KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Apellatsioonimenetluse pooled Kohtuistungi aeg Kohtuistungil

§ 242

lg 1 järgi osas, mis puudutab Andres Raave keeldumist juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest liiklusjärelevalve teostajale. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada Andres Raavet liiklusjärelevalve teostajale enda juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest keeldumise eest

§ 242lg 1 järgi rahatrahviga 20 päevamäära summas 40 (nelikümmend) eurot.

Rahatrahv tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Rahatrahvi on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul käesoleva otsuse tegemisest. Kui rahatrahv ei ole kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul täielikult täidetud ja kohtuotsust ei vaidlustata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri VTMS § 204 lg 3 kohaselt kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Andres Raave taotlus talle 1200 euro suuruse valuraha määramiseks jätta läbi vaatamata.
3. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
4. Jätta Rein Napa taotlus riigi õigusabi tasu määramiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Väärteoprotokoll
5. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur koostas
6. augustil 2018 kohtuvälise menetlejana väärteoprotokolli A. Raave kohta. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis A. Raave
7. augustil 2018 kell 15.19 Valga maakonnas Otepää vallas Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril mootorsõidukit. Isikul puudus liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument ja isikut tõendav dokument. A. Raave takistas riiklikku järelevalvet, keeldudes esitamast järelevalveks vajalikku dokumenti, s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus A. Raave liiklusseaduse (

) § 88 lg-t 1, pannes toime

§ 242lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti pani A. Raave väärteoprotokolli kohaselt toime karistusseadustiku (Kar

S) § 279 lg-s 1 sätestatud väärteo. Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega karistati Andres Raavet KarS § 279 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut summas 600 eurot. Sama kohtuotsusega lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel A. Raave suhtes väärteomenetlus

§ 242lg 1 järgi.

3. Maakohus leidis, et pole tõendeid, mis lükkaksid ümber A. Raave ütlused selle kohta, et tal olid juhtimisõigust tõendavad dokumendid kaasas, kuid need asusid autos. Seega ei ole tõsikindlalt tuvastatav, et A. Raavel ei olnud mootorsõidukit juhtides juhtumisõigust tõendavaid dokumente ning ta rikkus

§ 88

lg 1 nõudeid, pannes toime

§ 242lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Seetõttu tuleb väärteomenetlus selle väärteo osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

1. Maakohus karistas A. Raavet KarS § 279 lg 1 järgi selle eest, et A. Raave keeldus
2. augustil 2018 kell 15.19 Otepää-Kääriku-Kurevere maantee viiendal kilomeetril liiklusjärelevalve käigus esitamast Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri ametnikule järelevalveks vajalikku dokumenti, s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust tõendavat dokumenti.
3. Kohus märkis, et tunnistajate M.S. ja T.T. ütlustest nähtuvalt tehti A. Raavele ettepanek juhtimisõigust tõendavate dokumentide esitamiseks ning enda tutvustamiseks, millest juht keeldus. Isiku soovil näidati talle ka politseiametnike töötõendeid. M. S ütlustest nähtuvalt vastas sõiduki juht ametnike ettepanekule küsimustega, miks seda küsitakse, kes nad on ja miks tema peab neile üldse mingisuguseid dokumente esitama; nemad ei ole nagu mittekeegi tema jaoks, nagu madalam klass, et ametnikud peaksid teda teenima. Isikut hoiatati, et kui ta oma nime ja andmeid ei ütle, siis on politseil õigus viia ta isiku tuvastamiseks Valga politseijaoskonda. Isik keeldus jätkuvalt dokumentide ning andmete avaldamisest, mistõttu kasutati sõiduki juhi suhtes jõudu, ta paigutati politseiautosse ning viidi isiku tuvastamiseks Valga 2

§ 38

lg 2 kohaselt peab mootorsõiduki- ja trammijuhil olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel

§-s 88 ja § 145 lg-s 2 loetletud dokumendid. A. Raave rikkus seda kohustust. Kohus ei nõustunud menetlusaluse isiku seisukohaga, mille kohaselt oli tal õigus keelduda politseiametnikele juhtimisõigust ning isikut tõendava dokumendi esitamisest isikupuutumatuse tõttu. Korrakaitseseaduse (KorS) § 32 lg 2 tulenevalt oli politseil isikusamasuse tuvastamiseks õigus peatada isik ja nõuda temalt nime ja isikukoodi või selle puudumisel sünniaega, samuti isikut tõendavat dokumenti ning saada isikusamasuse tuvastamist võimaldavaid ütlusi.

§ 38

lg 2 kohustab juhti kaasas kandma ja esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel vastavad dokumendid. Riikliku järelevalve takistamine seisnes juhtimisõigust ja isikut tõendava dokumendi esitamisest keeldumises. Dokumentide politseiametnikele esitamisest keeldumiseks puudus seaduslik alus ning selline käitumine liikluses osaleja poolt ei ole aktsepteeritav. Isikul on seadusest tulenev kohustus täita politseiametnike seaduslikke korraldusi, avaldada nende nõudmisel isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid ning esitada mootorsõiduki juhile kaasaskandmiseks kohustuslikud dokumendid. A. Raave muutis politseiametnike jaoks võimatuks tuvastada tema isikut ning asjaolu, kas temal mootorsõidukit juhtinud isikuna oli juhtimisõigus. Seega on A. Raave käitumises KarS § 279 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu tunnused.

1. A. Raave pani süüteo toime otsese tahtlusega. A. Raave on lõpetanud autokooli ja sooritanud liiklusreeglite tundmist kontrollivad eksamid. Seega pidi ta olema teadlik, et mootorsõidukiga sõites tuleb kaasas kanda vastavaid dokumente ning need politseiametnike nõudmisel esitada. Isikut hoiatati ametnike poolt korduvalt, et isikut tõendavate dokumentide esitamisest keeldumine, millega ta takistab riiklikku järelevalvet, on väärteona karistatav.
2. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. A. Raave on täisealine ja süüvõimeline isik, seega ei ole ka tema süüd välistavaid asjaolusid.
3. Karistuse liigi valikul lähtus kohus sellest, et A. Raave on nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistamata. Esmakordsel karistamisel väärteo eest ei ole põhjendatud kohaldada aresti, nagu seda on taotlenud kohtuväline menetleja. Arvestades väärteo asjaolusid ja tahtluse liiki, on isiku süü hinnatav keskmiseks, sest karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb isikule määrata karistus, mis peab andma hinnangu normi kehtivusse. A. Raave käitumine näitab tema hoolimatust, enesekesksust ning soovimatust arvestada teiste liikluses osalejatega, aga ka kaaskodanikega laiemalt. Seetõttu tuleb talle määrata rahatrahv keskmises määras, s.o 150 trahviühikut ehk 600 eurot. 3

§ 38lg-st 2 tulenevat dokumentide esitamise nõuet.

Sõnad „juht“ ja „sõiduk“ on kaubanduslikud terminid, tema aga ei tegelenud sündmuspaigal kaubandusliku tegevusega. A. Raave väitel oli politseiametnikel tema isik teada ja tuvastatud juba sündmuspaigal. Samuti oli neile teada, et A. Raavel on juhtimisõigus. Seetõttu ei saanud menetlusalune isik enda arvates kuidagi takistada riiklikku järelevalvet ega teha politseiametnike tööd võimatuks. Arvesse tuleks võtta hoopis seda, et A. Raave pidi taluma politseiametnike vägivaldset ja alandavat käitumist ning vangistuses istumist.

1. Maakohus eksis, kui leidis, et A. Raave pani süüteo toime otsese tahtlusega. Menetlusalune isik kinnitab, et ta ei teadnud sündmuspaigal ega tea praegugi, et ta oleks saanud hakkama mingi väärteoga. Ta ei pea end süüvõimeliseks isikuks.
2. A. Raave vaba mehena kinnitab iseenda loomulikke õigusi. Maailma kodanikuna, on ta kohustatud austama kõikide teiste olendite loomulikke õigusi. Maakohtu otsuses seadusele tehtud viited on A. Raavele arusaamatud. Ilmselt on kohus viidanud seadusandlikele aktidele, mis on loodud inimeste poolt kellegi või millegi reguleerimiseks. Kuid seda reeglistikku ei ole A. Raave enda arvates kohustatud järgima, iseendaga siduma ega ülimuslikuks pidama. Tema elu põhineb ainult tõel, on harmooniliselt kooskõlas loomulike õigustega ja lubab tal tegutseda teistele tundlikele olenditele kahju põhjustamata. Ringkonnakohtu kirjalik küsimus
4. märtsil 2019 saatis ringkonnakohus A. Raavele, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale järgmise kirjaliku küsimuse: „Kas maakohtu tuvastatud A. Raave tegu (liiklusjärelevalve teostajale isikutunnistuse või juhtimisõigust tõendava dokumendi esitamisest keeldumine) võib juhul, kui see tegu leiab ka ringkonnakohtus tõendamist, olla KarS § 279 lg 1 asemel karistatav üksnes

§ 38

lg-st 2 tuleneva nõude rikkumisena

§ 242lg 1 järgi?“ Kaitsja kirjalik vastus 4

§ 242lg 1 järgi, näeb Kar

S § 63 lg 1 ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. A. Raave ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses esile toonud asjaolusid, mis välistaksid tema teo karistatavuse või kergema karistuse mõistmise. Ringkonnakohtu istung

1. Ringkonnakohtu istungil jäi A. Raave enda apellatsiooni juurde ja taotles selle rahuldamist. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kaitsja avaldas, et ta jääb enda kirjaliku seisukoha juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
2. Kolleegium märgib, et A. Raave apellatsioon on ainetu ja miski selles märgitust ei anna alust maakohtu otsust tühistada.
3. Menetlusaluse isiku vastuväited kohtuotsusele ei põhine valdavalt mitte seadusel, vaid kaebaja isiklikul arusaamal sellest, kuidas inimeste käitumine peaks olema korraldatud. A. Raave märgib apellatsioonis otsesõnu, et ta ei ole kohustatud seadusandlikke akte järgima, sest tema elu põhineb ainult tõel ja on harmooniliselt kooskõlas loomulike õigustega. Kohus peab aga A. Raave käitumisele hinnangut andes lähtuma seadusest, mitte reeglitest, mida menetlusalune isik ise endale siduvaiks loeb.
4. A. Raave eitab küll ka seaduse rikkumist ja kinnitab, et ta pole süütegu toime pannud. Samas ei ole apellatsioonis mitte ühtki sellist argumenti, millega nõustumise korral saaks kolleegium asuda seisukohale, et maakohus eksis faktiliste asjaolude tuvastamisel või nendele asjaoludele materiaalõigusliku hinnangu andmisel.
5. Apellandi kriitika keskendub suuresti korrakaitselistele meetmetele, mida politsei rakendas tema isikusamasuse tuvastamiseks. Küsimust, kas politsei järgis A. Raave suhtes isikusamasuse tuvastamiseks vahetut sundi kohaldades, teda ametiruumi toimetades ja teda seal kinni pidades seadust, ei saa lahendada käimasolevas väärteomenetluses. Järelevalvemenetluse raames tehtud haldustoimingu seaduslikkust on või oli A. Raavel võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse korras. Väärteomenetluses tuleb leida vastus üksnes küsimusele, kas leidis aset väärteoprotokollis kirjeldatud tegu (s.o kas A. Raave keeldus esitamast järelevalvet toimetanud ametnikele nõutud dokumente) ja kas see tegu vastab mõne süüteokoosseisu tunnustele. See, kas politsei hilisem tegevus oli seaduslik, ei mõjuta hinnangut sellele, kas A. Raave pani toime süüteo või mitte.
6. A. Raave arvamus, et liiklusseadusest tulenevad kohustused talle ei laienenud, kuna ta ei pea end mootorsõiduki juhiks ja sõnad „juht“ ning „sõiduk“ on kaubanduslikud terminid, põhinevad vääral arusaamal seadusest.

§ 2

p 19

1 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi. Sõiduk on aga on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev seade, mis liigub mootori või muul jõul (

§ 2p 73).

Mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk, välja arvatud üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud mootoriga sõiduk, elektrimootoriga jalgratas, tasakaaluliikur, pisimopeed, robotliikur, maastikusõiduk, tramm ja 5

§ 2p 40).

Mootorsõiduki juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub (

§ 2p 41).

Seega pole kahtlust, et A. Raave oli väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuse ajal käsitatav mootorsõiduki juhina, vaatamata sellele, et ta ei tegelenud kaubandusega.

1. A. Raave väidab apellatsioonis, et ta ei ole süüvõimeline isik. Arvestades selle väite konteksti ja A. Raave poolt ringkonnakohtu istungil antud selgitust, on siiski mõistetav, et menetlusalune isik ei pea silmas süüvõimet KarS § 33 tähenduses, vaid seda, et ta pole süütegu toime pannud. Seega pole tegemist sisulise vastuväitega maakohtu otsusele. Samas märgib kolleegium sedagi, et ei ole piisavat alust kahelda A. Raave süüdivuses: pole põhjust arvata, et A. Raavet vaevanuks teo toimepanemise ajal raske psüühikahäire, mis takistanuks tal aru saamast oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.
2. Seega, nagu märgitud, apellatsioonis toodud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna.
3. Samuti pole ringkonnakohus pädev lahendama A. Raave kahju hüvitamise nõuet, sest toimingud, mis taotluse kohaselt kahju põhjustasid – s.o A. Raave suhtes vahetu sunni kasutamine ja tema viimine politseijaoskonda –, ei leidnud aset mitte väärteomenetluses, vaid haldusmenetluses, mida toimetati A. Raave isikusamasuse tuvastamiseks (KorS § 32 lg-d 5 ja 6). Hüvitise väljamõistmine avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on halduskohtu pädevuses (halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 p 4). Järelikult pole ringkonnakohus praeguses väärteomenetluses protsessuaalselt pädev A. Raave hüvitisnõuet sisuliselt lahendama ja see tuleb jätta läbi vaatamata. II
4. VTMS § 146 lg 2 sätestab, et ringkonnakohus arutab väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Menetletavas asjas tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni piiridest väljuda, sest maakohus kohaldas A. Raavet KarS § 279 lg 1 järgi karistades vääralt materiaalõigust, raskendades sellega ühtlasi menetlusaluse isiku olukorda.
5. VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus nr 4-1-4621/22, p 16). A. Raavele heidetakse väärteoprotokollis ette tegu, mis seisnes kokkuvõtlikult selles, et tal puudus
8. augustil 2018 kell 15.19 Valga maakonnas Otepää vallas Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril mootorsõidukit juhtides liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks kehtiv mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument, samuti keeldus ta esitamast järelevalveks vajalikku dokumenti, s.o. isikutunnistust või juhtimisõigust tõendavat dokumenti, takistades nii riiklikku järelevalvet.
9. Kolleegium märgib esmalt, et väärteoprotokolli teokirjeldus on sisemiselt vastuoluline. Isikule ei saa samaaegselt ette heita seda, et tal pole dokumenti kaasas, ja seda, et ta keeldub seda dokumenti kohapeal liiklusjärelevalve teostajale esitamast. Selliseid rikkumisi saab ette heita üksnes alternatiivselt, mitte kumulatiivselt. Kui kellelgi pole dokumenti kaasas, siis saab talle ette heita üksnes seda rikkumist, mitte aga täiendavalt ka keeldumist dokumendi esitamisest. Menetletavas asjas asus maakohus seisukohale – ja selles osas pole kohtuotsust ka vaidlustatud –, et väärteoprotokolli väide, nagu polnuks A. Raavel dokumente kaasas, on tõendamata. Kohus tugines seejuures A. Raave ütlustele – mida ükski teine tõend ei kummuta –, et dokumendid olid tal autos. Seega tuleb käesolevas asjas leida vastus küsimusele, kas ja kui jah, siis millise 6

§ 38lg-t 2.

Osutatud säte näeb ette, et mootorsõiduki- ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel sama seaduse §-s 88 ja § 145 lg-s 2 loetletud dokumendid.

§ 88

lg 1 kohaselt peab juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas muu hulgas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Seega ei tulene

§ 38

lg-st 2 mitte üksnes kohustus juhtimisõigust ja/või isikut tõendavat dokumenti kaasas kanda, vaid ka kohustus need dokumendid liiklusjärelevalve esitaja nõudel esitada. Väärteoprotokollis kirjeldatud ja kohtus tuvastamist leidnud asjaoludel on A. Raave seda kohustust rikkunud. 31. Samas asus maakohus ekslikult seisukohale, et

§ 38

lg 2 nõudeid eirates liiklusjärelevalve teostajale juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamata jätmine on karistatav KarS § 279 lg 1 järgi.

§ 38

lg-s 2 sätestatud mootorsõiduki juhi kohustused – sh kohustus esitada liiklusjärelevalve teostajale juhtimisõigust või isikut tõendav dokument – on käsitatav liiklusnõudena, mille rikkumise eest näeb karistuse ette

§ 242

.

§ 242on Kar

S § 279 suhtes erinorm. See sätestab karistuse mh riikliku järelevalve takistamise eest spetsiifilises olukorras – s.o juhul kui mootorsõiduki juht takistab konkreetset liiki riiklikku järelevalvet (s.o liiklusjärelevalvet) konkreetsel viisil (s.o jättes liiklusjärelevalve tegijale enda juhtimisõigust või isikut tõendavat dokumendi esitamata). Siinkohal väärib rõhutamist, et väärteoprotokollis, mille piiridest kohus ei saa väljuda, heidetakse A. Raavele ette dokumentide esitamata jätmist just nimelt liiklusjärelevalve käigus („liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks“), mitte aga mingis muus järelevalvemenetluses. Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 13.2). Seega sellises olukorras nagu praegune, kus isik takistab riiklikku järelevalvet sellega, et jätab mootorsõiduki juhina liiklusjärelevalve teostajale enda juhtimisõigust 7

§ 242, mitte aga Kar

S § 279 lg 1 järgi. 32. Ühtlasi leidis maakohus ekslikult, et väärteoprotokollis heidetakse A. Raavele

§ 242lg 1 järgi ette üksnes seda, et tal ei olnud 18.

augustil 2018 kell 15.19 juhtimisõigust ega isikut tõendavat dokumenti kaasas, ja KarS § 279 lg 1 järgi seda, et ta keeldus nende dokumentide esitamisest. Tegelikult on väärteoprotokollis kirjeldatud ühte tegu, mis hõlmab nii dokumenteide puudumist kui ka nende esitamisest keeldumist, ja see tegu on kvalifitseeritud ideaalkogumina

§ 242lg 1 ja Kar

S § 279 lg 1 järgi. Osutatud järeldust kinnitab ka kohtuvälise menetleja esindaja maakohtu istungil esitatud karistustaotlus, mis põhines KarS § 63 lg-l 1 (KoTo, tl 61 pöördel).

1. Sõltumata eeltoodust osutab kolleegium sellelegi, et KarS § 279 lg 1 tunnistab karistatavaks riikliku järelevalve takistamise üksnes sellisel kujul, mis ei võimalda järelevalve teostamist. Seega peab KarS § 279 lg 1 järgi karistatav riikliku järelevalve takistamine seisnema teos, mis mitte üksnes ei raskenda riikliku järelevalve teostamist, vaid muudab selle võimatuks. Kolleegium märgib, et olukorras, kus isik takistab riikliku järelevalve teostamist sellega, et keeldub täitmast KorS § 32 lg-st 2 tulenevat kohustust esitada politseile kehtiv isikut tõendav dokument, ei saa teda siiski KarS § 279 lg 1 järgi karistada, kui politseil on võimalik isikusamasus tuvastada KorS §-des 32 või 33 ette nähtud meetmeid kasutades. Nimelt ei ole osutatud juhul täidetud KarS § 279 lg 1 tunnus „mis ei võimaldanud järelevalve teostamist“.
2. Menetletavas asjas ei ole väärteoprotokolli teokirjelduses märgitud ühtki sellist faktilist asjaolu, mis tõendatuse korral lubaks järeldada, et A. Raave muutis nõutud dokumentide esitamisest keeldudes riikliku järelevalve teostamise võimatuks. Teisisõnu on KarS § 279 lg 1 koosseisutunnus „sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist“ väärteoprotokollis faktiliste asjaoludega täielikult sisustamata, kuna väärteoprotokollist ei nähtu, milles kõnealune võimatus konkreetsel juhul seisnes. Riigikohus on selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kuna A. Raave suhtes koostatud väärteoprotokollis pole kirjeldatud järelevalve teostamise võimatust sisustavaid faktilisi asjaolusid, pole VTMS §-s 87 sätestatut silmas pidades ka võimalik A. Raavele sellise koosseisutunnuse täitmist inkrimineerida.
5. Lisaks nähtub maakohtu otsusega tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata asjaoludest, et politseil õnnestus KorS § 32 lg-tes 5 ja 6 ning § 33 lg 2 p-s 2 nimetatud tuvastusmeetmete abil A. Raave isikusamasus (ja juhtimisõiguse olemasolu) tuvastada hoolimata sellest, et A. Raave keeldus politseile dokumente esitamast. Seega ei olnud A. Raavele etteheidetav riiklikku järelevalvet takistav tegevus selline, mis ei oleks KarS § 279 lg 1 mõttes võimaldanud tema isikusamasust ja juhtimisõiguse olemasolu tuvastada. Kolleegium ei nõustu kohtuvälise menetleja esindaja ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et KarS § 279 lg 1 kohaldamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas järelevalve teostamine oli võimalik kitsalt väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas (ehk siis praegusel juhul: kas A. Raave isikusamasuse ja juhtimisõiguse olemasolu tuvastamine oli võimalik
6. augustil 2018 kell 15.19 Otepää-Kääriku-Kurevere tee viiendal kilomeetril). Juhul, kui riikliku järelevalve tegijal on pärast seda, kui isik paneb toime riiklikku järelevalvet takistava teo, mõistlikult võimalik riikliku 8

§ 242lg 1.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 2 ja § 151 lg 1 p-st 3, tuleb ringkonnakohtul maakohtu apelleeritud otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus kohtuotsus.
2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esiteks osas, millega A. Raave tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 279 lg 1 järgi rahatrahviga 150 päevamäära ehk 600 eurot. Samas ei ole kolleegiumil alust märgitud ulatuses väärteomenetlust A. Raave suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Tegu, mille eest maakohus A. Raavet KarS § 279 lg 1 järgi karistas – s.o liiklusjärelevalve teostajale enda juhtimisõigust või isikut tõendava dokumendi esitamisest keeldumine – on täies mahus tõendatud ja väärteona karistatav, ehkki seda mitte KarS § 279 lg 1, vaid

§ 242lg 1 järgi.

Seega tuleb A. Raave kõnealune tegu üksnes ümber kvalifitseerida. Nii nagu kriminaalmenetluses ei tingi süüdistuses kirjeldatud teole antava karistusõigusliku muutmine süüdistatava õigeksmõistmist (vt lähemalt näiteks Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 1-16-9939, p 90 koos seal toodud viidetega Riigikohtu praktikale), ei too see ka väärteomenetluses kaasa väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
3. Ühtlasi on A. Raave teo ümberkvalifitseerimine KarS § 279 lg 1 asemel

§ 242

lg 1 järgi menetluslikult lubatav hoolimata sellest, et menetlusaluse isiku apellatsioonis pole sellist otsustust taotletud. Riigikohus on märkinud, et menetlusalusel isikul peab väärteomenetluses, samamoodi nagu süüdistataval kriminaalmenetluses, olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga

1. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei tohi olla menetlusalusele isikule üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas menetluses tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust näiteks juhtides normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne kohtuistungit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 23). Just selliselt ringkonnakohus menetletavas asjas ka toimis, juhtides
4. märtsi
5. a kirjas apellatsioonimenetluse poolte tähelepanu võimalusele, et A. Raave tegu võidakse kvalifitseerida KarS § 279 lg 1 asemel ümber

§ 242

lg 1 järgi ja paludes apellatsioonimenetluse pooltel selle kohta arvamust avaldada. 40. Eeltoodud põhjusel tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega maakohus lõpetas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

§ 242lg 1 tunnustel A.

Raave suhtes väärteomenetluse, välja arvatud osas, milles väärteomenetluse lõpetamine hõlmab A. Raave väidetavat tegu, mis seisnes selles, et tal ei olnud kaasas enda juhtimisõigust või isikut tõendavat dokumenti. Viimati osutatud osas on väärteomenetluse lõpetamine põhjendatud. 41. A. Raavet tuleb

§ 242

lg 1 järgi karistada selle eest, et ta keeldus liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnikele esitamast enda juhtimisõigust või isikut tõendavat dokumenti, rikkudes nii

§ 38lg-st 2 tulenevat nõuet. Kui maakohtu kohaldatud Kar

S § 279 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti, siis

§ 242lg 1 sanktsiooniks on rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, miks 9

§ 242lg 1 sanktsiooni aluseks võttes rahatrahviga 10 trahviühikut summas 40 eurot.

1. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. III
2. A. Raave määratud kaitsja vandeadvokaat R. Napa esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks A. Raavele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus R. Napal kohtumenetluseks ettevalmistamiseks 3,5 tundi ja kohtuistungil osalemiseks pool tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot.
3. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) §-st 3, leiab, et kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tasude ja kulude korra § 3 sätestab, et kohus võib tasu vähendada või jätta tasu määramata, kui advokaat ei ole oma kohustusi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega. Ringkonnakohtu arvates on A. Raave kaitsja rikkunud praeguses apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisel hoolsuskohustust määral, mis tingib riigi õigusabi tasu määramata jätmise. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja astunud apellatsioonimenetluses sisuliselt mitte ühtki sammu, mis olnuks suunatud A. Raave õiguste ja huvide edendamisele. Pigem vastandus kaitsja oma kaitsealusele. Sellise seisukoha põhistamiseks osutab kolleegium järgnevale.
6. Vastates ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele, kas A. Raave tegu võiks olla kvalifitseeritav KarS § 279 lg 1 asemel

§ 242

lg 1 ehk tunduvalt kergema sanktsiooniga süüteokoosseisu järgi, märkis kaitsja, et maakohus karistas A. Raavet õigesti KarS § 279 lg 1 kui raskema süüteokoosseisu järgi. Iseenesest ei saaks sellist seisukohta kaitsjale ilmselt siiski ette heita, kui see põhineks selgel õiguslikul argumentatsioonil. Kaitsja kirjalikus vastuses – mille juurde ta jäi üldsõnaliselt ka ringkonnakohtu istungil – pole aga põhjendust, miks vastab A. Raave tegu maakohtu kohaldatud raskemale väärteokoosseisule. Mitte miski kaitsja kirjalikus arvamuses või kohtuistungil märgitust ei viita sellele, et kaitsja oleks KarS § 279 lg 1 ja

§ 242

lg 1 piiritlemist üldse sisuliselt analüüsinud, ehkki ringkonnakohus palus tal seda teha. Tegemist on kaitsja hoolsuskohustuse olulise rikkumisega.

1. Kaitsja kirjalik vastus ringkonnakohtu küsimusele lõpeb lausega, mille kohaselt ei ole A. Raave toonud kaebuses esile asjaolusid, mis välistaksid tema teo karistatavuse või kohtu poolt mõistetud karistusest kergema karistuse mõistmise. Ehkki kaitsja osutatud seisukoht on õige, ei vabastanud A. Raave apellatsiooni ainetus kaitsjat kohustusest analüüsida ise maakohtu otsust ja õiguslikku olukorda. Maakohus määras A. Raavele riigi õigusabi põhjusel, et „menetlusaluse isiku õigused ja olulised huvid võivadki temapoolse suhtumise ja arusaamade tõttu jääda kaitseta ning saada riivatud“ (KoTo, tl 33 pöördel). On ilmselge, et kaitsja roll apellatsioonimenetluses ei saa piirduda hinnangu andmisega õigusalaste teadmisteta kaitsealuse apellatsioonile.
2. Ka ringkonnakohtu istungil sõna võttes ei öelnud kaitsja mitte midagi oma kaitsealuse huvides. Ta avaldas, et jääb oma kirjaliku seisukoha juurde. Viimases, nagu eelnevalt märgitud, leidis kaitsja sisuliselt, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole.
3. R. Napa apellatsioonimenetluses tehtud kirjalikud ja suulised avaldused ei anna kolleegiumile alust uskuda, et kaitsja oleks oma kaitsealuse õiguslikku positsiooni üldse sisuliselt analüüsinud. Muu hulgas ei ole kaitsja pööranud mingit tähelepanu üsnagi ilmsele asjaolule, et 10