Obsah (13)

§ 337§ 179§ 175§ 33§ 71§ 200§ 207§ 208§ 297§ 273§ 307§ 66§ 180

1-05-447 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-447 (05260101055) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Ka

§ 337lg 1 p 4 alusel tühistada Tartu Maakohtu 13.

oktoobri 2005 kohtuotsus P.D õigeksmõistmises täies ulatuses. Süüdi tunnistada P.D KarS § 319 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust. Süüdi tunnistada P.D KarS § 320 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liita mõistetud karistused, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja mõista 1 P.D liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendada P.D-le Narva Linnakohtu 25. juuni 2004 mõistetud karistust 3 aastat vangistust osaliselt käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ning mõista talle liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. P.D karistuse kandmise aja alguseks lugeda 20. oktoober 2003.

§ 179

lg 1 p 2 alusel välja mõista P.D-lt sundraha 4500 krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB EÜP 10220034800017 viitenumber 2800049858

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista P.D-lt määratud kaitsjale makstud tasu 3256 krooni 80 senti, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB EÜP 10220034800017 viitenumber 2800049858.

§ 175

lg 1 p 3 alusel välja mõista P.D-lt ekspertiisi tegemise kulud 2875 krooni, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB EÜP 10220034800017 viitenumber 2800049858.

§ 175

lg 1 p 5 alusel välja mõista P.D-lt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 33 Rahandusministeeriumi krooni, mis arveldusarvele tuleb SEB tasuda EÜP 10220034800017 viitenumber

1. Välja mõista P.D-lt advokaat Li Uiga poolt osutatud õigusabi eest 1947 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
2. 2 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. veebruarist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. märtsist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. märtsist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. oktoobri 2005 otsusega mõisteti P.D süüdistuses KarS §-de 319 lg 1 ja 320 lg 1 järgi õigeks. Maakohus arutas P.D-le KarS § 319 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema esitas
10. novembril 2004 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kirjaliku teadvalt vale kaebuse selle kohta, et
11. novembril 2004 lõi teda Tartu Vangla töötaja jalutuskäigu lõppemisel kumminuiaga. Samuti arutas maakohus P.D-le KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema andis kriminaalasja nr 04760000066 kohtueelsel menetlusel
12. veebruaril 2005 ja
13. veebruaril 2005 kannatanuna teadvalt valed ütlused
14. novembril 2004 Tartu Vangla jalutusboksist väljumisel temaga toimunud intsidendi kohta, kus teda väidetavalt lõi vangla kadett-valvur T.M. P.D oli enne ütluste andmist hoiatatud valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest. P.D end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole P.D poolt nii vale kaebuse esitamine kuriteo toimepanemise kohta ega ka tema poolt kohtueelsel menetlusel teadvalt vale ütluse andmine usaldusväärselt tõendamist leidnud. P.D kaebuse (kuriteoteate) alusel uuriti
15. novembril 2004 Tartu Vanglas toimunud sündmusi kriminaalasja nr 04760000066 raames. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse üheks motiiviks on asjaolu, et vastavalt kohtuarstliku ekspertiisi aktile, mis tehti Tartu Vangla meditsiinidokumentide põhjal, on tõenäoline, et antud vigastust P.D küünarvarrel ei ole võimalik tekitada löögist kumminuiaga. Käesolevas kriminaalasjas tõusetub küsimus sellest, milliste dokumentide ja informatsiooni baasil on ekspert Tanel Vaas oma arvamuse kujundanud ja kas see informatsioon on olnud adekvaatne. P.D, vastates kohtu küsimusele tema riietuse kohta
16. novembril 2004, avaldas, et selle kohta ei ole keegi temalt varem midagi küsinud. Ekspert on avaldanud, et kõrvutades P.D
17. novembril 2004 küünarvarrel fikseeritud nahaaluse verevalumi mõõtmeid politsei standardvarustuses oleva kumminuiaga, on 3 tõenäoline, et antud vigastust ei ole võimalik tekitada löögist kumminuiaga. Ekspert ei ole põhjendanud, miks seda ei ole võimalik tekitada. P.D kohtus antud ütluste kohaselt oli tal
18. novembril 2004 seljas spordijope, varrukateta sulejopp ja nende all T-särk. Nimetatud asjaolu kinnitas ka tunnistaja A.P. Kui varem ei ole sellest juttu olnud, siis ei saanud ekspert seda informatsiooni arvamuse andmisel kasutada. Kohtul on samas aga kahtlus, et kumminuia vigastus võib väljenduda erinevalt siis, kui see on tekitatud paljale käele, võrreldes sellega kui vigastatakse kätt, mis on kaetud spordijope varrukaga. Eksperdiarvamuse kui tõendi hindamisel peab kohtul olema vähemalt võimalik tutvuda eksperdile esitatud ekspertiisimaterjaliga, kasvõi selleks, et hinnata, kas arvamuse andmise aluseks on olnud vajalik hulk adekvaatset informatsiooni. Käesolevas kriminaalasjas on ebaselge, milline informatsioon on eksperdile esitatud ja kohtul on kahtlus, et osa, võimalik, et osa olulisest informatsioonist on jäänud eksperdile esitamata. Eksperdi arvamus aktis kajastatud kujul ei pea kumminuiaga aktis kirjeldatud vigastuse tekitamist tõenäoliseks, kuid ekspert ei välista seda. Seega jääb ka ekspertiisiaktist tulenevalt võimalus, et sellise vigastuse tekitamine on teatud tõenäosusega siiski võimalik. Tõendite hindamisel püstitub veel teinegi probleem. Kohus kuulas tunnistajatena üle T.L. ja T.M., kellest viimane pidi olema kriminaalasja nr 04760000066 raames

§ 33lg 1 mõttes kahtlustatav.

Kui esmalt on sama sündmuse osas T. M omanud kahtlustatava õigust anda ennastõigustavaid ütlusi, siis kas nimetatud isik peale kriminaalasja nr 04760000066 menetluse lõpetamist peaks andma tunnistaja vastutusest hoiatatuna teistsuguseid ütlusi? Ka T. L on vahetult olnud seotud 1. novembri 2004 sündmusega.

§ 71

lg 2 sätestab, et tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest siis, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast. Eeltoodust tulenevalt on ka T. L olnud motiiv mitte anda teda ennast süüstavaid ütlusi. Kohus ei saa olla veendunud, et P.D löömise fakti suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt on muutunud ka T. M ja T. L ütluse tõenduslik väärtus. Seda enam, et kohtule ei ole isegi esitatud kriminaalasjas nr 04760000066 T. M ja T. L kirjutatud seletusi ja antud ütlusi, mistõttu kohus ei saa hinnata nende ütlusi seotuna sündmuste üldise kuluga. Kohus on püüdnud ka leida selgust, miks P.D oleks pidanud esitama vale kaebuse T. M peale. Kas motiiv, milline on välja toodud prokuröri poolt, s.o P.D soov panna proovile kadettide oskus olukorrast välja tulla, on põhjendatud ja usutav. Süüdistatava ütlusest kohtus saab välja lugeda, et vangistuse tingimustes on vangistatu poolne kaebamine mõttetu, sest ta ei suuda oma seisukohti kaitsta kinnipidamisasutuse seisukohtade vastu. Lähtudes eeltoodust peavad sedalaadi tehioludega kriminaalasjas olema tõendid kogutud seaduses sätestatud nõuetest tulenevalt ja nad peavad olema kontrollitavad, et kohus saaks kujundada veendumust tõendamiseseme kõigi asjaolude kohta. Kui aga jäävad õhku kahtlused ühe või teise tõendamiseeseme asjaolu kohta, siis tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, mõistes P.D süüdi ja karistades teda KarS § 319 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega ja KarS § 320 4 lg 1 järgi 1 aasta 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõista liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendada osaliselt mõistetavat karistust Narva Linnakohtu 25. juuni 2004 otsusega mõistetud karistuse 3 aasta vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest 3 aastat 6 kuud vangistust. Narva Linnakohtu 25. juuni 2004 otsuse järgi ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks ärakantud karistus arvata liitkaristusest maha. Menetluskuluna mõista P.D-lt välja sundraha 4035 krooni, määratud kaitsjale makstud tasu 3256.80 krooni, kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 2875 krooni ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 33 krooni. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kohtu järeldus P.D õigeksmõistmise osas põhjendatud ja kooskõlas faktiliste asjaoludega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on menetlusdokument, mis omandab seadusliku jõu prokuratuuri loaga vastavalt

§ 200

. P.D on kannatanuna kasutanud ka

§ 207fikseeritud õigust lõpetamise määruse vaidlustamiseks Riigiprokuratuuris.

Edasist vaidlustamist, milleks annab aluse

§ 208, P.D ei kasutanud.

Prokurör ei kahelnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud seisukohtades, sh kohtuarstliku ekspertiisi aluseks olnud dokumentide usaldusväärsuses, ning seetõttu ei pidanud vajalikuks esitada kohtule tervet kriminaaltoimiku nr 04760000066 koopiat. Kohus ei ole põhjendanud, miks tõendite usaldusväärsuses tekkinud kahtluste korral ei ole kohus realiseerinud

§-dega 273 ja 307 antud õigust. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamus on piisavalt motiveeritud. Kuna kohus on aga selles kahelnud, on vajalik ekspert T. Vaas ringkonnakohtu istungile välja kutsuda, et täpsustada kohtul tekkinud kahtlused eksperdi arvamuse kujunemisel. Kohus on asunud oletama, millises menetluslikus staatuses esines lõpetatud kriminaalasjas T. M. Kohtuotsus ei saa rajaneda oletustel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ei ole T. M käsitletud kahtlustatavana. Määrusest nähtub samuti, et kriminaalmenetlus alustati mitte kuriteokaebuse, vaid kuriteoteate alusel. Seega algselt ka P.D ei süüdistanud konkreetset vanglavalvurit tema löömises, kuriteoteates oli viidatud vaid kuriteotunnustega teo toimepanemisele. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse resolutiivosas on samuti märgitud, et kriminaalmenetlus lõpetatakse kriminaalmenetluse aluse puudumisega P.D löömise faktis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohtuistungil jäi prokurör apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. P.D ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Maakohtu otsuse palusid süüdistatav ja kaitsja jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri, kohtumeditsiini eksperdi ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub täies ulatuses tühistamisele kohtuliku uurimise puudulikkuse tõttu. 5 Süüdistatav P.D andis ringkonnakohtus ütlusi, et

1. novembril 2004 löödi teda Tartu Vangla jalutusbokside juures kumminuiaga vastu kätt. Lööjaks oli valvur-kadett, kes seisis löömise momendil jalutusbokside rea lõpus. Löömine toimus momendil kui ta hakkas valvurist mööduma. Esmalt avaldas süüdistatav, et valvur seisis löögi momendil temast paremal, kuid väitis hiljem, et temast vasakul. P.D selgituste kohaselt väljus jalutusboksist esmalt tema kambrikaaslane A. P, sest tema veel riietus. A. P võis temast u 4-5 meetrit eespool liikuda. Jalutusboksi ukse juures seisis üks politseinik ja teine politseinik seisis jalutusboksi nr 3022 juures, kohal, kus vangid pöörduvad tamburisse, mille kaudu nad jõuavad ülakorrusele viiva trepini. Tamburi pikkuseks on süüdistatava arvates umbes 10 meetrit. Kui ta jõudis jalutusboksi nr 3022 juurde ja hakkas pöörduma tamburisse, tekkis neil seal seisnud valvuriga sõnavahetus ning siis valvur teda lõigi. Löömise hetkel ei olnud ta veel jalutusbokside koridorist tamburisse ära keeranud. A. P oli löömise momendil temast eespool seljaga tema poole. Kus A. P täpselt oli, seda süüdistatav öelda ei oska. Süüdistatava selgituste kohaselt võis A. P tema löömist näha seetõttu, et kuulis tema ja valvuri vahelist sõnavahetust ja pöördus näoga uuesti tema poole. Kindlalt ta seda aga väita ei oska. Teda lõi see valvur, kes seisis tamburi juures. P.D märkis kriminaaltoimiku nr 04760000066 leheküljel nr 54 oleval kambrite skeemil omakäeliselt, kus keegi konfliktis osalenutest löögi momendil seisis. Saadud löögist oli süüdistatava väitel käel sinikas. Pealelõunal viidi ta tema nõudmisel arsti juurde, kus ta näitas tekitatud vigastust arstile. Süüdistatava ütluste kohaselt mõõtis arst käel olnud vigastust. Süüdistatav selgitas kohtule, et samas kohas kus asus kumminuia löögist saadud vigastus, esines tal ka mingi vanem kriimustus. Teda läbivaadanud arst kirjutas midagi tema meditsiinikaardile. Kuna ta eesti keelt ei valda, siis palus ta arstil kirjapandu tõlkida, mida viimane ka tegi. Talle tõlgituga ta nõustus, sest arsti selgituste kohaselt oli meditsiinikaardil kirjas, et tal esines verevalum. Süüdistatav selgitas, et
2. novembril 2004, ajal mil teda löödi, oli tal seljas T-särk, käistega dressipluus ning selle peal varrukateta sulejope. P.D tervisekaardile (kriminaaltoimik nr 04760000066 lk 45) tehtud sissekandest nähtub, et P.D on arsti poolt fikseeritud parema küünarvarre ülemises kolmandikus, käe sirutuspinnal 1 mm laiune ja 6 cm pikkune nahaalune verevalum (värvuselt tumepunane). Kohtumeditsiini eksperdi poolt antud arvamuse kohaselt, kõrvutades P.D
3. novembril 2004 küünarvarrel fikseeritud nahaaluse verevalumi mõõtmeid politsei standardvarustuse oleva kumminuiaga, on tõenäoline, et antud vigastust ei ole võimalik tekitada löögist kumminuiaga. Ringkonnakohtus ülekuulatud kohtumeditsiiniekspert jäi ekspertiisiaktis antud arvamuse juurde ning kinnitas, et P.D esinenud vigastust, mis on fikseeritud
4. novembril 2004 tema meditsiinikaardil, ei ole võimalik tekitada kumminuiaga. Eksperdi selgituste kohaselt jäävad löögist kumminuiaga laiemad verevalumid, kui seda on 1 mm ja tema arvamust ei muuda teadmine P.D seljas olnud riiete kohta. Kohtumeditsiini eksperdi väitel on tema hinnang, et kumminuiaga ei ole võimalik P.D-le tal esinenud vigastust tekitada, kategooriline. A. P on maakohtus andnud ütlusi, millised ringkonnakohus avaldas, et pärast seda, kui nad olid koos P.D-ga
5. novembril 2004 jalutusboksidest väljunud, lõi üks valvuritest P.D kumminuiaga. Seda löömist nägi ta ise pealt ja 6 kohtueelsel uurimisel tundis ta selle valvuri ka ära. P.D löömine toimus jalutusbokside juures. Sellel momendil kui toimus löömine, oli tema koridori lõpus, kus toimub pööramine trepile. P.D-st oli ta umbes 5 meetri kaugusel. Löömise hetkel hoidis kadett P.D ühe käega kinni ja teisega lõi. Löömise momendil tahtis ta uuesti P.D poole suunduda, kuid teine valvur takistas teda ja lükkas ta trepist ülesse. Kohtueelsel uurimisel on A. P andnud ütlusi, millised maakohus kohtuistungil ka uuris, et hakkas trepist ülesse minema, aga keeras kohe tagasi ja nägi, kuidas P.D löödi ( tl. 29). A. P on selgitanud vastuolu kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel ( seisis trepil ja seisis trepi kõrval) asjaoluga, et tema ütlused on kohtueelsel uurimisel valesti tõlgitud. T. M ütluste kohaselt, millised ta andis maakohtus ning millised ringkonnakohus avaldas, tema P.D kumminuiaga löönud ei ole.
6. novembril 2004 oli tema ülesandeks teatada raadio teel vangide eluruumide juures viibivale valvurile, kas jalutusboksidesse saabuma pidanud vangid on kohale jõudnud või mitte. Temaga koos oli ka T. L kelle ülesandeks oli avada ja sulgeda jalutusboksidesse saabuvatele vangidel bokside uksi. Sellel päeval ei võtnud ta välja mingeid erivahendeid, sest selleks ei olnud tema meelest mingit tarvidust. T. L ütluste kohaselt oli ta esimest korda eeluuritavate majas vangide saatjana ja see oli tema mäletamise järgi
7. november 2004, kui toimus konflikt, mille kohta ta pidi kirjutama seletuskirja. Seletuskirja pidi ta kirjutama seepärast, et keegi vangidest väitis, nagu oleks teda jalutuskäigu ajal löödud kumminuiaga. Tema ülesanne jalutusbokside juures oli avada sinna saabuvatele ja lahkuvatele vangidele jalutusbokside uksi. T. M aga andis kolmandale valvurile teada kas kinnipeetavad on saabunud. Sellel päeval võttis ta välja ka erivahendid, kuid seda, kas ta kumminuia ka jalutusbokside juurde kaasa võttis, ta ei mäleta. Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta, et T. M oleks P.D suhtes kasutanud
8. novembril 2004 vägivalda. Tema ja T. M vahel oli kogu aeg olemas silmside, sest temal endal raadiosaatjat ei olnud ja ilma silmsidemeta ei oleks nad saanud suhelda. Tartu Maakohus on oma kohtuotsuses leidnud, et kuivõrd maakohtule ei ole esitatud andmeid erivahendite väljavõtmise kohta T. M ja T. L poolt, kohtul puuduvad ka piisavad andmed hindamaks ekspertiismaterjalide adekvaatsust kohtumeditsiini ekspertiisi teostamisel ning kohtul puudus võimalus hinnata, kas kohtumeditsiini ekspert oma arvamuse andmisel arvestas ka P.D seljas olnud riietust, siis esinevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused ning need tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu tegi maakohus P.D suhtes ka õigeksmõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellise seisukohaga ning leiab, et kriminaalasjas ei esine taolisi kõrvaldamata kahtlusi, milliseid kohus ei oleks saanud kõrvaldada ning mis tingiksid süüdistatava õigeksmõistmise. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohus ei kasutanud tal tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks kõiki talle antud volitusi.

§ 297

lg 1 kohaselt võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Seega on kohtule antud võimalus ka omal algatusel koguda täiendavaid tõendeid, kui ta leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditest ei piisa kohtuotsuse tegemiseks. 7

§ 273

lg 1 p 2 kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine lükatakse määrusega edasi, kui on vaja koguda täiendavaid tõendeid.

§ 307

sätestab, et kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega. Ringkonnakohtu arvates on seaduseandja nimetatud sätetega andnud kohtule ka seadusliku regulatsiooni, kuidas käituda juhul, kui on vajalik täiendavate tõendite kogumine kohtuotsuse tegemiseks. Jätnud tal tekkinud kahtluste korral kasutamata talle antud volitused täiendavate tõendite kogumiseks tingis see ringkonnakohtu arvates antud kriminaalasjas kohtuliku uurimise puudulikkuse, sest kohus ei selgitanud välja kõiki kriminaalasja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas P.D

1. novembril 2004 kaebuse Tartu Prokuratuuri algatada Tartu Vangla valvuri suhtes kriminaalasi tema löömise kohta kumminuiaga. Ringkonnakohus leiab, et P.D taolised väited, nagu oleks T. M teda
2. novembril 2004 kumminuiaga löönud ning mille tagajärjel sai ta vigastusi, ümberlükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. T. M, kes P.D väidete kohaselt teda kumminuiaga lõi, on nii oma esialgses selgituses Tartu Vangla direktorile (kriminaalasi nr 04760000066 lk 51), kohtueelsel uurimisel ja ka kohtus eitanud P.D löömist kumminuiaga. Tunnistaja T. L on maakohtus kinnitanud T. M ütlusi ning väitnud, et P.D löömist T. M poolt ta ei näinud, kuigi tal oli T. M kogu aeg silmside. Samasuguseid ütlusi on T. L andnud ka esialgses selgituses Tartu Vangla direktorile (kriminaalasi nr 04760000066 lk 52) ja kohtueelsel uurimisel. Hinnates tunnistaja T.M. kohtus antud ütlusi, on maakohus seadnud nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse all põhjusel, et T. M on kriminaalasjas nr 04760000066 sisuliselt ülekuulatud kahtlustatavana, millises staatuses olles ta ei pidanud enda vastu tunnistusi andma. Eitanud kriminaalasja nr 04760000066 raames toimunud ülekuulamistel oma süüd ja jäädes ka käesolevas kriminaalasjas samasisuliste ütluste juurde, ei saa maakohtu arvates T. M enda süüd eitavaid ütlusi lugeda usaldusväärseteks, sest teistsugused ütlused võiksid tema suhtes kaasa tuua kriminaalsüüdistuse. Sisuliselt samadel põhjustel on maakohus lugenud ebausaldusväärseteks ka tunnistaja T. L ütlused, leides, et kuivõrd tunnistaja on vahetult olnud seotud
3. novembri 2004 toimunud konfliktiga, siis esineb tal motiiv mitte anda ennast süüstavaid ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu taolise hinnanguga tunnistajate T. M ja T. L ütlustele.

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt ei või kriminaalasjas muuhulgas tunnistajana osaleda samas asja kahtlustatav või süüdistatav isik. Ringkonnakohus leiab, et ei T. M ega ka T. L ei vasta

§ 66

lg 2 toodud isikute määratlusele, kes ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda, sest käesolevas asjas ei ole nad ei kahtlustavad ega ka süüdistatavad. T. M on kriminaalasjas nr 04760000066 üle kuulatud tunnistajana. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasja nr 04760000066 materjalides tulenevalt esines T.M. suhtes formaalne kahtlustus, et ta on P.D suhtes kasutanud 8 vägivalda, kuid teda ei tunnistatud kahtlustatavaks, sest selleks puudus seaduslik alus.

§ 71

lg 2 kohaselt võib ka tunnistaja keelduda ütluste andmisest, kui need ütlused võivad kuriteo toimepanemises süüstada teda ennast. Ülaltoodust tulenevalt võis maakohtul tõepoolest tekkida kahtlus T. M ütluste usaldusväärsuses. Samas leiab ringkonnakohus, et ainuüksi ütluste andmine kriminaalasjas nr 04760000066 ei anna veel alust lugeda T. M ütlusi ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et otsustamaks T.M. ütluste usaldusvääruses üle, tuleb neid kõrvutada teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning alles seejärel on võimalik hinnata nende usaldusväärsust. T. L ütluste tõeväärtuse kahtluse alla seadmine maakohtu poolt jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. T. L ei ole kriminaalasjas nr 04760000066 isegi mitte formaalselt kahtlustatud P.D suhtes vägivalla tarvitamises. T. L on nii kriminaalasjas nr 04760000066 kui ka käesolevas asjas andnud ütlusi tunnistajana ning seetõttu puudub ka alus seada tema ütlusi kahtluse alla

§ 71lg 2 alusel.

Kuivõrd T.M. ja T. L on andnud kogu kriminaalasja menetlemise käigus ühetaolise ütlusi, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda T.M. ja T. L ütluste usaldusvääruses, sest need on kinnitust leidnud ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii nähtub Tartu Vangla poolt väljastatud õienditest, et

1. novembril 2004 ei ole T. M välja võtnud erivahendeid, mille hulka kuulub ka kumminui (kriminaalasi nr 04760000066 lk 62) Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et T. M ei olnud
2. novembril 2004, s.o päeval, mil ta P.D väidete kohaselt teda kumminuiaga lõi, isegi erivahendeid väljastatud. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt ei saa kumminuiaga, millega P.D väidete kohaselt talle vigastus tekitati, süüdistataval tuvastatud vigastust tekitada. Ringkonnakohtu arvates lükkab taoline objektiivne ekspertarvamus üheselt ümber P.D väite tema kumminuiaga löömise kohta. Ringkonnakohus leiab, et A. P ütluste, milliste kohaselt ta nägi kuidas P.D kumminuiaga löödi, usaldusväärsuse seab olulisel määral kahtluse alla tema enda ja P.D poolt antud ütluses esinev vastuolu sündmuskohal toimunu kohta. A. P poolt kohtus antud ütlustest lähtudes oli ta P.D löömise momendil, kriminaalasjas nr 04760000066 esitatud jalutusbokside kohta koostatud skeemil märgitud tamburi lõpus, pööramas ülakorrusele viivale trepile (kohtueelsel uurimisel, et trepil). P.D väidete kohaselt löödi teda momendil, mil ta ei olnud veel jalutusbokside ees asuvast koridorist tamburisse sisenenud, kuid oli sinna pööramas. Valvur, kes teda lõi, asus temast vasakul. Ringkonnakohtu arvates, oletades, et valvur tõepoolest P.D lõi, ei saanud süüdistatavast vasakul seisev valvur tabada P.D parema käe küünarvart selle ülemises kolmandikus, lüües teda kumminuiaga rinna poolt. Taolise löögi kumminuiaga sai valvur sooritada vaid P.D selja poolt. Ringkonnakohtu arvates on ebatõenäoline, et A. P, kes oli jõudnud tamburi lõppu, millesse P.D on alles pööramas ning liigub seljaga P.D suunas, saanuks näha, kuidas P.D kumminuiaga löödi. Ringkonnakohus leiab, et taoliste ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla A. P ja P.D vaheline 9 vahemaa ja A. P asend P.D suhtes (seljaga P.D poole). P.D ei osanud ringkonnakohtu istungil veenvalt selgitada, miks pidanuks A. P, kes liikus tema ees, seljaga tema suunas, üldse pöörduma tema poole. Samas kahandab A. P ütluste usaldusväärsust oluliselt ka asjaolu, et tema ja lööja vahel seisis P.D, kes kahtlemata pidi A. P vaatevälja takistama. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et P.D enese ütluste kohaselt ei olnud löök tugev. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et A. P ütlusi, milliste kohaselt ta nägi kuidas P.D kumminuiaga löödi, ei saa pidada ülalesitatud vastuolude tõttu usaldusväärseteks. Arvestades T.M. ühetaolisi ütlusi kogu kriminaalasja menetlemise käigus, milliseid kinnitavad ka T. L ütlused, samuti kohtumeditsiini eksperdi arvamust ning asjaolu, et T. M ei olnud
3. novembril 2004 väljastatud erivahendeid, s.o kumminuia ning olulisi vastuolusid P.D ja A. P ütlustes, leiab ringkonnakohus, et ei ole tõendamist leidnud P.D löömine T. M poolt. KarS § 319 näeb ette vastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas P.D Tartu prokurörile avalduse, milles palus T. M võtta kriminaalvastutusele tema löömise eest kumminuiaga. P.D kaebuse menetlemisel leiti uurimisorganite poolt, et T. M ei ole P.D kumminuiaga löönud. Ka ringkonnakohus leiab, et P.D löömine T. M poolt ei ole aset leidnud. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et P.D, kes esitas prokuratuuri kaebuse, süüdistas selles alusetult T. M tema löömises. Seega esitas P.D teadvalt vale kaebuse, milles süüdistas teist isikut kuriteo toimepanemises. KarS § 320 näeb ette vastutuse tunnistaja või kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel või kohtumenetlusel teadavalt vale ütluse andmise eest, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus. P.D on kriminaalasjas nr 04760000066 üle kuulatud kannatanuna, kusjuures teda on hoiatatud teadvalt valeütluse andmise eest (tl 8-9). Vaatamata hoiatamisele valeütluste andmise eest järgneda võivale vastutusele, on P.D väitnud et
4. novembril 2004 lõi valvur teda kumminuiaga. Oma taoliste ütlustega avaldas P.D tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et T. M oleks P.D löönud, tuleb P.D taolisi kriminaalasjas nr 04760000066 antud ütlusi vaadelda kui valeütluste andmist. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud P.D poolt valekaebuse esitamine ning kriminaalasjas kannatanuna valeütluste andmine. P.D tuleb süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada. Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus P.D süü suurust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimeopanemisest ja õiguskorra huvisid. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü, s. t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on P.D käeolevas kriminaalasjas süüdi tunnistatud kahe kuriteo toimepanemises. P.D suhtes vastutust 10 kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. P.D on varem neljal korral karistatud kriminaalkorras. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus P.D, kandes vabadusekaotuslikku karistust, jätkab samas kuritegude toimepanemist, tuleb teda karistada reaalse vabadusekaotusliku karistusega sanktsiooni keskmises määras.

§ 180lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, kohtueelsel uurimisel määratud kaitsjale ja ringkonnakohtu istungil P.D-le õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu, teostatud ekspertiisi kulud ja kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud. Nimetatud kulud tuleb P.D kui süüdmõistetul hüvitada. Aarne Sarjas Mati Kartau 11 Agu Timmi