1-07-1037\7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2007.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-07-1037 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk Svetlana Talli Kriminaalasi J.E süüdistus KarS § 120 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Rainer Amur Prokurör Rainer Amur Süüdistatav J.E sünd 27.10.1961.a. Eesti kodanik, elukoht XX xx-xx Tallinnas, töötab AS-s P, varem kohtu poolt neljal korral karistatud, viimati 24.01.2001.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 207-1 lg 1, 201 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 1 aastase katseajaga Kaitsja Adv. Urmas Simon RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
4. veebruari 2007.a otsus J.E õigeksmõistmises KarS § 120 järgi täies ulatuses. Teha uus otsus: Tunnistada J.E süüdi KarS § 120 järgi ja mõista talle karistuseks 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui J.E ei pani 18 kuulise katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Välja mõista J.E-lt KrMS § 179 lg 2 alusel sundraha 5400 krooni riigituludesse. Sundraha kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas xxxxxxxxxxxxxx või Hansapangas nr xxxxxxxxxxxx. nr Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK J.E-le oli esitatud süüdistus selles, et ta 18.08.2006.a kella 16 paiku AS P kontoris Tallinnas XX xx, olles alkoholijoobes, võttis hõlma alt relva Pietro Beretta Gardone V.T. Model 92 FS cal 177/4,5 mm ja ähvardas oma ülemust K. L tapmisega, kui viimane ei maksa töövõtulepingu alusel töö eest kokkulepitud raha. Maakohus mõistis J.E KarS § 120 järgi õigeks tema tegevuses süüteokoosseisu puudumise tõttu. APELLATSIOONI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J.E süüditunnistamist KarS § 120 järgi, karistamist 3 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada ning jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 18 kuud. Prokurör leiab, et maakohtus on vääralt kohaldatud lühimenetluse sätteid. Lühimenetluses ristküsitlemise võimalus puudub. Käesolevas asjas on süüdistatav avaldanud, et enda küsitlemist kohtuistungil ei soovi. Ometi küsitles süüdistatavat kaitsja, kelle küsimuste täpsustamiseks jätkas küsitlust kohus. KrMS § 237 lg 3 kohaselt saavad kannatanu või tema esindaja kohtuistungil sõna, mis ei tähenda, et neid võib küsitleda prokuröri ja kaitsja poolt. Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et on toimunud kannatanu ristküsitlus. Apellant leiab eelnevat arvestades, et vaidlusalust kriminaalasja saab lahendada ainult kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal. Kohtuistungi protokollis sisalduvaid ütlusi saab tõendina arvestada ainult sellises mahus, mis on kannatanu ja süüdistatava poolt vastatud kohtu esitatud küsimustele ja mis ei olnud jätk kaitsja poolt kannatanule esitatud küsimustele. Apellant ei nõustu maakohtuga, nagu poleks kannatanu ütlused usaldusväärsed. Kohus ei küsitlenud kannatanut kohtuistungil sellises mahus, mis annaks aluse tema ütlused kahtluse alla seada. Kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused on sisult loogilised ja kooskõlas tunnistajate ütlustega. Kohus jättis arvestamata, et pärast ähvarduse esitamist oli J.E rahunenud ja 2 pannud püstoli tagasi põuetaskusse. Alles pärast seda kasutas kannatanu võimalust saada kätte relv. Apellant viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-57-98 ning leiab, et käesolevas asjas tuleb lähtuda nimetatud otsuses väljendatud seisukohtadest. Tulirelvaga sarnaneva õhkpüstoli suunamine vahetult inimese poole lühikeselt distantsilt on tingimata käsitletav ähvardusena kasutada relva. Isegi siis kui ähvardus ei ole esitatud verbaalselt, on tegemist ähvardusega. Kannatanu ütlustest tuleneb, et J.E pani püstoli ära kui kannatanu oli teda rahustanud ning alles siis julges kannatanu võtta ära püstoli ja seda ka mitte üksi, vaid tunnistajate abiga, mis näitab, et kannatanu hindas olukorda ohtlikuks, mis on ähvarduse täideviimise aluseks. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu puuduksid igasugused tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi ja lükkaksid ümber süüdistatava enda ütlused. Tõendeid analüüsides ilmneb, et süüdistatava ütlused on täielikult vastuolus nii kannatanu kui tunnistajate ütlustega. Apellandi arvates tuleb hoopis äärmise kriitikaga suhtuda J.E ütlustesse. Tuleb silmas pidada asjaolu, et K. L lukustas püstoli seifi, seega eeldas ta, et tegemist on tulirelvaga ja teiseks näitab see, et relva jätmine süüdistatava lähedusse oli kannatanu arvates ohtlik. Peale selle jättis kohus arvestamata, et süüdistataval tuvastati 2,3 promilline joove ning kõik varasemad kuriteod, mille toimepanemise eest on J.E karistatud, on olnud seotud vägivallaga. Kriitiliselt tuleb suhtuda süüdistatava väitesse, et võttis püstoli kaasa, kuna kartis oma ülemust. Tema enda ütlustest tulenevalt pole see väide loogiline. Apellant leiab, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlust kinnitab ka asjaolu, et kannatanu võttis ähvardust reaalsena, mida omakorda kinnitab tema enda käitumine. Kannatanu hilisemat ütlust, mille kohaselt ta ei arvanud, et süüdistatav teda tegelikult ka laseks, tuleb vaadelda eraldi kuriteo koosseisutunnusest, mis räägib alusest karta ähvarduse täideviimist. Kõik alused selleks, et ähvardust tõsiselt võtta süüdistuses kirjeldatud asjaoludel, olid olemas ning on tõendatud, millele viitab kannatanu käitumine. Tuvastatud tehioludest nähtub, et J.E kaasas olev püstol oli ohtlik ja tekitas hirmu, et ta võib ähvarduse täide viia. Apellant on seisukohal, et kohtu järeldused ei tugine uuritud tõenditele ja on vastuolus menetlusnormidega, mille rikkumised on aga kõrvaldatavad apellatsioonikohtus. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist, uue otsusega J.E süüditunnistamist KarS § 120 järgi ning karistamist apellatsioonis märgitu kohaselt. Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, taotlesid apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, kohtuotsus tuleb tühistada. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu puuduksid süüdistusasjas igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et J.E kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda. 3 Kannatanu K. L ütlustest nähtub, et 18.08.2006.a lõuna paiku küsis J.E temalt töötasu, kuid et tööd olid lõpetamata, siis raha maksmist ei toimunud. Samal päeval kella nelja paiku tuli J.E tema kabinetti tagasi ning seistes ca 1,5 m kaugusel tema ees, võttis hõlma alt püstoli, suunas tema poole ja nõudis raha. Tema pidas relva ehtsaks ning püüdis J. Šavsinit rahustada, lubades asjad uuesti üle vaadata ja raha maksta, mille peale J.Šavsin püstoli põue tagasi pani. Läks kähmluseks, nad kandusid kõrvalkabinetti, kus kaks kolleegi tulid appi ja relv õnnestus J. Šavsinilt ära võtta ning seifi panna. Kutsuti politsei. Sõnaliselt ei ähvardanud J.E tapmisega /tl 15-17/. Neid ütlusi on K. L kinnitanud ka kohtuistungil /tl 59-60/. Tunnistaja O. Suislepa ütluste kohaselt väljusid J.E ja K. L viimase kabinetist rüseledes üldkontorisse. K. L püüdis J.E-lt kätte saada relva. K. L hüüdis „tulge appi“, mille peale tema haaras J.E-lt kahe käega ümbert kinni ning K. L võttis J.E põuetaskust relva enda kätte. Mõte, et J.E võib olla relv, ehmatas teda /tl 29-30/. Samasisulisi ütlusi andis tunnistaja M. S, kes aitas J.E-lt relva äravõtmisel ning kes pidas situatsiooni ohtlikuks, kuivõrd relv võib lahti minna /tl 31-32/. Süüdistatava J.E enda ütlustest nähtub, et 18.08.2006.a ennelõunal läks ta oma ülemuse K. L juurde ja nõudis töötasu väljamaksmist. K. L vastanud, et ei anna talle üldse raha. Seepeale lahkus ta töölt, jõi kaks õlut ja läks koju õhupüstoli järele, et ennast kaitsta K. L eest kui ta uuesti raha nõuab. Püstoli jättis laadimata. Ta sisenes K. L kabinetti ja sulges enda järel ukse. Kui K. L oli talle uuesti öelnud, et raha ei maksa, vihastas see teda väga. Ta tõusis püsti ning püstol, mis oli pintsaku sisetaskus, kukkus lauale. Ta võttis püstoli, hoidis seda vasakus käes ning küsis uuesti „ei anna raha?“. K. L hakkas politseisse helistama. Hetkel, kui tema kummardus, et telefoni välja lülitada, võttis K. L temalt püstoli ära ja lukustas seifi /tl 18-22; 25-26/. Neid tõendeid analüüsinud, tegi maakohus järelduse, et tunnistajate ütlused kinnitavad süüdistatava sõnu, kannatanu ütlused on aga ebausaldusväärsed. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu. Esmalt märgib kohtukolleegium, et J.E süü tuvastamise seisukohalt omab tähtsust eelkõige K. L kabinetis toimunu, mida tunnistajad ei näinud. Teisalt ei ole kohtukolleegiumi arvates kannatanu ütlused tunnistajate ütlustega vastuolus, kuivõrd K. L on kinnitanud, et pärast seda, kui ta oli J.E rahustanud, pani viimane püstoli põue tagasi. Seega tuleb otsustada süüdistatava süüküsimus eelkõige tema enda ja kannatanu ütluste põhjal. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ütlused on loogilised ning arvestades süüdistatava ütlusi osas, mille kohaselt tõi ta kodust õhupüstoli selleks, et minna uuesti K. Llt raha nõudma, ka igati usutavad. Süüdistatava väide aga, et tal kukkus relv põuetaskust K. L lauale, ei ole tõenäone ega usutav. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-74-05 väljendatule, mille kohaselt ei saa ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel piirduda alati üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muuhulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. Kohtukolleegium ei pea tõenäoseks, et metallist (suhteliselt raske) ese toolilt püstitõusmisel pintsaku põuetaskust lihtsalt välja kukub. Teisalt puudub süüdistatava ütlustes loogiline järjepidevus. Tegelikult tuleneb tema ütlustest, et ta läks töölt koju spetsiaalselt relva võtma selleks, et uuesti oma ülemuselt raha nõuda, kuivõrd lihtsalt sõnaline raha nõudmine ei aidanud, julgustuseks jõi kaks pudelit õlut. 4 Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et J.E süüküsimuse otsustamisel tuleb aluseks võtta eelkõige kannatanu ütlused ning millede alusel on tõendatud, et süüdistatav, sisenenud K. L kabinetti, võttis põuest püstoli, suunas selle kannatanule ning nõudis töötasu. Seega ähvardas ta kasutada relva. Süüdistatav jättis kannatanule oma tegevusega mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Siinkohal nõustub kohtukolleegium prokuröriga selles, et tuvastatud tehioludest nähtuvalt tekitas süüdistatava käitumine kannatanus tõsise hirmutunde ning ta pidas olukorda ohtlikuks, kuivõrd esmalt asus J.E rahustama ning alles siis, ja seda kahe kolleegi abiga, võttis relva süüdistatavalt ära. Lukustades püstoli seifi, pidas kannatanu silmas, et relva jätmine süüdistatava lähedusse on ohtlik. Situatsiooni pidasid ohtlikuks ka tunnistajad. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et J.E tegevus on käsitletav ähvardusena kasutada relva, mis omakorda võib kaasa tuua tervisekahjustuste tekitamise, kuid ei nõustu sellega, et J.E ähvardas K. L tapmisega, kuivõrd tapmine peab olema selgelt väljendatud. Käesoleval juhul süüdistatav seda ei teinud. Kannatanu väitel J.E sõnaliselt tapmisele ei viidanud ning ta ise tapmist ähvarduse sisuks ei pidanud. KarS § 120 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist ähvardusega tekitada tervisekahjustusi. Erinevalt tapmisega ähvardamisest ei ole tervisekahjustusega ähvardamise puhul vajalik, et süüdlane tekitatavat tervisekahjustust täpselt endale ette kujutaks, piisab, kui ta väljendab oma kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada. Mis puutub sellesse, et käesoleval juhul oli tegemist laadimata õhupüstoliga, siis süüdistatava poolt toimepandu kvalifitseerimisel ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas tal ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-11-00, milles väljendatu kohaselt on ähvarduse objektiks inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Kannatanu käitumine käesoleva süüdistusasja tehiolude kohaselt näitab, et ta pidas ohtu oma tervisele reaalseks. Kuigi J.E-le on esitatud süüdistus KarS § 120 järgi tapmisega ähvardamises, ei ole kohtukolleegiumi arvates tema süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt ähvarduses tekitada tervisekahjustusi, käsitatav kaitseõiguse rikkumisena, kuivõrd süüdistusse puutuvad faktilised asjaolud jäid samaks, kuriteo kvalifikatsioon ei muutu ning ähvardus tekitada tervisekahjustusi on KarS § 120 siseselt vähemohtlik tegu kui seda on ähvardamine tapmisega. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 120 tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. J. Šavsin pidas võimalikuks, et K. L võib võtta õhupüstoliga ähvardust reaalsena. Seega pani ta kuriteo toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium peab vajalikuks veel märkida, et süüdistatava ja AS P vahel sõlmitud töö(võtu)lepingu juriidiline korrektsus ei oma tõendite hindamisel ja süüdistatava süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium KarS § 56 sätetest ja arvestab J. Šavsini süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kuivõrd J.E on ennast sisuliselt süüdi tunnistanud ja 5 kahetsust avaldanud /tl 59, 64/, on see arvestatav kergendava asjaoluna. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium veel sellega, et kannatanu sõnul on J. Šavsin temalt vabandust palunud ja tema töö on igati positiivseks muutunud /tl 63/. Neil asjaoludel nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt taotletuga ja leiab, et J. Šavsini karistusest tingimisi vabastamine on otstarbekas ja põhjendatud. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06.02.2007.a õigeksmõistva otsuse ning rahuldades osaliselt prokuröri apellatsiooni, mõistab uue otsusega J.E KarS § 120 järgi süüdi. Malle Preimer Ivi Kesküla 6 Julia Katškovskaja