Obsah (6)

§ 10§ 7§ 121§ 104§ 110§ 249

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-445 Määruse kuupäev 13. märts 2019 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Zinaida Jungholzi kaebus Maa-ameti 8. veebruari 2019. a korralduse

§ 10lg 1, 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maa-ameti
2. veebruari
3. a korraldusega nr 1-17/19/211 otsustati jätta riigi maareservina riigi omandisse Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Avinurme alevikus asuvad Jõeääre ja Jõesaare maaüksused ning
4. veebruari
5. a korraldusega nr 1-17/19/400 otsustati jätta riigi maareservina riigi omandisse Jõgeva maakonnas Mustvee vallas Avinurme alevikus asuvad maaüksused Rakvere tn 67, Rakvere tn 71 ja Lepametsa. 3-19-445
6. Zinaida Jungholz (kaebaja) esitas
7. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Maa-ameti
8. veebruari
9. a korralduse nr 1-17/19/211 ja
10. veebruari
11. a korralduse nr 117/19/400 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning Mustvee valla kohustamiseks viivitamatult algatama kaebajale 40 ha maa ostueesõigusega erastamise menetlus kaebaja 1994, 1997 ja 1999 avalduste alusel. Kaebaja märgib, et ta ei nõustu vaidlustatud korraldustes nimetatud maaüksuste riigi omandisse jätmisega, kuna tegemist on tema 1994.,
12. ja
13. aastal esitatud ostueesõigusega erastamise avalduste alusel taotletava talumaaga, mis hõlmab tema 40 ha ulatuses maid. Kaebaja sõnul jääb ta kõikide oma maa ostueesõigusega erastamise avalduste juurde ega tagane nendest. Kaebaja palub ka kohtul seada keelumärge, peatada ja keelata kõik toimingud kogu tema 40 ha ostueesõigusega erastataval talumaal. Samuti taotleb kaebaja riigi kulul kaitsjat ja palub vabastada ta riigilõivu tasumisest.
14. Tartu Halduskohus palus
15. märtsi
16. a kohtunõudega Maa-ametil väljastada vaidlustatud korraldused nr 1-17/19/211 ja 1-17/19/
17. Maa-amet edastas nõutud dokumendid kohtule
18. märtsil
19. KOHTU SEISUKOHT I
20. Kaebaja taotleb Maa-ameti
21. veebruari
22. a korralduse nr 1-17/19/211 ja
23. veebruari
24. a korralduse nr 1-17/19/400 õigusvastasuse kindlakstegemist ja tühistamist.
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) 7 lg 1 sätestab, et kaebus esitatakse vastustaja asukoha või teenistuskoha järgi. Kui vaidluse esemeks on vastustaja piirkondliku struktuuriüksuse või ametiisiku tegevus, sellega tekitatud kahju või selle tagajärjed, esitatakse kaebus piirkondliku struktuuriüksuse asukoha või ametiisiku teenistuskoha järgi.

§ 10

lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui kohus teeb pärast kaebuse esitamist kindlaks, et haldusasi ei allu sellele kohtule, teha määrus asja üleandmiseks kohtualluvuse järgi. Vastavalt

§ 10lgle 2 annab kohus asja üle pärast käesoleva määruse jõustumist.

Maa-amet asub aadressil Mustamäe tee 51, Tallinn, Harju maakond. Vaidlustatud korraldused nr 1-17/19/211 ja 1-17/19/400 on andnud Maa-ameti peadirektor. Seega ei ole vaidluse esemeks Maa-ameti piirkondliku struktuuriüksuse tegevus ega haldusakt. Justiitsministri 27. oktoobri 2005 määruse nr 45 „Maa- ja halduskohtute tööpiirkonnad“ (määrus nr 45) § 2 p-i 1 kohaselt kuulub Harju maakond Tallinna Halduskohtu tööpiirkonda. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vaidluse lahendamine Maa-ameti korralduste nr 1-17/19/211 ja 1-17/19/400 õigusvastasuse kindlakstegemise ja tühistamise nõude osas allub kooskõlas

§ 7lg-ga 1 ning määruse nr 45 § 2 p-ga 1 Tallinna Halduskohtule.

Seega tuleb kaebus eelnimetatud nõude osas anda üle Tallinna Halduskohtule. II

1. Kaebaja taotleb kaebuses ka Mustvee valla kohustamist viivitamatult algatada talle 40 ha maa ostueesõigusega erastamise menetlus tema 1994.,
2. ja
3. aastal esitatud avalduste alusel.

§ 121

lg 1 p 3 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Kohus leiab, et kaebaja kohustamisnõue on korduv nõue

§ 121lg 1 p 3 tähenduses.

Kohtu hinnangul rakendub

§ 121

lg 1 p 3 ka siis, kui halduskohus on sama nõude samal alusel teise haldusasja ettevalmistavas menetluses tagastanud, kuid lahend ei ole jõustunud.

§ 121

lg 1 p 3 üheks eesmärgiks on tagada, et kohus ei menetleks sama nõuet mitmes 2 3-19-445 eraldi menetluses. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on sama nõude samal alusel esitanud haldusasjades nr 3-18-2052, 3-18-2188, 3-18-2246 ja 3-19-325. Kaebaja määruskaebused on asjades 3-18-2052 ja 3-18-2188 hetkel menetlusse võtmise otsustamise staadiumis Riigikohtus ning asjas nr 3-18-2246 on ringkonnakohtu määrus kaebaja määruskaebuse peale veel jõustumata. Halduskohtu lõpplahend asjas nr 3-19-325 ei ole samuti veel jõustunud. Kui mõnes eelnimetatud asjades leiab kõrgemal seisev kohus, et kaebus on tagastatud ebaõigesti jätkub analoogse kohustamisnõude menetlemine. Kaebaja ei ole välja toonud ka ühtegi uut asjaolu, mis õigustaks sama nõude samal alusel esitamist selles asjas. Seega on kohtu hinnangul kaebaja esitatud uuesti kohustamisnõude, mis on juba esitatud kohtu menetluses olevates kaebustes ning kaebus tuleb selle nõude osas

§ 121lg 1 p 3 alusel tagastada.

III 7.

§ 10

lg 2 ls 2 kohaselt võib üleandev kohus teha edasilükkamatud menetlustoimingud, eelkõige esialgse õiguskaitse määruse. Kohus mõistab, et kaebaja on kaebuses soovinud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist, paludes seada keelumärge ning peatada ja keelata kõik toimingud kogu tema 40 ha ostueesõigusega erastataval talumaal. 7.1. Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot (

§ 104lg 1, riigilõivuseadus § 60 lg 6).

Kaebaja on esitanud kohtule riigilõivust vabastamise taotluse. Tulenevalt

§ 110

lg 1 p-st 1 ja § 111 lg-st 1 võib kohus vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kui ta leiab, et menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Kohus rahuldab kaebaja menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluse esitamist puudutavas osas ning vabastab ta selles osas riigilõivu tasumisest. Kohus võtab seejuures arvesse varasemalt kaebaja osas tuvastatud ebapiisavat maksevõimet (15. novembri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-2052, p 7) ning esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kiireloomulisust, mida häiriks vaidlus riigilõivu tasumise kohustuse üle. 7.2.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg 3).

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjulike tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba käimasoleva menetluse ajal (Riigikohtu

1. septembri 2014 määrus haldusasjas nr 3-3-1-59-14, p-d 11-12 ja seal viidatud kohtupraktika). Haldusasjas nr 3-06-976 tehtud kohtulahendist nähtub, et kõnealused kaebaja avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks on lahendatud ning maa erastamise menetlus on lõppenud Avinurme Vallavalitsuse
2. mai
3. a korraldusega nr
4. Korralduse nr 94 tühistamiseks esitatud kaebus jäeti haldusasjas nr 3-06-976 rahuldamata ning asjas tehtud kohtuotsus on jõustunud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja ka hilisemalt esitanud korduvaid kaebusi seoses vaidlusaluse maa erastamisega – haldusasjad nr 3-18-624, 3-17-2468, 3-182052, 3-18-2188, 3-18-2246 ja 3-19-
5. Nimetatud haldusasjade materjalidest ei nähtu, et erastamismenetlus oleks kaebaja osas pärast haldusasjas nr 3-06-976 tehtud kohtulahendi jõustumist uuendatud. Ka kaebaja ei ole kohtule esitanud selliseid uusi tõendeid, mis kinnitaks erastamismenetluse uuendamiseks. Kohus leiab, et kuna vaidlusalune maa ostueesõigusega erastamise menetlus on lõppenud, siis ei saa kaebajal olla subjektiivset õigust selle maa osas 3 3-19-445 tehtavate toimingute ja haldusaktide vaidlustamiseks. Kuna kaebajal ei ole subjektiivset õigust, mille kaitseks vaidlusaluse maaga seonduvaid toiminguid keelata, puudub ka esialgse õiguskaitse vajadus ning taotlus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4