Obsah (21)

§ 25§ 400§ 68§ 298§ 117§ 293§ 294§ 183§ 120§ 141§ 188§ 16§ 14§ 58§ 59§ 184§199§ 201§ 215§ 214§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-689 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor A

§ 25

lg 2 - § 400 lg 1 ja AS Spacecom süüdistuses

§ 25lg 2 - § 400 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21.

detsembri

1. a otsus Apellatsiooni esitaja S.R kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl, AS Spacecom kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, riigiprokurör Laura Feldmanis Prokurör Laura Feldmanis Süüdistatavad Kaitsjad S.R, elukoht x, isikukood xxx, EV kodakondsus, kõrgharidus, töökoht AS S, varasemalt kriminaalkorras karistamata; AS SPACECOM, asukoht Pärnu mnt. 139E/1 Tallinn, registrikood xxxxxxxx, esindaja juhatuse liige S.R Marti Hääl, Valdo Lips, Aadu Luberg RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus S.R süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioonid jätta rahuldamata. ja AS Spacecom Edasikaebamise kord 1 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. S.R-ile esitati süüditus katses sõlmida konkurentsi kahjustav kokkulepe raudtee kaubaveoturul Eestis. S.R oli alates 29.04.2003 äriühingu AS Spacecom (registrikood xxxxxxxx, ettevõte Konkurentsiseaduse /RT I 2001, 56, 332/ § 2 lg 1 tähenduses) juhatuse esimees. AS-i Spacecom esindajana püüdis ta sõlmida konkurentsi kahjustavat kokkulepet AS-i Eesti Raudtee esindajatega, et teenida AS-le Spacecom suuremat kasumit kui konkureerides. S.R pani toime järgmised teod, mis olid vahetult suunatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisele raudtee kaubaveoturul Eestis.
7. a jaanuaris-märtsis, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kohtus AS-i Spacecom juhatuse liige S.R AS-i Eesti Raudtee juhatuse liikme R.Sega eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas Tallinnas. S.R tegi R.Sele ettepaneku jagada AS-i Eesti Raudtee ja AS-i Spacecomi vahel ära raudtee kaubaveoturg Eestis selliselt, et piirata kolmandate isikute, kes peale AS-i Eesti Raudtee ning AS-i Spacecomi, soovivad siseneda raudtee kaubaveoturule, raudtee kaubaveoturule pääsemist. S.R ettepaneku kohaselt tuleks peale turu jagamist tõsta veoteenuse hindu 2 korda. R.S keeldus S.R poolt tehtud pakkumisest. S.R tegevus oli vastuolus Konkurentsiseaduse (RT I 2001, 56, 332) § 4 lg 1 p 1 ja 3, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgiga või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe tegemine, millega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind ning millega jagatakse kaubaturg, sealhulgas piiratakse kolmandale isikule kaubaturule pääsu. 13.09.
8. a. toimus kohtumine S.R ja AS-i Eesti Raudtee juhatuse esimehe C. A vahel eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas Tallinnas. S.R tegi C. Ale ettepaneku jagada raudtee kaubaveoturg Eestis AS-i Eesti Raudtee ja AS-i Spacecomi vahel ära ning seejärel tõsta veoteenuse eest küsitavaid hindu. S.R tegevus oli vastuolus Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 1 ja 3, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgiga või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe tegemine, millega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind ja millega jagatakse kaubaturg. 14.12.2004.a toimus kohtumine S.R ja AS Eesti Raudtee nõukogu esimehe E. A. B vahel AS-i Eesti Raudtee nõupidamiste ruumis aadressil Pikk 36, Tallinnas. Kohtumisel tegi S.R E. A. B ettepaneku, et AS Spacecom ja AS Eesti Raudtee hakkaksid tegema koostööd, mis seisneks selles, et AS Spacecom ja AS Eesti Raudtee tõstavad omavahel kooskõlastatud raudtee kaubaveoturul Eestis veo hindu, leppides seeläbi omavahel kokku raudtee kaubaveoturul vedamise hinnad. E. A. B keeldus sellise kokkuleppe sõlmimisest. Selline S.R tegevus oli vastuolus Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 1, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgiga või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe tegemine, millega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind. S.R tegi E. A. B ka ettepaneku jagada raudtee kaubaveoturg Eestis AS-i Spacecom ja AS-i Eesti Raudtee vahel ära. E. A. B keeldus sellise kokkuleppe sõlmimisest. S.R tegevus oli vastuolus Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgiga või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe tegemine, millega jagatakse kaubaturg. 2 17.02.2005.a. – 31.03.2005.a. pidas S.R AS-i Eesti Raudtee ruumides aadressil Pikk 36, Tallinnas läbirääkimisi ja leppis oma ettekujutuse järgi 31.03.2005.a. AS Eesti Raudtee juhatuse esimehe C. A ja AS Eesti Raudtee juhatuse liikme R.V kokku konkurentsi kahjustavas kokkuleppes järgnevateks perioodideks. Ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks ja kokkuleppe tingimuste kohta tuli S.R. Kokkuleppe kohaselt pidid AS Spacecom ja AS Eesti Raudtee kui raudtee veoettevõtjad jagama omavahel ära raudtee kaubaveoturu Eestis, määrates kindlaks, milliste klientidega tegeleb AS Eesti Raudtee ja millistega AS Spacecom, samuti piirama kolmandate isikute raudtee kaubaveoturule pääsemist ja püüdma kolmandaid isikuid raudtee kaubaveoturult välja tõrjuda. Kokkuleppe kohaselt pidi järgneva 5-10 aasta jooksul AS-i Spacecom klientideks olema AS Trendgate ja AS E.O.S., ning AS Spacecom pidi tegema kõik veod ja osutama muid teenuseid, kui tellijaks on AS Trendgate ja AS E.O.S. Ülejäänud kliendid pidid jääma AS-i Eesti Raudtee teenindada ning AS Spacecom ei konkureeri AS-ga Eesti Raudtee ülejäänud klientide pärast raudtee kaubaveoturul Eestis. Kokkuleppe kohaselt piiratakse ning püütakse turult välja tõrjuda konkureerivad ettevõtted AS Russian Estonian Rail Services ja Westgate Transport OÜ. AS Spacecom ja AS Eesti Raudtee ei osutaks abi AS-le Russian Estonian Rail Services, s.t ei anna vedamiseks meeskonda ega depoosid, mis muudaks selle ettevõtte tegutsemise Eesti turul praktiliselt võimatuks. Westgate Transport OÜ saab õiguse vedada vaid kindlaid kaupu, mille sellisel viisil toimimise lubas S.R garanteerida. S.R soovis lisaks, et kui jagatakse raudtee kaubaveoturg eelpool väljatoodud viisil, siis AS Eesti Raudtee vastuteenena selle eest, et AS-il Eesti Raudtee on võimalus suuremas osas veoteenuseid osutada kui konkureerides, rendib vajalikud vedurid AS-lt Spacecom, mitte aga üheltki teiselt ettevõttelt, et kompenseerida AS-le Spacecom tekkiv kahju, mis seisneks saamata jäänud tulus seoses sellega, et AS Spacecom ei püüa saada endale rohkem kliente peale AS-i Trendgate ja AS-i E.O.S ning ülejäänud klientide teenindamine jääb AS-le Eesti Raudtee. Nimetatud tegevusega rikkus S.R Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgiga või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe tegemine, millega jagatakse kaubaturg, sealhulgas kolmandale isikule kaubaturule pääsu piiramine või püüd teda sealt välja tõrjuda. Kokkuleppe kohaselt pidid AS Spacecom ja AS Eesti Raudtee pärast kaubaveoturu jagamist tõstma ühiselt ja kooskõlastatult veoteenuse eest küsitavaid veotariife, millise tegevusega S.R rikkus Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 1, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus, millega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind. Samuti püüdis S.R AS Eesti Raudtee esindajatega kokkuleppida ka selles osas, et AS Eesti Raudtee võtab AS-ilt Spacecom väiksemat infrastruktuuritasu, kui teistelt veoteenust osutavatelt ettevõtjatelt, millega S.R rikkus Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 5, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus, millega võrdväärsete kokkulepete puhul rakendatakse erinevaid tingimusi, millega äripartnerid pannakse ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kuna eelpool toodud S.R tegevus, mis oli suunatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisele, mille tulemusena sõlmitav kokkulepe võiks mõjutada EL liikmesriikide kaubandust, rikkus S.R lisaks Eesti Konkurentsiseadusele ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 punkti 1 alapunkti a, mille kohaselt on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mistahes muud tehingutingimused, ja artikli 81 punkti 1 alapunkti c, mille kohaselt on keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, millega jagatakse turge ning artikli 81 punkti 1 alapunkti d, mille 3 kohaselt rakendatakse võrdväärsete tehingute puhul erinevaid tingimusi, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Tegelikkuses ei õnnestunud AS Spacecom juhatuse esimehel S.R AS Eesti Raudtee juhatuse liikme R.Vi ning juhatuse esimehe C. A konkurentsi kahjustavat kokkulepet sõlmida, sest R.Vile ning C. Ale oli antud Tallinna Linnakohtu poolt luba

§ 400lg 1 sätestatud kuriteo matkimiseks.

Seega puudus R.V ja C. A tahtlus konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimiseks. Nimetatud asjaolust S.R teadlik ei olnud. Seega süüdistati S.R kui juriidilise isiku juhatuse liiget süüteokatses rikkuda konkurentsi kahjustava kokkuleppe keeldu, millega ta pani toime

§ 25lg 1,2 ja § 400 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

(Alates 15.03.2007 on S.R poolt toime pandav tegu kvalifitseeritav

§ 25

lg 2 ja § 400 lg 1 järgi kui süüteokatse sõlmida konkurentsi kahjustav kokkulepe, millega kolmandate isikute suhtes määratakse otseselt või kaudselt kindlaks hind, jagatakse kaubaturgu ning muul viisil kahjustatakse konkurentsi.) Analoogse teokirjeldusega esitati süüdistus ka AS-le Spacecom - katse rikkuda konkurentsi kahjustava kokkuleppe keeldu, millega ta pani toime

§ 25lg 2 ja § 400 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega mõisteti S.R ja AS Spacecom neile esitatud süüdistuses ka süüdi. S.R-ile mõisteti

§ 25

lg 2 - § 400 lg 1 järgi karistuseks rahaline karistus 40 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 4518,40 krooni, s.o. summas 180 736 krooni.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg pikkusega 3 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti rahaline karistus 31 päevamäära, s.o summa 140 070,40 krooni. AS-le Spacecom mõisteti

§ 25

lg 2 - § 400 lg 2 järgi karistuseks rahaline karistus suurusega 500 000.- krooni. Kohus möönis esmalt, et süüdistus põhineb peamiselt jälitustoimingutega saadud tõenditel, milleks olid kuriteo matkimine ja vestluste salajane pealtkuulamine, vaatamine ja salvestamine. Kaitsjate hinnangut, et nimetatud viisil saadud tõendid on lubamatud, ei pidanud kohus põhjendatuks, vastavat seisukohta ka motiveerides. Hinnanud kõiki tõendeid eeltoodust tulenevalt kogumis oma siseveendumuse kohaselt, jõudis maakohus järeldusele, et S.R ja AS Spacecom süü neile inkrimineeritud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Esmalt määratles kohus, mida tähendab konkurentsi rikkuv kokkulepe

§ 400

tähenduses ning märkis, et kokkulepe tuleb lugeda sõlmituks, kui osapoolte vahel on konsensus tegevuskava osas, mis piirab või võib piirata osapoolte majanduslikku vabadust, määrates kindlaks poolte vastastikuse tegevuse või tegevusetuse turul. Siinjuures toonitas kohus, et valitseva arusaama kohaselt ei ole konkurentsi kahjustava kokkuleppe jaoks vaja detailselt ja üksikasjalikku kokkulepet. Oluline on vaid see, et sellise kokkuleppega ei lasta turul vabalt kujuneda, kokkuleppe pooled määravad, millistes piirkondades nad tegutsevad ja millise turuosaga keegi neist tegeleb, mis võibki väljenduda klientide kindlaksmääramises ja jagamises ja sellega rikutaksegi konkurentsi, et kokkuleppe pooled tegutsevad turul ilma kellegagi konkureerimata. Kohus leidis, et olemasolevate tõenditega tõendamist leidnud süüdistatavate poolt ettevõetud ja süüdistuses kirjeldatud toiminguid tuleb lugeda konkurentsi kahjustavaks kokkuleppeks konkurentsiõiguse mõistes. Kuna

§ 400

näol on tegemist formaalse deliktistruktuuriga, tähendab see sedagi, et koosseisu realiseerimiseks piisab, et isik on sellise kokkuleppe teinud või püüdnud teha, kuid asjaolu, kas ta on selle ka realiseerinud, ei oma tähtsust. 4 S.R vastuargumente, kus ta eitas soovi sõlmida konkurentsi kahjustavat kokkulepet, ei pidanud kohus usutavateks. Kohus märkis, et ajavahemikul 2005.aasta veebruar-märts oli vaja tegeleda läbilaskevõime taotluste ettevalmistamisega uueks liiklusperioodiks ning hinnanud S.R AS-i Eesti Raudtee esindajatega peetud läbirääkimisi just sellest aspektist, jõudis kohus arusaamisele, et puudutatud teemad olid aktuaalsed ja asjakohased. Otsuses on märgitud, et konkurentsi kahjustav kokkulepe oli vastastikku kasulik ning arutatava süüdistuse mõttes AS Eesti Raudtee võimalik kasu oli samaväärselt kasulik ka AS-le Spacecom: vastavalt kokkuleppele ei hakanuks AS Spacecom tegelema teiste klientidega, saanuks takistamatult tegutseda veooperaatorina kaubaveoturul ja lisaks sellele saanuks tagasi ka kohtudeposiidi 83 000 000 Eesti krooni. Ka S.R ütlustest kohtule tulenes, et sellise kokkuleppega, mida AS Eesti Raudtee tahtis, oleks ka tema tõesti olnud nõus. Seejuures olid süüdistatavad teadlikud, et konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimine on karistatav tegu. S.R ise korduvalt rõhutas nii kohtus antud ütlustes kui ka AS Eesti Raudtee esindajatega kohtumistel, et kui sellisele kokkuleppele alla kirjutada, pannakse nad konkurentsiseaduse järgi istuma. Kohtu hinnangul tõendas see täielikult ka tahtlust kuritegu toime panna.

1. Maakohtu otsuse on apellatsiooni korras vaidlustanud nii S.R kui ka AS Spacecom kaitsja, aga samuti prokurör. 3.1 S.R kaitsja advokaat Marti Hääl taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhiseisukohad on järgmised. 3.1.1 Apellant leiab, et käesolevas kriminaalasjas on jälitustegevus viidud läbi mittevastavuses seaduse nõuetega ning seetõttu ei saa sealt tulenevat teavet tõendina kasutada. Kuigi näiliselt on maakohus selle väite ümber lükanud, on kaitsja hinnangul tehtud seda puudulikult ning vääralt. Jälitustoimingu läbiviimine oli seadusega vastuolus juba seetõttu, et adekvaatselt ei hinnatud nende vajalikkust ultima ratio põhimõttest lähtuvalt ning apellant väidabki, et tegelikkuses oleks saanud kriminaalasjas koguda tõendeid isiku vähem põhiõigusi rikkuval viisil. Seejuures ei ole jälitustegevuseks loa andmise määrus kohtu poolt piisavalt motiveeritud ning tegemist on seega põhjendamatu ja ebaseadusliku määrusega. 3.1.2 Kaitsja leiab veel, et vastavalt seadusele ei ole lubatud viia läbi jälitustoimingut veel toime panemata teise astme kuriteo puhul (KrMS § 110 lg 1). Mööda ei saa vaadata KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud selgesõnalisest eeldusest, et alustatud kriminaalmenetluse raames on jälitustegevus lubatud vaid esimese astme kuriteo või tahtlikult toimepandud teise astme kuriteo uurimisel. Sealjuures tuleb fraasi „tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu” tõlgendada nii, nagu seda tegi Riigikohus lahendis nr 3-1-1-110-04, s.t see fraas osutab „juba toimepandud” teise astme kuriteole. Seega juhul, kui jälitustegevus toimub kriminaalmenetluse raames, ei ole võimalik jälitustegevust teostada veel toimepanemata teise astme kuritegude kohta tõendite kogumisel. Nii süüdistusakti kui kohtuotsuse kohaselt pani süüdistatav süüteo(katse) toime 31.03.
2. a. See tähendab, et 10.02.
3. a, kui kohus väljastas jälitustegevuseks loa, ei olnud süüdistav KrMS § 110 lg 1 kohaselt veel kuriteokatset toime pannud, seega ei olnud jälitustegevuse alustamine ikkagi lubatav. 3.1.3 Jälitustegevusega saadud teave ei ole tõendina kasutatav ka seetõttu, et selle käigus kuulati pealt süüdistatava vestlusi advokaadiga – ning nimetatud fakt on vaieldamatult tuvastamist leidnud. Kliendi ja advokaadi kõneluste pealtkuulamine ja salvestamine on konfidentsiaalsusnõude ilmne rikkumine ja sellest tulenevalt seadusevastane, hoolimata sellest, kas prokurör on neid lindistusi kuulanud või kas neid tõendina kasutatakse. Seetõttu leiab apellant, et advokaadi ja kliendi vaheliste 5 vestluste pealtkuulamise ja salvestamisega on rikutud süüdistatavate kaitseõigust ning selliste jälitustoimingutega kogutud teave tuleb seetõttu lugeda täies ulatuses ebaseaduslikuks. Seega on kõigil kriminaalasja juurde lisatud audiosalvestustel sisalduv teave tõendina kõlbmatu ja kohtuotsuse tegemisel ei tohi sellele tugineda. 3.1.4 Tegemist oli ka lubamatu teoprovokatsiooniga. Kohus on süüdistatava vastu esmase kahtlustuse aluse olemasolu hindamisel tuginenud tunnistajate kohtuistungil antud ütlustele ning jälitustegevuse protokollidele, s.t alles peale jälitustegevuse alustamist kogutud tõenditele. Teiseks on kohus jätnud täielikult tähelepanuta esmase kahtlustuse aluse allika usaldusväärsuse küsimuse – kaitsja hinnangul on nad S.R ärikonkurentidena ebausaldusväärsed. Samuti ei ole kohus arusaadavalt motiveerinud, et miks on

§ 400näol tegemist raskemaliigilise süüteoga, mis õigustanuks matkimise läbiviimist.

Apellant väljendab seisukohta, et kuivõrd

§-s 400 sätestatud süütegu asub seadustiku

1. peatükis (süüteokoosseise kirjeldatakse kuni
2. peatükini) ning on rohkem kui 350

-is sisalduva koosseisu seas tagantpoolt

1. koosseis, siis on raske asuda seisukohale, et tegemist on raskeliigilise süüteoga, mis igal juhul õigustaks jälitusaluse isiku põhiõiguste sedavõrd intensiivset riivet kui on kuriteo matkimine. 3.1.5 Samuti on rikutud süüdistatava kaitseõigust. Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik. Süüdistusaktist ei ole aga võimalik üheselt järeldada, kas isikut süüdistatakse ühe või mitme teo (kuriteokatse) toimepanemises. Nii on prokurör kohtukõnes kaitsjale üllatuslikult väljendanud arusaama, et süüdistatav pani toime neli katset sõlmida konkurentsi kahjustav kokkulepe – kaitse hinnangul on tegemist süüdistuse muutmisega. Kuivõrd süüdistuses toodud kvalifikatsiooni kohaselt on süüdistus esitatud vaid ühe teo suhtes (31.03.
2. a väidetavalt sõlmitud kokkulepe), jääb selgusetuks, millisel eesmärgil on üldse välja toodud süüdistatava väidetavad kohtumised ja läbirääkimised
3. ja
4. aastal. Ka kohtuotsusest ei selgu üheseltmõistetavalt, millises teos või millistes tegudes on isikuid süüdistatud ning millises teos või millistes tegudes nad süüdi mõisteti – otsuses räägitakse abstraktselt „toimingutest“. 3.1.6 Kohtuotsuses puudub kaitsja arvates ka põhjendus. Nimelt peab kriminaalasja analüüs vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele – kuna tegemist on katse staadiumisse jäänud süüteoga, pidanuks esmalt analüüsima O. Ossionovski käitumise subjektiivset külge (välja selgitama S.R süüteo toimepanemise plaani, mh kuidas ta tahtis oma tegu täide viia). Selles tulenevalt ei ole kohus määratlenud ka süüteokatse algust. Harju Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milline S.R tegu vastab

§ 400ja § 25 lg 2 koosseisule.

Apellandi hinnangul võiks maksimaalselt olla tegemist ettevalmistava käitumisega, mis ei ole aga karistatav. Seega ei ole võimalik aru saada, millise teo eest S.R süüdi mõisteti ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei peeta usaldusväärseks nn kaitsetunnistajate ütlusi, viidates süüd kinnitavatele ütlustele ei ole samal ajal selgitatud, millise koosseisulise tunnuse esinemist nimetatud isikute (R. Sinijärv, R. Varek) ütlused tõendavad. 3.1.7 Ka leiab kaitsja, et nii süüdistuse kui ka maakohtu otsuse viited Euroopa Liidu asutamislepingu artiklile 81 ja Euroopa kohtu lahenditele on asjakohatud ja need tuleb jätta tähelepanuta. 3.1.8 Tuvastatud ei ole ka S.R tahtlus konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise keelu rikkumiseks. Seejuures tuleb arvestada Konkurentsiseaduse sätteid, mille § 4 lg 1 sätestab, et „keelatud on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe…“. Tulenevalt

§ 400lg-st 1 ja Konk

S § 4 lg 1 tuleneb seega, et karistatav

§ 400lg 1 kohaselt 6 on ainult tegu, mis on toime pandud kavatsetusega.

Süüdistusest ega kohtuotsusest ei selgu süüteo subjektiivsed tunnused, sh kas süüdistuse ja maakohtu arvates on S.R toime pannud kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega, milles see subjektiivne tunnus väljendub ning millega on see tõendatud. Apellatsioonis antakse edasi ka erinevat katked S.R vestlustest Eesti Raudtee esindajatega, millest tuleneb, et süüdistataval puudus tahtlus sõlmida konkurentsi kahjustav lepe. Arvestada tuleb sedagi, et enne 31.03.2005.a kohtumist oli selge ja lõplikult kindlaks määratud, millistele klientidele ja millises mahus ehk millisel turuosal järgmisel 2005/2006 liiklusgraafikuperioodil Spacecom ja Eesti Raudtee tegutsevad 3.2 AS Spacecom kaitsja advokaat A. Luberg taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellatsiooni väited kajastavad sisuliselt sarnaselt seisukohti, millised on esitatud p-des 3.1.1, 3.1.2, 3.1.5, 3.1.6 ja 3.1.

1. 3.3 Kohtuotsuse on mõistetud karistuse osas vaidlustanud ka prokurör. Soostudes küll valitud karistuse liigiga, leiab prokurör, et eksitud on mõistetud karistuse määra valikul. 3.3.1 Kohus ei ole adekvaatselt hinnanud süü suurust. Tuvastades küll kergendavate asjaolude puudumise, ei ole samal ajal silmas peetud raskendavat asjaolu – süütegu pandi toime omakasu ajendil. Seega tuleks mõista karistus sanktsiooni keskmist määra aluseks võttes ning lõpptulemus ei tohiks jääda oluliselt sellest allapoole. Arvestada tuleb ka karistuselt oodatavat eripreventiivset toimet. Viidates AS-i Spacecom kasumitele eelmistel aastatel, leitakse apellatsioonis, et karistuseks mõistetud summa ei oma sisuliselt mitte mingisugust mõju. 3.3.2 Samuti tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui karistus mõista suuruses nagu praegu, võib see viia ausalt tegutsevad ettevõtted mõttele, et kasutada konkurentsis püsimiseks ja kasumi teenimiseks ebaausaid võtteid. Karistuse ülesandeks ongi näidata, et kasulikum on tegutseda kooskõlas seadusega.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud taotluste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud väidetel puudub alus. Kuivõrd süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid on enda sisult kattuvad, käsitleb ringkonnakohus enda otsuses neid ühtselt (I), andes seejärel hinnangu prokuröri apellatsiooni väidetele (II). I
3. Kaitsjate apellatsioonides vastustatakse esmajoones käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust ning matkimise läbiviimist. Seejuures on apellantide seisukohad sisuliselt kattuvad nende argumentidega, mida esitati tõendite lubatavuse ja matkimise legitiimsuse osas juba maakohtu istungil. Kriminaalkolleegium, soostudes täiel määral maakohtu otsuses kajastatud seisukohtadega, kasutab menetlusseadustikus sätestatud õigust neid mitte korrata, lisades vaid täiendavad omapoolsed põhjendused. Ning need oleksid järgmised.
4. Alusetu on väide, et jälitustoimingute läbiviimisel käesolevas kriminaalasjas on rikutud nn ultima ratio (äärmise abinõu) põhimõtet. Tõepoolest sätestab KrMS § 110 lg 1 jälitustoimingu 7 läbiviimise nn negatiivse eeldusena esmaselt, et see on lubatud vaid juhul, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud. Et nimetatud otsuse vastuvõtmine ja jälitustoimingu läbiviimine ei toimuks liialt kergekäeliselt, on see allutatud KrMS § 112 lg 3 ja § 24 lg 4 ls 3 kohaselt kohtulikule kontrollile. Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu otsuses esitatud motiividega, kus leitakse, et kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmisel tehtud kaalutlusotsustus oli põhjendatud ja asjakohane – seda just esmajoones taotluses esitatud kahtlustust silmas pidades. Seejuures tuleb igakordselt silmas pidada ka konkreetse kuriteo eripära ning seda spetsiifikat, mis võiks tingida tõendite teisel, põhiõigusi vähem rikkuval viisil kogumise. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-110-04 märkinud, et süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda (see põhimõte laieneb jälitustoimingu läbiviimistele tervikuna). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses avaldanud ka seisukohta, et nimetatud kuritegude kategooriasse, mille puhul on lubatud jälitustoimingud, kuuluvad ka näiteks kokkuleppesüüteod, mis rajanevad vastastikusel usaldusel ja jäävad lõpuleviimisel varjatuks (konkreetselt on viidatud altkäemaksu andmisele, otsuse p 11.1). Selles kontekstis märgib kriminaalkolleegium esmalt, et ka

§ 400

kuulub vaieldamatult nn kokkuleppesüütegude hulka, mille tagajärjel vahetut, klassikalises mõttes kannatanut ei tekigi (kokkuleppe olemuseks on mõlemale osapoolele kasulik lahend, nagu see on tuvastatud ka käesolevas kriminaalasjas). Kuna selliste süütegude spetsiifilisust arvestades ei jää kokkulepet (enamasti) kinnitama ka ükski dokumentaalne tõend, kujuneb tõendamise seisukohalt nn sõna-sõna vastu olukord ning sellises situatsioonis (ja teiste jälitustoimingu teostamise eelduste olemasolul) on raske kohtule ette heita seda, et on antud luba jälitustoimingu läbiviimiseks. Neid asjaolusid on Tallinna Linnakohtu 10.

2. a ja 24.
4. a määrustes (kd 4, tlk 12-15) kriminaalkolleegiumi hinnangul ka täiel määral arvestatud. Nii märgibki kohus üheselt, et „kuna nendes kuritegudes on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud, siis tõe väljaselgitamise huvides on taotlus igati põhjendatud ja seaduslik”, kd 4, tlk 12 ja 14). Teise aspektina viitab kriminaalkolleegium veel sellele, et
7. a on alustatud kriminaalmenetlus ka

§ 298lg 1 tunnustel ehk altkäemaksu andmises (kd 1, tlk 1, 2).

Kuigi nimetatud kahtlustus ei ole päädinud süüdistuse esitamisega, õigustab see kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt jälitustoimingu teostamiseks loa andmist. Seetõttu ei soostu kriminaalkolleegium apellantide väitega, et linnakohtu määrus on alusetu ja ka põhjendamata. Täiendavalt tuleb märkida ka arusaama, et kui kaitsjad ei soostu määruses toodud motiividega, ei tähenda seda, et seal puuduksid motiivid üldse. Liiatigi jäi kriminaalkolleegiumile ka kohtuistungil väljendatu põhjal arusaamatuks apellantide positsioon selles osas, et millise detailsusja konkretiseerituse astmega peaks nimetatud määrus olema, et seda saaks nimetada motiveerituks.

1. Apellatsioonides leitakse sedagi, et jälitustoimingu läbiviimine oli ebaseaduslik seetõttu, et KrMS § 110 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab teise astme kuritegu olema juba toime pandud. Matkimiseks loa andmisel ei olnud tegu aga katse staadiumisse veel jõudnud – tegu pandi toime alles 31.03.
2. 7.1 Esmalt ei soostu kriminaalkolleegium apellantide arusaamaga, kuidas tuleks mõista KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud teist jälitustoimingu eeldust „kui kriminaalmenetluse esemeks on tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu“. Kindlasti ei tähenda see nõue, et tegemist peaks olema nii juriidiliselt kui ka faktiliselt lõpuleviidud süüteoga (nii ka maakohus, otsuse lk 7); kuriteokatse on õiguslikult samaväärselt karistatav kui lõpuleviidud süütegu (

§ 25lg 6 ei oma selles kontekstis tähendust).

Seega on jälitustoimingud vaieldamatult lubatud, kui teise astme kuritegu (mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust) on jõudnud vähemalt katse staadiumisse. 8 Käesoleval juhul on alustatud kriminaalmenetlus 2.02. 2005. a selle kohta, et S.R on püüdnud korduvalt sõlmida ebaseaduslikku kokkulepet (

§ 400

), olles valmis maksma selle eest ka raha (

§ 298

) (kd 1, tlk 1, 2), mistõttu tuleb asuda seisukohale, et selleks hetkeks oli S.R jõudnud karistatava teo katse staadiumisse (selle kohta vt ka otsuse p 11). Seejuures tuleb märkida, et kaitsjad ei ole vastustanud iseenesest kriminaalmenetluse alustamist 2.

2. a. Kriminaalkolleegium peab seda kõnekaks seetõttu, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei piisa seaduse järgi kuriteoteate või kuriteole viitava muu teabe saabumisest uurimisasutusele või prokuratuurile. Menetluse alustamiseks on vaja nii ajendit kui ka alust (KrMS § 194). Sellest võib järeldada, et ka kuriteoteave peab sisaldama piisavalt informatsiooni, mis võimaldab otsustada ka seda, milline kuritegu on toime pandud. Juba kriminaalmenetluse alustamise fakt iseenesest viitab seega asjaolule, et tegemist oli vähemalt katse staadiumisse jõudnud süüteoga. Ka linnakohtu osundatud määrused, millega on antud luba jälitustoimingu teostamiseks, räägivad toimingute vajalikkusest tõendite kogumisel kuriteo avastamise eesmärgil, kuriteo toimepanijate selgitamisel ja kinnipidamisel (kd 4, tlk 12-15) (KrMS § 119; ühtlasi on antud luba KrMS §-s 118 loetletud toiminguteks). Ka sellest on üheselt arusaadav, et silmas on peetud juba katse staadiumisse jõudnud süütegu. Seega ei ole maakohtu käsitlus olnud mingilgi viisil olnud vastuolus Riigikohtu lahendist 3-1-1-110-04 tulenevate asjaoludega, nagu seda ekslikult leitakse. Seonduvalt p-s 6 väljendatuga märgib kriminaalkolleegium täiendavalt, et ka nimetatud kriminaalasjas eelnes süüteokatse toimepanemine edasiste jälitustoimingute tegemisele; kummatigi ei tehtud sellest järeldust, et tõendeid oleks saanud edasiselt koguda ka teisel viisil ning tegemist oli nn ultima ratio põhimõtte rikkumisega. 7.2 Teiseks ei jaga kriminaalkolleegium terviklikult arusaama, nagu tuleks jälitustoimingute lubatavusel lähtuda esimese ja teise astme kuritegude korral erinevatest (ajalistest) kriteeriumitest. Kuigi KrMS § 110 lg 1 kasutab tõepoolest sõnastust „esimese astme kuritegu“ ja „tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu“, ei tähenda see, nagu oleks välistatud teabe kogumine kuritegude ärahoidmiseks ja tõkestamiseks JTS § 9 lg 1 p 3 alusel, kui esemeks on teise astme kuritegu. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et põhirõhk antud regulatsioonil ei asetse mitte sõnal toimepandud, vaid sõnal tahtlikult. Seadusetekstis kasutatud sõnastus on seletatav asjaoluga, et kui esimese astme kuriteod on ikka ja alati tahtlikud, siis teise astme kuritegusid iseloomustab subjektiivsest küljest ka võimalus panna neid toime ettevaatamatusest. Samal ajal täidavad mitmed teise astme kuriteod selle KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduse, et nende eest on võimalik mõista karistust kolm aastat vangistust ja enam (nt

§ 117lg 2).

Seetõttu leiab kohus, et vaatluse all olev regulatsioon on suunatud just tahtluse vormi, mitte aga süüteo toimepanemisstaadiumi (ettevalmistamine, katse, õiguslik/juriidiline lõpuleviimine ja faktiline lõpuleviimine) eristamisele. Vastasel korral oleks saavutatav näiteks olukord, kus kohtunik võiks istungil avalikult teatada, et võtab pakkumise korral menetlusosalistelt soovitud lahendi tegemiseks vastu raha (

§ 293

lg 1 või

§ 294

lg 1), kuid kuna tegemist on pelgalt teise astme kuriteo toimepanekuks valmisoleku kuulutamisega, ei saa põhjusel, et tegu ise pole veel katse staadiumisse jõudnud, väite paikapidavuse kontrollimiseks ja tuvastamiseks teostada jälitustoiminguid. Keelatud oleks näiteks ka kontrollostu sooritamine isikult, kes teadaolevalt vahendab edasiandmise eesmärgil väikeses koguses narkootilisi aineid (

§ 183), kuna selle mõlemad lõiked on raskusastmelt teise astme kuriteod.

Kriminaalkolleegium ei pea sellist lahendust mõistusepäraseks. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et teise astme kuriteo puhul peaks sündmustik jõudma eelnevalt õigushüve reaalse kahjustamiseni (või ohustamiseni) ning alles pärast seda on uurimisasutustel õigus pöörduda jälitustoimingute poole. Kriminaalkolleegium märgib seetõttu, et isegi kui eeldada, et jälitustoiminguks loa andmisel ei olnud 9 S.R veel jõudnud karistatava teo katse staadiumisse, ei muudaks see sooritatud toiminguid ebaseaduslikeks. Kuid nagu öeldud, ei soostu kriminaalkolleegium ka selle kaitsjate väitega.

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga, et kuna süüdistatava ja kaitsja vahelise vestluse pealtkuulamisega on rikutud konfidentsiaalsusnõuet, tuleb jälitustoimingutega saadud teave lugeda täies ulatuses ebaseaduslikuks. Tunnustades täiel määral süüdistatava ja kliendi vahelise usalduspõhimõtte tähendust ja ulatust, ei saa sellest kriminaalkolleegiumi arvates teha järeldust, et nimetatud kõnede salvestamine „reostab“ jälitustoimingud tervikuna ning muudab nad lubamatuks tõendiks. Tahtmata mingilgi määral heita varju kaitsjatele käesolevas kriminaalasjas, peab kohus lihtsalt vajalikuks viidata kasvõi asjaolule, et ka advokaadid panevad toime kuritegusid ning nii ei saa näiteks välistada olukorda, kus isiku kaitsja on samaaegselt ka kuriteo (kaas)toimepanija; juba see fakt iseenesest peaks näitlikustama olukorda, kus nimetatud kõnesid isegi saab (ja tuleb) pealt kuulata. Samuti tuleb nõustuda maakohtuga selles, et salajasel pealtkuulamisel on võimatu täiel määral ja alati aimata, kellega (ning eelnevast tulenevalt – ka millisel teemal!) hakkab jälitustoimingutele allutatud isik rääkima. Isiku süü tuvastamine käib kohtumenetluses ning seetõttu on määrava tähendusega just see, kas nimetatud kõnesid kohtus kasutatakse või mitte. Aga nagu seda tunnistavad ka kaitsjad, on käesolevas kriminaalasjas vastus sellele küsimusele eitav – nimetatud tõendid ei ole kordagi olnud kohtuliku uurimise esemeks. Tõendeid hindab ning kohtuotsuse langetab enda siseveendumuse kohaselt ainult kohus, seega jääb arusaamatuks kaitsjate seisukoht, et tõendikogumist tuleks välja jätta audiosalvestused tervikuna. Sellisel viisil saavutataks olukord, kus ühe (vahepealse) kõnega enda kaitsjale annulleeritaks kogu jälitustoiminguga saadud teave (ja seda ka juhul, kui kõne sisuks oli nt õnne soovimine sünnipäeva puhul). Apellatsioonides on toodud väide, et kui kasutatud tehnika ei võimalda salvestuse katkestamist, hilisemat kustutamist jne., tuleks lõpetada salvestamine tervikuna. Kohtu hinnangul ei ole selline argument pädev. Esiteks ei pea salvestamine tähendama alati ka jäädvustatava jälgimist/kuulamist reaalajas; st et vestluse konfidentsiaalne sisu saab toimingu teostajale teatavaks alles hilisemalt. See aga tähendaks, et kui isik peab kõik enda vestlused näiteks ühes ruumis ning seal toimetatakse salajast jälgimist, tuleks kogu andmestik tunnistada nö „reostunuks“ alates hetkest, mil sinna siseneb (kasvõi korraks) isiku kaitsja, juriidiline nõustaja vms. Enamgi veel. Isik võib saada kaitsja staatuse ka peale seda, kui on teostatud jälitustoimingud, selleks ei ole nõutav ka kuulumine advokatuuri (KrMS § 42 lg 1 p 1). Seega saaks kogu kogutud teabe annulleerida ka juhul, kui ruumist on juhtunud läbi astuma juriidilise haridusega isik, kes hilisemalt asub vormiliselt (kokkuleppel süüdistatavaga) tegutsema süüdistatava kaitsjana (olles nt üks kolmest kaitsjast KrMS § 42 lg 2 kohaselt). Kriminaalkolleegium ei pea täiesti õigustatuks ka seisukohta, et konfidentsiaalsust sisaldav teave tuleks kustutada või teisisõnu – „ära kaotada“, nagu poleks teda olnudki. Kaitsjad käesolevas kriminaalasjas lähtuvad millegipärast üksnes eeldusest, et kaitsjale tunnistatakse ja tehakse teatavaks üksnes isikut süüstavad ütlused. See lähtuks justkui (kohtu arvates väärast) arusaamast, nagu oleks nt pealtkuulamisel saadav informatsioon alati vastuvaidlematuks tõendiks isiku süü kohta. Kuid olukord võib olla ka täiesti vastupidine – isik kinnitab kõnes täiel määral enda süütust, annab näiteks teada soovist pöörduda õiguskaitseorganitesse (see on oluline näiteks ka loobumise regulatsiooni korral), annab teada, et teda provotseeritakse laskuma keelatud tehingusse, küsib nõu, kuidas sellises olukorras käituda jne jne. Sellisel juhul saaks seda teavet kasutada vastupidiselt isiku süütust tõendava materjalina. Kui see informatsioon aga koheselt kustutada, saaks uurimisasutust koheselt süüdistada teistpidi kallutatud menetluse läbiviimises, kuna hävitatud on isiku kasuks tõlgendatavad materjalid. 10 Maakohtu õigustatud seisukohta ning ka eelnevalt kirjeldatud arusaama kinnitab kriminaalkolleegiumi arvates ka KrMS-i regulatsioon. Nii sätestab KrMS § 118 lg 2 esmalt, et saadud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Et selle all peetakse silmas samaaegselt ka lubatud teavet, tuleneb sätte järgmisest lõikest ja puudutab otseselt ka konfidentsiaalsusega seonduvat teavet: „tõendina ei kasutata teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või –vaatamisel, kui selle sisuks on …“. Esmalt näitab see, et välistatud ei ole konfidentsiaalsust sisaldava teabe talletamine iseenesest (mis on saadud); teisalt on aga tulemuseks, et seda ei rakendata süüd kinnitava tõendina (ei kasutata). Seega tuleb kaitsjate taotlus lugeda kõik salvestised ebaseaduslikeks jätta rahuldamata.
2. Kaitseversioon esindab ka väidet, et tegemist oli lubamatu teoprovokatsiooniga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus seda väidet hinnanud, kõrvutanud tuvastatud asjaolusid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-110-04 tulenevate põhimõtetega ning õigustatult leidnud, et tegemist ei olnud keelatud matkimisega selles tähenduses, et matkija provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jäänuks tahaplaanile. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et matkimine enda nö puhtas vormis tähendab paljuski süüteo väljameelitamist; selles asjaolus sisaldub ka peamine etteheide põhiõiguste rikkumises nimetatud jälitustoiminguga. Sellega ei saa aga segi ajada olukorda, mil isikud toimuvas lihtsalt nö „kaasa mängivad“. Kui nn Jegorovi lahendis, millele apellandid korduvalt viitavad, võis veel olla ainest sellise etteheite püstitamiseks, siis käesoleval juhul on see väide täiesti asjakohatu, nagu seda maakohus on täiesti motiveeritult ka leidnud. Ka apellandid ei osunda, milles oli siis matkijate sedavõrd aktiivne roll, et hoopis nemad, mitte aga S.R, muutusid süüteo täielikeks kujundajateks ning juhtijateks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul sellised tõendid kriminaalasjas ka puuduvad. Täiendavalt lisab kriminaalkolleegium vaid järgmist. Täielikult arusaamatuks jääb etteheide kohtule, et esmase kahtlustuse tuvastamisel on tuginetud tunnistajate kohtus antud ütlustele. Pidades silmas seadusega ning kohtupraktikaga kujundatud piire selles küsimuses, kas ja millisel määral on kohtueelses menetluses antud tunnistaja ütlused kohtumenetluses avaldatavad ja tõendina kasutatavad (RKKKo 3-1-1-52-06; 3-1-1-89-06), jääb täielikult selgusetuks, kuidas saanuks kohus neile tugineda. Ning et teoprovokatsiooni lubatavuse hindamisel tuleb tugineda just matkimise enda hindamisele, tuleneb ka Riigikohtu lahendist 3-1-1110-04, millele ka apellatsioonis korduvalt viidatakse. Kriminaalkolleegiumile jääb pigem mulje, et apellant paneb tunnistajate ütlused kahtluse alla seetõttu, et viimased pöördusid süüdistatava konkurentidena õiguskaitseorganite poole ning asusid nendega koostööle. See ei ole argument, et seada kahtluse alla tunnistajate ütlusi. Täielikku nõutust tekitab aga kohtus apellandi (S.R kaitsja, apellatsiooni lk 7) püüd luua muljet, et

§ 400

näol on tegemist vähetähtsa süüteoga, mille puhul on matkimise läbiviimine isiku põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivav. Kriminaalkolleegiumile näib, et siinkohal on apellant kaalukate ning tõsiseltvõetavate argumentide puudusel langenud täielikku juriidilisse absurdsusesse. Raske on teisiti hinnata arutluskäiku, kus kuriteo raskus pannakse sõltuvusse tema järjekorrast

i peatükkides (alles 21-ses peatükis 24-st) ning sellest, et tegemist on „rohkem kui 350

-i koosseisu seas tagantpoolt 51. koosseisuga“ (viimase väite paikapidavust ei hakka kriminaalkolleegium kontrollima). Sellise loogika kohaselt oleks ka vägistamisega ähvardamine (

§ 120

) oluliselt kaalukam süütegu kui näiteks grupiviisiline vägistamine ise (

§ 141lg 2 p 2).

Mõistetavalt on tegemist nii õiguslikult kui ka lihtinimlikult arusaadavuselt vildaka seisukohaga ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. 11

1. Kriminaalkolleegium ei soostu ka apellantide väitega, mille kohaselt on rikutud kaitseõigust sellega, et pole võimalik aru saada, millistes tegudes konkreetselt S.R ja AS Spacecom süüdi mõisteti. Kohtu jaoks jääb mõistetamatuks apellantide väide, nagu tuleneks süüdistusest, et S.R ja AS-i Spacecom süüdistati üksnes kokkuleppe sõlmimise katses 31.03.
2. a. Süüdistuses (lk 6 jj) on täielikult arusaadavalt kirjeldatud, millistes tegudes seisnes S.R-ile ja AS-le Spacecom süüks arvatav käitumine; lihtsalt väljendatuna seisnes see korduvates katsetes sõlmida üks konkurentsi kahjustav kokkulepe ning mis sai alguse
3. a jaanuaris-märtsis ning päädis kohtumisega 31.03.2005 .a, kus süüdistatava arusaama kohaselt ka jõuti sisulise kokkuleppeni (selle kohta vt p 18.6). Kriminaalkolleegium selgitab, et õiguslikult ühe teona hinnatav käitumine võib avalduda mitmes ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud (osa)teos ning neid (osa)tegusid ongi nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses kirjeldatud ja analüüsitud. Seega on ainetu apellantide väide, nagu oleks süüdistus esitatud vaid 31.03.
4. a aset leidnud kohtumise osas ning muude kohtumiste näol on tegemist süüdistuse piiridest väljumisega. Süüdistuses kirjeldamist leidnud nelja osateo analüüs ei saanud tulla seega kaitsele „üllatusena“, kuna nad moodustasid ühtse ning jagamatu terviku süüks arvatava käitumise tähenduses (tegemist on nn hindamisühtsusega ning tegemist ei ole õiguslikult iseseisvate tegudega). Teisisõnu – süüdistuses kirjeldatud käitumine on nn üldhinnangu raames vaadeldav ühe katsena sõlmida konkurentsi kahjustav kokkulepe ning mingilgi viisil ei ole käesoleval hetkel välja loetav süüdistuse muutmine/raskendamine, nagu seda leiavad apellandid. Ja kriminaalkolleegiumi hinnangul ei rikuta isiku kaitseõigust, kui neid (osa)tegusid nimetatakse kohtuotsuses „toiminguteks“ – siin on üksnes teatud õiguskeelelise tunnuse avamisel/kirjeldamisel kasutatud üldkeelelist paralleelhinnangut (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 19), mis on kohtuotsuse lugejale täiesti arusaadav. Kokkuvõtvalt – ei süüdistus ega kohtuotsus anna ringkonnakohtu hinnangul alust väiteks, et S.R-ile ja AS-le Spacecom oli arusaamatu, milles neid süüdistatakse ning nende suhtes rakendati nn üllatuslikku sätet.
5. Ekslik on ka esitatud väide, et kuna süütegu jäi terviklikult katse staadiumisse, siis pidanuks süüks arvatava käitumise analüüs algama subjektiivsest küljest. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Tõesti, klassikalisel juhul tuleb katsesse jäänud süüteo korral alustada analüüsi tahtlusest, kuna lihtsalt puudub objektiivselt lõpuleviidud tegu (kuid ka selles küsimuses on arvamused erinevad – vt nt J. Sootak, Süüteomõiste ja deliktistruktuur, Tallinn 2004, lk 45, kus analüüsi alustatakse samuti objektiivsest koosseisust). Kuid siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et olukord on erinev süütegude korral, mis jäävad katse staadiumisse, nagu ka praegu, menetluslikel kaalutlustel kasutatud matkimise tõttu. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. /…/ tuleb asuda seisukohale, et matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline lõpuleviimine, täpsemalt süüteo lõpuleviimise reaalne ehk objektiivne võimalikkus (õigushüve reaalne kahjustamine) (RKKKo 3-1-1-110-04, p 12). Käesoleval juhul on maakohus (sarnaselt süüdistuses väidetuga, kd 4, lk 238) asunud seisukohale, et juriidiliselt oli konkurentsi kahjustav kokkulepe sõlmitud ehk teisisõnu,

§ 400

kui formaalse süüteo koosseis täidetud: „…ettevõetud toiminguid tuleb lugeda konkurentsi kahjustavaks kokkuleppeks..“ (otsuse lk 10), „vastavalt kokkuleppele“ (otsuse lk 12). Põhjus, miks on antud 12 süütegu loetud katse staadiumisse jäänuks, seisnes pelgalt asjaolus, et reaalselt ehk faktiliselt ei saanud see kokkulepe omada mingit kahjulikku iseloomu, kuna toimuv oli terviklikult jälitusametkondade kontrolli all ning üks kokkuleppe osapooltest oli süüteo matkija. Sellises olukorras on ainetu heita kohtule ette seda, et kriminaalasja on analüüsitud kuriteokoosseisu objektiivsest küljest lähtuvalt; sisutuks muutub ühtlasi ka väide, et ei ole analüüsitud süüteokatse algust (kuna juriidiliselt oli tegu juba lõpule viidud). 12. Väite osas, et süüdistuses kirjeldatud käitumist võiks maksimaalselt hinnata süüteo ettevalmistamisena, selgitab kriminaalkolleegium veelkord, et

§ 400

kriminaliseerib juba konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise kui sellise, sõltumata sellest, kas ja kuidas kokkulepitut hakatakse tulevikus realiseerima. Nagu maakohus õigustatult on märkinud, ei ole seejuures vajalik, et kokkulepe oleks üksikasjalik ja detailideni paigas (otsuse lk 10); sellega on ühtlasi vastatud ka apellandi väitele, et tegelikkuses pidanuks S.R võtma ette veel mitmeid käitumisakte, et sõlmitud lepe ka päriselt oleks realiseerunud või kokkulepitut oleks asutud ka tegelikkuses täitma. Selles valguses saab üheselt vastata ka AS Spacecom kaitsja seisukohale, et otsus on vastuoluline – ühest küljest sooviti süüdistuse kohaselt AS-i RERS turult välja tõrjuda, teisalt aga tuvastati, et AS Spacecom aitas neid veduritega. Vaatluse all olev kokkulepe oli enda olemusel suunatud tulevikku ning selle olemust ei muuda olukord, mis oli kokkuleppe sõlmimise ajal; on üheselt arusaadav, et kokkuleppe realiseerimise korral oleks apellandi poolt kirjeldatud olukord muutunud. Millistel motiividel ning majanduslikel kaalutlustel seega teatud ajahetkel AS-i RERS toetati, ei oma määravat kaalu. Olukord ajahetkel, mil jõuti kokkuleppele osapoolte käitumise osas tulevikus, ei oma

§ 400

lg 1 kui formaalse delikti seisukohalt seega tähendust ning otsus ei ole selles osas vastuoluline, nagu seda leiab apellant. 13. Ringkonnakohus ei soostu ka seisukohaga, et täielikult on jäetud analüüsimata S.R nö kaitsetunnistajate ütlused ning neid ei ole põhistatult ümber lükatud. Kriminaalkolleegium märgib, et S.R kaitseväited on terviklikult kajastatud maakohtu otsuse lk 10 (neljas punktis) ning nende esitatud väidetega haakusid vahetult ka tunnistajate ütlused, mida kaitse käsitleb süüdistatavaid õigustavana. Peale süüdistatava kaitseväidete kajastamist on maakohus aga põhjalikult motiveerinud, miks ta ei pea neid argumente põhjendatuks (lk 11-12) ning seetõttu ei ole asjakohane etteheide, et kohtuotsuses puudub põhjendus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalkolleegium kordab, et viimasega on tegemist siis, kui kohtuotsuses puuduvad põhjendused tervikuna, mitte aga siis, kui menetlusosaline esitatud motiividega ei soostu. Ühtlasi peab kriminaalkolleegium maakohtu argumente veenvateks. Kohus peab ka otsituks apellatsioonis esitatud väidet, et viidates küll erinevate tunnistajate ütlustele, ei ole kohus samas selgitanud, mida nimetatud tunnistajate ütlused

§ 400lg 1 seisukohalt konkreetselt tähendavad.

Kriminaalkolleegium selgitab, et nimetatud tõendite analüüsi tulemusel on maakohus lugenud tuvastatuks, et O. Ossionovski sooviks ja eesmärgiks oli „saavutada AS Eesti Raudtee esindajatega omavaheline ühine tegutsemisplaan“ ning „jõuda teineteisemõistmisele“ , aga samuti see, et tegelikkuses ka jõuti S.R arvates „konkurentsi kahjustava kokkuleppe“ sõlmimiseni

§ 400lg 1 mõttes (maakohtu otsuse lk 10).

Maakohtule võib ette heita küll seda, et konkreetselt ei ole viidatud protokolli leheküljele, kust võib viidatud tunnistaja kohtus antud ütlused leida. Kriminaalkolleegium märgib samas, et apellatsioonides ei seata kahtluse alla nende kajastatud ütluste tõelevastavust (s.t seda, et tunnistajad ka andsid kohtus selliseid ütlusi, nagu seda kajastatakse maakohtu otsuses). Seega on tegemist kriminaalkolleegiumi arvates formaalset laadi rikkumisega, mitte aga minetusega KrMS § 339 lg 2 13 mõttes, kuna selle tulemusel ei ole kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Samal ajal tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et maakohtu otsuses on konkreetselt (leheküljeliselt) viidatud neile tõenditele, mis kohtu arvates täiendavalt tõendavad S.R ja AS-i Spacecom süüd neile inkrimineeritud kuriteos (lk-d 10, 11, 12). Seega leiab kriminaalkolleegium, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav ning jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine, nii nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika.

1. Süüdistatavate kaitseõigust ei ole rikutud ka Euroopa Liidu õigusele viidates. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et Euroopa Liidul puudub üldtunnustatult karistusõiguslik pädevus; karistusõigus tervikuna, aga iseäranis kriminaalkaristusõigus, oli, on ja praegust arengut silmas pidades ka jääb siseriiklikuks küsimuseks. Eeltoodu ei tähenda aga, et täiendavalt ei tule/ei tohi arvestada mõningate ühenduse õigusest tulenevate nõuete ja põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-12506), seda ka näiteks juhul, kui täiendavalt kontrollitakse mõne koosseisulise asjaolu esinemist. Siinkohal juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et S.R-ile ja AS-le Spacecom süüks arvatud käitumine on sisustatud just siseriiklikult kehtiva Konkurentsiseaduse sätete rikkumisega (vt maakohtu otsuse lk 9) ning vaid see on neile süüks arvatud. Vaid täiendavalt on ühenduse kohtupraktikale osundades tuvastatud, et tegemist on kokkuleppega ka ühenduse õigust silmas pidades. Tegemist on nö täiendava kontrolliga ning vaadeldav pigem kaitseõiguse täiendava garandina. Kriminaalkolleegium selgitab, et isegi kui ühenduse õiguse seisukohalt ei oleks olnud tegemist nn kartellikokkuleppega, ei omanuks see tähendust siseriiklikult määratletud kriminaalvastutuse seisukohalt, sest nagu öeldud – EÜK ei saagi väljendada seisukohta küsimuses, mille osas tal pädevus puudub (ühendusel tervikuna puudub nn pädevuse pädevus). Kuid eeltoodust tulenevalt ei pea kriminaalkolleegium maakohtu viiteid EÜK praktikale täiesti asjakohatuks ning kindlasti mitte süüdistatavate olukorda raskendavaks.
2. Kriminaalkolleegium ei soostu ka väidetega, nagu poleks tuvastatud S.R tahtlus konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimiseks; ühtlasi leitakse, et tulenevalt Konkurentsiseaduse sätetest tulnuks subjektiivne külg tuvastada kavatsetuse vormis. Esmalt möönab kriminaalkolleegium, et küsimus, millist toimet omab blanketset normi sisustav seadus karistusõigusliku sätte (sh subjektiivse külje) avamisel, on vaieldav. Kriminaalkolleegium, leides küll, et karistusseaduse normi tuleb tõepoolest sisustada ka eriseaduses määratletud tahtluse vormiga, peab samas vajalikuks märkida, et seda seisukohta ei toeta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika. Nii on lahendis nr 3-1-1-85-04 olnud lahkamisel käesolevaga sarnane olukord. Ka nimetatud asjas nõudis eriseadus „eesmärki“ (narkootilise aine kasvatamiseks), kuid siiski on kriminaalkolleegium leidnud, et

§ 188inkrimineerimine Ü.

S-ile on võimalik juba olukorras, kus leiab tuvastamist, et ta „teo toimepanemise ajal teadis või pidi teadma“ enda teo üldisest keelatusest (otsuse p 9). Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistusõigusliku normi realiseerimiseks piisab kaudsest tahtlusest ja seda sõltumatult sellest, millist sõnastust (tahtluse vormi osas) kasutab konkreetne eriseadus. Kuid samas ei soostu kriminaalkolleegium etteheitega, nagu ei oleks S.R käitumises tuvastatud tahtlus nõutaval kujul. Kohtu hinnangul on maakohus tuvastanud süüdistatava tahtluse ka olukorras, kui nõuda

§ 400lg 1 koosseisult subjektiivsest küljest kavatsetust.

Tõesti, maakohtu otsuse lk 12 märgitakse, et „süüdistatavad on pannud toime süüteo tahtlikult, olles teadlikud enda teo keelatusest ning karistatavusest“. Kui apellandid jätavad tähelepanuta, et tahtluse konkreetse vormi on kohus tuvastanud varasemalt – nii on kohus tuvastanud, et läbirääkimisi peeti omavahelise ühise tegutsemisplaani eesmärgil (otsuse lk 10), mis viitab tahtluse vormina üheselt kavatsetusele. 14 Seejuures leiab kriminaalkolleegium, et faktiliste asjaolude pinnalt on kavatsetus tahtluse vormina tuvastatud veatult. Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on samas tegemist ka siis, kui tagajärje kui sellise saavutatavuse osas puudub täielik kindlus (

§ 16

lg 2 ls 1: "...ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks") (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). Käesolevas kriminaalasjas oli S.R nö liikumapanevaks jõuks soov saavutada esmajoones teda rahuldav kokkulepe AS-i Eesti Raudtee esindajatega (vt käesoleva otsuse p 18.1 jj). Kavatsetuse juures ei muuda seega midagi ka apellantide esitatud väited, et tegelikkuses pidanuks S.R-i enda käitumist kellegagi veel kooskõlastama vms. Nagu öeldud, ei muuda kavatsetuse tuvastamisel midagi see, kas tagajärg kui selline on kindlasti saavutatav ja reaalne ning kuidas seda tõenäosust hindab isik ise; määravaks on kavatsetuse juures just tahtluse nn voluntatiivne element, nagu seda apellatsioonikohtu istungil õigustatult märkis ka prokurör.

1. Täiendavalt taotletakse kaitsjate apellatsioonides veel mõningate maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-189-06, p 10). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolule ümberhindamist tingivaid vigu.
2. Apellatsioonis märgitakse, et kuna läbirääkimiste ajal oli täiesti selge, millisel turuosal keegi aastal 2005/2006 tegutseb, tõendab seegi tahtluse puudumist konkurentsi kahjustava leppe sõlmimiseks. Maakohus on sellele argumendile vastanud otsuse lk 11 ja üheselt selgitanud, et tegelikkuses oli võimalik kokku leppida selles, kui palju keegi veooperaatoritest läbilaskevõimet taotleb ja kui palju keegi seda reaalselt kasutab (Indrek Orav, kd 4, tlk 62 jj ja Ervin Hasselbach, kd 3, tlk 161 jj). Seega ei olnud läbirääkimised enda olemuselt sisutühjad, nagu seda väidetakse apellatsioonis. Nimetatud seisukoha valguses tuleb hinnata ka S.R kaitseväidet, et tegemist oli nö kassihiire mänguga, et uinutada AS Eesti Raudtee valvsust (kd 4, tlk 130) hoopis teiste eesmärkide saavutamiseks. See tähendaks sisuliselt seisukoha aktsepteerimist, et AS Eesti Raudtee esindajad ei olnud kõnealuses temaatikas üleüldse pädevad, lastes endale peale suruda läbirääkimisi objektiivselt täiesti realiseerimatutel teemadel. Läbirääkimised oleks olnud seetõttu täielikult mõttetud ning puudunuks igasugune vajadus korduvateks kohtumisteks. Eeldades, et AS Eesti Raudtee esindajate näol oli samuti tegemist teatud erialal igapäevaselt tegutsevate professionaalidega, leiab kriminaalkolleegium, et S.R kaitseväide ei ole seetõttu eluliselt usutav (RKKKo 3-1-1-7405, p 15) ning tuleb jätta tähelepanuta.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on S.R kaitsja viidanud kallutatult jälitustoimingu protokollide neile osadele, mis peaks justkui viitama tema kaitsealuse tahtluse puudumisele konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimiseks. Kuid kui hinnata 31.03.
4. a toimunud kohtumist S.R ja AS Eesti Raudtee esindajate vahel, ei jää kriminaalkolleegiumi arvates kahtlust ei kohtumise sisu ega ka S.R-i rolli osas selles. Konkreetselt viitab kriminaalkolleegium kokkuvõtvalt järgmistele katketele toimunud vestluses. 18.1 Tegemist on käesolevat kriminaalasja silmas pidades viimase kohtumisega erinevate kokkusaamiste jadas, kus asjaga väidetavalt mitte kursis olnud C.A küsib S.R-ilt nende 15 ettepanekute kohta, mida süüdistatav on juba varasemalt (vt kd 2, tlk 166, kus S.R kohtumise lõppedes teatab: „Aga ma olen seda sada korda rääkinud K ja S ja kõigile“) AS-le Eesti Raudtee teinud. S.R teatab selle peale, et ta „võtab siis viis minutit monoloogi“ asjaolude selgitamiseks (kd 2, tlk 127). 18.2 Selle „monoloogi“ käigus teeb S.R esmalt selgeks, et teda kui ettevõtte aktsionäri huvitab raha (kd 2, tlk 128; sama kordab S.R kd 2, tlk 136: „ma tahan ikkagi teenida, ütleme nii“, „Spacecom peab saama oma kasumi ja millisel teel ta selle saab, on täiesti ükskõik“) ning kuigi ta on teinud erinevaid samme, et mitte kulutada raha nö sõjale, „ei võtnud R (S) varasemal kohtumisel positsiooni kokku leppida (kd 2, tlk 129). Seejärel teeb S.R ettepaneku, et „lepime kokku mängureeglites ja hoiame turgu kolme vahel, no, see tähendab, kolmele: see on Eesti Raudtee, see on Spacecom, see on Transoil“ ning „me ei lase kedagi rohkem sellele turule, selliseid nagu RERS, näiteks“ (kd 2, tlk 131). Süüdistatava sõnade kohaselt on see plaani põhiideeks, kusjuures kokkuleppe järgselt „hakkame tõstma tariife ja turg muutuks külgetõmbavamaks rahaliselt“ (kd 2, tlk 132). Seejuures ei varja S.R võimaliku kokkuleppe olemust ning selgitab, et tegemist oleks korporatiivse lepinguga, millele vastavalt pärast koos töötataks, kusjuures kõik hakkaks teenima (kd 2, tlk 132; lepingu olemust kordab S.R kd 2, tlk 149: „teeme sellise korporatiivse kokkuleppe“, samuti kd 2, tlk 151: „me hakkame mängima ühes meeskonnas selles mõttes“). 18.3 Edasiselt kinnitab S.R, et need on „täiesti konkreetsed ettepanekud, mis ma teatavaks tegin“ (kd 2, tlk 139). Seejuures vastab S.R eitavalt ettepanekule esitada enda seisukohad kirjalikult, kuna „...initsiatiiv tuleb ainult minult. Eesti Raudtee poolt ei ole mingit initsiatiivi selles, et kuidagi kokku lepiks /…/See tähendab, kõik tuleb ainult minult“ ja kuna S.R hinnangul ei ole tegemist pariteetse positsiooniga, siis „seetõttu ei taha ma kirjutada“ (kd 2, tlk 139). Et tegemist on S.R arusaama kohaselt keelatud kokkuleppega, tuleneb ka hilisematest avaldustest: „me peame väga rangelt järgima, et see leping oleks vaid meie vahel ja keegi sellest ei teaks“, kuna „ma arvan, et see on konkurentsiseaduse rikkumine, seetõttu me peame tegema seda väga konfidentsiaalselt“ (kd 2, tlk 154). 18.4 Apellandi poolt viidatud S.R-i ütlus, et „anname advokaatidele käskluse, las valmistavad selle leppe ette“ (kd 2, tlk 141), ei oma seejuures puutumust konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisega. Mainitud lepe puudutab üheselt arusaadavalt summat, mille S.R oli deponeerinud kohtus seoses poolte vahelise tsiviilvaidlusega ja mida ta soovis vabastada garantiikirja vastu. Selle kohta käib ka apellandi viidatud lause, et „ma lihtsalt arvan, et me ei otsusta jälle midagi“ (kd 2, tlk 141). Seda kinnitab ka Ch. A ütlus, et „räägime ülejäänud asjadest. Jätame selle asja hetkeks kõrvale“ (kd 2, tlk 141). Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et kordagi ei olegi olnud vaidlust selles, et muu hulgas arutati ka küsimust kohtus deponeeritud raha vabastamiseks. Kohus selgitab, et ka kavatsetuses kui tahtluse vormis ei muuda midagi asjaolu, kui teo toimepanemisel peetakse silmas mingeid täiendavaid või kaugemale ulatuvaid eesmärke. 18.5 Järgneva vestluse käigus avab S.R veelgi enda ettepaneku tagamaid: „see on laadungite jagamise küsimus klientide vahel, see tähendab, kes hakkab millist klienti vedama, kui olla aus“ ning pakub, et „lepime kokku, millised on teie kliendid, millised meie kliendid“ (kd 2, tlk 142). S.R lubab, et kui saavutatakse selles osas kokkulepe, siis „me veame talle ja rohkem ei roni me mitte kusagile, mitte ühtegi turusegmenti, ei sega teid kusagil ja isegi aitame, kui vaja“; „me ei osale enam mingitel konkurssidel infrastruktuurile, me ei lähe konkurssidele…“ (kd 2, tlk 143). 16 S.R on ka konkreetne ettepanek teiste konkurentide turult väljatõrjumiseks: „ma arvan, et kui me, ei mina, ei teie, RERS-i ei aita“ (kd 2, tlk 144), siis „RERS-il on praktiliselt võimatu tegeleda siin opereerimisega. Neil ei ole meeskonda, ruume, depood, võimalusi. Ma arvan, kui neil ei ole toetust, nad lahkuvad turult“ (kd 2, tlk 145). R. V täpsustavale küsimusele, et kas asja tuleb mõista nii, et „me võime turu sulgeda RERS-i jaoks“, vastab S.R, et „Jah, nimelt nii“ (kd 2, tlk 145), avaldades arvamust, et „neil saab olema väga raske ja nad lähevad Eestist ära“ (kd 2, tlk 148) ning lisab kokkuvõtvalt, et „kui me sulgeme selle turu kõikidele ülejäänutele, siis ei tule (siia) enam keegi“ (kd 2, tlk 148; leppe olemust selgitab S.R veel kd 2, tlk 154: „teine osa, mille ma tahaksin selles turu jagamise projektis läbi rääkida…“). Kui see on saavutatud, siis on S.R ettepaneku kohaselt „järgmiseks ülesandeks tõsta tariife ja teenida /…/kui turul hind tõuseb, hakkame meie ka tõstma /…/ teie tõstate nii nagu lokomotiiv tariife, meie tuleme teie järel ja kõigil on hea“ (kd 2, tlk 148; sama kd 2, tlk 151: „see tähendab, te võiksite tõsta tariife“). 18.6 Kokkulepe eeldab alati vähemalt kahte osapoolt, käesoleval juhul siis AS-i Eesti Raudtee poolset aktsepti tehtud ettepanekutele. Et juriidilises mõttes oli kokkulepe saavutatud ning seega

§ 400lg 1 kui formaalse delikti koosseis täidetud, kinnitab kohtumise lõpul Ch.

A kasutatud sõnastus, mille kohaselt „ma arvasin, et me leppisime kokku“, „minu arvates see sobib, ma usun, et me jõuame kokkuleppele“ (kd 2, tlk 161) ja „minu vastus on selline. Ma võtan sinu ettepaneku vastu, me hakkame selle kallal otsekohe tööle. Kui kerkib mõni küsimus/…/, siis me kontakteerume otse sinuga“ (kd 2, tlk 163). Mõlemad osapooled kinnitavad seejuures, et plaan on realiseeritav. Nii lubab Ch. A, et „garanteerin seda, mis sinagi, et räägin oma inimesed nõusse“ (kd 2, tlk 162). S.R kinnitab, et ka tema on „nii 90% veendunud, et kõik on okei“ (kd 2, tlk 162) ning avaldab veendumust, et „kõik nii lähebki“ (kd 2, tlk 163) (S.R kinnitab enda võimekust kokkulepe läbi suruda ka kd 2 tlk 133: „kõik otsused teen mina siin ise“; kd 2 tlk 135: „need otsused suudan nõukogus ära kaitsta, ja see on nii, kuidas me otsustame“; kd 2, tlk 136: „ma põhimõtteliselt garanteerin selle, et kui me lepime kokku ükskõik mis küsimustes, siis ma suudan seda teha“). 19. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei jäta p-des 18.1-18.6 kirjeldatud asjaolud vähimatki kahtlust, et S.R püüdis sõlmida AS Eesti Raudtee esindajatega konkurentsi kahjustavat kokkulepet

§ 400

lg 1 mõttes, millega kolmandate isikute jaoks määratakse kindlaks hinnatingimused, jagatakse kaubaturg ning kahjustatakse konkurentsi tervikuna (

§ 400lg 1 kehtiv redaktsioon) ja omast arust ta selle ka saavutas.

Teo toimepanemise ajal oli aga tegemist konkurentsi kahjustava kokkuleppe keelu rikkumisega sama sätte kohaselt. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium erinevalt apellandist, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ning põhjendatult leidnud, et S.R süü on täielikult tõendatud. Seetõttu on arusaadavalt ning seadusele vastavalt tõendikogumist jäetud kõrvale kui ebausaldusväärsed S.R kohtumenetluses antud ütlused, millele apellant (advokaat M. Hääle apellatsioon, lk 18 jj) viitab. 20. Kriminaalkolleeguimi hinnangul on tuvastamist leidnud asjaolude valguses eksimatult jõutud ka AS-i Spacecom kui juriidilise isiku vastutuseni

§ 400

lg 2 järgi.

§ 14

lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on pandud toime tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Seejuures ei ole vaidlust selles, et S.R-i oli teo toimepanemise ajal AS-i Spacecom juhatuse esimeheks, ehk siis eritunnustele vastavaks subjektiks

§ 14lg 1 mõttes.

20.1 Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsilise isiku kaudu. Seetõttu eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus 17 süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo toime pannud juriidilise isiku organi liikmete või juhtivtöötaja (füüsilised isikud) käitumises (

§ 14lg 1) (RKKKo 3-1-1-7-04; 3-1-1-131-04).

Igal juhul tuleb juriidilise isiku vastutuse eeldusena ära näidata toime pandud teo seotus äraühinguga (RKKKo 3-1-1-70-06, p 6). Nimetatud asjaolud on kriminaalkolleegiumi arvates leidnud kohtuotsuses eelnevalt kajastatu alusel vastuvaidlematult tuvastamist. 20.2 Küsimust, kas tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi, lähtuvalt tuvastatud faktilistest asjaoludest (3-1-1-9-05, p 9). Kui lähtuvalt tuvastatud faktilistest asjaoludest on alust väita, et teatud tegevus oli lahutamatult seotud juriidilise isiku põhitegevusega ega teeninud vaid juriidilise isiku organi või juhtivtöötajate huve, siis on alust lugeda tegevust juriidilise isiku huvides toimunuks (RKKKo 3-1-1-137-04, p 20). 20.3 Hinnates p-des 18.1-18.6 kajastatud asjaolusid, saab jõuda vaid järeldusele, et S.R pani teo toime AS Spacecom huvides. Kõige ilmekamalt iseloomustab seda S.R ütlus, et „Spacecom peab saama oma kasumi ja millisel teel ta selle saab, on täiesti ükskõik“(kd 2, tlk 136). Nimetatud arusaamast lähtudes oli kriminaalkolleegiumi arvates kantud kogu läbirääkimiste käik, seega pandi tegu toime AS-i Spaceom majanduslikest huvidest lähtuvalt. Taotlus AS-i Spacecom õigeksmõistmiseks tuleb seega samuti jätta rahuldamata. II 21. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka nende argumentidega, mida esitab enda apellatsioonis prokurör, taotledes mõistetud karistuse suurendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul opereerib prokurör enda väidetes lubamatult negatiivse preventsiooni põhimõtetega. 22. Esmalt ei soostu kriminaalkolleegium aga juba seisukohaga, et raskendava asjaoluna tuleks käesolevas kriminaalasjas arvestada süüteo toimepanemist omakasu ajendil (

§ 58p 1).

Tõesti, omakasu motiiv oli käesolevas süüteos vaieldamatult olemas ning ka määravaks liikumapanevaks jõuks, kuid see ei tähenda, et seda saaks alati iseseisvalt isikule süüks arvata raskendava asjaoluna. Kriminaalkolleegium on sarnasel seisukohal S.R kaitsja advokaat M. Hääle poolt kohtuistungil väljendatuga, et teatud süütegudesse on omakasu motiiv nö olemuslikult sisse kirjutatud, mis viib

§-s 59 sätestatud regulatsioonini, mille kohaselt ei või raskendavat asjaolu arvestada karistuse kohaldamisel, kui seda on kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Nii kajastub omakasuline motiiv

§ 58

p 1 mõttes käesoleval juhul juba ning ainuüksi

§ 400

lg 1 koosseisulises tunnuses „määratakse kindlaks kolmandate isikute jaoks hinnatingimused“ – juba selles väljendus süüteo omakasulisus S.R ja AS-i Spacecom jaoks, kasu saamine oli konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise terviklikuks mõtteks. Kui järgitaks sõna-sõnaliselt seaduse teksti, oleks tulemuseks, et

§ 59

ei lubaks omakasulist motiivi inkrimineerida isikule vaid juhul, kui see oleks eraldi koosseisus kirjeldatud, nt

§ 184lg 21 p 1 (varalise kasu saamise eesmärgil).

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei haakuks see seaduse mõttega, kuna tooks kaasa omakasu motiivi kui raskendava asjaolu arvestamise sellistel juhtudel nagu vargus (

§199

), omastamine (

§ 201

), asja omavoliline kasutamine (

§ 215

), väljapressimine (

§ 214) jne.

Kuid on elementaarselt arusaadav, et nimetatud süüteod ei ole enda toimepanemise majandusliku külje mõttes neutraalsed, vaid vastupidi, kannavad endast pea alati täideviija rikastumise eesmärki. 23. Selgelt negatiivse (eri)preventsiooni pitserit kannab aga endas apellandi järgnev argument, et summad, mis süüdimõistetutel tuleb käesoleval juhul maksta, ei oma nende majanduslikku seisu arvestades neile tegelikkuses mingit toimet. Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal prokurörile, et 18 karistuse mõistmise aluseks on esmajoones isiku tegu (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14), mitte aga sedavõrd süüdimõistetu konkreetne isik. Kuigi viimasega seonduvad asjaolud ei jää konkreetse karistuse mõistmisel mõistagi vaatluse alt välja, et tähenda see, et seda võiks sisustada muuhulgas süüteo toimepanija varandusliku seisuga. Viimane leiab enda väljenduse

§ 44

kohaselt asjaolus, et mõistetud karistuse konkreetne ehk reaalne suurus on pandud sõltuvusse süüdimõistetu keskmisest päevasissetulekust. Päevamäära kui mõistetava karistuse kindlaksmääramisel ei saa aga ennetavalt võtta aluseks isiku rahalist seisu. Prokurör näib lähtuvat arusaamast, et näiteks kui A ja B panevad koos toime kuriteo, mille eest nad ka koos süüdi mõistetakse, peab mõlema puhul ka karistus väljenduma ühes summas – nt suuruses 10 000.- krooni. Mis viiks omakorda näiteks selleni, et A-le tuleks mõista karistus suuruses 50 päevamäära, B-le aga suuruses 150 päevamäära, kuna konkreetne rahaline järelm on pandud sõltuvusse iga isiku keskmisest päevasissetulekust. Selline lähenemine ei vastaks kriminaalkolleegiumi arvates aga seaduse mõttele.

1. Kolmanda põhjusena karistuse karmistamiseks nimetab apellant õiguskorra kaitsmise huve. Kuigi nimetatud argument peaks samuti rääkima positiivsest (üld)preventsioonist, väljendab ka siin prokurör varjamatult negatiivse üldpreventsiooni seisukohti. Teisiti ei saa kriminaalkolleegiumi arvates sisustada arutluskäiku, kus prokurör leiab, et „karistuse ülesanne on näidata, et käitumine kooskõlas normidega on ettevõtjale ikkagi kasulikum ning kuritegelik käitumisviis ei tasu ennast ära“ (apellatsiooni lk 2). Sisuliselt taotleb prokurör karistuse karmistamist teiste ettevõtjate hirmutamise eesmärgil, et neile ei tekiks mõtetki sõlmida konkurentsi kahjustavat kokkulepet. Olukord, kus isik muudetakse karistuse kaudu teiste hirmutamise vahendiks (subjektist objektiks), on õigusriiklikult mõistetavalt lubamatu ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et prokuröri väited tuleb jätta kui asjakohatud tähelepanuta ning maakohtu mõistetud karistus muutmata.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse S.R ja AS Spacecom süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 19