1-18-8792 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. märts 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja arutati 25.02.2019 ja 26.02.2019, avalikel kohtuistungitel Narv

§ 181

lg 1 alusel riigi kanda menetluskulud kokku 898 (kaheksasaja üheksakümne kaheksa) euro ja 40 sendi ulatuses, milleks on

§ 175

lg 1 p-de 3 ja 4 alusel toksikoloogiaekspertiisi kulu summas 50 eurot, määratud kaitsja Igor Belugini poolt osutatud õigusabi kulu eeluurimisel summas 251,28 eurot ning kohtumenetluses summas 597,12 eurot. Asitõend Viru Vangla meditsiiniosakonna seifis olev tööraamat „Psühhotroopsed ravimid“ jääb

§ 126lg 3 p 2 alusel Viru Vanglasse.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib

§ 318

ja 319 alusel 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule. Motiveeritud otsus on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis hiljemalt 26.04.2019. 1 1-18-8792 Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt

§ 189

lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, so määruskaebemenetluse korras vastavalt

§ 387

lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtulahendist teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATU

1. Dmitri Rimm’i süüdistatakse selles, et ta pani toime KarS § 331 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise ja psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise.
2. Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajja saabus kriminaalasi nr 1-18-8792 üldmenetluse korras. 08.11.2018 tegi kohtunik Deniss Minzatov määruse taandumiseks. Viru Maakohtu 13.11.2018 määrusega taandati kohtunik Deniss Minzatov menetlusest ning Kohtute Infosüsteem (KIS) jagas kriminaalasja kohtunik Heili Sepp menetlusse. Eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal puudusid vastuväited ka Dmitri Rimmi kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu 04.12.2018 määrusega andis kohus D. Rimmi kohtu alla.
3. Kohtuistungil seletas süüdistatav D. Rimm, et süüdistus on talle arusaadav, kuid kuriteo toimepanemises ennast süüdi ei tunnistanud.
4. Prokurör leidis (I kd 57-58), et kohtulikul uurimisel on D. Rimmile esitatud süüdistus KarS § 331 järgi tõendamist leidnud ning palus ta süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 05.04.2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Prokurör palus mõista liitkaristuseks 5 aastat 3 kuud ja 25 päeva.
5. Kaitsja leidis (I kd, tl 61), et D. Rimmi süü ei ole tõendatud. Kaitsja leidis, et asjas ei ole antud vastust küsimusele, kes, millal ja mis viisil andis menetlejale üle selle aine, mis ekspertiisimääruses on kirjeldatud kui „09.11.2017 Dmitri Rimm’ilt Viru Vangla meditsiiniosakonnas võetud uriiniproov“, kas menetlejale üle antud aine oli pakitud, pitseeritud ja nii edasi. Uriiniproovi vastuvõtmine ei ole protokollitud ja proovivõtmise käik ei ole selge ega kontrollitav. Uurija ei teostanud isegi plastiktopsi vaatlusprotokolli ega kuulanud ära isikuid, kelle juuresolekul oli proov võetud. Tunnistaja M T kinnitas, et pakitud proovil peab olema kui meditsiinitöötaja kui ka Dmitri Rimm’i allkiri. Ekspertiisiaktist saab järeldada ainult ühe allkirja olemasolu ja see allkiri kuulub tuvastamata isikule. Ekspertiisiaktist ei ole selge, kes, kus ja millal võttis uriiniproovi süüdistatavalt, kes proovi võtmise hetkel ei olnudki veel kahtlustatavaks. Kuna kohtul puudub võimalus vahetult kontrollida proovivõtmise käiku ja tulemust, taotleb kaitsja Dmitri Rimm õigeks mõista tema süü mittetõendamise tõttu. Samuti ei ole tuvastatud, millal võis süüdistatav Tramadoli tarvitada, kas vanglas viibides või enne vanglasse saabumist. Süüdistuse kohaselt Dmitri Rimm sai tarvitada süüks pandud ainet kandes Viru Vanglas karistust tuvastamata ajal, s.o. alates 2016 juunist kuni üheksanda novembrini
6. Seega, ajavahemikul 2016 juunist kuni üheteistkümnenda juulini 2017 ei ole kontrollitud käesolevas asjas Viru Vangla meditsiiniosakonnas asuva tööraamatut „Psühhotroopsed ravimid“ sissekannete järgi ning ei saa välistada, et ajavahemikul 2016 juunist kuni üheteistkümnenda juulini 2017 tarvitas Dmitri Rimm Tramadoli arsti ettekirjutusel. Dmitri Rimm kinnitas, et tarvitas Viru Vanglas arsti ettekirjutamisel erinevaid ravimeid. Dmitri Rimm sai tarvitada Tramadoli arsti ettekirjutuse järgi enne üheteistkümnendat juulit 2017 (11.07.2017), või enne seda kui ta saabus Viru Vanglasse karistuse kandmiseks. Asjas jäi tuvastamata, kui kaua Tramadoli jälgi saab tuvastada uriiniproovis peale Tramadoli inimese poolt tarvitamist. Vastavalt

§-le 7 lg 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kaitsja taotles Dmitri Rimm õigeks mõista süü mittetõendamise tõttu.

1. Kohus käsitleb otsust tehes järgmisi esitatud tõendeid, millest dokumentaalsed tõendid avaldas kohus kohtuistungil (I kd, tl 46-47): - e-kirjavahetus K I (II kd, tl 1); 2 1-18-8792 - Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) toksikoloogia ekspertiisiakt 30.11.2017 nr 191I koos selle maksumuse õiendiga (II kd, tl 2-3); - asitõendi vaatlusprotokoll koos lisatud koopiatega Viru Vangla meditsiiniosakonna tööraamatust „Psühhotroopsed ravimid“ Tramadoli jagamise kohta tehtud kannetest (II kd, tl 4-40) (edaspidi: tööraamat); - Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 05.04.2016 kohtuotsus (II kd, tl 41-42); - Dmitri Rimmi karistusregistri väljavõte (II kd, tl 43-45). Samuti kuulas kohus kohtuistungil üle süüdistatava Dmitri Rimmi (I kd, tl 47-50) ning tunnistajad M T (I kd, tl 54-56), T P (I kd, tl 40-43), G B (I kd, tl 43-44) ja M P (I kd, tl 44-45). MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
2. Vastavalt

§-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

§ 3051lg 3 kohaselt ei välista tõendi esialgne vastuvõtmine selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. 8. Kar

S § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 331 näeb ette kriminaalvastutuse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest. Tegu on ammendava loeteluga alternatiivaktilise ja formaalse kuriteokoosseisuga, mille puhul on nõutav eriline isikutunnus. Dmitri Rimm’ile on ette heidetud teoalternatiivi, mis seisneb kinnipeetava poolt narkootilise ja psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamises.

1. Kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava ja tunnistajad, uurinud kriminaalasjas kogutud muid tõendeid ning hinnanud neid kogumis ja poolte seisukohtade valguses, jõudis kohus järeldusele, et D. Rimm tuleb talle etteheidetud süüdistuses õigeks mõista. Süüdimõistmise välistavad kohtu hinnangul viis asjaolu, mida kohus järgnevalt ükshaaval analüüsib. Kohtu hinnangul välistavad need süüdimõistmise nii kumulatiivselt kui ka igaüks neist eraldivõetuna. I. Süüdistuse puudulikkus (sh kuriteo toimepanemise aja määramatus)
2. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (Vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14). Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt ka RKKKo 3-1-1-130-05, p 9; 3-1-1-28-14, p 24.2, 3-1-1-6-16, p 14). Vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad ära kohtuliku arutamise piirid ja on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt RKKKo 3-1-1-84-12, p 10, RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena käsitletav kaitseõiguse eiramine (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03, p 11).
3. Süüdistuse kohaselt pani Dmitri Rimm KarS § 331 järgi kvalifitseeritava teo toime sellega, et tarvitas Viru Vanglas karistust kandes tuvastamata ajal, kuid enne 09.11.2017, ilma arsti ettekirjutuseta tugevatoimelist valuvaigistit Tramadol`i, mis vastavalt toksikoloogiaekspertiisi aktile nr 191I kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad) III nimekirja.
4. Süüdistuses ei ole määratletud kuriteo toimepanemise aega, vaid on öeldud, et tarvitamine pandi toime tuvastamata ajal.

§ 62

loetleb tuvastamisele kuuluvad tõendamiseseme asjaolud ning kuriteo toimepanemise aeg on neist esimene ja seega elementaarne faktiline asjaolu, mis tuleks süüdistuse esitamise puhuks tuvastada. Ka Riigikohus viitab näiteks lahendis 3-1-1-146-05 (p 11) just

§-le 62, toonitades, et süüdistuses tuleb ära näidata, millal realiseeriti teo objektiivse koosseisu asjaolud. See ei tähenda, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda 3 1-18-8792 tuvastatuks vaid siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, aga see tuleb määratleda võimalikult täpselt (vt sama lahend). Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine või põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele.

13. Käesolevas asjas ei ole sisuliselt toimepanemise aega määratletud, sest „tuvastamata ajal, kuid enne 09.11.2017“ hõlmab endas mistahes ajahetke enne nimetatud kuupäeva ehk kuriteo tuvastamisele suunatud menetlustoimingute alustamist. Seega pole küsimus minutites, tundides või kuudes, vaid lausa aastate (aastakümnete) määratlematuses. Selline määramatus ei võimalda esitada enam kui üldsõnalist alibit ega teha süüdistuse pinnalt järeldust, kas etteheidetav tegevus on süüteona aegunud või aegumata. KarS § 81 näeb ette, et kedagi ei tohi teise astme kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat; samas sisalduvad ka aegumise peatumise ja katkemise alused. Aegumine ei uuene, kui kuriteo lõpuleviimisest on möödunud viisteist aastat. See, et kuritegu ei ole aegunud, on kriminaalvastutuse eeldus.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlust kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. 14. Eelnevale võib proovida vastu vaielda väitega, et süüdistuse kohaselt pani D. Rimm toime teo Viru Vanglas karistust kandes, mistõttu oleks teo aeg seeläbi siiski kuidagi määratletud. Paraku aga ei ole süüdistuses märgitud, millisest ajast alates on ta Viru Vanglas viibinud. Kui otsida vastust sellele küsimusele kohtule esitatud tõenditest, siis karistusregistri väljavõttest (kd 2, lk 43) nähtuvalt on ta vanglas olnud alates 2015.a juulist, süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt on ta sellest Viru Vanglas viibinud alates 2016.a juunist. Samast nähtub, et D. Rimm (sünd. 1985.a) viibis vanglas ka enne 2009.a maid (õiendist ei nähtu täpselt, millises; avalikele andmetele tuginedes võib

§ 60

lg 3 alusel veenduda, et Viru Vangla avati 2008.a ja samal aastal paigutati sinna esimesed vangid - https://www.vangla.ee/et/asutused/viru-vangla ). Kui võtta aluseks süüdistus, siis ei ole välistatud, et esitatud etteheide puudutab hoopis seda vangistust, millisel juhul oleks tegu aegunud.

1. Põhimõtteliselt on võimalik kohtule esitatud tõenditest (aga mitte süüdistusest) järeldada, et silmas ei ole peetud nii kauget sündmust. Prokuröri positsioon kohtus keskendus 09.11.2017 võetud uriiniproovile. Kui kaitsja juhtis tähelepanu teo aja määratlematusele, vastas prokurör sellele repliigis (I kd, tl 58): „mul puuduvad küll vastavad teadmised, aga kui me võtame 11.juuli ja 9.november, seal on pea neli kuud vahet. Ma kahtlen, kas sellise aine jälgi organismi jääb /…“. Sellest prokuröri poolt alles vaidluste lõpus esitatud repliigist saab järeldada, et ilmselt oli prokuröri arvates võimalik varaseim kuriteo toimepanemise aeg 11.07.
2. Kui see on nii, siis on arusaamatu, miks prokurör jättis selle seisukoha alles kohtuvaidluste viimasesse otsa, jättes seega kuriteo toimepanemise aja teadlikult süüdistuses määratlemata.
3. Väärib tähelepanu, et süüdistatava küsimusele vastates ütles tunnistaja T (toonane Viru Vangla teabe- ja uurimisosakonna juhataja), et menetlust viidi läbi, sest vanglal oli kahtlus, et Rimm oli tol päeval (so 9.11.2017) tarvitanud psühhotroopset ravimit (I kd, tl 54p, 56p). Samas aga on esitatud süüdistuses selge sõnaga välistatud kuriteo toimepanemise päevana just 09.11.2017 (kasutatud on sõnastust: „enne 09.11.2017“).
4. Eesti keeles tähendab sõna „enne“ prepositsioonina teatavasti mingist konkreetsest ajast varem juhtunut (vt Eesti keele seletav sõnaraamat: http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=enne&F=M – tähendus eessõnana „millestki v. kellestki ajaliselt varem“; eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018 annab sellises kontekstis sõnale „enne“ tähenduse „varem“ (https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=enne&F=M ). Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile (3-1-1-66-12, p 9, 31-1-109-15, p 197, 3-1-1-116-06, p 26). Eesti kirjakeele norm on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 09.06.2011 määruse nr 71 alusel (https://www.riigiteataja.ee/akt/114062011003). 4 1-18-8792 Määruse § 1 kohaselt mõistetakse eesti kirjakeele normi all õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi ning see peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse hea tava rakendamist. Määruse § 2 lg 1 kohaselt on kirjakeele norm määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Eelnevast tuleb järeldada, et süüdistuses kasutatud tavalisi eestikeelseid eessõnu tuleb sisustada vastavalt nende normikohasele tähendusele.
5. Kui võtta aluseks eesti kirjakeele norm, siis välistab süüdistus kuriteo toimepanemise ajana 09.11.2017 ühemõtteliselt. See on segadusttekitav. Käesoleva otsuse p-des 16 ja 31-33 tuvastatu viitab sellele, et kui üldse möönda kuritegu toimepanemise võimalust, siis on just see päev kõige tõenäolisem aeg, millal see võinuks juhtuda. Kui süüdistuses oleks tahetud hõlmata
6. novembrit 2017, siis oleks see sõnastatud näiteks kasutades sõna „hiljemalt“ või muul moel, vastavalt eesti keele võimalustele. Kohtuistungil ei esitanud prokurör ühtegi argumenti, miks oli 09.11.2017 süüdistusest välistatud ja miks polnud teo toimepanemise varaseimat aega süüdistuses märgitud, kuigi repliigist nähtuvalt pani Rimm prokuröri arvates teo toime pärast 11.07.
8. Need kohtu oletused, tuletamaks võimalikku kuriteo toimepanemise aega prokuröri pakutud kontekstist, ei saaks viia süüdimõistva kohtuotsuseni. Kui prokurör on jätnud olulised faktilised asjaolud süüdistusest välja, ei saa kohus neid sinna ka ise panna. Nii on Riigikohus leidnud (3-11-40-14, p 67): „Süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. /…/ ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. /…/ Süüdistuse sisu peab olema arusaadav juba süüdistusest.“
9. Lisaks sellele, et süüdistus on segane ja vastuoluline kuriteo toimepanemise aja osas, on sellest puudu ka subjektiivse koosseisu tunnustele viitavad andmed. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, mis tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua ka isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19, RKKKo nr 3-1-1-45-11, p 8-9, 3-1-1-80-13, p 7.2.1 – 7.2.2.). Süüdistuskõne kohaselt pani Rimm prokuratuuri arvates teo toime otsese tahtlusega, aga see ei väära fakti, et süüdistuses endas viide subjektiivsele tunnusele puudub.
10. Samuti ei ole süüdistuses märgitud, millised faktilised ehk elulised asjaolud vastavad süüdistuse objektiivse koosseisu tunnusele „tarvitas“ (ehk et puudub vastus küsimusele: Kuidas tarvitas?). „Tarvitas“ on üks KarS § 331 koosseisuline tunnus, millele peab vastama konkreetne tegu/asjaolu reaalses maailmas, kirjeldatuna süüdistuses. Kuna antud juhul puudub süüdistuses lisaks tarvitamise viisile ka kuriteo toimepanemise aeg ja subjektiivne külg, siis kogumis teevad süüdistuse puudujäägid võimatuks süüdistuses esitatud etteheidet faktipõhiselt vaidlustada. Kokkuvõttes ei võimalda süüdistus öelda, milles täpselt inimest süüdistatakse ja millise konkreetse teo osas tehtud etteheitele peaks ta kaitsja abiga vastu vaidlema. Ennetamaks võimalikku argumenti, et kui kohus peab süüdistust nii puudulikuks, siis miks ei tagastanud ta süüdistusakti, märgib kohus, et süüdistusakti tagastamise võimalust süüdistuse puudulikkuse tõttu ei saa pidada kohtu kohustuseks, iseäranis juhul, kui see võib kujuneda ühemõtteliselt süüdistusele abikäe ulatamiseks viisil, mis võistlevasse menetlusse ei sobi. Kohus saab arvestada, et professionaalne süüdistaja märkab ise süüdistuse puudulikkust ja muudab vajadusel süüdistust

§ 268korras.

Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub siis, kui süüdistuse puudulikkus toob kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16; 3-1-1-31-10, p 17).

1. Esitatud süüdistuse alusel ei ole kokkuvõttes võimalik tuvastada kuriteosündmust. Seda takistab juba asjaolu, et kuriteo toimepanemise aeg on süüdistuses mitte lihtsalt määratlemata, vaid 5 1-18-8792 ka meelevaldne ja vastuoluline. Samuti, kuna esitatud süüdistuses ei ole kirjeldatud ühtegi KarS § 331 tunnustele vastavat konkreetset tegu (mille puhul saab mh olla veendunud, et see tegu pole aegunud), ei vasta D. Rimmi käitumine KarS §-s 331 nimetatud kuriteo koosseisule. Neil põhjustel tuleb D. Rimm õigeks mõista. II. Keelatud aine tarvitamise fakti tõendamatus
2. Isegi kui kohus oleks asunud seisukohale, et kuriteo toimepanemise aeg on süüdistuses siiski piisavalt määratletud ja ka muud süüdistuse puudused ei takista ülemääraselt kaitseõiguse teostamist, leiab kohus, et antud asjas ei ole tõendatud, et D. Rimm tarvitas enne 09.11.2017 keelatud ainet.
3. Nagu eespool öeldud, ei ole prokurör esitanud (ka mitte kohtukõnes) omapoolset versiooni selle kohta, kuidas ja millal võis mainitud tarvitamine aset leida. Küll aga on keskendutud sellele, et ekspertiisiakti nr 191I kohaselt sisaldas „09.11.2017 Dmitri Rimm’ilt Viru Vangla meditsiiniosakonnas võetud uriiniproov“ tramadooli.
4. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et D. Rimmilt võeti 09.11.2017 kui uriiniproov ja ta oli sellal Viru Vanglas kinnipeetav (seda kinnitavad nii D. Rimmi enda kui tunnistajate P ja T ütlused), ega selles, et D. Rimmi nimega topsikus Viru Vanglast EKEI-sse saabunud uriinis tuvastati 30.11.2017 eksrtiisi akti kohaselt tramadooli, mis kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 (narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad ) III nimekirja (kinnitab toksikoloogiaekspertiisi akt nr 191I). Keeleseadusega pole kooskõlas see, et prokurör kasutab süüdistuses eestikeelse „tramadooli“ asemel inglisekeelset „Tramadol’i“ (vt ka otsuse p 17, 59), aga sõnade sarnase kirjapildi tõttu ei saa seda pidada määrava tähtsusega veaks. Süüdistusest ega prokuröri poolt esitatud tõendite kogumist ei nähtu aga midagi sellise olulise objektiivse koosseisu tunnuse kohta nagu „tarvitamine.“. Tulemuseks on olukord, kus süüdistatav peab sisuliselt oma süütust tõendama.
5. Kohtu hinnangul on käesolev juhtum analoogne Riigikohtu väärteoasjades nr 3-1-1-55-13 (p 6-7) ja 3-1-1-49-09 esinenud olukordadega, kus oli esitatud sarnane väärteosüüdistus NPALS § 151 järgi, kus sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Kohtuotsuses nr 3-1-1-49-09 p-s 9 öeldu on asjakohane siingi: „Iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese. Käesoleval juhtumil asjassepuutuvaks NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes. Nimetatud kahe nähtuse samastamatust kinnitab muu hulgas ka karistusseadustiku eriosa erinevate koosseisude süstemaatiline analüüs. /…/erinevalt eelnimetatud sätetest ei ole joobeseisund NPALS § 151 koosseisuline element.“ Käesolevas asjas ei ole süüdistuses D. Rimmile narkojoobes olekut ette heidetud. Sisuliselt saab prokuröri poolt esitatud tõendite paketist aga järeldada, et ainuüksi fakt, et D. Rimmi nimega uriinitopsist leiti tramadooli, peaks tõendama, et ta on KarS § 331 tähenduses seda tarvitanud. Samas ei esitanud prokurör kohtus tõendeid (ega isegi tõenditega toetamata väideid) selle kohta, millal ja kuidas võis aset leida tarvitamine kui tegu ise ehk aine manustamine.
6. Otsuses nr 3-1-1-55-13 ( p 7) mööndi, et narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine osutab narkootikumi tarvitamisele kaudselt, aga kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine eeldab tõendite paljusust (vt ka 3-11-15-12, p 14). Riigikohus leidis asjas nr 3-1-1-55-13 (p 7), et tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita NPALS § 151 väärteo toimepanemist, pööras maakohus tõendamiskoormise alusetult ümber ja 6 1-18-8792 luges väärteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et menetlusalune isik ei suutnud veenvalt tõendada, et ta kanepit ei tarvitanud. Nii läks maakohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega. Käesolevas asjas saaks kohtule teha süüdimõistmise korral samasuguse etteheite.
7. Praegusel juhul on kaitse esitanud erinevaid kaitseväiteid: kaitsja versiooni kohaselt pole välistatud, et D. Rimm tarvitas tramadooli arsti ettekirjutuse alusel kunagi enne 2017.a juulit; D. Rimm väitis oma ütlustes, et talle kirjutati välja vanglas valuvaigistit, milles võis olla tramadool. Prokurör lükkas kaitsja väite ümber sellega, et pole usutav, et tramadool on nii kaua organismist leitav. Süüdistatava vastuargumenti ei pea prokurör samuti usutavaks, väites, et kui oleks ravimit välja kirjutatud, oleks see kajastunud tööraamatus „Psühhotroopsed ained“. Kohus puudutab neid küsimusi eraldi kohtuotsuse motiivide osas IV „Arsti ettekirjutuse puudumise tõendamatus“, aga rõhutab siinkohal, et kaitse poolel ongi väga raske esitada väga konkreetseid eluliselt usutavaid kaitseväiteid, sest puudub konkreetne süüdistus, millele vastuseks neid väiteid esitada.
8. Süüdistusel puudub narratiiv: tarvitamise kui manustamise osas pole esitatud ühtegi süüdistusversiooni. Teisisõnu ei anna süüdistus vastust küsimusele: „Mis (prokuröri arvates) tegelikult toimus?“ Võistlev menetlus tähendab muuhulgas, et kumbki pool esitab kohtule oma versiooni toimunust ja kohus otsustab, kumb versioon on tõepärasem. Praeguses asjas saab öelda, et kaitse pool on oma versiooni(d) esitanud, prokuratuur aga seda ei teinud. Kuna kohtul puudub süüdistuse versioon kuriteosündmusest, siis pole tal võimalik kedagi süüdi mõista.
9. Kohtus üle kuulatud tunnistajad kinnipeetavad B ja P, kellele oli ajavahemikul 11.07.2017 – 01.12.2017 nende endi ütluste kohaselt kirjutatud välja valuvaigistit, milleks Viru Vangla meditsiiniosakonna tööraamatu „Psühhotroopsed ravimid“ kohaselt oli Tramadol, pigem kinnitasid versiooni, et vähemalt neile jagatud tabletid D. Rimmini ei jõudnud (I kd, tl 44-45). Kohus ja pooled küsitlesid neid selle kohta, kui põhjalikult ravimite manustamist kontrollitakse. Kui nende ütlustele tugineda, siis peaks olema võimatu, et selliselt väljastatud tramadoolisisaldusega ravim võis sattuda inimese kätte, kellel polnud vastavat ettekirjutust. Tunnistajad T ja P avaldasid oma ütlustes arvamust, et kinnipeetaval on võimalus tahtmise korral teeselda ravimi võtmist (I kd, tl 42 ja 55), aga samas ei toonud nad ühtegi konkreetset näidet, millal oleks seda tehtud või. Ka ei rääkinud nad ühestki konkreetsest juhtumist, kui keegi kinnipeetavatest oleks jätnud talle ettekirjutuse alusel antud ravimi võtmata ja andnud selle edasi D. Rimmile, kes selle manustas.
10. T ütlustest (I kd, tl 54p, 56p) saab järeldada, et ta andis korralduse võtta D. Rimmilt proov tingituna kahtlusest, et D. Rimm oli 09.11.2017 tarvitanud ettekirjutuseta tramadooli. Mis oli nende algandmete täpsem sisu ja allikas, tunnistaja ei öelnud. Tunnistaja ütlustest on võimalik järeldada, et kuskil võivad teoreetiliselt olla andmed, mis osundavad D. Rimmi poolsele psühhotroopsete ainete manustamisele 09.11.2017, aga neid kohtule ei esitatud.
11. Lisaks peab kohus tulema siinkohal tagasi kuriteo toimepanemise aja küsimuse juurde. Ekspertiisiaktist nähtub, et 09.11.2017 võetud uriiniproovis tuvastati tramadooli. Kohus nõustub kaitsjaga, et olemasolevad tõendid ei anna selgust selles, kui kaua pärast tarvitamist võis tramadool olla uriinis tuvastatav. Prokurör arvas oma repliigis, et see ei saa olla seal tuvastatav üle kahe kuu; kaitsja arvas, et tarvitamine võis leida aset ka varem. Kohtule ei ole esitatud mingeid eriteadmistel põhinevaid (ega ka muid) tõendeid selle kohta, kui kaua võinuks tramadool uriinis püsida. Arvestades asjaolu, et proov võeti D. Rimmilt väidetavalt 09.11.2017 kell 17:49 ja EKEI ekspert määras narkootilised ja psühhotroopsed ained uriinis ajavahemikul 22.11 – 30.11.2017 (II kd, tl 2), siis ei ole kohtul mingeid andmeid, mille alusel tõsikindlalt väita, et D. Rimm manustas tramadooli justnimelt enne 9.11.
13. Pole seega välistatud (vastupidi - on isegi tõenäoline), et tramadool sattus ekspertiisi saadetud uriini 09.11.2017 vahemikus kell 00:00 – 17:
14. Viimane oleks kooskõlas ka tunnistaja T ütlustega, et neile laekus info, et D. Rimm tarvitas sel päeval psühhotroopset ainet. Kõnealust infot ennast tõendi kujul kohtule kontrollimiseks ei esitatud ja seetõttu kohus sellele ka kellegi 7 1-18-8792 süüdimõistmisel tugineda ei saa. Sisuliselt on ka T puhul selles osas tegemist

§ 66

lg-s 21 nimetatud tunnistaja ütlusega tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, mis ei ole tõend. Nagu otsuse p-des 17-18 öeldud, on kõnealune kuupäev süüdistusest selgelt välja arvatud. Seega, isegi kui D. Rimm oleks pannud etteheidetava tarvitamise toime 09.11.2017 (nagu kahtlustas tunnistaja T), siis tulenevalt süüdistuse tekstist oleks tema süüdimõistmine selles välistatud.

1. Selles osas, et D. Rimm tarvitas ehk manustas tramadooli mingil varasemal konkreetsel päeval või isegi kuul, tõendid puuduvad. Arvestades süüdistuse ebamäärasust, ei saa kohus eirata võimalust, et mingil ajahetkel enne kõnealuse uriiniproovi võtmist sattus tramadool tema organismi kogemata. Ei saa välistada, et tabletid läksid segi või võis keegi kaaskinnipeetavatest näiteks provokatiivselt enda ravimit süüdistatavale manustada ilma tema osaluseta (näiteks selleks, et kättemaksuks talle keeruline olukord tekitada.) Eesti Haigekassa ravimite loetelust (sotsiaalministri 24.09.
2. a määruse nr 112 "Eesti Haigekassa ravimite loetelu" lisa, tervise- ja tööministri 19.03.2019 määruse nr 33 sõnastuses; (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1270/3201/9004/SOM_m33_lisa.pdf# lk 473-474) nähtub, et tramadool on toimeaineks ravimites, mis esinevad ka muul kujul kui tabletina. Viru Vangla meditsiiniosakonna tööraamatust (II kd, tl 33) nähtub, et vanglas anti 2017.a kinnipeetavatele selle toimeainega ravimit ka vedelal kujul ehk ampullina. See, et osakonnas tramadooli liikus, nähtub ka tunnistajate T, B ja P ütlustest, kellest viimane kinnitab, et seda anti nii tableti kui vedelal kujul (I kd, tl 45). Versioon, et süüdistatav ei manustanud ainet (eeskätt seda sisaldavat ravimit) endale ise, on oletuslik, aga see ei ole oletuslikum kui versioon, et D. Rimm manustas seda ise mingisugusel määratlemata ajal. 35.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Ühestki tõendist eraldi või koostoimes ei ilmne selliseid asjaolusid, mis oleks kohtus loonud realistliku ja konkreetse ettekujutuse sellest, kas, millal ja kuidas konkreetselt sai D. Rimm ligi tramadoolile, mida ta endale siis manustas. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks mingil konkreetsel juhtumil enne 09.11.2017 Viru Vanglas tramadooli tarvitanud, siis ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu. Seega tuleb D. Rimm õigeks mõista. III. Uriiniprooviga seotud kõrvaldamata kahtlused

1. Isegi kui kohus eiraks eelmistes põhistuste osades analüüsitud puuduseid, ei ole antud juhul ekspertiisi jõudnud uriiniproovi võtmise asjaolud nii selged, et kohus oleks veendunud, et ekspertiisi tulemused kajastavad just vahetult D. Rimmi organismist pärit kehavedeliku sisaldust. Ei ole põhjust kahelda, et ekspert analüüsis vedelikku, mis jõudis temani 21.11.2017 Viru Vanglast, ja tuvastas selles tramadooli. Kohtul puudub aga veendumus, et see uriin oli D. Rimmi oma ja isegi juhul, kui oli – siis kas tramadool proovis pärines D. Rimmi organismist.
2. 30.11.2017 ekspertiisiaktis nr 191I (II kd, tl 2) nähtub, et ekspertiisi määras spetsialist G M 21.11.
3. Samuti nähtuvad aktist järgmised asjaolud: ekspertiisiks esitati uriin, mis oli võetud 09.11.2017 kell 17:49; eelandmete kohaselt kuulus see Dmitri Rimmile (aktis on märgitud tema isikukood). Eksperdile esitati kaks küsimust: Kas 09.11.2017 Dmitri Rimmilt võetud uriin sisaldab narkootilisi või psühhotroopseid aineid ning kui jah, siis milliseid? Kas tuvastatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete sisaldus võetud uriinis võib olla tingitud määruses nimetatud ravimite (alates 07.04.2017 ps. ravimid: tbl Sertralini 50 mg hommikul + 150 mg õhtul. Muud ravimid: 16.11.2017-01.12.2017 tbl Clcii 1 tbl hommikul) või muude legaalsete ainete tarvitamisest? Viimasest saab järeldada, et menetleja andis eksperdi käsutusse e-kirjavahetuse Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja K I (II kd, tl 1) või selle sisu.
4. Ekspert kirjeldab talle saabunud objekti järgmiselt: turvakotti nr 043845 pakitud ca 100 ml mahutavusega punase keeratava korgiga suletud läbipaistev plastiktops, mis oli pitseeritud punase kleeplindiga ning valge paberlindiga, mille peal oli sinise pastapliiatsiga kirjutatud tekst: „Rimm Dmitri 09.11.2017 /allkiri/“ ja sinise templi mitte loetav jälg. Topsis oli 90 ml uriini. Ekspertiisiakti 8 1-18-8792 kohaselt teostati narkootiliste ja psühhotroopsete ainete määramine uriinist analüüsimetoodika ERI-5.1 alusel, kasutades komponentide identifitseerimiseks kromatomassispektromeetria meetodit. Uuritavast uriinist leiti tramadooli ja sertraliini. Samuti nähtub eksperdi arvamusest, et tramadooli sisaldus ei või olla tingitud ekspertiisimääruses mainitud ravimite tarvitamisest. Sertraliini sisaldus on tingitud ekspertiisimääruses mainitud ravimi Sertraline tarvitamisest.
5. Süüdistatav andis 09.11.2017 proovi võtmise kohta järgmisi ütlusi (I kd, tl 47-51). Sel päeval andis ta uriiniproovi kaks korda, esimest korda kuskil pool neli päeval. Tuli valvur, ei mäleta täpselt, kes, ja ütles, et peab ekspertiisile minema. Ta läkski medosakonda. Vastu võttis medõde ja ta andis proovi topsikusse. Topsiku andis valvur, aga kust ta võttis selle, Rimm ei näinud. Ta s urineeris topsikusse ja jättis lauale. Medõde teostas kiirtesti ja ütles Rimmile „Kõik, võite ära minna.“ Seda, kas on positiivne või negatiivne, ei öelnud. Kästi minna tagasi sektsiooni. Mis topsikust edasi sai, ei tea. Samal päeval hiljem, kui ta oli kambris, tuli T P, kes ütles, et peab jälle analüüsile minema. Rimm ütles „Mina ju tegin ära juba. Kas teete nalja?“ P ütles, et peaks ikka andma ja Rimm läkski proovi andma. Teine protseduur oli erinev. Rimm toodi kabineti, riietati lahti kõikidest esemetest. T P andis talle avatud purgi ja ütles, et peab urineerima. Kuna Rimm oli seda juba enne teinud, ei suutnud ta pikalt seda teha. Pakuti vett. Teistkordne proovi võtmine kestis ligikaudu 35 minutit, sest Rimm ei tahtnud pissil käia ega suutnud seda endast välja pigistada. Jõi. Peale Pastaki oli kaks valvurit. Medtöötaja ilmus välja siis, kui Rimm oli urineerinud. Kust T P sai avatud purgi, Rimm ei näinud, ta lihtsalt andis selle talle, kui ta läks wc-sse. Kui valmis sai, andis Rimm purgi T P üle, kõrval oli veel üks valvur ja medõde tuli kuskilt; milline medõde, ei tea. Kui ta seisis koridoris, läks T P, purk käes, medõe juurde. Seda, kas P sisenes medkabineti avatud või avamata purk käes, ta ei näinud. Nad kutsusid ta siis kabinetti ja ütlesid „Kõik“, sulgesid selle purgi ja viisid ta tagasi sektsiooni. Protokolli, mis talle varem on proovide võtmise kohta koostatud, seekord ei koostatud, lihtsalt öeldi, et nüüd kõik, minge sektsiooni ja valvurid viisid ta tagasi. Seda, kas kiirtest koostati, ta ei näinud. Kui T P talle purgi andis, oli see tühi, väliselt vist määrdunud, võib-olla sõrmejälgedega. Kas määrdumus oli topsis sees või väljas, ta ei näinud, see oli läbipaistev, aga hägune. Pärast proovi võttis P purgi ja läks sellega medõe kabinetti. Nad oli kabinetis ja pärast kutsusid Rimmi sinna. Küsimustele: „Kas teie kuskile oma allkirja ka peale seda proovi andmist andsite?“ ja „Kas see proov suleti teie nähes?“ vastas ta eitavalt. Küsimusele: „Kui te läksite kabineti, oli see proov juba suletud?“ vastas ta „Ma ei näinud. Ma tulin kabineti, nad ütlesid, et me paneme, panid kinni punasega ja T P ütles valvurile ja ta viis mind tagasi sektsiooni.“ Rimmi nähes suleti pakend punasega, mujale ei pakendatud. Proovi andmise käigus oli üks hetk, kus P ütles talle, et anna topsik ära; Rimm andis topsiku tagasi, see oli puhas, ja siis ütles P, et mine, anna proovi. Kohtule vastates täpsustas Rimm, et teist proovi andma viidi teda umbes 40 minutit pärast eelmist korda. Kui ta P juuresolekul proovi andis, oli P ta selja taga.
6. T P, XXX, andis tunnistajana järgmisi ütlusi (I kd, tl 40-43). Ilmselt 9.11.2017 palus ta kinnipeetaval Dmitri Rimmil tulla meditsiiniosakonda narkotesti tegemiseks. Esialgu kinnipeetav ei tahtnud tulla, kuna ta oli eelnevalt meditsiiniosakonnas käinud samal päeval, aga kuna juhtus nii, et see (eelmine) bioloogiline vedelik valati välja, oli vajadus teha korduv test. Siis saatsid valvurid P uuesti Dmitri Rimmi kambri juurde, et anda korraldus tulla kaasa. Sel korral Rimm läks. Sealt osakonnast kuni meditsiiniosakonda kõndis tunnistaja koos valvuritega ja kinnipeetavaga. Süüdistatavalt turvakontrolli käigus keelatud esemeid ei leitud. Tunnistaja oli vahetult selle proovi andmise juures, alates hetkest, kui meditsiiniosakonna töötaja andis kinnipeetavale topsiku, kus sees bioloogiline vedelik tuleb anda. Kui meditsiiniosakonna töötaja süüdistatavale selle topsiku andis, oli see tühi ja kork oli peale keeratud. Proovi andmise protseduur venis liiga pikaks ja tunnistajale tundus, et kinnipeetav veetis meelega kuidagi rohkem aega ja see ei ole tavapärane protseduur nagu tavapäraselt. Ta jälgis kinnipeetava selja taga, et ta sinna vett juurde ei valaks või ei segaks, ei rikuks seda proovi ära. Vahepeal tunnistaja katkestas prooviandmise ära, sest kuulis kõlksumist. Jäi selline mulje, et miski oli sinna topsi sisse kukkunud. Kui ta topsi vaatas, oli see tühi. Ta saatis kinnipeetava ruumist välja, vaatas ruumi üle ja wc poti põhjas oli pisike sahhariini taoline tablett. Nad olid küll enne ka ruumis käinud, aga iga 9 1-18-8792 nurga taha ilmselt ei vaadanud. Seda tunnistaja ei mäleta, kas siis, kui ta laskis kinipeetaval proovi andmist jätkata, andis ta sama topsiku või „me saime meditsiinis teise“, aga möödus 5-10 minutit ja nad jätkasid prooviprotseduuriga. Küsimusele: „Kas teistkordselt proovi võtmisel sai see analüüs nõuetele vastavalt fikseeritud, kinni pandud, kuhugile edasiseks analüüsiks saadetud?“ vastas tunnistaja: „Ma eeldan, et see on, sest selle proovi kinnipeetava nähes ma edastasin meedikule ja me läksime juba oma kolleegiga minema sealt ja meedik ja kinnipeetav toimetasid edasi. Ehk see oli pidevalt kinnipeetava silma all.“ Seda, kas keegi tegi protokolli bioloogilise proovi vastuvõtmiseks kinnipeetavalt ekspertiisiks, ei oska tunnistaja öelda. Proov anti meedikule üle ja tunnistaja läks minema.
7. Tunnistaja M T (I kd, tl 54-56), kes oli
8. aasta novembris Viru Vanglas teabe- ja uurimisosakonna juhataja, ütlused osas, milles need puudutavad faktiliste kogetud asjaolude kõrval ka vangla protseduure üldiselt, on kohtu hinnangul käsitletavad asjatundja ütlusena

§ 1091tähenduses, kuna need tuginevad tema ametikogemusest tingitud eriteadmistele.

Ta vastas küsimusele “Kelle korraldusel novembris 2017 saadeti Dmitri Rimm meditsiiniosakonda proovi andmiseks?“ järgmiselt: „Nii nagu ma hetkel mäletan, siis pärast informatsiooni laekumist võtsime meie ühendust teise üksuse juhiga, kellega koostöös suunati kinnipeetav meditsiiniosakonda proovi andmiseks.“ Täpsemalt selgitas ta, et antud proovi sooviti võtta selleks, et korraldada ekspertiis seoses kahtlusega, et Dmitri Rimm võis tarvitada talle mitte määratud psühhotroopseid aineid. Küsimusele, mis korra alusel proovi võeti, vastas tunnistaja et tema mäletamist mööda tol hetkel Viru vanglas oli konkreetselt läbiräägitud kord, mis oli seotud korrakaitseseaduse nõuetega seoses bioloogilise vedeliku proovi võtmisega. Protseduur toimub selliselt, et kinnipeetav võetakse kambrist välja, suunatakse meditsiiniosakonda, meditsiiniosakonnas on eraldi ruum, kus on ette nähtud eraldi wc ruum, kus kinnipeetav allutatakse proovi andmise toimingule, selle juures peab seisma samast soost vanglaametnik, kes proovi andmisel kontrollib, et see proov oleks kinnipeetava poolt antud ilma rikkumiseta. Seejärel, kui proov on kinnipeetava poolt antud, siis see pannakse samas kabinetis kinnipeetava juuresolekul, tehakse kiirtest tuvastamaks kohe võimalikku narkojoovet ja tulenevalt tulemusest otsustatakse, kas sellega protseduur lõpeb või tehakse ka väliste joobetunnuste kirjeldamine arsti poolt ja seejärel fikseeritakse ja suunatakse EKEI-sse. Tunnistaja teada kehtib aastast 2013 kehtib Viru Vanglas põhimõte, mis kehtis ka novembris 2017, et uriiniproovi topsiku fikseerimisel kleebitakse purk üle paberiga, millele kirjutab alla nii proovi võtnud meditsiinitöötaja kui ka kinnipeetav.

1. Tunnistaja T selgitas, et 9.11.2017 juhtis tema protseduuri distantsi pealt telefonitsi ja ise ei viibinud juures proovide andmise ajal. Tema teada kolleegid proovi fikseerimise ajal järgisid korda, mis nägi ette allkirja ja paberi kleepimise nii meditsiinitöötaja kui kinnipeetava poolt. Tema teada sel päeval kinnipeetavalt pidi võtma kaks proovi, kuna tema mäletamist mööda sel päeval selgus, et pärast esimese proovi andmist tekkis põhjendatud kahtlus, et kinnipeetav võis seda proovi rikkuda oma tahtliku tegevusega. Kust see info pärineb, ta ei saa öelda, tulenevalt riigisaladuse ja kaitse nõuetest. Tunnistaja mälu järgi oli selle proovi tulemus, mis nõuetekohaselt sai süüdistatavalt võetud ja ekspertiisi saadetud, järgmine: „Minu teada EKEI ekspertiisi tulemusena oli leitud kinnipeetava poolt antud bioloogise vedeliku proovist tramadooli, mille osas oli kahtlus, et kinnipeetav võib tarvitada just seda ravimit, mis ei olnud talle tol ajal ettenähtud.“ Tunnistaja selgitas, et Viru Vangla meditsiiniosakonnas on vastav andmestik, kellele ja millised spetsiifilised ravimid määratud ning kui alustati kriminaalasi, siis selle menetlemise raames tekkis õigus tutvuda nende andmetega nende inimeste ulatuses, kes võisid selle kinnipeetavaga visuaalselt kokku puutuda osakonnas XX. Andmetega tutvus kriminaalasja menetleja. Küsimusele: „Kas te seda oskate öelda, sel ajal, 2017 november seisuga, kas XX osakonnast kinnipeetavatele oli arsti poolt tramadooli määratud?“ vastas tunnistaja: „Minu mäletamist mööda me kontrollisime kokkupuudet nende kinnipeetavatega, kes osakonnas XX paiknes kinnipeetavaga Dmitri Rimm ühe poole peal, kuna osakond oli eraldatud kaheks pooleks ja siis omavahel kokku ei puutunud.“ Tunnistaja mälu järgi tuvastati, et sama poole peal paiknes üks kinnipeetav ja sama osakonna teise poole peal paiknes ka veel üks kinnipeetav ja mõlemale oli ettenähtud tramadool. 10 1-18-8792 Kinnipeetav, kes paiknes vastaspoole peal, tema nimi oli G S (Kohtu märkus: muuhulgas tunnistaja G B enda ütlustega on kinnitust leidnud, et see on tema eelmine nimi – I kd, tl 44) ja kinnipeetav, kes paiknes kinnipeetavaga Dmitri Rimm ühe poole peal ja igapäevaselt võis temaga kokku puutuda, kuna nende kambrite uksed olid lahti, oli M P .
2. 09.11.2017 proovi võtmise osas vastas tunnistaja T kaitsja küsimustele järgmiselt: tol hetkel ta ise juures ei olnud, siis täpselt ta ei oska öelda, kuid tema teada meditsiinitöötaja pidi viibima iga proovi andmise juures. Teistkordsele proovi võtmise juurde proovi korrektsuse tagamiseks saadeti teabe ja uurimisosakonna ametnikud T P ja R P . Milline meditsiinitöötaja oli, ta nimeliselt ei tea. Teisele proovile pidid alla kirjutama nii meditsiinitöötaja kui kinnipeetav, kellelt on proov võetud. Tagasiside proovi võtmise kohta saabus samal õhtul telefoni teel T P talle. Tunnistaja ise proovi ei näinud, sest pärast proovi andmist ja fikseerimist pannakse ümbrikusse, säilitatakse mõned päevad külmikus ja siis edastatakse EKEI-sse. Küsimusele: „Kes pidi seda külmikusse panema?“ vastas ta „Alates kinnipeetava poolt uriinitopsiku panekuga meditsiinitöötja lauale puutub prooviga kokku üksnes meditsiinitöötaja.“ Küsimusele: „Kas külmikusse paneb ning võtab sealt proovi välja üks ja sama meditsiinitöötaja või erinevad?“, vastas ta: „Suure tõenäosusega erinevad, kuna meditsiinitöötajad käivad tööl graafiku alusel ja proovid edastatakse EKEI-sse esimesel võimalusel, aga see kindlasti ei ole samal päeval.“ Tööl käis umbes 10 meditsiiniõde. Proovi andmise töö korraldus ja ruumid näevad välja selliselt, et ühes meditsiinitöötaja kabinetis on eraldi seinte ja ustega kaetud wc nurk, mille ukse pakul seisab meessoost vanglaametnik, vormikandja, ja ainult tema tegeleb proovi andmise ajal selle kinnipeetava üle järelevalve teostamisega ja meditsiinitöötaja samal ajal asub ukse taga ja hakkab tegelema, siis kui proov on talle lauale pandud. Tunnistaja teada on võimalik, et nii esimesel kui ka teisel korral võis kiirtest näidata negatiivset tulemust. Protseduur jätkus või kriminaalmenetlus tulenes sellest, et neil oli põhjendatud kahtlus arvata, et tol päeval D. Rimm teie tarvitanud psühhotroopset ravimit. Tunnistaja teada saadeti EKEI-sse Dmitri Rimmi suhtes tollest päevast üksnes viimane proov, mis vangla andmetel ei olnud rikutud.
3. Vangistusseaduse § 671 näeb ette, et kinnipeetaval on keelatud narkootilise ja psühhotroopse aine (keelatud aine) tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Vanglateenistuse ametnikul on õigus kontrollida kinnipeetavat ja tuvastada keelatud aine tarvitamine ning keelatud aine tarvitamise tuvastamisel lähtutakse korrakaitseseaduse (KorS) §-des 38–41 sätestatud korrast.
4. KorS § 41 näeb muuhulgas ette, et narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise või sellest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral peab korrakaitseorgan kirjeldama isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid (lg 5). Enne narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist indikaatorvahendiga või enne isiku toimetamist tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, selgitatakse talle tema järgmisi õigusi (lg 6): 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule; 5) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamist bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (lg 15).
5. Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra (RT I, 30.09.2017, 2) p-des 6-8 nähakse ette uriiniproovi võtmise nõuded. Nii § 6 lg lg 7 kui ka § 7 lg 4 kohaselt peab uriinitops uriiniproovi võtmisest kuni turvapakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. § 10 lg 2 kohaselt sulgeb volitatud isik uriinitopsi ja markeerib selle märgumiskindla sildi või veekindla kirjutusvahendiga. Üle uriinitopsi kaane kleebitakse turvakleebis nii, et kleebise üks ots ulatub topsi kaanele ja teine topsi küljele. Turvakleebisele võetakse eelnevalt prooviandja allkiri. Allkirja andmisest keeldumine või 11 1-18-8792 terviseseisundi tõttu allkirja andmata jätmine märgitakse saatekirja ja prooviandja asemel allkirjastab turvakleebise volitatud isik.
6. KorS § 12 lg 4 kohaselt on riikliku järelevalve meetme protokollimine kohustuslik siis, kui kohaldamisel kasutatakse relva või erivahendit; lg 3 kohaselt peaks meetme protokollima ka sunni kohaldamisel. Lisaks tuleb haldusmenetluse seaduse §-st 18 nõue, et menetlustoiming protokollitakse, kui menetlusosaline esitab selleks põhjendatud taotluse; seda peab vajalikuks asja menetlev haldusorgan; toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile; või protokollimise kohustus tuleneb seadusest või määrusest.. Praeguses asjas ei ilmnenud ühemõttelisi asjaolusid, mis ütleksid, et proovi võtmise protokollimine olnuks nõutav mingil HMS-st või KorS-st tuleneval alusel. Samas tekitavad tunnistaja T ütlused, mille kohaselt bioloogilise vedeliku proovi võtmise vanglas pidi vormistama vähemalt meditsiinitöötaja ja prooviandja allkirjaga, kõrvaldamata kahtluse, et kõnealusel juhul EKEIsse jõudnud proovi võtmisel vanglas kehtinud korda rikuti, kuna proovil oli vaid üks allkiri. Samuti ei ilmne kohtule esitatud tõenditest, et antud juhul oleks täidetud otsuse p-des 44 ja 45 viidatud nõudeid D. Rimmi õiguste tutvustamise ja uriiniproovi võtmise osas (sh isiku allkirja võtmine) ning puuduvad tõendid ka selle kohta, et D. Rimm oli juures turvapakendisse pakendamisel.
7. Lisaks tuleb arvestada, et

seab teatud kindlad standardid sellele, kuidas peaks tagama bioloogilise proovi võtmise seaduslikkuse ja kontollitavuse juhul, kui proovi võtmise eesmärgiks on kriminaalmenetluslike eesmärkide täitmine. Vastava uurimistoimingu puhul (

§ 88

ja 101) on protokollimise kohustus, kusjuures

§ 101nõuab spetsiifiliselt ekspertiisimaterjali võtmise viisi ja tingimuste kirjapanekut. Vang

S § 671 lubab vanglal kontrollida keelatud ainete tarvitamist tõesti KorS alusel. Vangla kontekstis, arvestades vajadust tagada vangla julgeolekut, on see ka põhjendatud. Seega iseenesest ei saa öelda, et protokollimata jätmine või VangS/KorS alusel tegutsemine oleks teinud toimingu kui niisuguse ebaseaduslikuks, seni kuni sellel oli haldusõiguslik ja –menetluslik alus. Tulnuks aga arvestada, et kui ühtlasi taotletakse eesmärki, et protseduur ja selle tulem annaksid hiljem süüteomenetluses määrava kaaluga tõendi, siis tuleks arvestada kriminaalmenetluses tõendile kehtivate nõuetega. Tõend peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt 3-1-1-23-17, p 17) ning lubatav saab olla ka vaid see tõend, mille saamise seaduslikkust

§ 64mõtte kohaselt saab kohus hinnata (3-1-1-21-09, p 9.4).

Käesolevas asjas sai kohus küll proovi võtmisel osalenud tunnistaja P ütlused, aga need ei katnud seda osa, kui proovi rikkumatuse tagamise ja vormistamisega tegeles menetluses tuvastamata meditsiinitöötaja. Tunnistaja P ütlused ei kinnita ka seda, et just tookord võetud proov on see, mis jõudis 22.11.2017 EKEI-sse (sh, et just see oli turvakotis nr 043845).

1. Praeguses asjas pole kohtul põhjust kahelda ekspertiisi tulemuses tramadooli tuvastamise osas – keegi ei ole seadnud kahtluse alla, et ekspert võis tõesti leida talle edastatud topsis olnud vedelikust tramadooli. Seevastu osas, mis puudutab topsi/ vedeliku liikumist ja rikkumatust enne ekspertiisi jõudmist, ei ole kohtul võimalik anda vastuseid küsimustele, mida tõstatas ka kaitsja. Nendeks tõsikindla vastuseta küsimusteks on: kas ekspertiisi jõudnud vedelik pärines D. Rimmi organismist ja kas on välistatud, et tramadool sattus sellesse mingil muul viisil kui D. Rimmi organismist (nt kellegi hooletusest, sh topsi ebapuhtusest).
2. Tunnistaja P ja süüdistatav väidavad mõlemad, et nemad ei näinud uriinitopsikut kogu aeg (so avamise hetkest sulgemiseni ja pakendamiseni) või vähemalt ei saa selles osas kindlad olla. Tunnistaja P ei tea täpselt, kas topsik, millesse lõplik proov läks, oli kliiniliselt puhas (st see võis olla tema kätte jõudes juba avatud); puudub kindlus selles osas, kes sulges ja pakendas topsi. Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra kohaselt peaks uriinitopsi kinnitama vähemalt prooviandja allkirjaga. Tunnistaja T sõnul kinnitati proove lausa nii meditsiinitöötaja kui prooviandja allkirjaga. D. Rimmi sõnade kohaselt tema allkirja ei andnud ja enda sõnul ei andnud allkirja ka P . Ekspertiisi jõudnud topsil oli üks allkiri, aga see-eest loetamatu. Kohtul ei olnud võimalust kontrollida, kelle allkiri see oli, kuna kohtule ei esitatud ei topsi või näiteks selle fotot. Kohtumenetluses ei õnnestunud tuvastada, kes olid need meditsiinitöötajad, kes proovi võtmisega 12 1-18-8792 tegelesid. Ei ole võimalik lükata tõsikindlalt ümber süüdistatava väidet, et topsik, mida ta kasutas proovi andmiseks, oli eelnevalt avatud ja määrdumisega ning kohtul ei ole seega võimalik ka välistada, et see määrdumus võis anda vastava ekspertiisitulemuse. Kuna proovi võtmist ei fikseeritud, siis ei saa kindlalt väita ka, mis kell see võeti ja kas see kellaaeg oli just 17:49 (so ekspertiisiaktis märgitud aeg). Kuna topsiku allkirjastamise ja liikumise küsimus on ebaselge, ei ole seega võimalik üheselt väita, et see oli just D. Rimmi uriin, mis ekspertiisi jõudis. See, et uriinis oli sertraliin ja ka Rimmile on välja kirjutatud sertraliin, ei võimalda identifitseerida just Rimmi. Sertraliin on levinud antidepressant ja kohtul pole alust arvata, et D. Rimm on ainus Viru Vangla vang, kes seda antideperssanti tarvitas.
3. Ka süvendab kohtu kahtlusi asjaolu, et tunnistaja T ütluste kohaselt näitas kiirtest ilmselt nii selle kui Rimmilt samal päeval varem võetud proovi osas, et uriin oli puhas (I kd, tl 56p). Kas see nii oli, seda ei saa kohus ümber lükata ega kinnitada, sest kiirtestide ega varasema proovi võtmise kohta kohtule mingeid täpsemaid andmeid ei esitatud.
4. Seda, et Viru Vangla meditsiiniosakonna asjaajamine ei olnud just läbinisti veatu ja inimlikud eksimused (sh teatav lohakus ja ebakorrektsus) olid igapäevane reaalsus, peab kohus tunnistama ka otsuse p-des 62-
5. Seegi on täiendav põhjus pidada võimalikuks, et ekspertiisi ei pruukinud jõuda puhas ja/või D. Rimmi organismist pärinev proov. Ebaselgus uriinitopsil oleva allkirja ümber on piisavalt oluline ajend, et pidada kogu protseduuri kontrollimist väärivaks. Paraku ei ole selline kontroll enam kriminaalmenetluse käigus võimalik.
6. Kohus ei saa seega pidada kaitsja väiteid, mis seavad kahtluse alla ekspertiisi järelduste seostamise justnimelt D. Rimmi uriini sisaldusega, paljasõnalisteks ja kaitsetaktikat selles osas meelevaldseks. Kohtu hinnangul on kaitsja tõstatatud küsimus proovivõtmise kontrollitavusest elementaarne. Ekspertiisimaterjali kogumisele kriminaalmenetluslikel eesmärkidel on seadusandja seadnud nõuded

§-des 88 ja 101 ja nende eesmärk on garanteerida selle toimingu usaldusväärsus. Kriminaalasja kohtueelse menetleja kohustus tagada oma tõendite kontrollitavus on enesestmõistetav. Käesolevas asjas saab tunnistaja T ütlustest välja lugeda, et andmed võimaliku KarS § 331 tunnustele vastava teo kohta olid olemas juba enne proovi võtmist ja nende eelandmete kontrollimiseks proov ka võeti. Sisuliselt saab sellest järeldada, et vastava kuriteo menetlemiseks pädeval uurimisasutusel olid proovi võtmise hetkel nii alus kui ajend

§ 197

lg 2 tähenduses kriminaalmenetluse läbiviimiseks ning tulenevalt

§-st 6 on uurimisasutus kohustatud kuriteo asjaolude ilmnemisel toimetama kriminaalmenetlust. Seega pidi menetleja proovi võtmise hetkel arvestama vajadusega tagada proovi võtmise protseduuri kontrollitavus kriminaalmenetluses nõutava põhjalikkusega. Asjas olevad andmed viitavad sellele, et siis, kui menetleja alustas 21.11.2017 kriminaalmenetlust ekspertiisimäärusega, oli tema käsutuses sama palju võimaliku kuriteo toimepanemist kinnitavaid andmeid kui 09.11.2017, mil D. Rimmilt hakati võtma uriiniproovi (st oli mingi info tramadooli tarvitamise kohta, aga polnud kiirtesti positiivset näitu). Seega, arvestades infohulka, mida uurimisasutus pidas kriminaalmenetluse alusena piisavaks, oleks ta samahästi võinud alustada kriminaalnenetlust 09.11.

1. Kui ta oleks seda siis teinud, oleks ta tõendite kriminaalmenetluse reeglitele vastava vormistamisega taganud paremini nii kahtlustatava õigusi kui kindlustanud tõendite hilisemat kontrollitavust. Uurimisasutusel ei olnud takistusi, et vormistada ekspertiisimaterjali võtmine selliselt, et selle toimingu jälgitavus ja seaduspärasus oleks hilisema menetluse käigus kontrollitav.
2. Kohus ei ütle ega saa öelda, et menetleja oleks pidanud alustama varem kriminaalmenetlust. On menetleja otsustada, millise menetlustoiminguga ta kriminaalmenetlust alustab. Küll aga leiab kohus, et menetleja otsus vormistada kriminaalmenetluse alustamine samade eelandmete pinnalt pigem hiljem kui varem ei saa olla aluseks, et vabastada end tõendite vormistamisest kriminaalmenetluse nõuetele vastavalt. Ei ole aktsepteeritav see, et menetleja kasutab oma paralleelpädevust haldustoimingute tegemisel ära selleks, et koguda kriminaalmenetluseks tõendeid vähemate vorminõuetega kui seda peaks tegema kriminaalmenetluses. Paktikat, kus haldusmenetluslikul alusel tehtud toiming on tegelikult kantud kriminaalmenetluslikust 13 1-18-8792 eesmärgist, on tauninud ka Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-68-13 tehtud kohtumääruses, rõhutades muuhulgas, et menetlustoimingu liigi määratlemine on omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist (p 11-12).
3. Kokkuvõttes ei saa kohus lükata ümber kahtlusi, mida kaitsja seoses proovivõtmisega tõstatas. Neid kahtlusi ei ole proovivõtmise vormistamata jätmise tõttu ja hilisemate kontrollivõimaluste puudumisel võimalik kõrvaldada. Kohus tõlgendab neid süüdistatava kasuks ning tõdeb, et seetõttu ei saa tuvastada kuriteosündmust. IV. Arsti ettekirjutuse puudumise tõendamatus
4. Dmitri Rimm andis vanglas ravimite saamise kohta järgmisi ütlusi (I kd, tl 45). Küsimusele, kas karistuse kandmise ajal on arsti poolt tramadooli välja kirjutatud, vastas ta eitavalt, aga teadis, et talle on kirjutatud välja sertraliini. Tal selg valutas ja talle anti mingid tabletid ning ta ei küsinud, mis tabletid olid. Ta tegi trenni ja vigastas selga. Ta ei tea, mis tabletid need olid. See oli
5. novembri paiku. Ta kirjutas avalduse ja pärast ei saanud käia. Tal valutas selg ja medõde tuli, andis mingi ravimi. Mida ta andis, medõde ei öelnud. Süüdistatav tegi suu lahti ja medõde vaatas, kas tablett on võetud. See oli suur valge tablett. Küsimusele: „Kuidas te seletate seda, et ekspertiisiga on teil tuvastatud tramadooli tarvitamine?“ vastas ta „Ma ei tea. Ma teen koguaeg sporti. Kui mul valutab, ma kutsun arsti, ta mulle midagi annab. Võib-olla see arst, kui mul selg valutas, andis mingid tabletid ja seal olid komponendid, seda tramadooli, ja näitas seda.“ Spordi tegemisel, kui tal on selg valutanud, on rohtu antud mitu korda.
6. Prokurör avaldas oma süüdistuskõnes selles küsimuses järgmist seisukohta: Ekspertiisiaktiga tuvastati, et tramadooli sisaldus ekspertiisiks saadetud proovis ei saa tuleneda nendest ravimitest, mida vanglas on süüdistavale ka antud. Kohtule sai esitatud ja kohus võttis tõendina vastu menetleja päringu ja vangla arsti vastuse selles osas, et millised ravimid on süüdistavale välja kirjutatud ja arstipoolsest vastusest nähtub asjaolu, et tramadooli ei olnud kinnipeetavale Rimmile arsti poolt määratud. Ma leian, et süüdistava enda ütlused selles osas, et talle võis meditsiinitöötaja seljavalude leevendamiseks tramadooli ilma tema teadmata anda, ei ole usaldusväärsed. Vastasel juhul oleks pidanud selle ravimi väljastamine Dmitri Rimmile kajastuma ka selles ajakirjas või žurnaalis "Psühhotroopsed ained", mida meditsiiniosakond peab. Sellesse žurnaali on kantud ka tunnistajate P ja B puhul nendele väljastatud tramadooli kogused, aeg millal neile seda anti ja arsti nö allkiri kinnitab seda, et neile on vastav psühhotroopne aine arsti ettekirjutusel vastavalt kuupäeval väljastatud manustamiseks. Kriminaalasjas oleva asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et Dmitri Rimmile psühhotroopset ravimit tramadool arsti poolt väljastatud ei olnud.
7. Kohtu hinnangul ei välista kogutud tõendid siiski, et D. Rimmile anti tramadooli sisaldavat ravimit arsti ettekirjutusel.
8. Ekspertiisiakti nr 191I kohaselt tuvastati D. Rimmi uriinist tramadooli, mis kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad) III nimekirja. Kõnealuses nimekirjas on mainitud ainena nimetatud tramadooli ja selle inglisekeelse vastena on märgitud Tramadol. Eesti Haigekassa 01.04.2019 seisuga kehtiv ravimite loetelu (kinnitatud sotsiaalministri
9. septembri
10. a määrusega nr 112, tervise- ja tööministri 19.03.2019 määruse nr 33 sõnastuses; (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1270/3201/9004/SOM_m33_lisa.pdf#, lk 473-474) sisaldab 16 ravimit, mille toimeaine on tramadool ning mitte nende kõigi nimetusest ei saa otseselt välja lugeda, et nende toimeaine on tramadool. Nendeks ravimiteks on Tramal Retard, Tramadol Lannacher, Tramadol KRKA, Mabrol Retard, Tramal ja Olteron. 01.10 – 31.12.2017 ja 01.07 – 30.09.2017 kehtinud vastavad ravimite loetelud sisaldasid 14 erinevat ravimit, mille toimeaineks oli tramadool, sealhulgas suuremat osa neid samu ravimeid 14 1-18-8792 (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1270/9201/7004/soodustused_terviktekst_1.10.2017.pdf# https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1280/6201/7025/ravimiteloetelu_01072017.pdf# ) ;
11. Tööraamatu „Psühhotroopsed ravimid“ vaatlusel tehtud koopiatest (II kd, tl 7) on näha, et 08.07.2017-ga algava tablettide jagamise lehe ülaserva on märgitud „TBL Tramadol 100 mg“. Sellest võib järeldada, et Viru Vanglas jagati tramadooli sisaldavaid ravimeid selle tööraamatu alusel tablettide kujul, milles sisaldus 100 mg toimeainet tramadooli. Eelmainitud Eesti Haigekassa ravimite loeteludest (nii täna kui ka ajavahemikul 01.07-31.12.2017 kehtinutest) nähtub, et loetelus on neli erinevat ravimit tableti kujul, mille toimeaine on tramadool sisaldusega 100 mg. Need kannavad nimesid Tramal Retard, Tramadol Lannacher, Tramadol KRKA, Mabrol Retard. Tööraamatust ei nähtu, milliseid ravimeid konkreetselt sellest nimekirjast selle tööraamatu alusel väljastati. Mis puudutab süüdistatava väidet, et talle ei kirjutatud tramadooli välja, siis saab sellega arvestada vaid selles ulatuses, kui palju ta üldse sai aru või oskas aru saada, et talle vastava toimeainega ravimit välja kirjutati. Nagu ilmneb, ei ole iga tramadooli sisaldava ravimi nimest automaatselt näha, et toimeaine on tramadool. Kuivõrd tööraamatust nähtuvalt peeti selles arvestust „Tramadoli“ üle, siis ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta, kas tegelikult on „Tramadoli“ all peetud silmas toimeainet „tramadool“ või tähistab „Tramadol“ hoopis konkreetset ravimit, mille nimes on „Tramadol“ (nt Tramadol Lannacher või Tramadol KRKA). Kui tegu on viimase variandiga, siis ei saa ainuüksi sellest tööraamatust ega ka kohtus esitatud tõenditest järeldada, kas tööraamat kajastas ka Tramal Retardi või Mabrol Retardi võimalikku väljastamist.
12. Kohtus üle kuulatud tunnistajad ei osanud tööraamatu kohta ammendavat infot anda. Tunnistajad T ja P ei teadnud, mitu tööraamatut/-vihikut nimega "Psühhotroopsed ravimid" Viru Vanglas on või oli (II kd, tl 42 ja 56).
13. Sellega seoses käsitleb kohus kõnealust tööraamatut puudutavat asitõendi vaatlust lähemalt, tuvastamaks selle kui tõendi usaldusväärsus ning asjaolud, mida see üldse saab tõendada. Asitõendi vaatlusprotokollist lisadega (II kd, tl. 9 – 45) nähtub, et uurimisosakonna spetsialist G M vaatles Viru Vangla meditsiiniosakonnas asuva tööraamatu „Psühhotroopsed ravimid“ sissekandeid, kontrollimaks kahte asjaolu: kas ajavahemikul 11.07.2017 – 09.11.2017 on V hoone XX osakonna kambris nr XX paiknevale kinnipeetav Dmitri Rimm’ile arsti ettekirjutusel väljastatud ravimina Tramadoli; kes Dmitri Rimm’iga ühes osakonnas paiknevatest kaaskinnipeetavatest said arsti ettekirjutusel ravimina Tramadoli. Protokollile on lisatud mustvalged koopiad käsitsi peetud tööraamatust. Koopiatest ei ole aru saada, kas need on tehtud kokku köidetud ja järjestikustest lehtedest (lehed on nummerdamata). Nagu vaatlusprotokollis kajastatud, on ka lisatud koopiatelt näha, et tööraamatu lehtedel on perekonnanime taha märgitud numbriliselt tabletikogus ja sellele järgneb märge jääkarvust. Vaatlusprotokollis on rakendatud meetmena märgitud: koopiamasinaga tehtud Viru Vangla meditsiiniosakonna tööraamatus „Psühhotroopsed ravimid“ koopiad Tramadoli jagamise kohta tehtud kannetest (35-l lehel).“ Tegelikult on vaatlusprotokollile lisatud siiski koopia tööraamatu kaanest ja 34 lehte kannetega.
14. Süsteemi, mis neilt lehtedelt nähtub, ei saa pidada läbinisti arusaadavaks ja piisavalt kontrollitavaks, et teha selle alusel vääramatuid järeldusi, kellele ja mida väljastati. Kuigi tegemist on tavalise mustvalge fotokoopiaga ruudulise paberi lehtedest, on sellest näha, et mitmel puhul on terve päeva jagu tablettide väljastamise arvestust käsitsi parandatud. Sellest jääb mulje, et neil kordadel on ühe päeva tabletiarvestus tagantjärgi korraga ära muudetud. Parandusi õiendatud ei ole ja allkirjad, millega on kinnitatud andmete õigsust, on valdavalt loetamatud (seda ei selgu, kes on allkirjad andnud, sh kas tegu on arsti, medõega või kellegi teisega).
15. Nii on 05.08.2017 terve päeva jagu andmeid arvude osas (või vähemalt 7 kannet kaheksast) kaetud valge markeriga ja nende peale on kirjutatud uued numbrid (II kd, tl 14). Tl 20 on näha, et 04.09.2017 on tehtud hiljem parandus ja liidetud Svetšnikovi ühele tabletile veel teine juurde. Toimikulehel 21 on 09.09.2017 järjest parandatud käsitsi ilma õienduseta viis kannet arvude osas ning lõpuks ei ole võimalik välja lugeda, mis oli päeva jääk. Lõpuks on kellegi loetamatu nime alt 15 1-18-8792 kantud tagasi 1 tbl ja päeva lõpuks seega jääki suurendatud. Samas on järgmise päeva ehk 10.09.2017 juures viimane kanne Rääk 2+2 ning viimase „2“ juures on nooleke, mis osundab sulgudes kuupäevale 09.09.
16. Sellest võib järeldada, et 09.09.2017 väljastatud tabletid jäid tegelikult õigel päeval sisse kandmata ja tolle päeva jääk oli seega valesti märgitud. Meditsiinitöötaja (?) allkiri on taas loetamatu. Samal lehel on 11.09.2017 kanne „Sild ½“ lihtsalt maha tõmmatud ja parandus õiendamata.
17. Kõige probleemsem asjaolu ilmneb II kd, tl 24, millelt nähtub, et 19.09.2017 õhtul oli jääk 59,5 (tabletti), ning sellele järgneb 20.09.2017 esimene kanne, mis on aga ilmselt valge korrektoriga varjatud (nii palju kui seda saab fotokoopialt järeldada). Esimene nähtav kanne 20.09.2017 on „M 3 tbl – jääk 56“. Järelikult on 0.5 tabletti kuhugi kadunud. Aimamisi on valge korrektori alt siiski näha, et seal on olnud kanne, mille tulemusena kellelegi tableti jagamise järel oli jääk, mille viimane number oli 9 (on tõenäoline, et see oli 59). See ebaselgus jätab võimaluse, et kellelegi anti sel päeval pool tabletti tramadooli sisaldavat tabletti, aga see kanne hävitati. Kellele tramadool väljastati, kohus ei tea. Ei saa välistada, et see võis olla D. Rimm.
18. Ebaselgust tramadooli sisaldavate ravimite väljastamise osas lisab ka II kd tl 33 ehk koopia 30.10 ja 31.10 tablettide arvestuse vahel olevast ruudulisest lehest, millel on kirjas „Sol Tramadol 50 mg/ml /loetamatu/. 02.01.2017 – jääk 4 amp; 09.09.2017 Rääk 1 amp; 23.09.2017 M 1 amp; 24.09.2017 M (?) – 1 amp.“ Taga on loetamatud allkirjad. Saab järeldada, et vanglas anti tramadooli sisaldavat ravimit ilmselt ka ampullidena. Asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisadest ei selgu, kas see ampullide arvestus oli juhuslik leht tablette käsitleva kaustiku vahel, millele viitab kuupäevade sobimatus, või oli see kogu 2017.a ampullide arvestus.
19. Kõik need eelnevad asjaolud viitavad sellele, et kuigi kõnealune tööraamat ja selle alusel koostatud vaatlusprotokoll kajastavad tramadooli sisaldava(te) ravimi(te) väljastamist Viru Vanglas, tekitab arvepidamise ebatäpsus ja kontrollimatus kahtluse, kas need andmed kajastavad 100%-lise usaldusväärsusega kogu andmestikku selle kohta, kellele väljastati 2017.a juulist 09.11.2017ni tramadooli sisaldavaid ravimeid. Iseäranis 20.09.2017 kanne (II kd, tl 24) jätab õhku kõrvaldamata kahtluse, et 0.5 tabletti on väljastatud kellelegi, kelle nimi on kaustikust kõrvaldatud.
20. Samuti on õige kaitsja väide, et asitõendi vaatlusprotokoll ei kajasta kontrolli ajavahemiku kohta 2016 juunist kuni juuli alguseni
21. Seega ei ole välistatud, et Viru Vangla meditsiiniosakonnas asuva tööraamatut „Psühhotroopsed ravimid“ sissekannete varasemas osas võib olla märge ravimi väljastamise kohta Dmitri Rimmile arsti ettekirjutusel. Prokuröri seisukohast repliigis saab järeldada, et tema arvates ei ole nii kauge ajavahemik süüdistuse kontekstis asjakohane. Sellega ei saa nõustuda, sest selle asjakohasuse on prokuratuur ise oma süüdistuses loonud, hõlmates kuriteo toimepanemise aja sisse ka aja enne 11.07.
22. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, kui kaua on tramadool organismis pärast tarvitamist leitav ( vt ka otsuse p 32). Välistatud ei ole täielikult seegi, et D. Rimm võis varem arsti ettekirjutuse alusel saadud tableti hilisemaks ajaks säilitada, seda varjates. Sellisel juhul oleks tegemist ikkagi arsti ettekirjutuse alusel tarvitatava tabletiga.
23. Asitõendi vaatluse protokoll köidab kohtu tähelepanu ka selles osas, milles see käsitleb isikuid, kes oli koos D. Rimmiga osakonnas XX. Vaatlusprotokolli kirjeldava osa järgi ei ole sellel ajavahemikul (11.07.2017 – 09.11.2017) kinnipeetav Dmitri Rimm’ile arsti ettekirjutusel väljastatud Tramadoli, Dmitri Rimm’iga ühes osakonnas (so XX) paiknevatest kaaskinnipeetavatest said arsti ettekirjutusel ravimina Tramadoli M P ja G S . Protokollile lisatud koopiatel käsitsi peetud tööraamatust on osades kohtades hiljem (so pärast koopiate tegemist) hariliku pliiatsiga märgitud isikunime ette XX XX on märgitud (enamasti) P ja S nime ette.
24. Lisatud koopiatelt nähtub, et P anti ajavahemikel 09.07 – 19.09 ning 22.09 – 01.12 iga päev selle tööraamatu kannete kohaselt tablette, valdavalt 2 tbl päevas. S on antud tablette (enamasti 1 päevas) erineva regulaarsusega - 07.08, 15.08, 19.08, 22.08, 28.08, 30.08, 01.09, 04.09, 07.09, 10.09, 14.09, 15.09, 16.09, 18.09, 19.09, 20.09, 21.09, 23.09, 26.09, 28.09, 3.-5.10, , 9, 11, 13, 15, 16 1-18-8792 16, 17.10, 19.10, 20.10, 22, 23, 25.10, 27-31.10, 1-6.11, 8.-13.11, 15-17.11, 20, 21, 23, 30.11, 01.12.
25. Samas 22.08, 18.09 ja 19.10 puudub tema nime taga märge XX. Ka nähtub II kd, tl 25, et 24.09.2017 sai 2 tabletti S , kelle taga on samuti märge XX. Tema on saanud ravimit ka mitmel teisel päevadel üsna regulaarselt, aga siis pole märget tehtud.
26. Tunnistaja T kinnitas samuti, et tema teada said sel perioodil süüdistatavaga samas XX osakonnas olevatest kinnipeetavatest tramadooli S (hilisem B ) ja P . Nagu aga tööraamatust nähtub, on isik, kes tegi koopiatele hariliku pliiatsiga märkmeid (ilmselt siis G M), pidanud vajalikuks teha selline märge ka S taha. Selgusetuks jääb seegi, miks S puhul osadel päevadel see märge puudub – kas menetleja tähelepanematusest või mingil sisulisel põhjusel. Kui see on juhtunud tähelepanematusest, siis ei saa olla kindel, et ülejäänud XX osakonnas viibinud on korrektselt märgitud. Vaatlusprotokollist ei nähtu seegi, mille alusel vaatleja tegi järeldused, et need inimesed olid just konkreetsel hetkel XX osakonnas: vaadeldavate objektide hulgas ei ole midagi sellist, millest need andmed saaks tuleneda. Seega ei saa väita, et kriminaalasjas on ühesed ja usaldusväärsed andmed selle kohta, kes võis osakonnas XX saada tramadooli sisaldavaid ravimeid arsti ettekirjutuse alusel. See on aga oluline selleks, et kontrollida, kas kellelgi võis olla motiiv ja võimalus manustada talle välja kirjutatud ravimit näiteks D. Rimmile tema teadmata, aga ka selleks, et saada alust väita, kas ja millal võis D. Rimm saada mõnelt kaasvangilt osakonnas tollele väljakirjutatud ravimid. Tunnistajatena üle kuulatud B ja P andsid ütlusi, et nemad neelasid neile väljastatud ravimid alati järelevalve all alla ja nende väidete ümberlükkamiseks tõendeid ei ole.
27. Teise tõendina vaatlusprotokolli kõrval, kinnitamaks arsti ettekirjutuse puudumist, on prokurör käsitlenud e-kirjavahetust, mis esineb süüdistusaktis nimetuse all „Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastus teabenõudele.“ Kohus kujundab järgnevalt seisukoha küsimustes, mis liiki tõendiga on tegu ja kas see on lubatav tõend.
28. Kõnealuse e-kirjavahetuse (II kd, tl 1) pealkiri on „Palun andmeid ravimite kohta (info vajalik seoses kriminaalmenetluse algatamisega – Dmitri Rimm)“, ning selles küsib 20.11.2017 kell 1:40 PM G M (XXX) K I (XXX) – „Palun andmeid ravimite kohta, mida Dmitri Rimm ik 38512060231 on manustanud viimase kahe kuu jooksul (arvesse võtta ka varem kui kaks kuud määratud ravimeid, mille manustamine kestis viimase kahe kuu jooksul enne 09.11.2017).“ Vastus saabub samal päeval 15:10: „Al. 07.04.2017 Ps ravimid: Tbl. Sertralini 50 mg (hommikul) + 150 mg (õhtul). Muud Ravimid: 16.11.2017 – 01.12.2017 Tbl – Calcii tbl (hommikul).“ Vastajaks on märgitud K I MO
30. Prokuröri käitumisest süüdistusakti koostamisel ja kohtulikul uurimisel saab järeldada, et tema hinnangul on selle e-kirjavahetuse puhul tegemist dokumendiga, täpsemalt nö muu dokumendiga

§ 63lg 1 tähenduses.

Kaitsja ei pidanud seda dokumendina lubatavaks tõendiks, leides, et näiteks ei ole sellel dokumendil allkirja. 75. Riigikohus on mitmes lahendis käsitlenud küsimust, milline dokumentaalses vormis olev kiri/tekst on kriminaalasjas tõendiks. Kriminaalasjas nr 3-1-1-117-13 nõustus Riigikohus, et süüdistatava omakäeline avaldus OÜ juhatusele on käsitatav muu dokumentidena

§ 63lg 1 tähenduses ja on seega lubatav tõend tema süü tuvastamiseks.

Riigikohus märkis: „Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul /…/Praegusel juhul ei ole aga tegemist kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega.“ Asjas nr 3-1-1-12706, p 10, leidis kohus aga, et süüdistatava (menetlejale tehtud) puhtsüdamlik ülestunnistus ei olnud käsitatav "muu dokumendina"

§ 63

lg 1 tähenduses: „Selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt ka 3-1-1-105-06; p 11). /…/

§ 63

lg-st 1 tulenevalt vormistatakse kahtlustatava või süüdistatava poolt menetlejale antav suuline informatsioon vastavalt 17 1-18-8792 kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamise protokollina. Asjaolu, et tegemist on ülestunnistusega, iseloomustab üksnes ütluste sisu ega anna alust nende vormistamiseks mingi muul viisil. /…/ Kuna käesoleval juhul ei ole A. M nõuetekohaselt üle kuulatud, siis seetõttu ei tohtinud kohtud kõnealusele tekstile kui tõendile tugineda.“ 76. Esmalt väärib tähelepanu süüdistusaktis märgitud ja prokuröri poolt kohtuistungil kinnitatud argument, et tegemist on teabenõude ja selle vastusega. Tekib küsimus, millisel seaduslikul alusel on „teabenõue“ tehtud. Isikuandmete töötlemise seaduslikku alust kontrollides tuleb vaadata 20.11.2017 kehtinud isikuandmete kaitse seaduse (IKS), avaliku teabe seaduse (AvTS) ja

redaktsioone. Teabeks olid antud juhul D. Rimmi IKS § 4 lg 2 p-s 3 nimetatud delikaatsed isikuandmed. IKS § 14 (millele viitas ka AvTS § 39 lg 1) nägi ette isikuandmete töötlemise alused andmesubjekti nõusolekuta ning ainus võimalik alus, mille olemasolu on kohtu hinnangul antud juhul võimalik üldse kaaluda, on „seaduses ettenähtud ülesande täitmiseks.“ Seaduses ettenähtud ülesannete täitmine on tõendite kogumine käimasolevas kriminaalmenetluses (vt mh

§ 215lg 1).

Seega, kui jaatada, et kriminaalmenetlus oli algatatud või algatatigi selle päringuga, siis on võimalik väita, et tegemist oli seaduslikul alusel tehtud toiminguga. Küll aga jääb arusaamatuks, milline oleks õiguslik alus juhul, kui kõnealune päring tehti enne kriminaalmenetluse alustamist, nagu prokurörist saab järeldada.

koostoimes kehtinud IKS-iga välistab selliste andmete kogumise kriminaalmenetluse alustamise vajaduse otsustamiseks enne kriminaalmenetluse alustamist. Sellist kriminaalmenetluse-eelset andmete kogumist (v.a ehk avalikest allikatest) võimaldavad vaid

§ 198

lg-s 11 ja § 1262 lg 1 p-s 1 nimetatud konkreetsed erandid, millega praegusel juhul tegu ei ole. Pole (polnud) olemas seaduslikku alust juurdepääsuks delikaatsetele isikuandmetele lihtsalt selleks, et tuvastada, kas üldse on alust kriminaalmenetlust alustada.

1. Käesolevas asjas leiab kohus, et sisuliselt andis K I (prokuröri sõnul Viru Vangla meditsiiniosakonna juhataja; märge MO viitab tõesti sellele, et ta ilmselt esindab meditsiiniosakonda) oma kirjas kuriteo asjaolude väljaselgitamise eesmärgil menetlejale siiski ütlusi. Kuigi prokuröri (I kd, tl 58) ja kaitsja (I kd, tl 61) sõnul alustati kõnealust kriminaalmenetlust XXX G M 21.11.2017 ekspertiisimäärusega, nähtub M T ütlustest, et andmed, mille alusel hakati arvatava toimepandud kuriteo kohta tõendeid koguma, olid tegelikult juba olemas 09.11.2017 enne proovi võtmist (vt ka käesoleva otsuse p 53). Ka kirja pealkirjas sisalduv põhjendus oli seotud selgelt kriminaalmenetlusega („info vajalik seoses kriminaalmenetluse algatamisega“).
2. „Muu dokumendi“ kui tõendi eristamiseks nendest tõenditest, mis tuleb vormistada kas ülekuulamisprotokollis või muus

-s ette nähtud tõendi vormis (nt vaatlusprotokoll), on üks üsna lihtne meetod. Tuleb küsida, kas kõnealune dokument on juba ise menetlejast sõltumatult olemas välismaailmas (vt ülal kohtuasjas nr 3-1-1-117-13 nimetatud juhtum) või tekib tõend menetleja initsiatiivil, selleks et fikseerida ja koguda tõendeid süüteomenetluslikul eesmärgil. Praeguses asjas ei ole ühtki infokildu ega väidet, et kriminaalasja menetlemisega tegelenud G. M oleks küsinud K I andmeid D. Rimmi ravimite kohta (saanud neile juurdepääsu) mingil muul põhjusel kui kriminaalmenetlusega seoses. Tekkinud tõend on uurimisasutuse loodud tõend (eriti kui arvestada, et K I on sama vangla meditsiiniosakonna töötaja). Kui menetleja oleks tahtnud K I väiteid / avaldusi süüteoasja menetlejale tõendina kasutada, oleks korrektne olnud K I ülekuulamine. Teoreetiliselt (teadmata, millele K. I oma seisukohas tugines) võinuks käsitleda kriminaalmenetlusest sõltumata tekkinud tõendina („muu dokumendina“) võimalikke omaaegseid meditsiinidokumente, milles D. Rimmile väljastatud ravimid kajastusid (I kd tl 44 – tunnistaja B rääkis sellest, et sellised andmed on ka ravikaardil). Kuna aga menetleja valis tõendiallikaks K. I , siis tulnuks arvestada, et isikulise tõendiallika ülekuulamise nõudeks on muuhulgas ka valeütluste andmise eest hoiatamine, mis on üks selle tõendi usaldusväärsuse garantiisid. Kuna K. I ei ole nõuetekohaselt üle kuulatud, ei saa tema väiteid tõendina kasutada. 79. Isegi kui kohus möönaks, et K. I arvamuskiri on määratletav muu dokumendina

§ 63

lg 1 mõttes, siis on tegemist sellise tõendiga, mille sisu ei ole verifitseeritav. Siinkohal on 18 1-18-8792 asjassepuutuv Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-23-17 (p 16 – 18.3) väljendatud seisukoht, et muu dokumendina

§ 63

lg 1 tähenduses käsitatavas tõendis esitatud andmed ja lõplik järeldus peavad olema põhimõtteliselt kohtu poolt kontrollitavad.

§-s 61 sätestatu kohaselt ei saa ühelgi tõendil olla ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab saama iga tõendit hinnata oma siseveendumuse kohaselt. Tolles asjas leidis kohus, et strateegilise kauba komisjoni arvamuses ei olnud kirjas, millele see tugineb ega viiteid muudele kontrollitavatele allikatele selles sisalduvate järelduste kohta, mistõttu ei olnud võimalik kontrollida, millistele algandmetele tõend tugineb.

1. Praeguses asjas ei ole aru saada, millele tugines K. I oma veendumuses, et D. Rimm oli manustanud just tema poolt märgitud ravimeid. Selles, et ta töötas xxx, kohus ei kahtle, aga ainuüksi see fakt ei saa tõendada, et ta teab kõigi kinnipeetavate ravimitarbimist peast. Eeldades, et K. I tugines vastates mingisugustele eelandmetele, tuleb kohtul möönda, et ei saa olla kindel, kas need eelandmed on õiged ja kas K. I , arvestades inimfaktorit, tegi neist eelandmetest veatud järeldused. On võimalik, et K. I järeldas D. Rimmile manustatud ravimid tööraamatu „Psühhotroopsed ravimid“ sellest osast, mida vaatluse käigus ei vaadeldud. Kohtul ei ole võimalik seda kontrollida. Samas aga nimetas kohus ülal mitmeid põhjuseid, miks ta ei pea tööraamatut „Psühhotroopsed ravimid“ piisavalt usaldusväärseks, et sellest tõsikindlaid järeldusi teha. Võimalik, et K. I järeldused tuginevad millelegi muule, aga asjas puuduvad igasugused vihjed, mis võimaldaks neid järeldusi kontrollida. Kohtuistungil kuuldu ja nähtu põhjal ei saa kohus olla veendunud selles, et K I teab, kas D. Rimmile on seljavalu vastu rohtu välja kirjutatud. Kuna lisatud e-kirjas esitatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav, ei saa kohus tugineda sellele kui usaldusväärsele tõendile.
2. Kuna kriminaalasjas ei ole kahtlusteta välistatud, et D. Rimm võis siiski tarvitada süüdistuses nimetatud ajal tramadooli sisaldavat ravimit arsti ettekirjutuse alusel, ning seega ei saa tuvastada kuritegu, tuleb ta õigeks mõista. V. Subjektiivse teokoosseisu tõendamatus
3. Nagu Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-1-1-55-13, eeldab isiku karistamine keelatud aine tarvitamises arsti ettekirjutuseta lisaks objektiivse külje tunnustele ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist: „Isegi juhul, kui inimene on narkootilist ainet tarvitanud ja täitnud seega süüteo objektiivse koosseisu ning tal esineb tarvitamisest johtuv narkojoove, ei saa teda teatud juhtudel NPALS § 151 järgi karistada subjektiivse koosseisu puudumise tõttu.“ Seejuures on KarS § 331 tegu erinevalt väärteokoosseisust karistatav üksnes tahtluse korral (KarS § 15 lg 1).
4. Prokurör leidis kohtukõnes, et D. Rimm pani teo toime otsese tahtlusega, põhjendades seda järgmiselt: „…varasemalt on ta kriminaalkorras karistatud KarS § 184 lg 1 alusel. Samuti KarS § 424 järgi, mis oli narkojoobes mootorsõiduki juhtimise eest, kus ta oli tarvitanud kokaiini. Samuti on süüdistaval ka üks kehtiv väärteokaristus NPALS § 15

§-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

§ 7

lg 3 põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26, 3-1-1-10-15, p 15). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning

§-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kokkuvõttes ei ole süüdistuse versioon usutavam kui kaitse versioonid, et Rimm ei tarvitanud tramadooli või tarvitas seda arsti ettekirjutusel. Seepärast mõistab kohus Dmitri Rimmi õigeks. 87.

§ 309

lg 2 näeb ette, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Dmitri Rimm tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, sest kohtulikul arutamisel ei tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu. Asitõend 88. Asitõendiks olev Viru Vangla meditsiiniosakonna seifis olev tööraamat „Psühhotroopsed ravimid“ jääb

§ 126lg 3 p 2 alusel Viru Vanglasse.

Menetluskulud 89. Vastavalt

§-le 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p-de 3 ja 4 alusel on praeguses asjas menetluskuludeks toksikoloogiaekspertiisi kulu summas 50 eurot (II kd, tl 3) ning määratud kaitsja Igor Belugini poolt osutatud õigusabi kulu eeluurimisel summas 251,28 eurot (II kd, tl 46) ja kohtumenetluses summas 597,12 eurot (I kd, tl 66-68). Menetluskulude kogusumma moodustab 898, 40 eurot, mis tuleb seoses Dmitri Rimmi õigeksmõistmisega jätta

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

90. Otsuse tegemisel juhindub kohus

§-dest 306, 309 lg 2, 311, 312, 314 ja 315. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 20