ja § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ning K.L-i süüdistuses
jaanuari 2007 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava Z.O kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu ja süüdistatava K.L-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Z.O isikukood: xxx elukoht: XXX X-XX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu Süüdistatav K.L isikukood: xxx elukoht: XXX X-XX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1 ja 2; 340 lg 2 p 3 tühistada Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-11615 osaliselt, see on: Z.O
lg 2 p 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises, temale
§-de 64 lg 1 ja 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste ning temalt välja mõistetud sundraha osas. K.L-i
lg 2 p 1 ja 4 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises, temale
Z.O süüdi tunnistada
järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista Z.O-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust.
augusti 2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 6 kuud ja 1 päev - vangistust võrra ja mõista Z.O-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud 1 päev vangistust. Z.O karistuse kandmise aja algust arvestada alates 22. maist 2006. K.L süüdi tunnistada
järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista K.L-ile liitkaristuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel määrata, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja ei pöörata täielikult täitmisele, kui K.L ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle
§-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud järgmisi kontrollnõudeid: elada kohtu määratud alalises elukohas XXX X-XX; ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluda kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks. Määrata K.L katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. 2 KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Z.O-lt ja K.L-ilt kummaltki 5400 krooni sundraha. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Advokaat Heiki Kuninga poolt K.L-ile osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 3304 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 28. aprillist 2007. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 11. maist 2007. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 12. maist 2007. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2007 otsusega tunnistati Z.O süüdi
Z.O tunnistati süüdi ka
lg 2 p 1, 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks
lg 1 sätteid kohaldades 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti Z.O-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu 02.08.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 kuud vangistust võrra ja mõisteti Z.O-le lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 aastat ja 7 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati K.L süüdi
K.L tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks
lg 1 sätteid kohaldades 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti K.L-ile liitkaristuseks 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel määrati, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja ei pöörata täielikult täitmisele, kui K.L ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle
§-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud järgmisi kontrollnõudeid: elada kohtu määratud alalises elukohas XXX X-XX; ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluda kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. 3 Maakohus arutas K.L-i süüdistust
lg 2 p 1, 4 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise ning Z.O süüdistust
lg 2 p 1, 4 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, ajavahemikul 01.05.200618.05.2006 pressisid isikute grupis Tartumaal X vallas X külas vägivallaga ähvardades U.L. lt ja R.L. lt välja sularaha, kummaltki 250 krooni, kusjuures nende väljapressimisele suunatud tegevus kulges järgmiselt: - ööl vastu 01.05.2006 helistas Z.O R.L. le ja nõudis tema ja U.L. lt 250 krooni maksmist, lubades vastasel korral kõiki tema perekonnaliikmeid maha lüüa. Samal öösel kella 02.30 ajal tuli Z.O koos K.L-iga Tartumaal X vallas X külas asuva A.L. maja juurde, nõudis teisel korrusel elavate U , R ja I.L. korterisse sisselaskmist ja seejärel nõudis esimesel korrusel elava A.L. korterisse sisselaskmist, lubades tuua kirve, millega ukse maha lõhub; - 02.05.2006 kella 23.15 ajal tulid Z.O ja K.L Tartumaal X vallas X külas asuva A.L. maja juurde, nõudsid U , R ja I.L. korterisse sisselaskmist, pildusid kividega aknasse ja nõudsid U ja R.L. lt 250 krooni maksmist, vastasel korral lubasid maha lüüa, seejärel lubasid tulla tagasi järgmisel päeval koos meestega, kes peksa annavad; - 05.05.2006 helistas Z.O R.L. le ja nõudis 250 krooni maksmist, lubades tulla koos mitme mehega, kes löövad ta maha. Raha nõudmist toetas kõrvalt K.L; - 12.05.2006 kohtusid Z.O ja K.L R.L. ga Elvas, staadioni juures ning Z.O nõudis jälle R.L. käest 250 krooni maksmist, lubades teda maha lüüa, kui ta politseis midagi räägib; - 13.05.2006 kella 19.00 paiku tulid Z.O ja K.L Tartumaal X vallas X külas asuva A.L. maja juurde, nõudsid teisel korrusel elavate U , R ja I.L. korterisse sisselaskmist ja nõudsid U ja R.L. lt 250 krooni maksmist, ähvardades A.L. sellega, et linna minnes ei pruugi ta elavana tagasi tulla ning nõudsid ka tema käest 250 krooni, mida pidid neile U ja R.L. maksma; - 14.05.2006 helistas Z.O R.L. le ja soovitas kõigil kolmel vennal kirstud muretseda ning lubas tulla tagasi suure grupiga, kui raha ei maksta; - 18.05.2006 helistas Z.O U.L. le ning ähvardas teda ja R.L. maha lüüa ja lubas linnas kokkusaamisel panna teda küüntega endale hauda kaevama. Maakohus arutas Z.O süüdistust
järgi selles, et tema 25.04.2006 kella 23.00-24.00 vahel Tartumaal X vallas X külas D.S. maja hoovis isiklikul pinnal aset leidnud konflikti käigus lõi D.S. rusikaga vähemalt neljal korral ja jalaga vähemalt kaheksal korral pea piirkonda. Samal ajal lõi K.L D.S. kahel korral rusikaga ja vähemalt kaheksal korral jalaga pea piirkonda. - 04.05.2006 kella 14.00 ajal Elvas Tartu mnt 3 Elva Gümnaasiumi algkooli hoone hoovis isiklikul pinnal asetleidnud konflikti käigus lõi Z.O V.B. kaks korda jalaga näo piirkonda. Oma tegevusega tekitas Z.O V.B. füüsilist valu, verevalumi vasakul näopoolel ja haava suunurgas. K.L tunnistas ennast süüdi raha nõudmises, kuid ei tunnistanud oma süüd väljapressimises. Z.O tunnistas ennast süüdi D.S. ja V.B. löömises, kuid ei tunnistanud oma süüd väljapressimises. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud Z.O ja K.L-i poolt U.L. lt ja R.L. lt raha väljapressimine. Kannatanu R.L. ütluste kohaselt olid nad varem Z.O ja K.L-iga sõbrad. Sõprussuhe muutus siis, kui tema koos R.V. , D.S. ja A.K. ga varastasid metalli, mille 4 järgselt hakkasid Z.O ja K.L temalt ja tema vennalt nõudma kummaltki 250 krooni. Nõude raha maksmiseks esitasid mõlemad süüdistatavad. Metalli vargusega oli seotud ka tema vend U.L. . Ema oli talle rääkinud, et kahel korral käisid K.L ja Z.O nende maja juures ja ühel korral oli ähvardatud ka ema. 02.05.2006 hilisõhtul tuli Z.O nende maja juurde, pildus kividega akent ja nõudis taas raha üleandmist. Raha nõudes ähvardati teda. Ähvardus seisnes selles, et juhul kui kannatanu raha ei maksa, lubas Z.O ta maha lüüa. Sel korral võis olla maja juures ka K.L. Z.O on talle ka telefoni teel helistanud ja nõudnud 250 krooni üleandmist. Ühel korral helistas Z.O talle 05.05.2006 ja nõudis 250 krooni maksmist ning ähvardas, et juhul kui ei maksa, siis tulevad mitme mehega kohale ja löövad maha. Teist korda helistas Z.O 14.05.2006 ja rääkis, et kui raha ei maksta, siis tuleb kõigil kolmel vennal kirstud muretseda. Juttu oli ka sellest, et kui raha ei maksta, siis tullakse kannatanu juurde juba suurema grupiga. - Kannatanu U.L. ütluste kohaselt nõudsid Z.O kui ka K.L nii temalt kui ka tema vennalt R.L. lt 250 krooni maksmist. 18.05.2006 helistas talle Z.O ja ähvardas nii teda kui ka tema venda maha lüüa. Ta kartis, et Z.O ja K.L võivad lubatud ähvardused täide viia. Ta oli kuulnud, et Z.O ja K.L on vägivaldsed. - Kannatanu A.L. ütluste kohaselt käisid ööl vastu 01.05.2006 mingid poisid ukse taga. Esimesel korral olid kannatanu maja juures Z.O ja K.L. Süüdistatavad nõudsid, et nad tahavad sisse saada R , I. ja U i korterisse. Kui kannatanu poisse sisse ei lubanud, siis ähvardasid poisid kirvega kannatanu enda korteri ukse maha murda. Teine kord võis olla kas 02.05.2006 või 03.05.
mõistes tapmise või kehavigastuse tekitamisega ähvardamises kui ka
Käesoleval juhul oli tegemist psüühilise vägivallaga. Samuti on väljapressimine kui kuritegu lõpule viidud nõudmise esitamisega, kui sellega kaasneb ähvardus. Nõudmiste esitamisega kaasnesid korduvalt ähvardused. Väljapressimise subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Z.O ja K.L tegutsesid otsese tahtlusega. Nende eesmärgiks oli kannatanuid ähvardades saada 500 krooni. Süüdistatavate ütlused selle kohta, et ähvarduse näol, mis oli seotud haua kraapimise ja kirstu ostmisega, oli tegemist vaid süüdistavate omavahelise vestlusega, on ennastõigustavad. Arvestades süüdistatavate tegutsemist ja raha nõudmise järjekindlust, sai selline jutuajamine olla vaid eesmärgiga kannatanuid hirmutada ja süvendada nendes veendumust, et kui nad raha maksmise nõudmisel ei allu, siis võib nendega midagi halba juhtuda. Seega tegutsesid Z.O ja K.L ühtse eesmärgi nimel koos. Mõlemad süüdistatavad esitasid nii raha nõude kui ka ähvardusi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Z.O ja K.L-i käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Süüdistatavad on toime pannud tahtlikud kuriteod. Z.O on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Tartu Maakohtu poolt 02.08.2005. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti Z.O-le karistuseks 6 kuud ja 1 päev vangistust, millist karistust ei pööratud
Käesolevas kriminaalasjas kajastatud kuriteod on Z.O poolt toime pandud eelpool nimetatud kohtuotsusega mõistetud karistuse katseajal. K.L-ile on samuti Tartu Maakohtu 03.01.2007 kohtuotsusega mõistetud karistus tegude eest, millised olid toime pandud enne käesolevas kriminaalasjas käsitletavaid tegusid.
lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus karistusena mõista vangistuse neljast aastast kuni kaheteistkümne aastani.
lg 1 sätestab, et erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. 6 Käesolevas kriminaalasjas on olemas erandlikud asjaolud, mis annavad aluse süüdistuses
l g 2 p 1, 4 järgi mõista nii Z.O-le kui ka K.L-ile karistuse alla nimetatud sanktsiooni alammäära. Selliseks erandlikuks asjaoludeks oli süüdistatavate alaealisus nimetatud kuritegusid toime pannes. Alaealised ei pruugi mõista väljapressimise kui teo ühiskonnaohtlikkuse astet, mistõttu raha nõudmine ja koos sellega esitatav ähvardus tehakse tihti kergekäeliselt. Süüdistatavate arusaam võlasuhetest ja nõuete esitamise põhjendatusest oli kuriteo toimepanemise ajal mitte täiskasvanulik, vaid pigem lapselik. Süüdistatavad ei andnud endale täie tõsidusega aru, et nad ületasid oluliselt piiri, mis eraldab poisilikku ärplevat käitumist raskest kuriteost. Kuna varasem karistus ei ole Z.O mõjutanud õiguskuulekalt käituma, tuleb teda karistada reaalse vangistusega ja kuivõrd ta on toime pannud uued kuriteod katseajal, siis tuleb talle mõista liitkaristus.
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on põhjendatud Z.O-le mõista karistuseks 6 kuud vangistust arvestades asjaolu, et Z.O pani toime kaks nimetatud paragrahvi järgi kvalifitseeritavat kuriteoepisoodi.
lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest tuleb mõista mõlemale süüdistatavale karistus 1 aasta võrra alla sanktsiooni alammäära. Samas on mõlema süüdistatava puhul põhjendatud kohaldada liitkaristuse mõistmisel
§-s 64 lg 1 sätestatud võimalust lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga. Z.O on käesoleva kriminaalasja raames menetletavad teod toime pannud eelmise karistuse katseajal.
lg 5 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse varasem karistus täitmisele, kusjuures liitkaristus mõistetakse vastavalt
§-s 65 lg 2 sätestatule. Seega tuleb liita käesoleva otsusega mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 02.08.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja mõista liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 7 kuud vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu K.L-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega tunnistati K.L süüdi
lg 2 p 1, 4 järgi ning teha uue otsuse, millega tunnistada K.L süüdi
Apellatsiooni kohaselt on K.L-i poolt toime pandud tegu ebaõigesti kvalifitseeritud. Kohtuotsusest ei nähtu motiivid, miks ei saa süüdistatava käitumist omavolina kvalifitseerida. Arvestades asjaolu, et omavoli ja väljapressimist eristab nõude alus, tuleb välja selgitada kõik sellega seonduvad asjaolud. Seega ei vasta kohtuotsus KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuetele. R.V. ütlusest selgus, et ta valetas süüdistatavatele, sest tegelikult võlasuhet ei eksisteerinud. Süüdistatavad ei teadnud, et R.V. avaldas neile ebatõeseid andmeid ning süüdistatavad nõudsid kannatanutelt võlga, milleks oli neid volitanud R.V. . Kehtiv seadus ei välista võimalust teise isiku nimel tegutsemiseks, s.h. võlgnikult kolmanda isiku võla nõudmist. Sellisel juhul on tegemist käsundiga. Käsund eeldab ülesande määratlemist, et see oleks käsundisaajale arusaadav. Süüdistatava käitumist tuleb vaadelda läbi alaealise arusaama. Hinnata tuleb, kas süüdistatava arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest tulenevalt küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. Tunnistaja R.V. ütlustest selgus, et metalli varguses osalesid ka kannatanud. Metalli maksumuseks oli 1000 krooni, mis tuli jagada nelja isiku vahel, millest tulenevalt oli igaühe osa 250 krooni. Nii tunnistaja kui ka süüdistatavate ütlustest selgus, et nõude realiseerimisel oleks süüdistatavatele selle eest tasu makstud. Selline arusaam on kooskõlas kehtiva õigusega, sest käsundisaaja on õigustatud tasu saama kui see on kokku lepitud. Teise isiku nimel tegutsemisele ei ole seadus kohustuslikku vormi ette näinud, mistõttu on suuline kokkulepe 7 samavõrd kehtiv kui kirjalik. Lähtudes üldistest arusaamadest ei ole selline nõue kehtiva õigusega kaitstud. Selline arusaam on arvestatav aga täisealiste isikute käitumise hindamisel. Seda ei saa eeldada alaealiste suhtes, kellel puuduvad teadmised üldistest normidest ja arusaamadest. Süüdistatav võis tunnistaja nõuet pidada tema tegelikuks õiguseks ning sellest teadmisest tulenevalt käituda. Kannatanu A. L. väitis, et ähvardusi ei olnud. Kannatanu ei võtnud tõsiselt ütlust, et vaadaku selja taha. Kannatanu sõnutsi oli politseisse pöördumise põhjuseks tema kodurahu häirimine. Hilised külaskäigud häirisid väikese lapse und. Kannatanu väitis, et enda pärast ta ei kartnud. Seega ei olnud ähvardus veenev, sest kannatanu ei kartnud selle täideviimist. Kannatanute ütluste kohaselt toimus raha küsimine telefonitsi, kusjuures helistajaks ei olnud süüdistatav K.L. Seega ei tõenda kannatanute ütlused ähvardusi K.L-i poolt. Ähvarduse eesmärk ja tõsidus on oluline asjaolu teo kvalifitseerimisel ja karistuse mõistmisel.
Võttes arvesse toimepandud teo tehiolusid peaks kohaldatav karistus olema miinimumilähedane, s.o. mitte üle 6 kuu, sest süüdistatav on eelnevalt süüdi mõistetud ja karistatud pikaajalise vangistusega tingimuslikult. Z.O kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning mõista Z.O süüdistuses
lg 2 p 1, 4 järgi õigeks ja vähendada Z.O-le
järgi mõistetud karistust ning mõista Z.O-le liitkaristus vastavalt
§-le 65 lg 2. Apellatsiooni kohaselt on maakohus tõlgendanud karistusõiguse norme laiendavalt ning süüdistatava kahjuks. K. Gürnvald ei ole toime pannud
§-s 214 lg 2 p 1, 4 sätestatud tegu.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest kui see vastab süüteokoosseisule.
214 süüteokoosseisu objektiivseks tunnuseks ei ole vägivallaga ähvardamine. Vägivald karistusseadustiku tähenduses tähendab üksnes füüsilist vägivalda. Karistusseadustiku normide sisustamisel ei saa vägivald tähistada sõnalist või konkludentset ebameeldivuse põhjustamist. Varalise kasu nõudmine on karistatav, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Nimetatud ähvardamised on käsitletavad psüühilise vägivallana. Seega ei kujuta igasugune ähvardus vägivalda
tähenduses.
näeb ette karistuse oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju. Vägivald ja vägivallaga ähvardamine on erinevad teod, mistõttu vägivallaga ähvardamine, nt. peksu lubamine, ei ole
Z.O-le
Arvestades vägivallategude intensiivsust ning kannatanutele tekitatud ebameeldivusi kui ka süüdistatava vanust, ei vasta karistus antud tegudele. Z.O karistuse liitmisel
65 lg 2 alusel ei ole arvestatud kandmata karistust. Z.O on kandmata 02.08.05 kohtuotsusega mõistetud karistusest 6 kuud ja 1 päev. Samas on kohtuotsusega liidetud Z.O-le 7 kuud vangistust. Kohtuotsus ei vasta selles osas
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. 8 Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, välja arvatud Z.O-le
lg 2 alusel karistuste liitmises, kus liita tuleb mitte 7 kuud, vaid 6 kuud ja 1 päev vangistust. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioon K.L-i tegevuse ümberkvalifitseerimiseks väljapressimiselt omavoliks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Samuti kuulub rahuldamisele Z.O-le
lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse tühistamine ja selle asemel uue kergema karistuse mõistmine. Küll aga ei kuulu rahuldamisele taotlus Z.O väljapressimises õigeks mõista ilma talle mõnda teist kuriteokoosseisu inkrimineerimata ja vähendada talle
MS §-le 340 lg 1 ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab. KrMS § 340 lg 3 kohaselt materiaalõiguse sätte ebaõige kohaldamise tuvastamise korral peab kohus KrMS § 340 lg 1 sätteid kohaldama ka teiste süüdistatavate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on apellatsiooni esitanud. Antud juhul ringkonnakohus tuvastas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kuriteo kvalifitseerimisel väljapressimisena. K.L-ile ja Z.O-le oli esitatud väljapressimise süüdistus ühise tegutsemisena. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses esitatud ühine tegevus maakohtus leidis tõendamist, kuid maakohus seda ei kvalifitseerinud õigesti. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka Z.O tegevus kvalifitseerida omavolina, kuigi tema osas taotletakse õigeksmõistmist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-88-03 kohaselt väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Oletatava õigusena saab käsitleda ka teisele isikule kuuluvaid tõelisi ja samuti oletatavaid õigusi, kui isik pidas seda õigust subjektiivselt oma tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. Väljapressimise piiritlemisel omavoli suhtes lähtutakse eeldusest, et omavoli on avaliku rahu vastane süütegu. Õiguskord tagab omanikule võimaluse oma õiguste teostamiseks seaduslikul teel, omavoli korral teostabki süüdlane oma tõelise või oletatava õiguse, kuid teeb seda ebaseaduslikult. Kui omaniku tõelist või oletatavat õigust teostab kolmas isik, ei muuda see toimepandut väljapressimiseks. Kuigi kaitsjad kohtulikes vaidlustes esitasid taotluse (lk 240 pöördel-242) väljapressimise süüdistus ümber kvalifitseerida omavoliks, maakohus oma otsuses (lk 265-266) ei pidanud vajalikuks välja tuua põhjendusi, miks antud juhul oletatava võla nõudmist ei saa kvalifitseerida omavolina. Prokurör ringkonnakohtus leidis, et maakohus ei pidanudki sellist hinnangut andma, kuna maakohus leidis, et esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud. Ringkonnakohus märgib, et kuigi KrMS otseselt ei sätesta kohtu kohustust anda otsuses hinnang taotlusele süüdistus ümber kvalifitseerida, st näidata põhjendused, miks kohus ei pea võimalikuks sellist taotlust rahuldada, peaks seda siiski tegema. See annab võimaluse edasikaebamise korral hinnata kohtu vastavaid põhjendusi, sest nende puudumisel ei ole võimalik sellist hinnangut anda. Ringkonnakohtu arvates tuleneb sellise hinnangu andmise vajadus kohtumenetluse võistlevusest, st kohus peab andma hinnangu nii süüdistusele kui kaitseversioonile. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel peab kohus lahendama küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi 9 karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. KrMS § 312 p 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendades, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Süüdistuse kohaselt antud kriminaalasjas oli tegemist väljapressimisega, kaitsjate põhjenduste järgi aga omavoliga. K.L-i kaitsja apellatsioonis heidetaksegi ette, et maakohus on kvalifitseerinud süüdistatava käitumise väljapressimisena, analüüsimata ja andmata hinnangut asjaoludele omavoli koosseisust tulenevalt (lk 276). Ringkonnakohus nõustub selle etteheitega, sest maakohus ei ole andnud hinnangut tunnistaja R.V. ja süüdistatavate ütlustele (lk 228 pöördel-230 ning 234-236 pöördel ja 237-239), mis puudutasid võlanõuet, st kas R.V. võlanõue tegelikult eksisteeris ja kas süüdistatavad mõistsid seda tegeliku võlana, so tegeliku õigusena ning kas R.V. palus see võlg kannatanutelt sisse nõuda. Viidatud ütlused on küll otsuses tõendite loetelus kokkuvõtlikult välja toodud (lk 263-265), kuid ei ole näidatud põhjendusi, miks neid usaldusväärseks ei peeta (lk 265-266). Need asjaolud omavad aga olulist tähtsust otsustamaks, kas tegemist oli väljapressimise või omavoliga. Maakohus tuvastas (lk 263-264) tunnistaja R.V. ütlustega, et R.V. palus süüdistatavaid, et need nõuaksid kannatanutelt raha varastatud metalli eest. Kuna varastati neljakesi ja metalli eest oleks pidanud saama 1000 krooni, siis palus ta süüdistatavatel nõuda kummaltki kannatanult 250 krooni. Ringkonnakohus märgib, et kui vaadata kohtuistungi protokolli R.V. ülekuulamise kohta, siis sellest ei tulene üheselt, et süüdistatavad oleks täpselt teadnud, mille eest nad peavad kannatanutelt raha nõudma. Prokuröri küsimustele, et kas ta Z.O-le ja K.L-ile seletas, mis raha see on, mida nad peavad poistelt küsima, on R.V. vastanud: “Ei seletanud“ ning kas ta neile ütles, et see on tema osa, on R.V. vastanud jaatavalt (lk 229). R.V. väiteid metalli varguse kohta 30.04.2006 õhtul koos R.L. , D.S. ja A.K. ga kinnitab kohtuotsus, millega R.V. selles varguses süüdi tunnistati (lk 200-202). R.L. , D.S. ja A.K. osas kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 201 lg 2 alusel (lk 203-205). Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust nähtub R.L. seos vargusega, mida R.V. kasutas ära kui rääkis süüdistatavatele osast, mis tal saamata jäi ja mida süüdistatavad käsitlesid võlana, kuigi nad varguse asjaolusid ei teadnud. U.L. seos tuleneb R.L. ütlustest, kes prokuröri küsimusele, et kuidas oli U sellega seotud, vastas nii: „U oli meiega kaasas, aga tema otseselt midagi ei vedanud“ (lk 222 pöördel). Maakohus tuvastas (lk 264) Z.O ütlustega, et 2006 aprilli lõpus sai tema teada, et R , U ja Denis on R.V. võlgu. Süüdistatava teada oli jagamisele minev summa 1000 krooni ja seetõttu oli vaja U ilt ning R lt kummaltki küsida 250 krooni. Seda raha läksid U ilt ja R lt küsima tema ja K.L sel põhjusel, et seda oli neilt palunud R.V. . Maakohus tuvastas (lk 264) K.L-i ütlustega, et ta täitis R.V. palvet küsida U ja R.L. lt raha, mida nad olid R.V. võlgu. K.L ei uurinud täpsemalt, mis raha see on, kuna usaldas R.V. ja ei pidanud võla asjaolude täpsustamist vajalikuks. Z.O maakohtus antud ütlustest nähtub, et ta läks koos K.L-iga kannatanutelt võlga küsima seetõttu, et R.V. seda palus. Prokuröri küsimusele, et R.V. ei rääkinud ju midagi võlast, vaid rääkis osast, on Z.O vastanud: „Osa väljendub selles, et temal jäi raha saamata ja kui osa on saamata siis on see kui võlg. Pidi osa saama ja seda võib tõlgendada kui võlga“ (lk 234). Kuna R.V. oli tol ajal politsei poolt tagaotsitav, siis ei saanud ta ise oma võlga tagasi küsida ja palus seda teha süüdistatavatel. Küsimustele, et millal ta kuulis, millest R. il võlg on tekkinud, vastas Z.O: „Kui mind kinni pandi“ ja millal ta teada sai, et võlga ei olnudki, vastas Z.O: „Nüüd, tänasel päeval“ (lk 236). Neid väiteid ei ole ümber lükatud ja seega Z.O võlga nõudes ei teadnud seda, mille eest see on ja kas üldse võlgu ollakse. K.L-i maakohtus antud ütlustest nähtub, et tema ei ole kelleltki midagi välja pressinud, ta vaid küsis R.V. raha. Prokuröri küsimusele, et kas ta sai aru, mismoodi L. id olid R.V. 10 võlgu, on K.L vastanud: „Mina ei küsinud seda R. i käest. R. ise ütles, et nad on rahaga sees. Mina sain tol korral R. iga hästi läbi ja ma ei pidanud küsimist vajalikuks“ (lk 237). Prokuröri küsimusele, et kas tema arvates on normaalne, et ei küsita, mille eest on võlg, on K.L vastanud: „Sõprade vahel on selline asi nagu usaldus ja ma ei pidanud vajalikuks küsida“ (lk 237). Küsimusele, et kas R.V. palus teda R käest minna seda raha küsima, on K.L vastanud: „Ta ei käskinud vaid palus minul raha küsida“ (lk 237). Nagu nähtub süüdistatavate ütlustest, ei teadnud nad, mis võlg see oli, mida nad R.V. palvel kannatanutelt nõudma hakkasid. See on kooskõlas eelpool viidatud R.V. ütlustega (lk 229), mille kohaselt ta ei seletanud süüdistatavatele, mis raha see on, mida nad peavad kannatanutelt küsima. Süüdistatavad tegutsesid raha küsides heas usus, sest R.V. oli nende sõber ja nad usaldasid sõbra väidet, et kannatanud on talle kumbki 250 krooni võlgu. Sellist ühte summat nõuti järjekindlalt ja ringkonnakohtu arvates viitab see veelkord oma oletatava õiguse teostamisele, st sõbra võla tasumise nõudmisele. Süüdistatavad ei teadnud, et R.V. avaldas neile ebatõeseid andmeid. Nad nõudsid kannatanutelt võlga, sest neid oli selleks volitanud R.V. . Seadus ei välista võimalust teise isiku nimel tegutsemiseks, sealhulgas võlgnikult kolmanda isiku võla nõudmist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-108-02 kohaselt teise isiku nimel tegutsemine ei välista iseenesest vastutust
järgi, kuid mitte alati ei tule taolist teise isiku palvel (veenmisel, nõudmisel, kokkuleppel, vihjamisel jne) teise isiku tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamist lugeda omavoliks karistusõiguse tähenduses. Oletatava õiguse all
tähenduses ei tule mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest. Sellest tulenevalt saab oma oletatava õiguse teostamisena vaadelda teisele isikule kuuluva tõelise või oletatava õiguse realiseerimist vaid juhul, kui süüdlane pidas seda õigust subjektiivselt oma tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest (veenmisest, nõudmisest, kokkuleppest, vihjest vms) tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. Antud kriminaalasjas tuleb hinnata, kas süüdistatavatel oli alust pidada R.V. nõuet tegelikuks õiguseks. Seejuures tuleb arvestada, et süüdistatavad olid teo toimepanemise ajal alaealised. Z.O oli 16 aastane ja K.L 17 aastane. Haridust oli mõlemal 7 klassi. Arvestada tuleb ka tunnistaja ja kannatanute vanust. Tunnistaja R.V. oli 16 aastane, kannatanud R. L. 17 aastane ja U.L. 15 aastane. Riigikohtu otsuse nr 31-1-43-06 kohaselt tuleb erilist tähelepanu pöörata alaealiste käitumisele hinnangu andmisele. Nimetatud otsuses on märgitud, et kuigi karistusseadustik eeldab, et alaealine on süüvõimeline, on tema süüvõime siiski piiratud. Otsuses märgitakse, et tegemist ei ole piiratud süüdivusega
Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, ei tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma. Eeltoodust lähtudes tuleb antud kriminaalasjas anda hinnang, kas alaealiste süüdistatavate arusaamadest tulenevalt oli neil R.V. palvet aluseks võttes küllaldaselt alust oletada, et neil on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. Maakohus on seda küsimust ka käsitlenud, kuid on teinud seda mitte kuriteo kvalifitseerimise seisukohalt, vaid karistuse mõistmisel
Maakohus on pidanud vajalikuks karistust kergendava erandliku asjaoluna rõhutada seda (lk 267), et alaealiste süüdistatavate arusaam võlasuhetest ja nõuete esitamise põhjendatusest oli kuriteo toimepanemise ajal mitte täiskasvanulik, vaid pigem lapselik. See tulenes nende elukogemuste vähesusest. Süüdistatavad ei andnud endale täie tõsidusega aru, et nad ületasid oluliselt piiri, mis eraldab 11 poisilikku ärplevat käitumist kuriteost. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks eeltoodut pidanud arvestama ka süüdistatavate käitumisele õiguslikku hinnangut andes. Süüdistatavate eelpool toodud ütlustest nähtub, et neil ei tekkinud mingeid kahtlusi, et nad ei võiks kannatanutelt oma sõbra (R.V. i) võlga nõuda. Kuna nad aga seda nõudsid vägivallaga ähvardades, st ebaseaduslikus korras, siis sellega nad panid toime
Maakohus on tuvastanud (lk 266), et mõlemad süüdistatavad esitasid nii raha nõude kui ka ähvardusi, kuid maakohus on jätnud välja selgitamata, mis põhjusel nad selliselt käitusid. Nagu süüdistatavate ja tunnistaja R.V. eelpool toodud ütlustest nähtub, oli põhjuseks kannatanute võlg R.V. ile. Seega ei ole tegemist väljapressimisega ehk kuriteoga
lg 2 p 1 ja 4 järgi, nagu seda tuvastas maakohus, vaid omavoliga ehk kuriteoga
Ringkonnakohus märgib, et seda järeldust ei lükka ümber ka prokuröri repliik maakohtus (lk 241 pöördel), et ka oletatava õiguse puhul tuleb tegu lahti mõtestada nii, et kui oleks õigust teostatud õiguslikus korras, siis oleks isik saanud kohtusse pöörduda seaduslikus korras. Prokurör märkis, et ei saa oletada, et keegi pöörduks kohtusse, et saada varastatud kraami müügist tulu. Oletada saab ikka seda tehingut, mida saab realiseerida tsiviilõiguslikul teel. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri väited vastavad üldpõhimõttele, mille kohaselt oletatava õigusena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada. Ainult siis on isiku eksitus aktsepteeritav. Seega peab oletatav õigus olema objektiivselt olemasolev või vähemalt õiguskorraga kooskõlas, kuid antud isiku poolt ekslikult talle kuuluvaks peetav. Ringkonnakohus märgib, et antud kriminaalasjas aga teeb olukorra teistsuguseks see, et tegemist on alaealiste süüdistatavate, kannatanute ja tunnistajaga, kellede arusaam võlasuhetest ja nõuete esitamise korrast oli mitte täiskasvanulik, vaid lapselik, nagu seda tuvastas ka maakohus. Seega nad ei teadnud, kuidas tsiviilõiguslikke tehinguid teha. Samuti tuleb hinnata asjas kogutud tõendeid. On leidnud tõendamist, et kui R.V. võlast rääkis, siis süüdistatavad ei teadnud, et tegemist on varastatud metallist tuleneva võlaga, seda nad said teada alles eeluurimisel (lk 236). Seetõttu süüdistatavad teostasid oma oletatavat õigust, so nõudsid sõbra võlga. Prokurör leidis ringkonnakohtus, et kui süüdistatavad nõudsid kannatanutelt R.V. võlga, siis mis alust oli neil seda nõuda kannatanute emalt A. L. ilt, kes ju ei olnud võlgu. Prokurör leidis, et see fakt näitavat, et tegemist olevat ikkagi väljapressimisega. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga. Süüdistus koosneb paljudest episoodidest ja ühe episoodi kohaselt nõuti U ja R.L. lt 250 krooni maksmist, ähvardades A.L. sellega, et linna minnes ei pruugi ta elavana tagasi tulla ning nõuti ka tema käest 250 krooni, mida ta pojad pidid maksma. Ringkonnakohus leiab, et kui võlga küsitakse alaealistelt kannatanutelt ja kui neil raha pole, siis võla küsimine nende emalt ei tee süüdistatavate tegevust väljapressimiseks. Tegemist oli ikkagi oma oletatava õiguse realiseerimisega ja alaealiste süüdistatavate arusaamise kohaselt võisid nad võlga küsida ka poiste emalt, kuna poisid ei olnud võlga ära tasunud. Süüdistatavad kuuluvad süüdi tunnistamisele ja karistamisele
Selle kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. Kuna mõlemad süüdistatavad on varem ühel korral kohtulikult karistatud, siis ringkonnakohus leiab, et neid tuleb omavoli eest karistada ühe aastase vangistusega. K.L-i kaitsja on taotlenud oma kaitsealuse karistamist mitte üle kuue kuu pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus ei loe seda põhjendatuks, sest omavoli realiseerides oli tegemist mitmete kuriteoepisoodidega. Maakohus on juba põhjendanud (lk 266-267), miks K.L-i suhtes saab kohaldada
Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja neist lähtudes kohaldab K.L-i suhtes
Z.O kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist
Ringkonnakohus juba eelpool põhjendas, et leidis tõendamist Z.O tegevus, st 12 mõlemad süüdistatavad esitasid nii raha nõude kui ähvardusi. Seega pole alust teda õigeks mõista, vaid ka tema tegevus tuleb kvalifitseerida
Z.O osas taotletakse ka talle
Kaitsja leiab, et kuuekuuline karistus on erakordselt raske. Kaitsja viitab kohtupraktikale, mille kohaselt analoogsete tegude eest on kõige raskema karistusena mõistetud ainult 3 kuud vangistust. Ringkonnakohus ei leia, et Z.O-le
järgi mõistetud karistust tuleks vähendada.
Z.O karistati peksmiste eest, mis ta pani toime 25.04.2006 ja 04.05.2006, seega väga lühikese ajavahemiku järel. Peksmised olid jõhkrad, sealhulgas peksti ka jalgadega ja tekitati kehavigastusi. Ringkonnakohus leiab, et selliste tegude eest on Z.O-le mõistetud õiglane karistus. Maakohus oma otsuses algul märkis (lk 266), et Z.O on kanda eelmist karistust 6 kuud ja 1 päev, kuid hiljem leidis (lk 267), et liita tuleb 7 kuud vangistust ja seda ka kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt tehti (lk 256). Kaitsja on sellise liitmise vaidlustanud ja ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Kriminaalasjas on olemas Tartu Maakohtu 02.08.2005 kohtuotsus (lk 97-100), mille kohaselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks Z.O jäi 6 kuud ja 1 päev vangistust. Seega
Kuna süüdimõistmine I astme kuriteos tühistati ja süüdistatavad mõisteti süüdi II astme kuriteos, siis KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel kuulub neilt kummaltki väljamõistmisele sundraha 5400 krooni. Määratud kaitsja advokaat H. Kuninga poolt K.L-ile osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 3304 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 13 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.