← Eesti

2-16-16114/65

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-16114 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. mai 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu Kohtuasi Riina Veibergi hagi Marek Veibergi vastu ühisvara jagamiseks ja Marek Veibergi vastuhagi Riina Veibergi vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riina Veibergi kassatsioonkaebus Marek Veibergi kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus Riina Veibergi kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Marek Veibergi kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Riina Veiberg, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Kostja Marek Veiberg, lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Asja läbivaatamise kuupäev
  4. aprill 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-16114 resolutsiooni p-d 1, 2.1, 2.2, 3.4 ja 3.8:  osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a vaheotsuse osas, milles maakohus leidis, et Aia 24 kinnistu Keilas ning Swedbank AS-ga
  10. juunil 2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-093526-EL ja selle lisadest tulenevad kohustused ei kuulu ühisvara hulka ning  osas, milles ringkonnakohus leidis, et Aia 24 kinnistu ½ suurune mõtteline osa ning Swedbank AS-ga
  11. juunil 2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-093526-EL ja selle lisadest tulenevad kohustused kuuluvad ühisvara hulka.
  12. Saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.
  13. Jätta muus osas ringkonnakohtu otsus muutmata. 2-16-16114
  14. Rahuldada Riina Veibergi kassatsioonkaebus osaliselt.
  15. Rahuldada Marek Veibergi kassatsioonkaebus osaliselt.
  16. Tagastada kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Riina Veiberg (hageja) esitas
  18. oktoobril 2016 hagi Marek Veibergi (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt registreerisid pooled abielu
  19. juulil 1991, abielu lahutati
  20. märtsil
  21. Pooled sõlmisid
  22. oktoobril 2010 abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu (abieluvaraleping), millega nad valisid varaühisuse varasuhte ja leppisid kokku, et Aukamäe 22 kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka, kuid ülejäänud osas jäi abikaasade ühisvara jagamata. Hageja leidis, et ühisvara hulka kuuluvad järgmised esemed:  Aia 24 kinnistu Keilas (kinnistu I);  Mattise kinnistu Eeriksaare külas Saare maakonnas (kinnistu II);  Eest-Tulina 5 kinnistu Keila vallas Tuulna külas Harjumaal (kinnistu III);  Mäe kinnistu ¼ kaasomandiosa Loona külas Kihelkonna vallas (kinnistu IV);  Lepa 6 kinnistu Valkse külas Keila vallas Harjumaal (kinnistu V);  Meretähe kinnistu Paatsalus Varbla vallas Pärnumaal (kinnistu VI);  Vormann Baltic OÜ osalus (osalus I);  OÜ Sister osalus (osalus II);  OÜ Tulikotkas (likvideerimisel) osalus (osalus III).
  23. Kostja nõustus hageja välja toodud ühisvara koosseisuga osaliselt, leides, et ühisvara hulka ei kuulu kinnistud I–IV ning osalus I. Kostja palus
  24. mail 2017 esitatud vastuhagis lisaks hageja välja toodud ühisvarale jaotada ka järgmised kohustused:  Nordea Finance Estonia AS-ga
  25. mail 2015 sõlmitud sõiduauto Citroën C4 liisingulepingust (liisinguleping) tulenevad kohustused;  Swedbank AS-ga
  26. juunil 2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-093526-EL ja selle
  27. märtsi 2007 ning
  28. juuni 2007 lisadest tulenevad kohustused (laenuleping) ning  ühisvaraks oleva kinnistuga V seotud hüpoteegi seadmise lepingust tulenevad kohustused. Hageja nõustus kostjaga, et liisingulepingust tulenevad kohustused on poolte ühised kohustused, kuid leidis, et laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest mõlemad abikaasad ei vastuta, sest kohustused on seotud kostja lahusvaraks oleva Aukamäe kinnistu renoveerimisega.
  29. Harju Maakohus tuvastas
  30. aprilli
  31. a vaheotsusega, et
  32. märtsil 2016, kui poolte abielu lahutati, kuulusid ühisvara hulka kinnistud IV–VI ning osalused II ja III. Liisingulepingust tulenevad kohustused abielu lahutamise aja seisuga on poolte ühised kohustused, kuid kinnistuga V seotud hüpoteeke ei saa ühisvarana jagada. Laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutab vaid kostja. Maakohus leidis pooltega nõustudes, et kinnistud V ja VI kuuluvad enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 14 lg 1 kohaselt ühisvara hulka, sest need on omandatud abielu kestel (
  33. mail 2000 ja
  34. märtsil 2002). Osalused II ja III kuuluvad samuti ühisvara hulka, sest osaühingud asutati abielu kestel (
  35. veebruar 1999 ja
  36. aprill 2004). Pooled vaidlesid ülejäänud esemete ühisvara koosseisu kuulumise üle. Hageja leidis, et lisaks nimetatud esemetele kuulusid poolte ühisvara hulka ka kinnistud I–IV ning osalus I. Kostja sellega ei 2

(10)2-16-16114 nõustunud ning lisas, et laenu- ja liisingulepingutest ning hüpoteegi seadmise lepingutest tulenevad kohustused on poolte ühised kohustused. Maakohus leidis, et kinnistud I–III kuuluvad kostja lahusvara hulka. Kinnistu I kuulub kostja lahusvara hulka PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt, sest kostja omandas kinnistu abielu kestel pärimise teel. Põhjendatud ei ole kinnistu I ühisvaraks tunnistamine PKS 1995 § 14 lg 2 kohaselt selle säilitamise ja parendamise tõttu, sest hageja ei tõendanud ega väitnud, et kinnistu väärtus abielu kestel oleks tema panuse tõttu oluliselt suurenenud.
  1. oktoobril 2003 surnud kostja isa pärimisasjas väljastatud pärimistunnistusest (I kd, tl 88) nähtub, et kostja ja Marko Veiberg (vend) olid kumbki ½ osas pärijad. Tervikuna sai kostja kinnistu I omandiõiguse endale vennaga
  2. jaanuaril 2005 sõlmitud notariaalse kinnisasjade mõtteliste osade vahetuslepingu ning kinnisomandi üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingute alusel (I kd, tl-d 92–101). Kostja kanti kinnistu I omanikuna kinnistusraamatusse
  3. jaanuaril
  4. Kinnistu II kuulub kostja lahusvara hulka PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt, sest selle kinkisid
  5. juunil 2004 kostjale Artur ja Arnold Mets (I kd, tl-d 102–106). Hageja ei tõendanud enda väidet, et kinkeleping sõlmiti vaid selleks, et kinnistu ühisvara koosseisust välja viia. Õiguslikku tähendust ei ole hageja arvamusel, et tema jaoks ei ole usutav, et kinkijad soovisid vastutasuta anda kostjale 11,53 ha suuruse maatüki Vilsandi looduskaitsealal. Kinnistu III kuulub PKS 1995 § 15 lg 1 mõttes kostja lahusvara hulka, sest kostja sai selle omanikuks omandireformi käigus. Kostjale tagastati
  6. märtsi
  7. a korraldusega 7,73 ha maatulundusmaad, sest ta oli selle kaudu, et tema isa loovutas talle maa tagastamise nõudeõiguse (I kd, tl-d 157–158), tunnistatud selle maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Maakohus leidis, et kinnistu IV kuulub PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara hulka, sest elamu juurde eraldatud maa kinnistati ja kinnistu kanti kinnistusraamatusse abielu kestel. Kinnistul IV asuva hoone mõtteline osa oli vallasasjana kostja lahusvara PKS 1995 § 15 lg 1 mõttes, sest selle kinkis kostjale
  8. novembril 1999 ta ema ning kostja sai
  9. oktoobril 2003 õiguse maa ostueesõigusega erastada (II kd, tl 127). Ehitise juurde kuuluva maa erastamisel ja kinnistamisel lakkas elamu aga iseseisva vallasasjana olemast ning muutus kinnisasja oluliseks osaks ja seega abikaasade ühisvaraks. Asjaolul, kas kostja kasutas maa erastamiseks EVP-sid, ei ole vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust. Osalus I kuulub kostja lahusvara hulka, sest kostja vend asutas äriühingu küll abielu kestel (
  10. märtsil 2016), kuid kostja omandas osaluse äriühingus
  11. aprillil 2016, seega pärast abielu lõppemist. Hageja väitel, et kostja asutas äriühingu selleks, et raha varjata, ei ole õiguslikku tähendust, see ei muudaks ka osalust abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks. Maakohus leidis, et laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja, sest laenu eesmärk oli ehitada abieluvaralepingu kohaselt kostja lahusvara hulka kuuluvale Aukamäe 22 kinnistule elamu.
  12. Hageja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles tuvastati, et ühisvara hulka ei kuulu kinnistud I–III ning osalus I. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  13. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles tuvastati et kinnistu IV kuulub ühisvara hulka, kuid laenulepingust tulenevate 3
(10)2-16-16114 kohustuste täitmise eest vastutab vaid kostja. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistas
  2. detsembri
  3. a otsusega maakohtu vaheotsuse osas, milles maakohus leidis, et kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka, ning osas, milles maakohus leidis, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutab üksnes kostja. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, milles tuvastas, et poolte ühisvara koosseisu kuulub ka kinnistu I ½ suurune mõtteline osa ning et laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutavad mõlemad abikaasad. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude jaotus nähakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 5 kohaselt ette lõppotsuses. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt, sest kostja omandas kinnistu I ½ suuruse mõttelise osa pärimise teel. Maakohus tuvastas õigesti, et pärimistunnistuse kohaselt olid kostja ja tema vend nende isa pärijad võrdsetes osades ning pärandvara hulka kuulus mh kinnistu I. Kostja ja tema vend kanti pärimistunnistuse ja kinnistamisavalduse kohaselt kumbki kinnistu I ½ mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse
  4. mail
  5. Kostja sõlmis vennaga vahetuslepingu ja asjaõiguslepingud kinnisomandi üleandmiseks, mille kohaselt vahetas kostja talle kuuluva kolme kinnistu ¼ suurused mõttelised osad vennale kuuluva kinnistu I ½ mõttelise osa vastu. Vahetuslepingu alusel kostja omandatud kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara hulka. Asjaolu, et kostja omandas kinnistu I ½ mõttelise osa enda lahusvara arvel, saab arvesse võtta ka kehtiva perekonnaseaduse (PKS) ajal ühisvara jagades, kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS 1995 § 19 lg 2 alusel (vt ka Riigikohtu
  6. veebruari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10). Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väitele märkis ringkonnakohus, et ei esine alust, et tunnistada kinnistu I poolte ühisvaraks PKS 1995 § 14 lg 2 kohaselt. Kinnistu renoveerimiseks tehti
  8. ja
  9. aastal kulutusi, kuid need tehti enne kinnistu omandamist ja kostja kinnistusraamatusse kandmist. Seetõttu ei saa neid kulutusi pidada kostja lahusvarale tehtud kulutusteks PKS 1995 § 14 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu
  10. mai
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 14). Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et laenulepingust ja selle lisadest tulenevad kohustused on poolte ühised kohustused, sest kohustused võeti perekonna huvides. Pooled ei vaielnud selle üle, et laenulepingu eesmärk (II kd, tl-d 153–160) oli ehitada elamu Aukamäe 22 kinnistule, mis kuulus laenulepingu sõlmimise ajal abikaasade ühisvara hulka. Aukamäe 22 kinnistu muutus kostja lahusvaraks alles abieluvaralepinguga, kus pooled kinnitasid, et nad ei soovi peale Aukamäe 22 kinnisasja muud ühisvara jagada ning on teadlikud, et jagamata jäänud vara, sealhulgas ka varalised kohustused, on abikaasade ühisvara (I kd, tl 174). Seega jätsid pooled teadlikult laenulepingust tuleneva kohustuse jagamata ja kinnitasid, et see on jätkuvalt ühisvara. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korranud maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte ühisvara hulka kuulub kinnistu IV, kuid ühisvara hulka ei kuulu kinnistud II ja III ning osalus I. 4
(10)2-16-16114 Kinnistu IV kuulub ühisvara hulka, kuigi elamu, mille juurde maa erastati, kuulus kostja lahusvara hulka, sest maa erastati ja kinnistusraamatu kanne tehti abielu kestel. Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ei ole oluline, kas kostja tasus erastamisel kinnistu müügihinna oma lahusvara arvel, sellele asjaolule saab kostja tugineda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusena PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes ühisvara jagamisel. Kinnistu II kuulub kostja lahusvara hulka, sest see kingiti kostjale abielu kestel. Hageja ei ole tõendanud enda väiteid, et kostja omandas kinnistu vastusooritusena maakleriteenuse eest, samuti ei nähtu erinevalt hageja väidetust istungi protokollist, et kostja oleks
  1. aprillil 2017 viidatud asjaolu omaks võtnud (I kd, tl 141). Kinnistu III kuulub kostja lahusvara hulka, sest asjaolu, et kostja isa loovutas omandireformi seaduse alusel vara tagastamise nõudeõiguse oma pojale, on käsitatav kinkelepingu alusel vara omandamisega. Kinkele on iseloomulik kingisaaja rikastamine vastusoorituseta (vt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-d 13 ja 16) ning nõudeõiguse loovutamise lepingust (I kd, tl-d 157–158) nähtub, et kostja isa loovutas kostjale nõudeõiguse tasuta. Osalus kuulub kostja lahusvara hulka, sest kostja omandas osaluse selles ühingus pärast varaühisuse varasuhte lõppemist PKS § 35 p 3 mõttes. Hageja väide, et kostja asutas äriühingu venna nimel, et sinna ühisvara paigutada, ei anna alust lugeda osaühingu osalust ühisvaraks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis tema apellatsioonkaebuse rahuldamata, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi ühisvara koosseisu puudutavas osas. Alternatiivselt palub hageja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et ühisvara koosseisu kuuluvad lisaks ka kinnistud II ja III ning kinnistu I tervikuna, samuti osalus I, samas kui laenulepingust tulenevad kohustused ei kuulu ühisvara hulka. Kinnistu I kuulub tervikuna ühisvara hulka PKS § 14 lg 2 alusel, sest seda parendati abielu kestel, arvestada tulnuks hageja panust majapidamise korraldamisse ning esitatud tõendeid, millest nähtub, et kinnistut parendati ka hiljem. Kinnistu II kuulub ühisvara hulka, sest kostja sai selle vastutasuna maakleriteenuse osutamise eest, mitte kinkena. Kinnistu III kuulub ühisvara hulka, sest kostja ei olnud omandireformi õigustatud subjekt, talle üksnes loovutati nõudeõigus. Kuna kinnistu omandati abielu kestel, muutus see kinnistusraamatusse kandmisega abikaasade ühisvaraks. Osalus I kuulub ühisvara hulka, kohtud jätsid ekslikult tähelepanuta, et sinna viidi üle ühisvara, samuti jäeti ekslikult hindamata ettevõtte ülemineku tunnused. Kostja ei tõendanud, et ettevõtte ülemineku eeldused puudusid. Laenulepingust ja selle lisadest tulenevad kohustused ei ole abikaasade ühised kohustused. Ringkonnakohus lähtus asjaolust, et Aukamäe 22 kinnistu, millele elamu ehitamiseks laenu võeti, kuulus abikaasade ühisvara hulka, kuid jättis sealjuures ekslikult tähelepanuta abieluvaralepingu ega tõlgendanud selle tingimusi kogumis. Abieluvaralepingu kohaselt sai naine kinnistu eest vastutasuks vaid 10 000 eurot, samas kui laenujääk oli 90 000 eurot.
  5. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et kinnistu IV ja kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuuluvad abikaasade ühisvara hulka. 5
(10)2-16-16114 Riigikohtu praktika kohaselt moodustub hoonete juurde maa erastamisel abikaasade ühisvara ka juhul, kui hooned kuulusid abikaasa lahusvara hulka põhjusel, et erastatava maa eest tasutakse tavaliselt raha ühisvara arvel. Käesolevas asjas tasus kostja kinnistu IV erastamise eest enda lahusvaraga, seega ei kuulu kinnistu ühisvara hulka. Kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et vahetuslepingu alusel omandatud kinnistu ½ suurune mõtteline osa kuulub abikaasade ühisvara hulka. Vahetuslepingu sõlmimisega jagasid kostja ja tema vend sisuliselt pärandvara. Pärandvara jagamise käigus omandatu ei peaks kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Vahetuslepingut kostja ja venna vahel saab käsitada tasuta käsutusena, mistõttu peaks selle arvel saadu kuuluma PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvara hulka.
  1. Hageja ja kostja vaidlevad teineteise kassatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu vaheotsuse ja leidis erinevalt maakohtust, et vahetuslepingu alusel omandatud kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub abikaasade ühisvara hulka ja et mõlemad pooled vastutavad laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Poolte kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
  3. Kolleegium märgib, et kuna maakohus määras vaheotsuses kindlaks ühisvara koosseisu, on asjakohased poolte väited, mis puudutavad vaidlusaluste esemete kuulumist kas ühis- või lahusvara hulka. Asjaolusid, mis annavad nt poolte erinevate panuste tõttu PKS 1995 § 19 lg 2 alusel osade võrdsusest kõrvale kalduda, või asjaolusid, millest tulenevalt võivad tekkida hüvitisnõuded, saab arvestada menetluse jätkudes ühisvara jagamisel.
  4. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et ühisvara hulka kuuluvad kinnistud V ja VI, osalused II ja III ning pooled vastutavad ühiselt liisingulepingust tulenevate kohustuste eest. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ühisvara hulka kuuluvad kinnistud I–IV, osalus I ning kas pooled vastutavad ühiselt laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest. Esmalt käsitleb kolleegium kinnistu I ühis- või lahusvara hulka kuulumist (I), siis osaluse I ning kinnistute II–IV kuulumist ühis- või lahusvara hulka (II), viimasena käsitleb vastutust laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest ning teeb menetluslikud otsustused (III). I
  5. Hageja leiab, et kinnistu I kuulub tervikuna ühisvara hulka, kostja leiab, et kinnistu I kuulub tervikuna tema lahusvara hulka. Maakohus leidis, et kinnistu I kuulub tervikuna kostja lahusvara hulka. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub kostja lahusvara hulka, kuid leidis, et vahetuslepingu alusel omandatud kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub ühisvara hulka. Ringkonnakohus märkis, et kui kostja omandas kinnistu I ½ mõttelise osa enda lahusvara arvel, saab seda arvesse võtta ühisvara jagades, kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS 1995 § 19 lg 2 alusel. 6
(10)2-16-16114
  1. Kolleegium märgib esmalt, et kohtud tuvastasid, et kinnistu I (mille ½ suuruse mõttelise osa omandas kostja pärimise teel ja ½ suuruse mõttelise osa vahetuslepingu alusel) renoveerimiseks tehti kulutusi
  2. ja
  3. aastal ehk enne, kui kostja omandas kinnistu I ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Kohtud leidsid, et seetõttu ei saa kulutusi pidada kostja lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu I ühisvaraks tunnistamist PKS 1995 § 14 lg 2 alusel. Kolleegium on varem leidnud, et ühe abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks ei saa pidada kulutusi, mis on tehtud küll abielu ajal, kuid enne seda, kui see abikaasa kinnistusraamatusse kanti ehk kui ta kinnisasja väidetavalt lahusvarana omandas (vt Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei ole tulenevalt kohtute tuvastatud asjaoludest, mille üle ei ole ka asjas vaidlust, alust lugeda kinnistut I ühisvaraks.
  6. Kostja leiab, et kinnistu I kuulub tervikuna tema lahusvara hulka, sest nad jagasid oma vennaga vahetuslepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega sisuliselt pärandvara ning kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kui pärimise teel omandatu kuulub PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt kostja lahusvarasse. Ühtlasi oli vahetuslepingu alusel tehtud käsutus tasuta käsutus. Kostja on kassatsioonkaebuses viidanud enda
  7. detsembri
  8. a (ekslikult märgitud 2018) menetlusdokumendi lisale 3 (I kd, tl 93), kus on kajastatud vahetusleping ja asjaõiguslepingud. Ringkonnakohus tuvastas, et nimetatud lepingutega vahetas kostja talle kuuluva kolme kinnistu ¼ suurused mõttelised osad vennale kuuluva kinnistu I ½ mõttelise osa vastu.
  9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, leides, et poolte abielu kestel vahetuslepingu alusel omandatud vara ei ole PKS 1995 § 15 lg 1 mõttes kostja lahusvara. Seda põhjusel, et ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha kostja väite kohta, et kõik kinnistud, mida vahetati, kuulusid kostja ja tema venna pärandvara hulka. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata kostja väite, et tegemist on tasuta käsutuse alusel saaduga.
  10. Vahetuslepingu p-s 2.2.6 on märgitud, et kostja omandas kolme kinnistu ¼ mõttelise osa pärimise teel ning et nende kinnistute mõttelised osad ei kuulu ühisvara hulka (I kd, tl 95). Kolleegium leiab, et pärimise teel saadud vara all, mis kuulub ühe abikaasa lahusvara hulka, tuleb mõista ka vara, mille abikaasa on saanud pärandvara jagamisel. Ringkonnakohus ei hinnanud, kas nende kinnistute mõttelised osad kuulusid ka tegelikult pärandvara hulka. Juhul kui see nii oli, siis kujutas kõnealune vahetusleping endast pärandvara jagamise kokkulepet, ning kinnistu I ½ suurune mõtteline osa, mis oli selle kokkuleppe esemeks, kuulus kostja lahusvara hulka.
  11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et juhul, kui vahetusleping ei kujutanud endast pärandvara jagamise kokkulepet, siis kuulub vahetuslepinguga saadud kinnistu I ½ suurune mõtteline osa abikaasade ühisvara hulka. Kui sellisel juhul selle kinnistu ½ suurune mõtteline osa oleks olnud omandatud ühisvarasse kostja lahusvara arvel, saaks seda asjaolu võtta arvesse ühisvara jagamisel, kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsusest PKS 1995 § 19 lg 2 alusel.
  12. Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt seotud madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõenditega ning ise tõendeid ei kogu, uuri ega hinda. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et vahetuslepingu alusel saadud kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub ühisvara hulka, ning saadab asja selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu, kas kinnistu I ½ suurune mõtteline osa kuulub poolte ühisvara või kostja lahusvara hulka, arvestades mh kostja väiteid selle kohta, et 7
(10)2-16-16114 sisuliselt oli vahetuslepingu näol tegemist pärandvara jagamisega ning et tegemist oli tasuta käsutusega. II
  1. Kohtud tuvastasid, et osaluse I omandas kostja pärast abielu ja seega ka varasuhte lõppemist PKS § 35 p 3 mõttes. Kohtud hindasid hageja väidet, et kostja asutas äriühingu, kus kostjal on osalus I, selleks, et sinna olemasolevatest ühingutest vara viia ning leidsid, et see on paljasõnaline ega anna alust lugeda osalust I ühisvaraks. Kohtud ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Hageja esitas ettevõtte üleminekuga seotud väited alles kassatsioonkaebuses.
  2. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses toodud väidetele märgib kolleegium, et ühisvara hulka kuulub PKS § 25 kohaselt varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati
  3. märtsil
  4. Seega lõppes selle aja seisuga ka varaühisuse varasuhe. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist omandatud vara ei lähe PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka.
  5. Ringkonnakohus tuvastas, et kinnistud II ja III kingiti kostjale abielu kestel, ning leidis, et seetõttu kuuluvad kinnistud kostja lahusvara hulka PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on seda sätet õigesti tõlgendanud. Ringkonnakohus leidis, et kostja omandas kinnistu II kinke teel, ning märkis, et hageja ei tõendanud, et kostja omandas selle vastutasuna maakleriteenuse eest. Kohtud ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
  6. Kinnistu III osas nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise alusel saadut saab käsitada PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt abielu kestel kinke teel omandatud varana. Kohtud tuvastasid, et kostja isa loovutas omandireformi seaduse alusel vara tagastamise nõudeõiguse kostjale tasuta. Kohtud ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
  7. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtud tuvastasid ekslikult, et kinnistu IV kuulub ühisvara hulka. Kuigi Riigikohtu praktika järgi muutub abielu kestel hoone juurde maa erastamisel ja maa kinnistamisel kinnisasi koos sellel asuva hoonega ühisvaraks, on kostja arvates käesolevas asjas eripärane see, et kostja erastas hoone juurde maa enda lahusvara arvel. Kohtud ei tuvastanud, et kostja oleks erastanud kinnistu IV enda lahusvara arvel. Kolleegium leiab, et isegi kui kohtud oleksid nimetatud asjaolu tuvastanud, ei mõjutaks see kinnistu IV ühisvara koosseisu kuulumist.
  8. Kolleegium on varem selgitanud, et abielu kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07;
  11. aprilli
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8 ja
  13. veebruari
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning selgitab, et asjaolu, et kinnistu IV kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks kostja tugineda sellele, et kinnistu IV omandati kostja 8
(10)2-16-16114 lahusvara arvel. PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
  1. Eeltoodust tulenevalt ei anna hageja ja kostja kassatsioonkaebuse väited kinnistuid II–IV ja osalust I puudutavas osas alust ringkonnakohtu otsust tühistada ning ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata. III
  2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes veel selle üle, kas Aukamäe 22 kinnistuga seotud laenulepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest vastutavad abikaasad ühiselt või üksnes kostja, arvestades seda, et see laenuleping sõlmiti ajal, mil kõnealune kinnistu kuulus ühisvara hulka, kuid abieluvaralepinguga jagati osaliselt ühisvara ning selles nähti ette, et see kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka. Maakohus leidis, et laenulepingust tulenevate kohustuste eest vastutab üksnes kostja, sest laenu eesmärk oli ehitada abieluvaralepingu kohaselt kostja lahusvara hulka kuuluvale kinnisasjale elamu. Ringkonnakohus leidis, et laenukohustuste eest vastutavad mõlemad abikaasad, sest tegemist on perekonna huvides võetud laenuga ning pooled tõid abieluvaralepingus välja, et nad ei soovi lisaks kinnistule muus osas ühisvara, sh kohustusi, jagada (I kd, tl 174).
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes märkimata õigusliku aluse, millest lähtudes ta hindas poolte vastutust Aukamäe kinnistule elamu ehitamiseks võetud laenukohustuste eest, tuues välja üksnes selle, et ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kõnealust laenukohustust ei võetud perekonna huvides.
  4. Kolleegium selgitab, et kehtivas õiguses reguleerib abikaasade vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS §
  5. Mõlemad abikaasad vastutavad kolmanda isiku ees enda lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses peamiselt solidaarkohustuste täitmise eest ning kohustuste eest, mis tulenevad lepingust, mille võib olla sõlminud üksnes üks abikaasadest, kuid mis on seotud ühisvara valitsemiseks või perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud kohustustega (vt PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18–20).
  8. Kolleegium on varem leidnud, et solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (Riigikohtu
  9. mai
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kehtiva PKS § 18 lg-ga 1 analoogse regulatsiooni nägi ette PKS 1995 § 20 lg 2, mille kohaselt vastutasid abikaasad ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest. Kohtud tuvastasid, et pooled sõlmisid laenulepingu ja selle lisad vastavalt
  11. juunil 2006,
  12. märtsil 2007 ja
  13. juunil
  14. Kohtud ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Seega tuleb abikaasade vastutust laenukohustuse eest hinnata PKS 1995 § 20 lg-st 2 lähtudes.
  15. Kolleegium on varem leidnud, et ühisvara hulka kuuluvate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, 9
(10)2-16-16114 vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest (vt Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 35.3). Sarnaselt võib esemete ja kohustuste erinev käsitlus tuua kaasa ka selle, et mingi ese kuulub küll ühele abikaasadest, kuid kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad.
  3. Abikaasade ühine vastutus perekonna huvides või vajaduste rahuldamiseks võetud kohustuste eest abielu kestel lähtub vastastikkuse toetuse ja perekonna ülalpidamise kohustusest, misjuures eeldatakse teisalt ka seda, et suuremaid panuseid teinud abikaasa ei saa nõuda teiselt rohkem panustatud vahendite hüvitamist (PKS § 15 lg 1, § 16 lg 1, § 17). Olukorras, mil kohustused on seotud ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluva esemega, saab eeldada – et kohustused on võetud perekonna huvides (PKS 1995 § 20 lg 2; PKS § 18 lg 1) ning sisesuhtes vastutavad mõlemad abikaasad kohustuse täitmise eest ühiselt – eelkõige vaid ulatuses, milles saadud eeliseid on kasutatud perekonna huvides või perekonna vajaduste rahuldamiseks.
  4. Esemete ja kohustuste eraldi käsitlemine ei saa kaasa tuua olukorda, mil ese, mille soetamiseks või parendamiseks kohustus võeti, saab ühe abikaasa lahusvaraks, samas kui seotud kohustuse eest vastutab ka teine abikaasa enda või perekonna huvides eeliseid saamata.
  5. Kolleegium leiab, et kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest.
  6. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma õigusliku hinnangu abikaasade vastutuse ulatusele PKS 1995 § 20 lg 2 alusel, tuvastades, millises ulatuses olid laenukohustused võetud perekonna huvides, arvestades abikaasade tahet abieluvaralepingu sõlmimisel.
  7. Menetluskulude jaotus nähakse TsMS § 173 lg 5 kohaselt ette lõppotsuses.
  8. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik Ants Kull Tambet Tampuu 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.