Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED
lg 1, 3 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et ei esine ka teisi
Neil asjaoludel lahendab kohus
3.
lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski 2
lg 6 alusel rahuldamata.
lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulude kindlaksmääramist. Kohus märgib, et tulenevalt
lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hagiavaldusest ja tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub, et 26.10.2016, 22.10.2016 ja 17.10.2016 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu kokku 300 eurot (3x100 eurot). Hageja on märkinud, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on sõlminud laenulepingud oma majandus- ja kutsetegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingud tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavalduses märgitu kohaselt tuleb viivisemääraks vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausele ja § 415 lg-le 1 lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus kokku lepitud intressimäär, milleks on 46,2 % aastas (laenulepingute üldtingimuste p 12.12). Hageja leiab, et puuduvad alused lepingujärgse viivise vähendamiseks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. Kohtule tsiviilasjas esitatud laenudokumentidest ei nähtu kokkulepet, et võlgnevuse korral tuleb laenusaajal tasuda viivist lepingujärgse intressiga kattuvas määras. Pooled on käesoleval juhul sõlminud tarbijakrediidilepingud, mille osas on hageja kohtule esitanud põhitingimused ja üldtingimused. Laenulepingu põhitingimuste esimesel lehel p 11 järel on märgitud, et maksete tasumisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda tasumata kohustuselt viivist 0,75% päevas, so 273,75% aastas kuni nõude kohase täitmiseni (tl 6, 8 pöördel, 11). Samuti on Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (tl 7) märgitud, et maksetega hilinemisel kaasneb krediidiandja õigus nõuda viivist 0,75% päevas, so 273,75% aastas. Seega on lepingutes selgelt määratletud viivise määr ning põhjendatud ei ole hageja tuginemine sellele, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingutes ettenähtud intressimäär. Kohtule on esitatud ka BB Finance OÜ laenulepingute üldtingimused (tl 15-18), mille p 12.12 on sätestatud, et kui klient ei tagasta BB Finance OÜ-le rahalisi vahendeid tähtaegselt, maksab klient BB Finance OÜ-le viivist põhitingimustes ja hinnakirjas sätestatud intressimääras tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva. Hageja hagiavalduses esitatud väide, et kostja on laenu taotlemisel kinnitanud nõustumist laenulepingute üldtingimustega, on tõendamata. Hageja esitatud tõenditest nimetatud asjaolu ei nähtu. Samuti saab asuda seisukohale, et konkreetse kliendiga sõlmitud laenulepingu põhitingimused sisaldavad võrreldes laenuandja üldtingimustega täpsustatuid tingimusi (erisätteid). Üldtingimuste p 1.4 tuleneb, et põhitingimuste ja üldtingimuste vastuolu korral juhindutakse põhitingimustes sätestatust. Seega võib kliendi jaoks olla ebaselge, missugune viivise määr tema ja laenuandja vahelise suhte puhul kohaldub. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja tuginemine üldtingimuste p 12.12, mille kohaselt nõutakse viivist intressimäärast lähtudes. Kohus lähtub viivise määra kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel lepingus märgitud viivise määrast 273,75% aastas. Kohtu hinnangul on viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale laenutaotlused, mille hageja kinnitas ning seejärel 3
alusel alates 28.08.2018 viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni, kusjuures lähtudes kohtupraktikast ei tohi viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega 42,38 eurot ületada põhivõlgnevuse suurust. Kohus jätab rahuldamata viivise nõude osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.
lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 5.
lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 611, 40 eurot. Kohus aga rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 377, 78 eurot (353, 78+ viivis ühe aasta kohta 24), so 62% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 62 % ulatuses kostja ning 38% ulatuses hageja kanda. Hageja on taotlenud kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõiv hagiavalduse esitamisel 125 eurot ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 575 eurot.
lg-test 1, 2 ning
lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohtuväline kulu on
Tulenevalt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.