lg 1, § 320 lg 1, § 274 lg 1 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23 oktoobri 2007 üldmenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja, vandeadvokaat Imbi Seimar Prokurör Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja Süüdistatav H.Z, ik: xxx, varema kriminaalkorras karistamata, vahistatud ei olnud. Kaitsja Vandeadvokaat Imbi Seimar RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 23 oktoobri 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-06-12489 1. H.Z süüdi tunnistamises ja karistamises
H.Z süüdi tunnistamises ja karistamises
lg 1 järgi, 3.
1 Uue otsusega: 1. Õigeks mõista H.Z
Õigeks mõista H.Z
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: H.Z-ile oli esitatud süüdistus
vägivalla toimepanemises võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis seisnes selles, et tema 21.06.2006.a. kella 15.45 paiku Tallinnas Jaanilille tee 13 maja ees tänaval hammustas parema käe V sõrmest Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna konstaablit A. K´it, kes täitis oma ametikohustusi avaliku korra kaitsel ning põhjustas oma sellise tegevusega A. K´ile füüsilist valu ja kerge kehavigastuse. Samuti
teadvalt vale kaebuse esitamise kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, mis seisnes selles, et tema koostas ja allkirjastas avalduse, mis registreeriti Põhja Politseiprefektuuri dokumendiregistris 12.04.2006.a., kus esitas teadvalt valekaebuse 07.04.2006.a. Tallinnas Jaanilille tänaval toimunud sündmuste osas, nimelt viitas ta oma avalduses Pirita linnaosa vanemale E.T´ele kui tema suhtes kuriteo toimepannud isikule ja palus võtta E.T seadusega ettenähtud korrad vastutusele kuna E.T väidetavalt jõuga tõukas teda tekitades talle nii kerged kehavigastused, s.o. verevalumid ning avalikult sõimas ja solvas teda. Samuti
kannatanuna kohtueelsel menetlusel teadvalt vale ütluse andmise, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ettenähtud karistus, toimepanemises, mis seisnes selles, et ta andis 17.04.2006.a. kriminaalasjas nr 06231500969 enda ülekuulamisel kannatanuna teadvalt valeütlusi, rääkides, et 07.04.2006.a. Tallinnas Jaanilille tänaval Pirita linnaosa vanem E.T vestluse ajal karjus talle: “ Ma ei soovi teiega rääkida, te olete joobes, olete alkohoolik ja narkomaan“, võttis tal küünarnukist kinni ja jõuga tõukas teda ning seejärel istus oma autosse ja vaikselt ära sõites avas autoakna ja lisas: „ On vaja vähem juua“. E.T tekitas temale väidetavalt tervisekahjustused, s.t. suured verevalumid, füüsilist valu ja solvas moraalselt. H.Z oli eelnevalt hoiatatud, et valeütluste andmise eest on ette nähtud karistus. HARJU MAAKOHTU OTSUS: Maakohus tunnistas H.Z süüdi
lg 1 järgi ja karistas rahalise karistusega (päevamäär 29.50 kr) 68 päevamäära, s.o. summas 2006.00 krooni.
summas 1475.00 krooni.
summas 1770.00 krooni.
lg 1 alusel luges kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõistis rahalise karistuse 68 päevamäära, s.o. summas 2006.00 krooni. APELLATSIOON: Kaitsja oma apellatsioonis juhindudes KrMS § 337 p 4, 340 lg 1, lg 2 p 1, palub tühistada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 23.10.2007 otsus H.Z süüdistuses
lg 1, 319 lg 1, 320 lg 1 järgi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks kõigis kuritegudes. Leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning rikkunud kriminaalmenetlusõiguse normi.
lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb ette, et ametikohustuste täitmine avaliku võimu kandja poolt peab olema seaduslik, st. teostatud oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Kannatanu A. K ütlustest jm. kogutud tõenditest nähtub, et H.Z tarvitas väidetavalt vägivalda viimase suhtes käeraudade paigaldamisel tema toimetamiseks politseijaoskonda. V™S § 19 lg 1 p 5 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kahtlustatavale oleks seda selgitatud. Lihtsalt politseipatrull tegi temale teatavaks oma sellise otsuse. V™S § 44 lg 1 näeb ette isiku kinnipidamise alused, millised on ammendavad. Seadus ei näe ette selliseid aluseid H.Z jaoskonda toimetamiseks, millistega põhjendasid seda politseitöötajad K ja K. Vastavalt hilisemalt koostatud väärteo protokollile oli väärtegu juba kell 16.50 lõpule viidud, st. teele ladustatud küttepuud takistasid D. Rt oma koju pääsemast. Protokoll toimikus tõendina. Mingeid muid väärtegusid, s.h. korraldusele mitte allumist jm. H.Z-ile süüks ei pandud. Seega takistati politseitöötajate poolt hoopis süüdistatavat sellise kinnipidamisega tee puhastamast võimalikult kiiresti küttepuudest, st. jätkus väidetav D. R õiguste rikkumine. Käeraudade ja füüsilise jõu kasutamine 66-aastase naisterahva, kes on raske onkoloogilise operatsiooni üle elanud, kinnipidamiseks ja politseijaoskonda toimetamiseks on aga ebaseaduslik ja põhjendamata. Samuti nende peale panemiseks H.Z puudele pikali lükkamine jm. Politseiseaduse § 15´ kohaselt ei tohi kasutada erivahendeid, s.o. aktiivse kaitse vahendeid nagu käerauad vanurite vastu, v.a. viimaste grupiviisilise või relvastatud ründe puhul või nende relvitustamiseks. H.Z, kes oma õueväravas puid ladus, ei kujutanud kohale saabunud politseitöötajatele mingit ohtu, ta oli üksi ja peale töökinnaste ei omanud ta mingit ründevahendit. H.Z pöördus öösel peale politseist vabastamist traumapunkti, kus tuvastati traumatoloogi poolt hulgaliselt verevalumeid. K avaldas kohtus, et ei soovi H.Z karistamist ning igasugune kahju tal puudub. Kaitsja leiab, et A. K käitumine oma ametikohustuste täitmisel ei olnud seaduslik ning avaldus on esimese hooga esitatud selle õigustamiseks. Apellant leiab, et tol päeval esitas D. R ebaõige väljakutse, millest kõik alguse sai. Tunnistaja D. R seletas, et temale helistas naaber tööle ja teatas, et H.Z-ile tuuakse puid ja neid laaditakse maha. Olles veel tööl, kutsus viimane koheselt välja politsei ja teatas, et ei pääse koju. Alles siis kiirustas ta keset päeva asja uurima. 3 H.Z selgitas politseitöötaja K. K, et naabril on eraldi sissepääsutee oma koju otse Vabaõhukooli teelt ning ka näitas seda. Kannatanu K oma seletuses räägibki, et soovitas puud 24. tunni jooksul koristada ning kõik oleks lõppenud kui D. R ei oleks nõudnud H.Z politseisse toimetamist ning konstaabel N ei oleks telefonitsi öelnud, et “poleks paha koostada H.Z-ile väärteoprotokoll”. Seega oli väljakutse alusetu ning ka väärteo otsus antud asjas ebaõige. Tallinna Linnakohtu 28. 08. 06. otsusega tühistati väärteootsus. Otsus toimikus. Avaliku võimu esindajale täiendava õiguskaitse andmine antud karistusseadustiku sätte alusel eeldab olulist õigusriivet ning paneb vastavalt võimu esindajale ka täiendava vastutuse oma käitumise eest ja seadusandja ei pidanud kindlasti silmas arutatavat kaasust. 2.
lg 1 ja 320 lg 1 järgi süüdistuse osas kaitsja märgib, et H.Z on esitanud avalduse, et E. T teda avalikult sõimas, solvas ja õlavarrest raputas ning tõukas, mille tagajärjel tekkis verevalum ning tõusis vererõhk. Seejuures on ta palunud võtta E. T seaduses ettenähtud korras vastutusele vägivalla kasutamises, avalikult sõimamises ja solvamises. Ta ei ole täpsustanud, kas tegemist on kuriteo või väärteoga, kas soovib E. Te karistamist, temale tähelepanu juhtimist ja profülaktilise vestluse läbiviimist. Seega on vaadeldavad süüteokoosseisud oma koosseisutüübilt formaalsed. Antud juhul ei ole aga see isegi vormiliselt täidetud. Samas ei ole tema poolt nimetatud tegude toimepanemine ka muude tõenditega sisuliselt tõendamist leidnud. H.Z on esitanud politseile tõendid temale tekitatud verevalumite kohta sellel päeval ning tõendid, et oli kaine. Kannatanu E.T tunnistab ise osaliselt avalduses ja seletuses toodut, et tõukas “tasa” H.Z, sest viimane „ronis tema sülle autosse“ ning arvas, et viimane joobes, ütles: “ et tuleb tal vähem juua”. Seega on asjas vaid hinnangu vahe E. Te poolt oma teole ja tagajärgedele ning oma käitumise ilustamise ning motiveerimisega. See ei muuda olematuks vägivalla kasutamist ja solvamist. Tunnistajate R, R jt. ütlused on erapoolikud, kantud mitmeid aastaid kestnud vaenust naabrite vahel ning vastuolus E. Te enda ütlustega ning neid ei ole võimalik kasutada tõendina. Seega on asjas avaldaja ja E.Te subjektiivsed seisukohad juhtunu kohta. Arvestades eeltoodut on menetleja asi otsustada, kas on piisav alus E. Te vastutusele võtmiseks arvestades seaduse käsku tõlgendada kõiki kahtlusi kahtlustatava kasuks ning saabunud tagajärgi, mis ei ole rasked. Samas ei ole see kaitsja arvates aluseks võtta vastutusele avaldajat teadvalt vale kuriteoavalduse tegemise ja teadvalt vale ütluste andmise eest. Nimetatud süüteokoosseisud nõuavad otsest tahtlust, st. teadmist, et ta esitab vale avalduse kuriteo kohta ja annab valeütlusi, mitte aga hindab olukorda subjektiivselt. Kehaline väärkohtlemine karistusõiguse kohaselt on juba see, et teisele isikule tekitatakse valu või koheldakse muul viisil kehaliselt ning see on karistatav. H.Z-ile tekitati E. Te poolt valu ja verevalumeid ning sellega kaasnes solvamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: Apellant- kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja palus selles taotletu rahuldada. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni ja palus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 4 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 1. Kohtuotsus H.Z süüdi tunnistamises ja karistamises
lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.
lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab muuhulgas võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Antud juhul ei ole vaidlustatud kohtu poolt tuvastatud koosseisulist tunnust, et kannatanu Andrei K näol oli tegemist Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna konstaabliga, kes saabus sündmuskohale politseile tehtud väljakutse alusel, ehk, et tegemist oli avalikku korda kaitsva võimuesindajaga.
lg 1 koosseisulise tunnuse, vägivalla, moodustab nii tervise kahjustamine kui ka valu põhjustav kehaline väärkohtlemine. Kohtuotsuses kajastatud kannatanu A.K, tunnistajate K.K, D.R kohtuistungil antud ütluste kohaselt hammustas H.Z A.Kt sõrmest nii, et viimane karjatas valust. Tunnistusi kinnitab A.K patsiendikaart, mille kohaselt on AS Ida- Tallinna Keskhaiglas tuvastatud temal parema käe V sõrme vigastus/ I kd. t.lk. 10/. Seega on tõendamist leidnud H.Z poolt kannatanu A.K kehaline väärkohtlemine. Koosseisuline tunnusena käsitatav vägivald peab olema seotud võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, st vägivalla ajendiks peab olema konkreetne avalikku korda kaitsev tegu. Samas ei eelda avaliku korra kaitsmine avaliku korra rikkumist küll aga peab ametikohustuste täitmine olema seaduslik, st teostatud pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Apellatsioonis on väidetud, et tunnistaja D.R poolt politsei väljakutsumine oli ebaõige ning politseil puudus seaduslik alus H.Z suhtes käeraudade kasutamiseks. Kohtukolleegium leiab, et väidetav väär politseipatrulli sündmuskohale kutsumine ei tühista fakti, et väljakutsele reageerinud politseinikud täidavad võimuesindajatena oma ülesandeid ja kaitsevad avalikku korda oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Kannatanu ja ülalnimetatud tunnistajate ütlustega on kohus tuvastanud, et H.Z keeldus ühiskasutuses olevalt teelt oma puid koristamast, loopis neid hoopis laiali, ei andnud isikut tõendavat dokumenti ega avaldanud oma isikuandmeid. Samuti keeldus politseijaoskonda minemast, kuigi talle selgitati selle põhjust, haaras kannatanul käerauad ja viskas need naabri hoovi, ei allunud politseinike korraldustele, tagus jalgadega politseiautot. Et ära hoida tehnilisi vigastusi, kutsuti välja politseibuss. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kannatanu ja tunnistaja ütluste sisust ei tulene V™S § 44 lg 1 ettenähtud isiku kinnipidamise aluseid. V™S § 44 lg 1 p 3 näeb ette ühe alusena väärtegude jätkuva toimepanemise, milleks on ka võimuesindaja seaduslike korralduste eiramine. Oma ankeetandmete avaldamata jätmine ja ka isikut tõendava dokumendi esitamata jätmisel ei ole isikut võimalik tuvastada ega ka väärteoprotokolli teha, kinnipidamise alus on ette nähtud V™S § 44 lg 1 p 2. V™S § 44 lg 1 sisust tulenevalt võib kinni pidada isikut, kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta on toime pannud väärteo. Seega ka asjaolu, et H.Z suhtes tehtud väärteootsus tühistati ei anna alust tuvastada et politseiametniku poolt H.Z politseiasutusse toimetamine oleks olnud ebaseaduslik. 5 Ka politseiseaduse § 13 lg 1 kehtestab, et politseil on õigus nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgimist ja korrarikkumiste lõpetamist ning rakendada õiguserikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid. Sama seaduse lg 2 näeb ette, et ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või õiguserikkumise kõrvaldamiseks tuvastada isiku kehtiva isikut tõendava dokumendi ja/või tema küsitlemise alusel tema isikusamasus, dokumendi puudumise või dokumendi võltsimiskahtluse korral toimetada ta isikusamasuse tuvastamiseks politsei ametiruumi. Politseiseaduse § 151 p 1 tõepoolest keelab vanurite vastu erivahendeid kasutada. Vanuri mõistet politseiseadus ei kehtesta.
Kohtukolleegium leiab, et antud juhul politseitöötajatele agressiivset vastupanu osutavat jõulist naisisikut, kelle iga ei olnud ametnikel koha peal võimalik tuvastada, polnud politseitöötajate poolt alust käsitada vanurina ülalnimetatud seaduse mõtte kohaselt. Ülaltoodud süüdistatava käitumisele reageerimine kaitsevahendi kohaldamisega ei anna antud juhul alust tuvastada et A.K poolt ametikohustuste täitmine oli vastuolus seadusega või et H.Z poolt tema sõrmest hammustamine polnud vägivald ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes.
lg 1 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust ning koosseis on täidetud kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on leidnud, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et süüdistatav tahtlikult hammustas kannatanul sõrmest, kusjuures ei lasknud seda lahti ka siis kui kannatanu üritas seda välja tõmmata. Apellant on väitnud, et olles juba käeraudadega puudele lükatud hakkas K süüdistatava suud käega sulgema ja selle käigus võis kannatanu sõrm saada viga. Vastavalt kohtuistungi protokollile on süüdistatav aga ristküsitluse käigus andnud ütlusi, et ta ei arva, et sõrme vigastused võis kannatanu saada kui süüdistataval suud sulges ning et suu sulgemine ning kägistamine toimus autos/ II kd. t.lk. 72/. Seega on apellandi väited vastuolus süüdistava enda poolt antud ütlustega ega ole aluseks kohtu järelduste kahtluse alla seadmiseks. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult tuvastanud H.Z poolt toimepandud teo vastavuse
lg 1 sätestatud deliktistruktuuri elementidele ja tema õigeksmõistmiseks seaduslikud alused puuduvad. 2. Kohtuotsus H.Z süüdi tunnistamises ja karistamises
Apellatsioonis esitatud argumendid on asjakohased ja väärivad tähelepanu ning kohtukolleegium leiab, et nimetatud süüdistustes kuulub H.Z õigeksmõistmisele. Vaidlus puudub faktis, et H.Z esitas Põhja Politseiprefektuurile kirjaliku avalduse milles taotles seaduses ettenähtud korras võtta vastutusele E.T kuna viimane 07.04.2006 aastal tõukas teda, tekitades verevalumi ja samuti avalikult solvas teda/ I kd. t.lk. 47, 48-51/. Samuti selles, et avalduse alusel alustatud kriminaalasjas oli H.Z kannatanuna üle kuulatud. Teda oli hoiatatud vastutusest
järgi teadvalt vale ütluse andmise eest ja ütluste kohaselt võttis E.T tal küünarnukist kinni, tõukas teda, tekitades füüsilist valu ja verevalumid ning samuti solvas teda nimetades alkohoolikuks ja narkomaaniks/ I kd. t.lk. 5558/. Kohtuotsuses on E.Te poolt kohtuistungil antud ütlused kajastatud ja muuhulgas on ta selgitanud, et H.Z ei lasknud tal autoust sulgeda ja vehkis paberitega, milledega ta sai vastu nina. Oli sunnitud nimetatud kodaniku autost eemale tõukama kuna ei saanud ära sõita. 6 Istus autos, uks oli lahti ja H.Z oli pooleldi kõhuli tema peal, vasaku käe ja õlaga tõrjus ta autost välja. Tal oli arvamus, et naine on alkoholi tarvitanud. Ütles H.Z, et kui ta kaineks saab siis võib edasi rääkida. Pidas seda silmas, et naine on tarvitanud alkoholi/ otsuse l. 5/ Maakohus tuvastas, et Lasnamäe traumapunkti patsiendikaardil märgitu kohaselt tuvastati H.Z õlavarre piirkonnas verevalum. Wismari haiglas 07.04.2006 aastal tuvastati et ta on kaine ega ole tarvitanud ka narkootilisi ega psühhotroopseid aineid. Edasi kohus märgib ./ otsuse lk 9-11/.
lg 1ettenähtud koosseisulised tunnused eeldavad otsese tahtlusega, ehk teadlikku valekaebuse esitamist konkreetse isiku suhtes, kes tegelikult ei ole kuritegu toime pannud.
lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis seisneb muuhulgas otsese tahtlusega, hoiatatud kannatanu poolt valede ütluste andmises. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu enda otsuse järeldustega, millised on ülalpool esitatud, on H.Z käitumises nimetatud temale inkrimineeritud kuritegude koosseisulised tunnused välistatud. Tunnistaja E.T on kinnitanud, et ta tõukas H.Z ja käskis tal kaineks saada, pidades silmas, et H.Z on alkoholijoobes. Narkomaaniks nimetamist ei mäleta. Süüdistuse kohaselt on aga H.Z-ile just nimetatud E.Te käitumise kohta tahtlikult valeavalduse ja valeütluste andmine inkrimineeritud. Kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohaga, et asjaolu, et kriminaalasi E.Te suhtes on lõpetatud / I kd. tlk. 87-88/ ei anna veel seaduslikku alust võtta kriminaalvastutusele avaldajat valekaebuse või valeütluste andmise eest. Ülatoodu alusel kohtukolleegium leiab, et H.Z tuleb
3.
lg 1 järgi on H.Z karistatud rahalise karistusega ja seda 68 päevamäära ulatuses, kusjuures päevamääraks on võetud 29.50 krooni.
lg 2 näeb ette, et rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni. Seega kui kõikide arvutuste tulemusena kujuneb süüdlase keskmiseks päevasissetulekuks viiekümnest kroonist väiksem summa, määratakse süüdlase keskmiseks päevasissetulekuks viiskümmend krooni. 7 Antud juhul on kohus süüdistatava kasuks eksinud päevamäära suuruse osas, võttes selleks 29.50 krooni, kuid kohtukolleegiumil pole vaid kaitsja apellatsiooni alusel asja arutades nimetatud eksimust võimalik parandada kuna see halvendaks süüdistatava olukorda. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu poolt mõistetud karistuse leevendamiseks ning
lg 1 järgi mõistetud rahalise karistuse summa vähendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Kuna apellatsioonikohus leiab, et H.Z kuulub
lg 1 ja § 320 lg 1 järgi õigeksmõistmisele kuulub otsus tühistamisele ka
MS § lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus osaliselt Harju Maakohtu 23 oktoobri 2007 otsuse H.Z süüdistusasjas ja rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.