaraks oli laenulepingu kohaselt kinnisasi asukohaga XXX.
  24. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks täitnud tagatisvara kindlustuskohustust. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahvi nõue kindlustuskohustuse täitmata jätmise eest iseenesest ebamõistlik ja kahjustav. On äärmiselt oluline, et laenu tagatiseks olev tagatisvara oleks kindlustuskaitse all. Tagatisvara kindlustamise nõue kaitseb muuhulgas ka laenusaajat ennast võimaluse eest, et laenu tagatiseks olev kinnisvara hävib või kahjustub olulisel määral ning laenusaajal puudub makseraskuste korral võimalus tagatisvara arvel oma kohutusi täita. Kindlustuskaitse annab ka laenuandjale vajaliku kindluse, et tema nõuded laenusaaja vastu saavad tasutud ka juhul, kui tagatisvara hävib või kahjustub. Leppetrahvil kindlustuskohustuse tagamiseks on eelkõige preventiivne funktsioon kui ka võimaliku kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsioon. Seega on leppetrahv kindlustuskohustuse täitmata jätmise eest põhjendatud. Sundtäitmine on lubatav kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi osas summas 2 466,62 eurot.
  25. Võla sissenõudmisega seotud kuludeks on lepingust nähtuvalt tasu hagejale saadetud kolme meeldetuletuskirja saatmise eest summas 60 eurot. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste 11 punktile 7.9 on laenuandja poolt laenusaajale saadetud ühe meeldetuletuskirja hind 20 eurot ja see saadetakse siis, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 2 üksteisele järgneva lepingujärgse tagasimaksega. Kohtu hinnangul tuleb lugeda kostja poolt kasutatud tüüptingimust, mille järgi krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist igakordselt vastavalt krediidiandja enda poolt kehtestatud hinnakirjale, sealjuures on meeldetuletuskirjade saatmise igakordne tasu 20 eurot, teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega. VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on selline tüüptingimus tühine.
  26. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,5% tasumata summalt päevas (p 7.5, I kd tl 86). Kostja pööras esialgse avaldusega sundtäitmisele viivise lepingus kokkulepitud määras, kuid vähendas menetluses sissenõutava viivise määra 0,044%-ni päevas.
  27. VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Riigikohus on märkinud, et „Tüüptingimuseks loetakse nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.“ (RKTKo 3-2-1-156-13, p 10). Kohus leiab, et laenulepingus nr 50423-1 kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas võlgnetavalt summalt päevas on käesoleval juhul tüüptingimus. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kostjal on ettevalmistatud põhjad laenulepingute sõlmimiseks ja ka hulk laenulepingule kohalduvaid tüüptingimusi ja kohtule ei ole veenvad kostja väited selle kohta, et hagejaga on viivisemäär kuidagi läbiräägitud. Sellele viitavad muuhulgas ka lepingu formaalsed tunnused - laenuleping on trükitud tekst, kus on viivisemäär juba ära trükitud. Viivisemäär on märgitud käesoleval juhul ka laenulepingu tüüptingimuste osas, mitte lepingu põhitingimuste juures, kus on kokku lepitud ka intressimääras ning laenu tähtajas. Pelgalt see, et hageja on allkirjastanud tarbijakrediidiinfolehe, ei veena kohut selles, et hagejaga on viivisemäär kuidagi läbi räägitud. Seega saab kohus teha järelduse, et see ei olnud läbiräägitav tingimus.
  28. Riigikohus on selgitanud, et alates 01.01.2006, kui muutus VÕS regulatsioon, saab laenulepingus kokku lepitud intressimäärale tugineda kui seadusjärgsele viivisemäärale, kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivise määrast (vt Riigikohtu
  29. oktoobri
  30. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 28). Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab Riigikohtu praktika kohaselt võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid. Seega on võlgnik kohustatud maksma viivist lepinguga ettenähtud intressimääras (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Praegusel juhul on pooled leppinud kokku 15,897% suuruses intressimääras aastas (laenulepingu p 1.10), mis teeb ümardatult 0,044% päevas.
  31. Kohus leiab, et viivis 0,044% päevas tuleb lugeda mõistlikuks määraks põhivõla sissenõutavaks muutumisest kuni täitmisavalduse esitamiseni 19.04.2016.a. Viivisekalkulaatori abil arvestatud 12 viivise suuruseks ajavahemiku 10.02.2016-19.04.2016.a eest põhinõudelt 24 666,22 eurot on kokku 759,72 eurot.
  32. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2016/1238 tuleb rahuldada osaliselt.
  33. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
  34. Hageja taotles 20.11.2018.a kohtuistungi protokolli parandamist. Hageja esindaja juhtis tähelepanu protokollis valele istungi kuupäevale ja palus parandada oma sõnavõttu. Kostja hinnangul tuleb protokolli parandada osaliselt, kuivõrd istungi kuupäev on protokollis vale, ülejäänud osas ei ole kostja esindaja hinnangul protokolli parandamine põhjendatud.
  35. Kohus leiab, et protokolli tuleb parandada osaliselt. Kohus nõustub, et protokollis märgitud istungi toimumise kuupäev on vale 06.11.
  36. Istung toimus 07.11.218.a. Ülejäänud osas tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kohus selgitab, et alates 01.01.2006 jõustunud

-ga on protokolli tõenduslik jõud kohtumenetluses muutunud.

§ 50sätestab protokolli kohustusliku sisu.

Vastavalt

§ 55saab protokolliga tõendada menetlustoimingu vorminõuete järgimist.

Protokollis kajastatakse menetlustoimingu käiku, taotluste lahendamist, tõendiallikana kuuluvad fikseerimisele vande all antud ütlused. Oma menetluslikud seisukohad märgivad menetlusosalised mitte kohtuistungi protokollis, vaid menetlusdokumentides. See on aga antud menetluses piisavalt fikseeritud. Hageja taotlus jääb asja materjalide juurde. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 41. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 132

lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja vaidlustas sundtäitmist summas 42 942,71 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 6 000 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 42.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 163

lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et vaidluse asjaolusid ja hagi osalist rahuldamist arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. 43.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

  1. Harju Maakohtu 02.09.2016.a määrusega rahuldati hageja menetlusabi taotlus ning vabastati ta riigilõivu tasumisest summas 475 eurot.
  2. Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud osaliselt ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning menetlusseadustikus puudub säte, mis käsitleks sellises olukorras menetlusabikulude riigi 13 kasuks väljamõistmist, leiab kohus, et analoogia korras tuleb kohaldada

§ 190

lg-t 2, mis sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuivõrd tavapäraselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehakse ning käesoleval juhul tuleb mõlemal poolel kanda oma kulud, siis menetluskulude jaotuse kontekstis võib järeldada, et kohus on teinud lahendi justkui mõlema poole kahjuks.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. 46. Kohus leiab, et hageja menetlusabikulu 475 eurot tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista. 47.

§ 179

lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus hoiatab hagejat, et käesolev lahend võidakse tulenevalt

§ 179

lg-st 6 sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. 48.

§ 179

lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Seega märgib kohus otsuses, et 15 päeva möödumisel otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb hagejal tasuda riigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 49.

§ 179

lg 21 sätestab, et kohtulahendile, millega mõistetakse Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud või menetlusabikulud, võib kohus lisada eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed. Kohus on käesolevale lahendile lisanud nõude tasumisest hõlbustava makseinfodokumendi. 50.

§ 179

lg 4 sätestab, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. Kohus edastab lahendi Rahandusministeeriumile. 51.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.