KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 6.05.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-13178 Kohtuasi XX (X) avaldus lapse

) § 172 lg-te 1 ja 3 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse ja avaldaja õigusabikulud, mis tulid jätta riigi kanda. Määruskaebus

1. Avaldaja palus määrus tühistada ja teha uus lahend, millega avaldus rahuldada ning tagastada laps Saksamaale ja määrata kindlaks määruse täitmise kord. Maakohus tuvastas õigesti, et lapse harilik viibimiskoht oli Saksamaal ja puudus vaidlus, et lapsevanemad teostasid ühise perena Saksamaal elades lapse suhtes ühist hooldusõigust. Maakohus küll otsesõnu ei tuvastanud, kuid vaidlust ei olnud ka selles, et laps lahkus Saksamaalt 07.11.2017 vanemate ühisel nõusolekul. Kohtumäärusest ei nähtu ka konkreetset tuvastust, et lapse kinnihoidmine Eestis oli õigusvastane, kuid kuna kohus edasiselt tuvastas lapse tagastamata jätmise alusena isa nõusoleku ja hilisema leppimise olukorraga, sai sellest järeldada, et kohtu hinnangul lapse kinnihoidmine siiski oli õigusvastane. Seega tuli maakohtul tõendite alusel hinnata, kas vanemate vahel tekkis pärast 07.11.2017 kokkulepe, et laps jääb elama Eestisse ja/või lapse isa leppis sellega, et laps jääb elama Eestisse. Maakohus leidis valesti, et avaldaja andis selleks kirjaliku nõusoleku. Avaldaja allkirjastas võõrkeelsed nõusolekud, sest puudutatud isik II viis avaldaja pettusega eksimusse. Nimelt selgitas puudutatud isik II, et allkirja oli vaja selleks, et laps saaks Eestis arsti juurde pöörduda. Vanematel olid toona veel omavahel head ja usalduslikud abielulised suhted, mille puudumise kohus ebaõigesti tuvastas. Veel enam, puudutatud isik II jättis esmalt mulje, et naaseb koos lapsega 21.11.
2. Enne
3. aasta jaanuari keskpaika ei olnud vanemate vahel juttugi sellest, et laps peaks jääma Eestisse, rääkimata ühisest kokkuleppest. Just sel põhjusel tasus avaldaja lapse lasteaiakoha eest Saksamaal
4. aasta märtsini ning puudutatud isik II ja lapse registreeritud elukohana oli
5. aasta juunini märgitud YYY, QQQ, Saksamaa. Samuti ei saanud nõusolekut tuletada avaldaja käitumisest. Arusaamatu oli kohtu järeldus, et kuna avaldaja külastas last korduvalt Eestis ja isegi kui laps viibis perioodil 20.12.201702.01.2018 Eestis õigusvastaselt avaldaja kehtetu nõusoleku tõttu, siis lapse hilisem Eestis viibimine toimus isa nõusolekul.
6. aasta detsembris viibis avaldaja Eestis, kui pere võttis ühiselt uusaastat vastu, mitte avaldaja ei külastanud last.
7. aasta jaanuari lõpus tuli isa autoga, et pere koju viia, mitte ei külastanud last. Isa külastas last juunikuus, kui ta oli avalduse Saksamaa keskasutusse juba esitanud, tulles lapse sünnipäevale. Kuidas nendest asjaoludest järeldus, et avaldaja nõustus lapse jäämisega Eestisse, määrusest ei nähtunud. Pealegi oli hinnang selle kohta, kas seitsme kuu möödumisel tagastamismenetluse alustamine on liiga hilja või liiga vara, asjakohatu. 5 Avaldaja 05.06.2018 taotlus ei esitatud reaktsioonina puudutatud isik II 04.09.2018 e-kirjale, milles viimane tegi ettepaneku abielu lahutada, sest see ei olnud ajalise järjestuse mõttes võimalik. Asjasse puutumatu oli kohtumääruse analüüs ja põhjendused punktides 29-32, sest tegemist ei olnud hooldusõiguse vaidlusega, vaid vaidlusega selle üle, millise riigi kohus on pädev hooldusõiguse vaidlust lahendama. Vastused määruskaebusele
8. Puudutatud isik II palus jätta määruskaebus rahuldamata. Lapse harilik viibimiskoht oli alates 07.11.2018 vanemate ühisel nõusolekul Eestis. Lapsevanemate abielulised suhted lõppesid augustis-septembris
9. Pärast abieluliste suhete lõppemist leppisid lapsevanemad suuliselt kokku, et puudutatud isik II kolib koos lapsega elama Eestisse. Seejärel ostis lapse ema 20.10.2017 ühesuuna lennupiletid Eestisse. 07.11.2017 viis avaldaja oma lapse ja tema ema koos nende asjadega lennujaama. Seega tegi avaldaja lapse harilikku viibimiskohta puudutava otsuse. Hiljem, s.o 20.12.2017, kui avaldaja külastas last Eestis, andis ta kirjaliku nõusoleku (avaldaja valdas piisavalt inglise keelt), milles nõustus poolte ühise alaealise lapse elukoha muutmisega Saksamaalt Eestisse aadressile XXX, Tallinn. Sellest järeldus, et avaldaja nõustus lapse hariliku viibimiskoha muutmisega. Ükski vastutustundlik lapsevanem ei allkirjastaks last puudutavat dokumenti pimesi. Isegi kui avaldaja tahe 20.12.2017 nõusoleku andmise ajal oli eksimuse või pettuse tõttu moonutatud ehk kehtetu, ei mõjutanud hilisemalt väljendatud tahet varem antud nõusoleku kehtetus. Lapse huvides on jätta ta Saksamaale tagastamata.
10. Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuses moonutati maakohtu järeldusi. Maakohus väljendas sõnaselgelt, et lapse Eestis nn kinnihoidmine ei olnud õigusvastane. Avaldaja selgitused väidetavast pettuse ja eksimuse teel allkirjade andmisest lapse ümberkolimise kokkuleppele ja lapse elukohateatele olid paljasõnalised ning ei olnud kooskõlas avaldaja käitumisega seitsme kuu vältel pärast lapse ümberkolimist Eestisse. Sellise hinnangu andis maakohus, tuginedes kõikidele tõenditele kogumis. Maakohus jättis õigesti olulise väärtuse omistamata pildile, kus oli laps koos piletiga. Tähelepanuväärne oli asjaolu, et väidetava lapse röövimise avaldus esitati Saksamaal (20.06.2018) pärast seda, kui lapse ema oli Eestis esitanud avalduse lapse hooldusõiguse küsimuses (23.05.2018).
11. Eestkosteasutus toetas määruskaebust. Laps võeti Saksamaalt Eestis elamiseks avaldaja nõusoleku ja kokkuleppeta. Vanematel oli kokkulepe lapse Eestis viibimiseks vaid kuni 02.01.2018, s.o kuni laps sai terveks. 20.12.2017 dokument ei olnud piisav, et tuvastada vanemate kokkulepe lapse Eestisse elama jäämiseks. Määruse põhjendused
12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

§ 659

ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Haagi lapseröövi konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Lapse tagastamise kohustus ei ole absoluutne ja Haagi lapseröövi konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks. 6 Maakohus tuvastas, et lapse hariliku viibimiskoha riik oli väidetava rikkumise ajal (s.o Eestis elama asumise ajal) Saksamaa Liitvabariik, lennureis Eestisse 07.11.2017 toimus poolte kokkuleppel ning 20.12.2017 andis avaldaja nõusoleku lapse Eestisse elama jäämiseks, s.t esines alus Haagi lapseröövi konventsiooni kohaldamiseks, kuid tulenevalt artikkel 13 lg 1 lit a sätestatust, tuli jätta laps Saksamaale tagastamata. Ülalnimetatud maakohtu järeldusest ei nõustunud määruskaebuse esitaja esmajoones sellega, et esines alus lapse tagastamata jätmiseks. Ta oli teadlik tema poolt 20.12.2017 allkirjastatud ingliskeelse kokkuleppe olemasolust, mille sõnastuse kohaselt andis avaldaja nõusoleku lapse elamiseks puudutatud isikuga II XXX kinnisasjal ja viidatud aadressi lapse elukohana registreerimiseks (I kd lk 48). Samuti oli ta teadlik 20.12.2017 registripidajale eestikeelse elukohateate esitamisest, millega muudeti puudutatud isiku II ja lapse elukoha andmeid (I kd lk 48 pöördel). Kuid tema väitel ei olnud ta teadlik dokumentide reaalsest sisust, sest ta ei osanud eesti ja inglise keelt ning usaldas dokumentide allkirjastamisel oma abikaasat puudutatud isikut II. Avaldaja arvates andis ta allkirja dokumentidele, mis andsid õiguse lapsega Eestis arsti poole pöördumiseks. Ka ei nõustunud avaldaja sellega, et alternatiivselt oli tema nõusolek võimalik tuletada tema käitumisest. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et poolte avaldatud väidetest ja esitatud tõenditest (sh määruskaebemenetluses esitatud tõenditest) nähtub, et avaldaja nõustus 20.12.2017 ingliskeelset kokkulepet allkirjastades lapse Eestisse elama jäämisega. Avaldaja väide, et ta ei saanud aru, millele alla kirjutas, oli väheusutav järgmistel põhjustel: 1. Kokkuleppe sõnastus on küll inglise keeles, s.t ei ole väidetavalt keeles, mida avaldaja valdab vabalt (vene keel ja saksa keel), kuid on lihtsa sõnastusega ja lühike, mistõttu on see mõistetav ka väiksema inglise keele oskusega inimesele ning seal ei ole sõnagi meditsiinist. Tõenditest nähtuvalt oli avaldaja suuteline lihtsamat inglise keelt mõistma ja selles keeles igapäevastel teemadel suhtlema. Asjaolu, et avaldaja oskas teataval määral inglise keelt, nähtub erinevatest tõenditest. Näiteks on toimikumaterjalide hulgas avaldaja 13.11.2015 ingliskeelne kiri kliendile teatega oma e-posti aadressi muutumisest (II kd lk 39), 16.08.2016 ingliskeelne kiri klientidele palvega saata pilte (II kd lk 40), 21.04.2016-19.05.2016 ingliskeelne kirjavahetus Amazoniga (II kd lk 41, 55-57 pöördel). Menetluses väitis avaldaja, et tööalaseid ingliskeelseid kirju koostas ja Amazoniga suhtles tema nime alt puudutatud isik II. Tema oli suuteline suhtlema üksnes vene ja saksa keeles. Esiteks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et avaldaja postkastist ja tema nime alt saadetud kirjad (sh tööalased) olid kellegi teise poolt koostatud. Seda ei tõendanud asjaolu, et mõni ingliskeelne kiri saadeti lisaks klientidest adressaatidele ka puudutatud isikule II (II kd lk 54) või see, et Amazoniga suhtlemisel kasutati nii saksa kui inglise keelt. Teiseks ei ole eluliselt usutav, et avaldaja ei suhelnud tööalaselt üldse inglise keeles, kui tal oli erinevatel aegadel vajadus klintidele ingliskeelseid kirju saata. Vaevalt, et järjepidevalt tegi osa avaldaja tööst ära keegi teine kui isik, kellega oli avaldaja tööandjal tööleping sõlmitud. Väidet, et avaldaja kirjakastis tegutses puudutatud isik II, ei toeta ka avaldaja PayPali aadressilt saadetud puudutatud isiku II kiri, sest sellest nähtub, et kui puudutatud isik II kasutas avaldaja e-posti aadressi, märkis ta kirja saatjaks enda isiku, mitte avaldaja (II kd lk 59). 7 Avaldaja esitatud 23.05.2018, 07.06.2018-11.06.2018 sõnumivahetus ei lükanud eelnevat tõdemust ümber. Viidatud sõnumivahetusest ilmneb, et avaldaja ei mõistnud lennukompanii koostatud keerukama ülesehitusega ingliskeelset kirja, avaldajale jäi arusaamatuks majutusasutuse ingliskeelne teatis väljakirjutamise osas ning asjaolu, et stjuardessid rääkisid lennukis omas ja inglise keeles (II kd lk 3-5). Eelnevast ei saanud teha järeldust, et avaldaja ei mõistnud 20.11.2017 nõusolekut, mis suures osas kajastas isikuandmeid, sh lapse ja ühte lauset lapse elukoha kohta. Avaldaja inglise keele oskuse tõendamiseks on puudutatud isik II esitanud lisaks avaldaja CV ja kaaskirja (II kd lk 13-14 pöördel), kuid kohus jätab nendega lahendi tegemisel arvestamata

§ 238lg 5 teise lause alusel nende ebausaldusväärsuse tõttu.

Nimelt ei ole teada, kust tõendid pärinevad ning avaldaja, kelle CV ja kaaskiri need olema peaksid, väidab, et ei ole neid varem näinud (II kd lk 24 pöördel).

1. Vastutustundlik lapsevanem ei kirjuta alla last puudutavale paberile, mille sisu jääb talle arusaamatuks. Seda sõltumata asjaolust, kes dokumendi allkirjastamiseks esitab. Pealegi oli avaldajal puudutatud isikuga II, kes dokumendi allkirjastamiseks avaldajale esitas, abieluline suhe lõppenud, mistõttu ei olnud eluliselt usutav, et avaldaja usaldas pimesi puudutatud isikut II. Avaldaja istungil antud selgitustest nähtuvalt olid avaldaja ja puudutatud isik II abielulised suhted lõppenud hetkest, kui puudutatud isik II ja laps Eestisse sõitsid (07.11.2017) (I kd lk 117), kuid poolte kooselu oli rahutu juba varem ning skandaalid olid igapäevased (I kd lk 88). Puudutatud isik II väitel lõppesid abielulised suhted veel varem, s.o
2. aasta augustis-septembris ja
3. aasta sügiseks oli vanemate vaheline suhtlus sisuliselt hääbunud (I kd lk 38). See tähendab, et mõlema vanema väitel olid kokkuleppe allkirjastamisel 20.12.2017 avaldaja ja puudutatud isik II abielulised suhted lõppenud. Hiljem (määruskaebuses) leidis avaldaja, et vanemate abielulised suhted lõppesid siiski pärast 20.12.
4. See oli avaldaja hinnangul tõendatud mh avaldaja ja puudutatud isik II vahelise sõnumivahetusega perioodil 13.11.2017-13.01.2018 (I kd lk 126-127 pöördel). Tõsi, kõnealune sõnumivahetus on viisakas ja sõbralik, aga selline on ka nt 23.05.2018, 07.06.2018-11.06.2018 toimunud sõnumivahetus (II kd lk 3-5), mil vanemate abielulised suhted olid kindlasti lõppenud, puudutatud isik II ja laps olid Saksamaalt eemal viibinud juba umbes pool aastat, puudutatud isik II oli kohtule esitanud avalduse lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning avaldaja oli pöördunud Saksamaa Liitvabariigi Föderaalse Justiitsministeeriumi poole lapse tagastamise avalduse esitamiseks juhtnööride saatmiseks ning esitanud 05.06.2018 allkirjastatud avalduse pädevale asutusele lapse tagastamiseks. Seega tõendasid kirjeldatud vanemate vahelised sõnumid pigem vanemate oskust erimeelsustest hoolimata üksteisega viisakalt suhelda. Kohtu hinnangul ei ole usutav avaldaja väide, et tema valvsus 20.12.2017 dokumendile allkirja andmisel oli uinutatud, sest Saksamaalt Eestisse piletit ostes, osteti väidetavalt pilet tagasisõiduks Eestist Saksamaale. Kui ka selline pilet eksisteeris, siis väidetav tagasisõidukuupäev 21.11.2017 oli kokkuleppe allkirjastamise hetkeks 20.12.2017 ammu möödunud ja 20.12.2017 dokumenti allkirjastades ei saanud avaldajal olla kindlust, et puudutatud isik II naaseb koos lapsega Saksamaale. 8
5. Avaldaja väide, et tema juhindus 20.11.2017 ingliskeelset dokumenti allkirjastades eesmärgist võimaldada lapsel Eestis arsti külastada, ei olnud tõendatud ja ei olnud ka usutav. Esiteks ei vastanud tõele avaldaja väide, et laps oli kokkuleppe allkirjastamise hetkel haige ja vajas arstiabi. Sellest väitest loobus hiljem ka avaldaja ise. Nimelt nähtus puudutatud isiku II esitatud tõendist arsti kinnitus, et laps oli
6. aasta novembris ja detsembris terve, ei põdenud ühtegi haigust (I kd lk 107). Teiseks, kui lapse harilik viibimiskoht ei oleks pärast 20.12.2017 kokkuleppe allkirjastamist vanemate silmis muutunud ja menetlusosaliste elukorraldus oleks ka pärast viidatud kokkulepet jätkunud Saksamaal ning laps oleks Eestis käinud vaid paaril korral aastas puudutatud isiku II sugulaste juures külas, nagu Saksamaalt lahkumiseni (I kd lk 88), ei oleks esinenud vajadust vormistada tervele lapsele dokumente, et temale igakordset vajaduspõhist arstiabi just Eestis võimaldada. Seega on avaldaja viimasena käsitletud versioon vastuoluline. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kui ka avaldaja 20.11.2017 allkirjastatud nõusolek lapse elama asumiseks Eestisse oli mingil põhjusel kehtetu, siis avaldaja väljendas oma edasise käitumisega nõustumist lapse Eestisse elama asumiseks. Nimelt võib lapse äraviimine või kinnipidamine avalduda ka passiivsuses, kui tekkinud olukorda aktsepteeritakse pikema aja vältel. Avaldaja esitas Saksamaa keskasutusele lapseröövi avalduse 20.06.2018, s.o seitse kuud pärast lapse ärasõitu Saksamaalt ning oli enne seda last Eestis külastanud kolmel korral. Iseenesest on õige, et Haagi lapseröövi konventsiooni artikkel 12 lg 1 alusel on võimalik lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral nõuda lapse tagastamist reeglina ühe aasta jooksul äraviimisest või kinnihoidmisest ning erandjuhtudel ka hiljem (Haagi lapseröövi konventsiooni artikkel 12 lg 2). Samas võib taotluse esitamisega põhjendamatu viivitamine väljendada olukorras, kus taotleja on teadlik lapse asukohast ja teisel vanemal koos lapsega endisesse elukohariiki naasmise suhtes valmiduse puudumisest, taotlejal siira huvi vajakajäämist lapse naasmiseks ja väljendada nõustumust lapse hariliku viibimiskoha riigi muutmiseks. Avaldaja versioon, et ta külastas seitsme kuu jooksul kolmel korral Eestis last, et veenda puudutatud isikut II käituma õiguspäraselt ja tagastama laps hariliku viibimiskoha riiki, on tõendamata. Eelnevast nähtub, et avaldaja tegevus kohtule lapse tagastamise taotluse esitamisel on tingitud pigem ümbermõtlemisest, kuid seda Haagi lapseröövi konventsioon ei kaitse ning pelgalt selle tõttu last teise riiki ei tagastata. Vastuseks avaldaja viimasele väitele, et maakohtu analüüs ja põhjendused, mis nähtuvad vaidlustatud määruse põhjenduste punktides 29-32, on lapse tagastamise taotluse lahendamisel tarbetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et kui kohus tuvastab vanema nõusoleku või heakskiidu lapse teise riiki elama asumiseks, puudub Haagi lapseröövi konventsiooni järgi vajadus eraldi hinnata lapse integreerumist uues ühiskonnas, tema eest hoolitsetuse taset jms. Samas näeb lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 ette, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Seda maakohus praegu ka tegi, kui kontrollis viimases etapis, kas selline kohtulahend on lapse huvides. 9 Menetluskulude jaotus 11.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 10