) § 97 p 1 kohaselt on elatise nõude esitaja laps, kuid teda esindab seaduslik esindaja, s.o lapsevanem, kes peab last oma vahenditest üleval ning leiab, et teine vanem ei täida lapse suhtes seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust.
Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
Ülalpidamiskohustus on täidetud juhul, kui vanem annab ülalpidamist regulaarselt ja elatis makstakse hagejat esindanud vanemale.
lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Kuna
lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse 5 vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Hagejad nõuavad elatist miinimummääras.
lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; Riigikohtu 29. aprilli 2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; Riigikohtu 12. märtsi 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12; Riigikohtu 13. aprilli 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16). Elatise väljamõistmisel alla
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on
jaanuari 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17; Riigikohtu 13. aprilli 2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla
lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel
Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Kohus on tuvastanud, et kostjal kohtuotsuse tegemise ajal teised lapsed ja muud ülalpeetavad puuduvad. Lisaks on mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-3517, p 28.3). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-119-15 punktist 11 nähtub, et
102 lõike 2 teises lauses silmas peetud vahendite ühetaoline kasutamine ei tähenda nende vahendite aritmeetilist jagamist ülalpeetavate arvuga (sh ülalpidaja ise), vaid pigem seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Seega ei pea erinevatele ülalpeetavatele antav rahasumma olema igakuiselt võrdne, vaid tagatud peab olema kõigi alaealiste laste igapäevaste vajaduste rahuldamine. Kostja on täiendavalt märkinud, et ema käib ca 1 korra kuus Eestis, lapsed veedavad emaga tavaliselt 3-4 päeva. Ema saabub alati koos kingituste, riiete, söögiga, kandes seeläbi osaliselt laste ülalpidamiskulusid vahetult. Kohus märgib, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-35-17, p 23.3.). Hagejad osa ajast kostja juures ei ela. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, kui suured on kostja kulud ajal, mil hagejad tema juures viibivad. 6 Täiendavalt on kostja taotlenud, et elatise määramisel tuleb arvestada lastele riigi poolt makstavat lastetoetust ning isale laste ülalpidamisega tagastatavat tulumaksu. Seega tuleb vähendada väljamõistetavat elatist riiklike peretoetustega ja tagastatava tulumaksuga. Lähtudes eeltoodust on kummagi lapse igakuised vajadused peretoetuse ja tulumaksutagastuse abil kaetud 81,50 euro ulatuses. Kohus märgib, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-35-17, p 28.2.). Kuigi hagejad nõuavad elatist miinimummääras, on kostja seisukohal, et hagiavalduses esitatud igakuised kulutused lastele on põhjendamatud ja tõendamata ning on ilmselgelt üle paisutatud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hindama poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal (I kd tl 6-17, 78-118, pöördel, II kd tl 43-79, II kd tl 117-124), kas laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kohus kohustas pooli 13.08.2018.a kirjaga (II kd tl 36) esitama tõendid oma sissetulekute suuruse kohta ning hagejad tõendid oma igakuiste vältimatute kulude kohta. 30.08.2018.a hagiavalduse täienduse kohaselt on mõlema hageja vajadused järgmised (ühe hageja kohta): - eluasemekulud 48,42 eurot; - kulutused toidule 163 eurot; - kulutused transpordile 17,50 eurot; - kulutused lapse koolikohustuste täitmiseks ning muud vältimatud püsikulutused (huviringid, spordiklubid) 50,89 eurot; - kulutused riietele ja jalanõudele 37,25 eurot Kokku 317, 06 eurot hageja kohta kuus. Poolte vahel puudub vaidlus eluasemekulude (48 eurot kuus) ja koolikohustuse täitmise ning huviharidusega seotud kulude osas (50 eurot kuus). Kohus nõustub pooltega, et nimetatud kulud on hädavajalikud ning nende kandmine on tõendatud nimetatud suuruses. Kuna pooled nimetatud kulude suuruse üle ei vaidle, siis ei analüüsi kohus asjakohaseid tõendeid. 05.12.2018.a toimunud istungil puudus pooltel vaidlus selle üle, et ravimikulud on 5 eurot lapse kohta kuus. Kohus nõustub pooltega, et nimetatud kulud on vajalikud ning nende kandmine nimetatud suuruses on usutav ning tõenäoline. Pooltel on vaidlus toidukulude suuruse üle. Hagejate nõue on 163 eurot hageja kohta kuus, kostja peab mõistlikuks kuluks 80 eurot hageja kohta kuus. Kohus märgib, et kohus arvestab toidukulu osas, et tööpäevadel on hagejate toidukulu väiksem seetõttu, et hagejatele on tagatud koolis vähemalt üks tasuta toidukord. Samas tuleb arvesse võtta ka, et hagejad on kasvueas lapsed, kes käivad regulaarselt ka spordiringides. Seega leiab kohus, et põhistatud ja tõendatud on laste vajadused toidule 120 eurot lapse kohta kuus. 7 Kohus peab usutavaks, et hagejate seaduslik esindaja võib osa toidukuludest kanda sularaha arvelt, kuna toimiku II köites lehekülgedel 67 kuni 70 toodud tõendid toidukaupade ostmise kohta erinevatest toidupoodidest on nii väikeses summas, et neljaliikmeline pere ei saa selle eest ostetud toidukaubast söönuks. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hagejate vanaema ostab hagejate seaduslikult esindajalt saadud sularaha eest toidukaupu. Toidukulu 4 eurot lapse kohta päevas, olukorras kus lastele on koolipäevadel tagatud üks tasuta toidukord koolis, on usutav. Tähelepanuta ei saa jätta ka perekonna mastaabisäästu, sest teadaolevalt saavutab toidu valmistamisega mitmele sööjale kokkuhoiu võrreldes sama söögi valmistamisega ainult ühele või kahele sööjale. Poolte vahel on vaidlus transpordikulude suuruse üle. Hagejate hinnangul on need 17,50 eurot hageja kohta kuus. Kostja on seisukohal, et transpordikulu ei ole põhjendatud, sest ühistransport on Tallinnas tasuta. Hagejate seaduslik esindaja on selgitanud, et hagejad käivad erinevates spordiklubides ja treeningutel. Tagades laste ohutuse ja turvalisuse viib ja toob hagejate seaduslik esindaja lapsed huviringidest ja spordiklubidest isikliku sõiduautoga koju. T on ühistransport tasuta, kuid õhtutundidel ei ole seal tagatud väikelaste turvalisus ja ohutus. Samuti viiakse hagejaid autoga linnast välja maale (R) kus elavad hagejate vanavanemad. Transpordikulu 17,50 eurot lapse kohta on põhjendatud. Kohus leiab, et transpordikulu hagejatele, kes elavad T ja kus ühistransport on tasuta, ei oleks hädavajalik kulu. Kuna õhtutundidel ei ole T tagatud väikelaste turvalisus ja ohutus, millest tulenevalt on hagejad harjunud autoga liikuma, on põhjendatud tagada hagejatele ka edaspidi samasuguse liiklusvahendi kasutamine, mis tagaks hagejatele harjumuspärase transpordiga liikumise. Vaidlust ei ole, et hagejad sõidavad koos isaga ja isale kuuluva autoga. Liikumiseks autoga kaasnevad kindlasti täiendavad lisakulud. Kulu 17,50 eurot kuus on mõistliku suurusega. Poolte vahel on vaidlus hagejate riidekulude suuruse üle. Hagejate nõude kohaselt on see 37 eurot kuus. Kostja tunnistab sellest 30 euro suurust nõuet. Hagejate seaduslik esindaja on esile toonud, et hagejad on kasvueas, nad vajavad igaks aastaajaks erinevaid riideid ja jalatseid. Nii nagu S, nii on ka Eesti kliima heitlik ja külm, millest tulenevalt peab olema soetatud erineva ilma tarbeks eraldi riided. Kohtu arvates oleks riietele ja jalanõudele põhjendatud vajalik kulu 35 eurot kuus. Üldteada on, et lapsed kasvavad ja seda kiiresti, mistõttu ostetakse lastele riideid tihedamini kui täiskasvanutele. Samuti võib ühel kuul laste riietele kuluda suurem summa ja teisel kuul väiksem, kuid kui vaadata nende riietusesemete hinnaklassi, millised on hagejate seaduslik esindaja lastele ostnud, siis kohus leiab, et kulutused laste riietele ei ole ülepaisutatud. Kostja peab põhjendatuks hagis esitatud kulusid koolile ja huviringidele 50 euro ulatuses. Kuna kostja on nimetatud kulude suurusega nõustunud, ei pea kohus vajalikuks neid kulusid analüüsida. Kostja on pidanud põhjendatuks hagis esitatud kulusid sidekuludele 15 euro ulatuses. Samas on kostja hilisemalt märkinud, et T ülekandest ei ole näha, milline on laste kulu osa, näidatud on summaarne tasu, mille sees on ka hagejate seadusliku esindaja telefonikulu. Hagejate nõue on 20 eurot lapse kohta. Hagejate seaduslik esindaja on selgitanud ja tõendanud, et hagejatele on soetatud suhtlemiseks mobiiltelefonid ning kodune internet ja kaabel-TV. Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja põhjendatud kuluga hagejate seadusliku esindaja poolt. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja tõendatud sidekulude suurus 15 eurot hageja kohta kuus. 8 Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et mõlema hageja s.o M D ja hageja V D vajaduste suuruseks ühes kuus on 290,50 eurot. Hagejad on taotlenud kostjalt elatise väljamõistmist miinimumsummas. Järgnevalt analüüsib kohus poolte poolt esitatud ja kohtu poolt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 5 alusel kogutud tõendeid (I köide tl 47, 49-54, pöördel, 64, 65, 124-155, 164, 165, 166-167, 168, 169, pöördel, 170, 171, 172-173, 174, pöördel, 175, pöördel; II köide tl 43, tl 93 kuni tl 100) laste isa ja kostja varalise olukorra kohta, et tuvastada laste vajaduste rahuldamise võimalused. Kostja esitas 03.09.2018.a menetlusdokumendiga kohtule palgalehed ja tabeli kostja sissetulekute suuruse kohta (II kd tl 100), mille kohaselt on kostja keskmiseks kuu sissetulekuks 1180 eurot kuus. Oma vältimatute kulude suuruseks nimetab kostja 775 eurot kuus. Seega on kostja sissetulekute ja väljaminekute vahe 405 eurot. Kostja esitas ka tõendi oma raseduse ja eeldatud sünnituse aja kohta (II kd tl 86 kuni 87 pöördel). Tõendi kohaselt on kostja planeeritud sünnituse ajaks 22.01.2019, mille järel võib eeldada tema töövõimetust. Praeguseks hetkeks ei ole teada, kas ja millal kostja uuesti tööle läheb. 05.12.2018 kohtuistungil selgitas kostja, et kostja sissetuleku suuruseks peale sünnitust on 616 eurot kuus. 03.09.2018 menetlusdokumendi kohaselt on kostja igakuiste kulude suuruseks kokku 775 eurot (sh üür 350 eurot, elekter 40 eurot, elatis lastele 200 eurot, bussipilet 110 eurot, laevapilet 50 eurot ja telefon 25 eurot). Bussipilet on vajalik liikumiseks töö (H) ja kodu (E) vahel, kostja ostab 2 korda kuus 14-päeva Lähiseutu 2 pileti, mille maksumus on 2 x 55,70 eurot, kokku 111,40 eurot. Korra kuus üritab kostja käia ka Eestis, et kohtuda lastega, laevapiletid on sõltuvalt laevakompaniist keskmiselt 50 eurot. Kostjal on kulutused ka toidule, telefonile, arstiabile (S ei ole täiesti tasuta arstiabi, patsiendi omaosalus on märkimisväärne), ravimitele ja hügieenitarvetele, riietele ja jalanõudele. Mingeid sääste ega vara, mida oleks võimalik realiseerida, kostjal ei ole. Hagejad elavad koos isa M D. 30.08.2018 menetlusdokumendis märkis hagejate seaduslik esindaja, et tema sissetuleku suuruseks on 1 609 eurot. Hagejate seaduslik esindaja maksab sellest pangale 300 eurot kuus laenu tagasimakseid XXX 3-toalise korteri eest. Lisaks tasub hagejate seaduslik esindaja jooksvad kommunaal- ja korteri ülalpidamiskulud. Käesoleva tsiviilasja varasemas menetluses on kostja märkinud, et tal on raamatupidamises kõrgharidus. Lisaks on kostja kasutanud kohtumenetluses vandeadvokaadi teenust. Kohus leiab, et kostja selgitused selles, kuidas tal pole võimalik teenida laste ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut, on ainetud. Kostja vastuses väljatoodud põhjendused, et tema majanduslik olukord ei võimalda maksta elatist nõutud summas ja sellele lisatud kulutuste paljusus kostjale endale, ei saa omada enamat prioriteeti kui hagejatele elatise maksmise kohustuse täitmine. Kostja on töövõimeline isik, kelle ülesandeks on teenida sissetulekut määral, mis võimaldaks laste vajaduste rahuldamist vähemalt miinimummääras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kostja peab tegema endast kõik oleneva, et tagada ka oma laste M D ja V D igapäevaste vajaduste rahuldamine, makstes elatist vähemalt perekonnaseaduses sätestatud minimaalmääras. Kohus ei mõista, miks läheb kõrgharidusega isik tööle S V koristajaks palga eest, mida peetakse väikeseks isegi Eestis. Kohus on seisukohal, et kostjal oleks võimalik soovi korral, tulenevalt kostja haridusest ja oskustest, võimalik leida tasuvat tööd Eestis, mille arvelt tasuda mõistlikus suuruses 9 elatist oma lastele. Eestis mõistlikku sissetulekut teenides oleks kostjale tagatud ka vanemahüvitis, mille arvelt oleks kostjal võimalik ülalpidamiskohustust täita. Käesoleval juhul on kotja oma tegevusega pannud ennast olukorda kus elatise maksmine mõjutab märkimisväärselt tema enda hakkamasaamist. Kummagi hageja ülalpidamiseks on vaja 290,50 eurot kuus. Seega on hagejate vajadused väiksemad seadusjärgsest elatise miinimummäärast, mis võimaldab elatise kohustatud isikult välja mõista väiksemas suuruses kui seadusjärgne miinimum. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hagejate kasuks hagejate ülalpidamiseks välja alates 21.04.2017 igakuise elatise summas 145 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Juhindudes TsMS § 455 lg-s 1 sätestatust määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades kostja sissetulekute väiksust, asjaolu, et tema kohustus maksta elatist suureneb ja asjaolu, et pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi, mille kinnitamise korral oleks menetluskulud niikuinii jäänud poolte endi kanda, peab kohus õiglaseks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Alan Biin Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.