4-13-3210/27

Väärteoasi nr.4-13-3210 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Menetlusalune isik 22.10.2013.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo E.J, isikukood XXX, elukoht XXX töökoht restoran „XXX“ Väärtegu NPALS § 15 1 järgi (väärteoprotokollid nr AB 1304691, nr AB 1304692) E.J, tema kaitsja Helmeri Indela, Põhja PP Lõuna politseijaoskonna esindaja Ivo Tamla Istungil osalenud isikud , LÕPPOSA Tunnistada süüdi E.J Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse § 151 järgi ja määrata talle karistusena rahatrahv 80 trahviühiku ulatuses, summas 320 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100064939 ning selgitus „E.J, 4-13-3210, rahatrahv“. Rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Välja mõista E.J-ilt ekspertiisitasu summas 94.- eurot. Ekspertiisitasu tuleb kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034796011 või Swedbankis
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „E.J, 4-13-3210, menetluskulud“. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 14.11.2013.a. Harju Maakohtus. Apellatsiooniõiguse kasutamisest tuleb teatada Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada Harju Maakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lõuna Politseijaoskonna poolt koostatud väärteoprotokolli nr AB 1304691 kohaselt oli E.J 11.03.2013.a. kella 23:34 ajal eelnevalt tarvitanud ebaseaduslikult, ilma arsti ettekirjutuseta, narkootilist ainet metamfetamiini, rikkudes narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 sätteid ning pannes sellega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti tema Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lõuna Politseijaoskonna poolt koostatud väärteoprotokolli nr AB 1304692 kohaselt oli 15.03.2013.a. kella 20:10 ajal eelnevalt ebaseaduslikult, ilma arsti ettekirjutuseta, tarvitanud narkootilisi aineid amfetamiini ja metamfetamiini, rikkudes NPALS § 3 lg 1 sätteid ning pannes seega toime NPALS § 151 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusosaliste seisukohad: Menetlusalune isik ei tunnistanud ennast inkrimineeritava väärteo toimepanemises süüdi ning seletas, et 11.03.2013.a. tuli ta töölt Õismäelt, Kaktuse baarist, kus oli tülitsenud baari omanikuga ning Nõmme turu kõrval bussi oodates hakkas tal halb. Oli sel päeval söönud ja joonud tavapäraselt. Peatuses olnud isik pakkus kutsuda talle kiirabi. Kui politsei sõitis sealt mööda, siis võttis ta E.J kaasa. 15.03.2013.a. kohta seletas menetlusalune isik, et oli sel päeval samuti töölt tulnud, Järveotsa bussipeatuses hakkas tal taaskord halb, kukkus maha. Seda on ka varasemalt juhtunud. Baaris oli samal päeval kohvi joonud, narkootikume tarvitanud ei ole, ravimitest tarvitas Tramadoli. Samuti seletas menetlusalune isik, et ta on tarvitanud amfetamiini aastal 1996, metamfetamiini ei julge aga üldse võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteod on tõendamist leidnud joobe tuvastamise aktidega ning tunnistajate ütlustega. Arstitõendi kohaselt on menetlusalusele isikule välja kirjutatud ravimid, aga ei ole märget, et arst oleks välja kirjutanud metamfetamiini ega amfetamiini. Metamfetamiini ja amfetamiini organism ise ei tooda, neid saab ainult manustamise teel. Isik on manustanud narkootilisi aineid ilma arsti ettekirjutuseta. Taotleb karistuseks kahe episoodi eest kokku 12 päeva aresti, mida võib asendada üldkasuliku tööga. Menetlusaluse isiku kaitsja asus seisukohale, et menetlusaluse isiku poolt väärtegude toimepanemine on täielikult tõendamata, kuna puuduvad tõendid, mis tõendaksid narkootiliste ainete tarvitamist ning väärteomenetlus tuleb lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt Riigikohtu lahendis 3-1-1-55-13 väljendatud seisukohale, mille kohaselt tuleb narkootilise aine tarvitamist eristada narkojoobes viibimisest, osutab narkojoobe tunnuste esinemine narkootiliste ainete tarvitamisele üksnes kaudselt, kuid kaudsetel tõenditel rajanev tõendamine eeldab nende paljusust, antud asjas on vaid üks kaudne tõend - joobe tuvastamise akt ning sellest ei piisa. Kaitsja leiab, et kohtuväline menetleja tõlgendas vääralt NPALS § 151, kui eeldas, et narkojoobes viibimine tähendab automaatselt narkootilise aine tarvitamist. Antud asjas ei ole ühtegi tunnistajat, kes oleksid näinud menetlusalust isikut narkootilisi aineid tarvitamas. Lisaks on kaitsja seisukohal, et tunnistajate, patrullpolitseinike, ütlused menetlusaluse isiku narkojoobe tunnuste olemasolu kohta ei ole usaldusväärsed, kuna esiteks on sündmusest palju aega möödas ja ei ole usutav, et tunnistaja, XXXmäletab 7 kuud tagasi toimunud sündmusi, samuti ei ole ta saanud vastavat väljaõpet ega oska seetõttu eristada alkoholijoovet ega narkojoovet muust haigusseisundist. Kaitsja rõhutas ka, et menetlusaluse isiku kinnipidamisel narkootilisi aineid ei leitud. Seetõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada väärteotunnuste puudumise tõttu ning kaitsjale 2 menetlusaluse isiku poolt makstud tasu summas 810.30 tuleb hüvitada riigieelarve vahenditest V™S § 23 alusel. Kohtu seisukoht: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kuulanud vahetult üle tunnistajad, samuti uurinud ja hinnanud menetletavas väärteoasjas olevaid tõendeid kogumis, leiab, et E.J süü talle inkrimineeritud väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Väärteoasjas on joobeseisundi tuvastamise uuringutega tõendamist leidnud ja see on menetlusosaliste poolt vaidlustamata asjaolu, et E.J esines narkojoove nii 11.03.2013.a. kui ka 15.03.2013.a. Mõlemal korral leiti analüüside tulemusena E.J organismist narkootilist ainet - metamfetamiini, kusjuures 15.03.2013.a. tuvastati E.J nii metamfetamiini kui ka amfetamiinijoove (joobeseisundi tuvastamise aktid nr 777T ja 822T). Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud E.J 11.03.2013.a. kinni pidanud patrullpolitseinik XXXon andnud ütlusi, et Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinikuna saabus ta väljakutsel Nõmme turu juurde, kus juhtimiskeskusesse jõudnud informatsiooni kohaselt kõndis isik sõiduteel, karjus ja röökis. Jõudes kohale, nägi tunnistaja E.J, kes oli ebaadekvaatses seisundis, ei orienteerinud kohas ega ajas, igale küsimusele vastas „Mida?“, ei saanud aru, kus ta viibib, kuidas ta sinna sattus ja kellega räägib. Tunnistaja D. Petrov on seletanud ka, et alkoholilõhna isiku juures ei olnud ning tema pupillid valgusele ei reageerinud, mistõttu tekkis tunnistajal, kui varem korduvalt narkojoobes isikutega kokkupuutunud politseiametnikul, kahtlus narkojoobe olemasolus ka E.J puhul (tlk 37). Analoogset situatsiooni on kirjeldanud kohtuistungil ülekuulatud teine tunnistaja patrullpolitseinik A. Pantšenko, kes pidas E.J kinni 15.03.2013.a. Tunnistaja ütluste kohaselt sai ta analoogse väljakutse Õismäele, kus bussipeatuse juures viibinud isik olevat käitunud ebaadekvaatselt. Kohale tulles avastas tunnistaja heleda jope ning päikeseprillidega isiku, kellel olid ilmsed narkojoobe tunnused: aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillid olid väikesed ega reageerinud taskulambi valgusele. Isikuks osutus E.J (tlk 52). Antud väärteoasjas on menetlusaluse isiku kaitsja tõstatanud küsimuse, mis puudutab NPALS § 15 1 koosseisulist elementi - narkootilise aine tarvitamist, seades kahtluse alla menetlusalusele isikule inkrimineeritava süüteo objektiivse koosseisu tõendatuse, leides, et koosseisupärane tegu - narkootilise aine tarvitamine on täielikult tõendamata. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et NPALS § 15 1 sätestatud tegu - narkootilise aine tarvitamine - ei ole õiguslikult samastatav narkojoobega, kuna viimane ei ole antud sätte koosseisuline element. Analüüsides NPALS § 151 süüteokoosseisu karistusseadustiku kolmeastmelisest deliktistruktuurist lähtuvalt, tuleb kõigepealt kohtul tuvastada antud süüteo objektiivne koosseis ehk menetlusaluse isiku poolne narkootilise aine tarvitamine. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab ning kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, vastutabki isik NPALS § 151 järgi. (RKL 3-1-1-49-09) Nagu kohus juba eelpool märkis, ei kuulu narkojoobe olemasolu küll NPALS § 151 sätestatud süüteokoosseisu, kuid samas on kohus seisukohal, et joobeseisundi tuvastamine võib siiski olla oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu. Kohus 3 juhib tähelepanu asjaolule, et narkootiline aine ei teki inimese organismis tema elutegevuse või mingisuguste sisemiste faktorite tulemusena, vaid üksnes nimetatud ainete tarvitamisel, millele vaieldamatult viitab ka narkojoobe olemasolu. E.J ütlustest nähtuvalt olid nii 11.03.2013 kui ka 15.03.2013 tema tavapärased tööpäevad, ta sõi töö juures tavalist toitu, jõi külmkapist võetud coca-colat ja energiajooki. Seega on kohtu arvates ebatõenäoline, et 2 korda lühikese ajavahemiku jooksul on kellegi teise kui E.J enda tegevuse tulemusena sattunud tema organismi narkootilised ained. Lisaks sellele ei pea kohus eluliselt usutavaks ka seda, et erinevatel kuupäevadel, kellaaegadel ning kohtades on keegi E.J teadmata ja tema tahte vastaselt narkojoobe tekitamise eesmärgil talle narkootilisi aineid manustanud. Seetõttu kohus välistab võimaluse, et E.J organismis tuvastatud narkootilised ained võisid olla sinna jäänud muul moel kui tema enda poolt manustamise teel. E.J on kohtuistungil avaldanud, et nii 11.03.2013.a. kui ka 15.03.2013.a. esinesid tal terviseprobleemid - uimasus, mäluhäired, mis avaldusid tema hinnangul stressi tagajärjel pärast alkoholijoomist ja arsti poolt määratud rahustite - Tramadol, Rivotril tarvitamist. Narkootiliste ainete tarvitamist väärteoprotokollides märgitud kuupäevadel on E.J küll eitanud, kuid siiski tunnistanud, et on nimetatud ainetega isiklikult kokku puutunud, nimelt tarbis amfetamiini 1996.a. (tlk 37, 52). Hinnanud E.J poolt eeltoodud selgitusi ning kõrvutades neid teiste väärteoasjas kogutud tõenditega, kohus leiab, et need võimaldavad kohtul teha järelduse, et narkootiliste ainete tarvitamine poleks E.J-ile esmakordne ega võõras olukord, mistõttu kohus ei saa otseselt välistada asjaolu, et E.J on asunud uuesti nimetatud aineid tarvitama. Antud järeldusele annab ainet lisaks ka asjaolu, et süüdlase käitumine süüteole eelnenud ajal on kaudse tõendina üsnagi informatiivne, hindamaks asjaolu, milline võis olla sellesama isiku käitumine ka süüteosündmuse toimumise ajal. Seda ka seetõttu, et võimalus, et narkootikume on tarvitama asunud isik, kellel ei ole olnud narkootiliste ainetega varasemalt mitte mingisuguseid kokkupuuteid, on tunduvalt väiksem, kui varasemalt nimetatud ainete tarvitamise kogemust omaval isikul. Seega loeb kohus E.J puhul tema varasemat narkootikumide tarvitamist asjaoluks, mis võib viidata sarnase käitumise kordumisele ka temale inkrimineeritavate väärtegude osas. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, mille kohaselt seab ta kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Tunnistaja XXXon kohtuistungil antud ütlustes kirjeldanud E.J kinnipidamise hetkel seljas olnud riietust ning tema ebaadekvaatset käitumist, ka teine politseiametnik – A. Pantšenko kirjeldas sarnaselt E.J narkojoobele viitavat käitumist – aeglane ja arusaamatu kõne, tuikuv kõnnak, pupillide mittereageerimine valgusele. Seega nähtub kohtu hinnangul mõlema tunnistaja ütlustest, et tunnistajad mäletavad hästi 11.
3. ja 15.03.2013.a. toimunut seoses menetlusaluse isiku, E.J kinnipidamisega. Tunnistajad on piisava täpsusega kirjeldanud nii E.J välimust, käitumist kui ka muid asjaolusid seoses kinnipidamisega. Seetõttu ei ole kohtul, vastupidiselt kaitsjale, alust kahelda ei tunnistaja XXXega A. Pantšenko ütluste kui tõendite usaldusväärsuses ning tõepärasuses. Kohus ei pea ebareaalseks, et politseiametnik võib hästi mäletada 7 kuud tagasi toimunud sündmust, kuivõrd nimetatud asjaolu nähtub ka otseselt tunnistaja XXXpoolt kohtuistungil räägitust. Samuti lükkab kohus ümber kaitsja väite nagu ei omaks XXXpolitseiametnikuna mingit oskust eristamaks tavalist joovet narkojoobest, kuivõrd erinevate joobetunnuste eristamine ning joobes isikute kinnipidamise taktika on politsei eriväljaõppe üks osa ning politseiametnikud ei vaja selles osas veel erialasest haridusest eraldiseisvat koolitust. Mis aga puutub kaitsja väitesse, et tunnistaja XXXei ole näinud E.J narkootilisi aineid tarvitamas ega leidnud tema juurest narkootilisi aineid ning seetõttu on E.J 4 poolne narkootiliste ainete tarvitamine tõendamata, siis kohus leiab, et juhtimiskeskusest laekunud väljakutsele reageerinud politseipatrullilt ei olegi mõistlik eeldada, et ta peaks alati nägema pealt narkojoobe kahtlusega kinnipeetavate isikute eelnevat narkootikumide tarvitamist või leidma kindlasti nende juurest narkootilisi aineid, et lugeda NPALS § 151 alusel toimepandud süütegu tõendatuks. Kohus märgib, et kuigi politseiametnikud ei näinud E.J narkootikume tarvitamas ega leidnud kinnipidamisel tema juurest narkootilist ainet, ei viita see isiku käitumises NPALS § 15 1 väärteokoosseisu puudumisele, vaid kohus leiab, et tunnistajate XXXja A. Pantšenko usaldusväärsed ütlused viitavad taaskord sellele, et E.J oli narkootiliste ainete tarvitamise tulemusena nende ainete mõju all, seega oli ta toime pannud NPALS § 151 sätestatud süüteokoosseisu. Nimetatud asjaolu kajastavad nii politseile tehtud väljakutsed kui ka 11.03.2013.a. ja 15.03.2013.a E.J kinnipidamisel tema käitumises ilmnenud tunnused, millest politseiametnikud, tuginedes oma väljaõppele ja töökogemusele, järeldasid, et tegemist võis olla narkootilist ainet tarvitanud isikuga. Kohus leiab, et kuigi menetletavas väärteoasjas ei leidu tõendeid, mis otseselt kinnitaksid E.J poolt narkootiliste ainete tarvitamist, ei saa siiski tähelepanuta jätta menetlusaluse isiku poolt narkootiliste ainete tarvitamisele kaudselt viitavaid tõendeid. On üldteada asjaolu, et narkootikumidega seotud süütegude puhul on tegemist peitsüütegudega ja seetõttu on alust eeldada, et nimetatud tegude toimepanijad püüavad oma tegevust igati varjata, mille tõttu antud süüteoliigis isiku süüle viitavaid tõendid (näiteks tunnistajate-pealtnägijate ütlused) ei pruugi olla eriti arvukad. Samas, nii õigusalase erialakirjanduse kui ka kohtupraktikas levinud arusaamade kohaselt puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt süüteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta küll süüteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud asjaolude kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-5513 leidnud, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Analüüsinud igakülgselt menetletavas väärteoasjas E.J poolsele narkootikumide tarvitamisele kaudselt viitavaid tõendeid, jõuab kohus seisukohale, et E.J poolsele narkootiliste ainete tarvitamisele ja seega NPALS § 15 1 süüteokoosseisu realiseerimisele viitavad arvukad kaudsed tõendid osutavad E.J süüle ja annavad alust lugeda E.J poolne narkootiliste ainete tarvitamine väärteoprotokollides märgitud ajal tõendatuks. Süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu. E.J tegevus on väärteoprotokollides õigesti käsitletud NPALS § 3 lg 1 rikkumisena, s.o narkootilise aine käitlemisena. E.J uriinis tuvastati 11.03.2013.a. metamfetamiini ning 15.03.2013.a. metamfetamiini ja amfetamiini. Nimetatud ained on lisatud Sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisas 1 sisalduvasse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja, s.o tegu on narkootiliste ainetega. NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine 5 keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPALS-s ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Selliseid erandlikke õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Eeltoodut arvesse võttes on 23.04.2013.a. koostatud väärteoprotokollides nr AB 1304691 ja AB 1304692 kirjeldatud NPALS § 3 lg 1 rikkumised õigesti kvalifitseeritud NPALS § 151 järgi. Kohus on seisukohal, et E.J pani antud süüteod toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd metamfetamiini ja amfetamiini tarvitades pidi E.J võimalikuks pidama, et selliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud ning seda ka möönma. Kuna puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, ei ole põhjendatud ka menetlusaluse isiku poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamine V™S § 23 alusel ning menetlusaluse isiku poolt oma kaitsjale makstud tasu tuleb jätta menetlusaluse isiku kanda. Karistus KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. NPALS § 15 1 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine väärtegu, mille toimepanemise eest võib isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. E.J puhul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on taotlenud E.J-ile karistuseks toimepandud väärteo eest aresti 12 päeva, mida asendada üldkasuliku tööga. Kohus antud karistusettepanekuga ei nõustu, põhjendades seda sellega, et kuigi E.J on varem korduvalt karistatud, ei ole tal käesoleval ajal kehtivaid karistusi. Menetlusaluse isiku suhteliselt väikest süüd, tema tervislikku seisundit ning töökoha olemasolu arvesse võttes on otstarbekam teda karistada rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra, selle 2/5 piires. Tulenevalt V™S § 38 lg 1 ja KrMS § 173 lg 1 p 3 alusel kuulub E.J-ilt väljamõistmisele menetluskulu, s.o ekspertiisitasu 94 eurot joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise eest. Kohus juhindub V™S § 107 lg 1 p 1, § 109-
4. Julia Vernikova Kohtunik 6