1-07-1211\16

(05278000891)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi O.F-i süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. aprilli 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava O.F-i kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Prokurör Marju Persidskaja Kannatanu esindaja Süüdistatav vandeadvokaat Ann Saar O.F isikukood: xxx elukoht: XXX-XXX XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Karl Saavo. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. aprilli 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-1211 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista O.F-ilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu adv Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 1947 krooni ja kannatanu esindaja adv Ann Saare tasu 1158 krooni 76 senti riigituludesse. O.F tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „O.F 1-07-1211, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. septembrist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. septembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. septembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. aprilli 2007 otsusega tunnistati O.F süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti talle karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu 11.06.2004 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ja mõisteti O.F-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise aega hakati arvestama alates 10.04.
11. Maakohus arutas O.F-i süüdistust KarS § 121 järgi selles, et tema 18.05.2005 kella 20.00 ajal Tartumaal Laeva vallas Laeva külas P. talus lõi oma 82-aastasele isale B.L. rusikaga rindu, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale pikali. Seejärel tõstis B.L. püsti, pigistas õlgadest ning tõukas kannatanut korduvalt põrandale pikali. Seejärel lükates kannatanut läbi tubade välisukseni, lõi välisukse juures rusikaga B.L. vastu õlgu, mille tulemusena kukkus kannatanu murule pikali, tekitades B.L. pehmete kudede turse ja nahaalused verevalumid õlgade piirkonnas, nahamarrastused põlvedel, säärte nahavigastused. Süüdistatav O.F ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava O.F-i ütluste kohaselt tuli kannatanu 18.05.2005 õhtul linnast ja ütles talle, et pane riidesse ja hakkame kilet panema. Kuna tema oli metsas hommikul kella viiest saati palke teinud, ütles ta resoluutselt ei. Sellele järgnes sõim. Ta läks ukse juurde ja palus kannatanul stoilise rahuga lahkuda. See ei mõjunud ja ta palus juba kõvema häälega. Vahetoani nad ei jõudnud, kõik toimus klaveritoas. 2 Kannatanu käib iga päev arsti soovituse kohaselt jalutamas. 20.05.2005 kella 9 ja 9.30 vahel nägi seltskond, kes oli kaupluse juures, pealt, kuidas kannatanu kukkus rattaga külili ja peaga vastu äärekive. Seejärel läks kannatanu arsti juurde. Kannatanu mõtleb vanaduse tõttu asju välja, ta kuuleb läbi seina, kuidas kannatanu arstiga räägib. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on O.F-i süü tõendatud: - Kannatanu B.L. ütlustega, et intsident tema ja süüdistatava vahel sai alguse sellest, et 18.05.2005 õhtupoolikul läks ta süüdistatavalt nuga küsima. Ta ei leidnud nuga üles ja arvas, et süüdistatav on selle loata võtnud. Ta küsis tasase häälega, kuid süüdistatav tuli talle kohe kallale. Põrutas talle rusikaga vastu rinda ja ta kukkus. Süüdistatav võttis tal õlgadest ja viskas kahe käega täie jõuga vastu põrandat, tõstis püsti ning viskas jälle ja nii 7-8 korda järjest. Kolmest toast läbi niimoodi. Vastu mööblit ta ei kukkunud. Viimane koht oli veranda. Süüdistatav tõukas või lõi rusikaga teda ning lükkas ta muru peale maha. Ta ei jõudnud püsti tulla ja roomas tuppa. Ta vinnas ennast voodisse ja oli seal järgmise päeva õhtuni. Järgmisel päeval ei olnud olukord parem ja ta lamas veel päeva. Kolmandal päeval läks ta Laeva arsti juurde, lükates ratast umbes kilomeetri ees, sest ratas on hea tugi. Kriimustused olid siis juba paranenud. Täpselt ta kõike ei mäleta. Sellest ajast alates on tal tasakaaluhäired ja valud, peamiselt kõrvade piirkonnas. Süüdistatava viha tema vastu tuleneb sellest, et tema pole joodik ja selline nagu süüdistatav, kes pole kunagi tööd teinud. - Tunnistaja Laeva valla sotsiaalinspektori Ülle Varblase ütlustega, et sündmusi teab ta kannatanu ütluste kaudu, kes rääkis, et süüdistatav paiskas teda. Süüdistatava kodus on tunnistaja käinud, kuna kannatanu tahtis majast seda tuba, mida süüdistatav praegu kasutab. Nad lootsid lahenduse leida, aga kui kannatanu ja süüdistatav kokku said, läksid endast välja ja olid nagu kaks kurja koera. Eraldi olid mõlemad viisakad. - Tunnistaja Laeva perearst I.O. ütlustega, et kannatanu käis 20.05.2005 tema juures peamiselt valudega õlgades, rindkeres ja põlves ning soovis tagantjärgi tõendit. Samuti käis ta
12. mail ja rääkis tugevast peavalust ja iiveldusest. Patsiendi ütluste kohaselt oli poeg teda tõuganud. Kannatanul olid vigastused kaelal ja mõlema õla piirkonnas. Hematoomid ja marrastused olid välimuse järgi värsked, koorikud olid peal. Kannatanu vigastused võisid olla saadud
13. mail, aga see võis olla ka 1-2 päeva varem või hiljem. Vigastused võisid tekkida kätega pigistamisest, kuid ei saa välistada vigastuste tekkimist seoses olmeliikumisega. Samas on raske põhjendada vigastuste tekkimist kahele õlale. Kui inimene kaotab tasakaalu, kukub ta põlvili ja siis kätele, kuid ei saa kukkuda kahele õlale üheaegselt. Tunnistaja oli kuulnud, et kannatanu kukkus rattaga, kuid arsti juurde kannatanu sellega seoses ei pöördunud. Kannatanu võib oma ea tõttu avaldada mõtteid, mis ei vasta tõele. Tal on mäluhäireid, ajab segi kuupäevad ja kuud. - Tunnistaja V.L. ütlustega, et süüdistatav on talle mehe õe poeg. Kannatanu on korralik ja puhas, aga intriigitseb ja kaebab teiste peale. Kannatanu ütles kunagi, et hävitab Jaani. Süüdistatava ja kannatanu suhted on väga halvad. Kannatanu tahab poja majast välja tõsta ja maja maha müüa. Nad vihkavad üksteist. - Tunnistaja M.L. ütlustega, et tema on süüdistatava õde ja kannatanu tütar. Mõlemat külastab ta väga harva. Süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted on halvad. Kannatanul on majas kaks tuba ja WC, süüdistataval on üks tuba, kuid võimalust pesta ja WC-s käia ei ole. Omavahelised eluruumide uksed on kinni löödud. - Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktiga nr 111, mille kohaselt on B.L. 20.05.2005 diagnoositud vigastused saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et süüdistuses märgitud ajal ja viisil – pigistamisel õlgadest/löökidest õlgade piirkonda või kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvu pindu. Maakohus leidis, et kannatanu ütlustega on tõendatud, et 18.05.2005 õhtul lõi süüdistatav sõnavahetuse käigus kannatanut korduvalt vastu rindu ja pigistas õlgadest ning lükkas põrandale pikali, mille tagajärjel sai kannatanu kehavigastusi. Kannatanu ütlusi toetas ka 3 Laeva perearsti tõend kannatanul tuvastatud vigastuste kohta. Perearsti arvamuse kohaselt on tõenäoline, et kannatanu sai vigastused süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil. Vigastuste tekkimist rattalt kukkumisega tunnistaja tõenäoliseks ei pidanud. Samuti on kohtuarstlikus ekspertiisiaktis sedastatud, et kannatanu vigastused võisid olla saadud süüdistuses märgitud ajal ja viisil. Ükski tunnistajatest kuriteosündmust pealt ei näinud, kuid tunnistajate ütlustest ilmnes süüdistatava ja kannatanu omavaheline halb läbisaamine, mis on kestnud aastaid. Nii tunnistaja M.L. kui Ü.V. sõnul lähevad mõlemad kokku saades endast välja. Tunnistustest nähtus, et kannatanu mälu ei ole enam endine, ta unustab asju, kuid keegi tunnistajaist ei väitnud, et kannatanu mõtleb fakte või sündmusi välja. Kannatanu vaimse tervise osas kahtlusi ei tekkinud. Samuti ei ole alust kahtluseks, et kannatanu oleks süüdistatavat tahtlikult süüdistanud enda löömises. Seega ei saanud kannatanul 20.05.2005 tuvastatud vigastused tekkida muul viisil kui süüdistatava poolt kehalise väärkohtlemise tagajärjel. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. O.F-i käitumises karistust kergendavad asjaolud puudusid. Karistust raskendavaks asjaoluks oli kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. Kuna kuritegu pandi toime katseajal, siis peeti vajalikuks selle eest karistada reaalse vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu O.F-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud KrMS §-s 312 lg 2 sätestatud nõudeid, jättes põhjendamata, miks ei ole usaldusväärsed tunnistajate ütlused selle kohta, et kannatanu sooviks on olnud pikemat aega O.F-i kõrvaldamine P. talust. Arvestatud on ainult kannatanu B.L. ütlusi ja meditsiinilisi dokumente, mis ei tõenda O.F-i süüd. Kannatanu on samuti vaenulikult oma pojasse suhtunud. Kannatanu soov saata poeg aastaks vanglasse seab kahtluse alla kannatanu ütluste tõelevastavuse. Kannatanu vaenulik suhtumine oma poega ilmnes tema väites, et poeg ei ole kunagi tööd teinud. Samuti ei välistanud Laeva perearst I.O. , et kannatanu vigastused võisid tekkida jalgrattaga kukkumisel ning seda, et kannatanu võib kõrge ea tõttu avaldada mõtteid, mis ei vasta tõele. Tunnistaja V.L. avaldas, et kannatanu intriigitseb ja kaebab teiste peale ning et kannatanu ütles kunagi, et hävitab Jaani ning tahab poja majast välja tõsta ja maja maha müüa. Tunnistaja M.L. avaldas, et tema arvates ei ole B.L. aus ja muudab oma ütlusi ning kiusab pikemat aega O.F. Seega ei välistanud keegi tunnistajatest, et kannatanu mõtleb fakte või sündmusi välja. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu, kannatanu esindaja, tunnistajad K.K. ja V.P. , kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
14. Apellatsioonis taotletakse tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu istungil kuulati kaitsja taotlusel apellatsioonis toodud 4 väidete kontrollimiseks üle tunnistajad K.K. ja V.P. ning KrMS § 291 p 1 alusel avaldati tunnistaja Kaljo Mäesepa poolt kohtueelses menetluses antud ütlused (lk 49-50). O.F väitis ringkonnakohtus (lk 133), et ta ise nägi 18.05.2005 enne lõunat, kuidas kannatanu B.L. jalgrattaga Laeva kaupluse juures kukkus. Seda kukkumist nägid pealt ka V.P. , K.M. ja M.R. . O.F väidab, et kannatanu sai süüdistuses näidatud kehavigastused 18.05.2005 enne lõunat jalgrattaga kukkumise tagajärjel, mitte aga 18.05.2005 õhtul, nagu teda selles süüdistatakse. Tema ei ole kannatanut süüdistuses näidatud ajal ja kohas löönud ega tõuganud. Kannatanu on süüdistuses toodud asjaolud välja mõelnud ja jalgrattaga kukkumisel saadud vigastusi ära kasutanud süüdistuse fabritseerimiseks, et O.F vanglasse saata. Seda teadvat ka tunnistaja K.K. . Tunnistaja V.P. teadis ringkonnakohtus kinnitada seda, et ta on millalgi näinud, kuidas B.L. Laeva kaupluse juures hakkas jalgratta peale minema ja jalgrattaga kukkus. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi seda kukkumist ka O.F, kes oli umbes 40 meetri kaugusel. Tunnistaja täpset aega ei mäleta, aga teab, et seda kukkumist nägi pealt ka K.M. . Tunnistaja mäletamist mööda kannatanu tõusis kohe püsti ja läks edasi. Sellest tunnistaja järeldas, et kannatanu erilisi kehavigastusi kukkudes ei saanud. Tunnistaja K.M. avaldatud ütlustest (lk 49-50) nähtub, et 2005 kevadel ta Laeva poe juures nägi, kuidas B.L. hakkas jalgratta peale minema ja kukkus koos rattaga asfaldile pikali. Kannatanu tuli koheselt püsti ja hakkas edasi minema. Seda tunnistaja ei tea, kas kannatanu sai vigastada või mitte. Nagu tunnistajate V.P. i ja K.M. ütlustest nähtub, ei tea nad täpset kuupäeva, millal kannatanu kukkus, ega seda, kas ta sai kehavigastusi. Maakohtus on samuti jalgrattalt kukkumise versiooni uuritud ja tunnistaja I.O. ütlustest (lk 101) nähtub, et kannatanul üks jalgrattalt kukkumise situatsioon oli, kuid see oli peale süüdistuses näidatud sündmust. Kannatanule süüdistatava poolt tekitatud kehavigastusi tõendab arstlik tõend (lk 11), mille kohaselt tuvastati kerge turse ja üksikud hematoomid õlgade piirkonnas, mõlema põlve naha marrastused ja säärtel üksikud nahavigastused. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti (lk 55-57) kohaselt antud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et määruses näidatud ajal (18.05.05) ja viisil – pigistamisel õlgadest/löökidest õlgade piirkonda ja/või kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvu pindu, esemeid. I.O. kinnitas, et kannatanul olid vigastused mõlema õla piirkonnas, seega olid need talle tekitatud, sest inimene ei saa kukkuda kahele õlale korraga (lk 101 pöördel). Tunnistajate Ü.V. ja I.O. ütluste kohaselt kannatanu rääkis neile, et poeg, so süüdistatav 18.05.2005 õhtul tarvitas tema kallal füüsilist vägivalda (lk 99-99 pöördel ja 100 pöördel-101 pöördel). Kannatanu jäi ka ringkonnakohtus selle juurde, et süüdistatav tuli talle 18.05.2005 õhtul kallale ja põhjustas süüdistuses näidatud kehavigastused. Ringkonnakohtul ei tekkinud kannatanu ütlusi kuulates kahtlusi tema vaimses tervises ega võimes orienteeruda situatsioonis, so kohtusaalis toimuvas ning seetõttu jäeti rahuldamata kaitsja taotlus määrata B.L. kohtupsühhiaatriline ja kohtupsühholoogiline kompleksekspertiis tema vaimse seisundi kindlakstegemiseks. Nimetatud taotluse esitas kaitsja ka maakohtus, kuid seda ei rahuldatud (lk 106). Kuna kannatanu ütlusi kinnitavad eelpool viidatud meditsiinilised dokumendid ja ta rääkis juhtunust ka tunnistajatele Ü.V. le ja I.O. le, siis ringkonnakohus leiab, et süüdistus on tõendamist leidnud. Nimetatud tõendid lükkavad ka ümber väite, et süüdistuses näidatud vigastused sai kannatanu jalgrattaga kukkumisel. Samuti ei leidnud tõendamist väide, et kannatanu fabritseeris selle süüdistuse. Tunnistaja K.K. sündmust pealt ei näinud. K.K. väitis, nagu oleks tema õde K.L. rääkinud, et kannatanu tunnistas K.L. , et 18.05.2005 süüdistatav tegelikult mingit vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud. Kannatanu ringkonnakohtus kinnitas, et ta ei ole midagi sellist K.L. rääkinud. Kaitsja algselt taotles K.L. tunnistajana ringkonnakohtusse väljakutsumist, kuid K.L. ei soovinud kohtusse tulla lähisugulaste vastu ütlusi andma ja kaitsja loobus tema tunnistajana 5 väljakutsumise taotlusest. Seega ei ole alust K.L. väidetavatele ütlustele viidata, sest neid polnud võimalik kontrollida. Maakohus on otsuses käsitlenud süüdistatava ja kannatanu omavahelist halba läbisaamist (lk 120), kuid ei leidnud, et sellest tulenevalt oleks tegemist valesüüdistusega. Vastupidi, maakohus tuvastas, et O.F-ile esitatud süüdistus leidis tõendamist ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on O.F kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud ringkonnakohtus advokaat K. Saavo poolt tema kaitsmiseks 1947 krooni ulatuses ning advokaat A. Saare poolt kannatanu esindamiseks 1158 krooni ja 76 sendi ulatuses. Aarne Sarjas Ago Kutsar 6 Mati Kartau