Obsah (8)

§ 180§ 179§ 310§ 181§ 34§ 216§ 309§ 337

1-07-14784 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprillil 2008.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-14784 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann

§ 180

lg.1 alusel jätta valitud kaitsjale makstud tasu menetluskuluna H.F-i kanda.

§ 179

alusel H.F-ilt välja mõista 1,5 palga alamäära suurune sundraha, summas 6525 ( kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) krooni riigituludesse. H.F tasuda väljamõistetud sundraha summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr.10220034800017 või Hansapangas nr.

1. Maksekorraldusel märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: ” H.F-i 1-07-14784 sundraha” Sundraha tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tähtajaks tasumata jätmise korral esitatakse kohtuotsus kohtutäiturile sundtäitmiseks. Kaitsja apellatsioon ja määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
2. aprillil 2008.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Menetluskulude osas võib kohtuotsuse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule

1. päeatüki sätete kohaselt. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
2. märtsi 2008.a. otsusega tunnistati H.F süüdi KarS § 121 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud 25 päeva. KarS §-de 74 ja 75 alusel määrati, et tähtajalist vangistust ei pöörata täitmisele 2 a. ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul, kui süüdistatav H.F täidab temale pandud kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all.

§ 310

-1 alusel keelati süüdistataval H.F kohtuotsuse kuulutamisest kolme aasta kestel läheneda K.V-le lähemale kui 100 m -t. H.F tunnistati süüdi selles, et tema, 10.juulil 2007.a. Harjumaal, Leesi külas, korduvalt lõi kannatanut K.V plastämbriga keha ja pea piirkonda, käega haaras kannatanul kõrist ja käest, põhjustades valu ning kaela ja õlavarre marrastuse. 2.juunil 2007.a., alaealise S.V suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise süüdistuses mõisteti süüdistatav H.F õigeks. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust H.F-i KarS § 121 järgi süüdimõistmise osas ning taotletakse kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist või maakohtu otsuse H.F-i KarS § 121 järgi süüdimõistmise osas tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellant taotleb kannatanu K.V, tunnistajate K.T, H.K ja kiirabitöötajate L.K, S.D ülekuulamist ringkonnakohtus. Samuti palub apellant välja mõista õigusabiteenuse kulud, millede suuruse kohta apellatsioonimenetluses esitatakse taotlus kohtuistungil. Apellandi väitel toimus kohtulik uurimine maakohtus ühekülgselt ja puudulikult ning kohtuotsuse tegemisel on oluliselt rikutud menetlusõigust. Maakohus ei nõustunud süüdistatava versiooniga selles, et kannatanu on teda rünnanud ja talle valu põhjustanud. Tunnistajad nägi kaklust alates hetkest kui süüdistatav H.F oli saavutanud kannatanu K.V üle ülekaalu. Maakohus ei ole ütluste tõendina usaldusväärsuse hindamisel arvestanud ütlusi andnud isikute huvitatust kriminaalasja lahendamise tulemustest. Kannatanul K.V-l on kolme aasta vältel süüdistatavaga halvad suhted. Kohtuistungil avaldatud väärteoasjade lõpetamise määrused tõendavad ilmselgelt süüdistatava H.F-i peale esitatud kaebuste põhjendamatust. Kohus pole põhjendanud, miks jäi tõendina arvestamata kiirabikaart, millest nähtuvalt esinesid süüdistataval H.F randme - ja labakäe pindmine vigastus ning peavalu. Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja K.T ütluse selles, et süüdistataval H.F ja kannatanul K.V-l olulisi vigastusi ei esinenud. Kohtuliku uurimise ühekülgsust ei saa üldjuhul apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Euroopa Inimõiguste Kohus on juhtinud tähelepanu sellele, et süüdistataval peab olema võimalus küsitleda tema vastu ütlusi andvat isikut. 9. jaanuari 2008.a. kohtuistungil lubati kannatanut K.V küsitleda üksnes süüdistatava kaitsjal, mitte süüdistataval endal. Kaitsja pole seotud süüdistatava positsiooniga ega saa esitada kõikki küsimusi, mida kaitsealune vajalikuks peab. Seetõttu on kannatanu K.V küsitlemisel rikutud seadust ja kohus ei saanud otsuse tegemisel olulises ulatuses kannatanu ütlustele tugineda. Kiirabitöötajate L.K ja S.D tunnistajatena ülekuulamata jätmine ja selle asendamine nende isikute koostatud dokumentide avaldamisega ei haaku kriminaalmenetluse suulisuse põhimõttega. Ebaõige on kohtu järeldus, et kannatanu kehavigastused peavad üldiselt olema raskemad ründaja omadest. Riigikohtu otsustes on selgitatud, et hädakaitse vahend peab olema selline , mis ründe kohe lõpetab. Kakluses eeldab see üldjuhul ründajale raskema kehavigastuse tekitamist, kui need, mis esinevad hädakaitsjal. Kohus on jätnud hindamata tunnistaja K.T ütlused, et kakluse käigus H.F hüüdis appi. Süüdistataval H.F hädakaitseseisundi puudumist pole maakohus motiveeritud. Motiivide puudumise korral on tegemist kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega. 1.veebruari 2008.a. kohtuistungi protokolli kohaselt kohustas kohus süüdistatavat vastama prokuröri küsimustele. Sellega on rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art. 6 lg. 1 ja Põhiseaduse § 22 sätestatud õigust vaikida ja ennast mitte süüdi tunnistada. Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoha järgi pole õigusriikluse ja ausa kohtupidamise põhimõtetega kooskõlas, et menetlustoimingut tegema hakates menetleja rikub tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Määruskaebuses vaidlustab kaitsja Harju Maakohtu 4.märtsi 2008.a. otsust kriminaalmenetluse kulude osas. Maakohtu otsusega pole menetluskulusid välja mõistetud. Vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti süüdistatav H.F ühes kuriteoepisoodis õigeks ja ühes kuriteoepisoodis süüdi.

§ 181lg.1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

Kui mõlemad kuriteoepisoodid oleksid menetletud kahes eraldi kriminaalasjas, siis hüvitanuks riik menetluskulud kriminaalasjas milles tehti õigemõistev kohtuotsus. Kaitsja hinnangul ei tohi menetluskulude väljamõistmine sõltuda sellest, kas kuriteod on menetletud ühes või eraldis kahes kriminaalasjas. Seetõttu on maakohtu otsus menetluskulude osas ebaõige. Õiglane oleks 50 % menetluskuludest, 13510 kr.ja 56 senti suuruses summas, välja mõista riigilt süüdistatava H.F-i kasuks. Ringkonnakohtu istungil süüdistatava ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja määruskaebust täies ulatuses neis esitatud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile ja määruskaebusele vastu ning taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni ning määruskaebuse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ei nõustu apellatsiooni väidetega kriminaalasja arutamise ühekülgsuse ja puudulikkusega ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega esimese astme kohtus. Tegelikele asjaoludele ei vasta apellatsiooni väide, nagu jätnuks maakohus tunnistaja K.T ütlused tõendina hindamata ja selle asjaolu kohtuotsuses motiveerimata. Harju Maakohtu

1. märtsi 2008.a. otsuse põhiosas ( III kd., tl.108 pöördel ) on esitatud tunnistaja K.T ütlused ja seejärel hinnatud neid kogumis teiste tõenditega ( III kd., tl. 109 pöördel ). Tunnistaja K.T ütlustele tuginedes on maakohus lugenud tõendatuks, et süüdistatav H.F ja kannatanu K.V hoidsid üksteist juustest kinni, rüselesid ja mõlemad hüüdsid appi. Kannatanu K.V jätkas appi hüüdmist ka pärast seda kui tunnistaja naised lahutas. Süüdistatava H.F-i ämber oli purunenud. Kumbagi naise vigastusi tunnistaja ei kirjelda ega välista, et koju minevale kannatanule K.V-le tuli keegi vastu. Maakohus on tunnistajate K.T ja H.K ütlustest järeldanud, et kuna tunnistajad ei näinud vahejuhtumi algust, ei saa nad kinnitada ega lükata ümber süüdistatava või kannatanu ütlusi, selles kes neist esimesena teist lõi. Tunnistaja H.K ütluste kohaselt nägi ta kuidas süüdistatav H.F lõi kannatanut K.V ämbriga pähe, mispeale kannatanu osutas vastupanu ilma, et midagi käes oleks olnud. Samuti nägi ta tunnistajat K.T naisi lahutamas ja seda , et kannatanu oli märg. Maakohus on kannatanu K.V ütlused selles, et süüdistatav H.F lõi teda esmalt ämbriga ja selle purunedes kätte jäänud ämbrisangaga pea, selja ja kaela piirkonda, usaldusväärseks, sest need kattuvad tunnistajate K.T ja H.K ütlustega ning kannatanule arstiabi andmisel dokumenteeritud terviskahjustuste. Süüdistatava H.F-i ütlusi tal esinevast peavalust, mis ilmnes kannatanu K.V poolt ämbriga pähe loomise järel , ei lugenud maakohus usaldusväärseks, sest süüdistatava kaebust sellise tervisehäire üle ega tal vigastuste esinemist pea või kaela piirkonnas pole süüdistatava H.F-i kohta vormistatud kiirabikaardil fikseeritud. Süüdistataval randme ja labakäe vigastuste esinemine, ei tõenda kannatanu poolt süüdistatavale ämbriga pähe löömist, vaid osutab kannatanu enesekaitsele. Kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud asjaoludele ei vasta apellatsiooni väitega, mille kohaselt kannatanul K.V ulatuslikumad tervisekahjustused tõendavad, et süüdistatav H.F oli hädakaitses ning tõrjus rünnaku selle lõpetamiseks vajaliku intensiivsusega. Tunnistajate K.T, H.K ja kannatanu K.V ühetaoliste ütlustega on tõendatud, et mitte süüdistatava H.F-i väidetavad teod ründe tõrjumisel ei lõpetanud süüdistatava ja kannatanu füüsilist kontakti, vaid tunnistaja K.T tegu, kes süüdistatava H.T kannatanust eemale tõmbas ja naised lahutas. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab kannatanul K.V-l süüdistatavast H.F-ist intensiivsemate tervisekahjustuse esinemine ja kannatanu K.V ütlus selle, et süüdistatav lõi teda ämbriga pähe seljatagant, ründe üllatuslikust. Sellises olukorras oli kannatanu K.V esmalt allutatud süüdistatava vägivallale ja alles seejärel oli tal võimalik alustada vastutegudega süüdistatavat tõrjuma. Apellandi väidetud sündmuse teistsuguse arengu korral olnuks ajaliselt kestvamale vägivallale allutatud süüdistatav H.F ja see pidanuks väljenduma tema tervisekahjustuste suuremas hulgas või nende intensiivsuses. Ainetu on apellatsiooni etteheide maakohtule tunnistaja K.T ütluste selles, et tema süüdistatava ja kannatanu vigastusi ei näinud, tähelepanuta jätmise kohta. Maakohtu otsuse põhiosas ( III kd., tl. 108 pöördel ) esitatud tunnistaja K.T ütluste kohaselt ei näinud ta süüdistatava ega kannatanu vigastusi. Samas kinnitab tunnistaja, et süüdistatavale H.F-ile tehti meditsiiniline ülevaatus, mis on arstipaberites fikseeriti. Pole kahtlust, et tunnistaja poolt nimetatud „ arstipaberiks „ on 10.juulil 2007.a. koostatud kiirabikaart nr.59/07 ( tl.15 ) süüdistataval H.F vasaku käe sõrme ja käelaba pindmiste vigastuste kohta. Kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtust omava asjaolu kindlakstegemisel pole tõenditel eelistusi. Seetõttu ei sea asjaolu, et tunnistaja K.T süüdistatava ja kannatanu vigastusi ei märganud, kahtluse alla arstiabi osutamisel kiirabikaartidel kajastatud süüdistatava H.F-i ja kannatanu K.V vigastuste olemasolu ning iseloomu. Kiirabitöötajad L.K ja S.D teostasid
2. juulil 2007.a., kannatanu K.V ja süüdistatava H.F-i läbivaatuse, mille tulemina koostasid kiirabikaardid, milledel kajastuvad läbivaadatud isikute tervislik seisund ja osutatud arstiabi. Kiirabitöötaja L.K ja S.D ei viibinud X-l ajal kui leidsid aset süüdistatavale H.F-ile inkrimineeritud teod. Seetõttu ei saanud nad toimunud sündmusi näha ega nende kohta ütlusi anda. Tunnistajatena saavad nende ütlused hõlmata vaid süüdistatava ja kannatanu arstliku läbivaatuse ja kiirabikaartide koostamise asjaolusid. Nimetatud sündmuse toimumise ja kiirabikaartide kannete usaldusväärust pole menetlusosaliste poolt kahtluse alla seatud. Ringkonnakohus jättis kaitsja taotluse L.K ja S.D tunnistajatena ülekuulamiseks rahuldamata. Apellatsioonis osundatud väärteomenetluste lõpetamise määrused jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest neil pole mingisugust puutumust käesolevas kriminaalasjas H.F-ile esitatud süüdistuse ja kohtuliku arutamise esemega apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus nõustub ei nõustu apellatsiooniga selles, et esimese astme kohtu istungil protokollitud kohtukoosseisu otsustused , lubada süüdistataval H.F esitada kannatanule K.V-le küsimusi kaitsja vahendusel kui ka süüdistatava H.F-i kohustamine prokuröri küsimusele vastama, võivad väljendada süüdistatava kaitseõiguse riivet. Menetlusõiguse rikkumine, mis vältimatult toob kaasa kohtuotsuse tühistamise peab olema oluline, s.t. seadma kahtluse alla õiglase kohtupidamise ja kohtuotsuse seaduslikkuse. Apellatsioonis osundatud Euroopa inimõiguste kohtu lahendid käsitlevad olukorda, kus süüdistataval ei olnud võimalust tema vastu ütlusi andnud tunnistajaid kohtuistungil küsitleda, ( polnud kohtuistungile ilmunud ) või ei olnud võimalust kutsuda kohtusse omapoolseid tunnistajaid. Käesoleva kriminaalaja arutamisel Harju Maakohtus viibis kannatanu K.V kohtus, andis ütlusi ja vastas menetlusosaliste küsimustele. Riigikohtu otsustes nr.-d 3-1-1-86-06; 3-1-145-07 selgitatakse, et Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et üldjuhul peaksid tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole käsitletud mitte absoluutse nõudena, vaid teatud reservatsioonidega ja arvestatud on kaitseõigusega. Nii näiteks on peetud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda kaitsjal. Apellatsioonis rõhutab kaitsja, et süüdistatava H.F-i ja kannatanu K.V vahel on kolme aasta vältel valitsenud halvad isiklikud suhted. Ringkonnakohus nõustub selle apellandi tõdemusega, sest Harju Maakohtu
3. veebruari 2007.a. ja 12.septembri 2007.a. jõustunud kohtuotsustega oli süüdistatav H.F tunnistatud süüdi ja karistatud 8.juunil 2004.a. kannatanu K.P ning
4. mail 2005.a.;
5. septembril 2005.a. ja
6. oktoobril 2006.a. kannatanu K.V kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanu poolt pika aja jooksul kogetud süüdistatava vägivaldsusest võis kannatanu eeldada tavakäitumise piire ületavas emotsionaalses laadis küsimuste esitamist süüdistatava poolt. Kannatanu U.V oli esitanud kohtule taotluse, milles palus - abikaasast kannatanu K.V halvale tervislikule seisundile - viidates, et süüdistatava H.F-i küsimused esitaks kannatanule K.V-le vandeadvokaadist kaitsja M. Greinomani vahendusel. Maakohus selle kannatanu taotluse rahuldas. Kohus võis eeldada emotsionaalsete pingete põhjal poolte vahelise verbaalse konflikti puhkemist, mis kahtlemata takistanuks kohtuliku arutamise korrakohast kulgu ning selle ennetamiseks oli kohtuistungit juhtinud kohtuniku otsustus õige. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikutud kohtuniku otsustusega kohtupidamise suulisuse nõuet ega süüdistatava H.F-i kaitseõigust süüdistuse ( kannatanu ütluste ) vastu argumentide esitamisel. Maakohtu istungi protokolli kohaselt pole maakohus seadnud piire süüdistatava H.F-i poolt kannatanule K.V-le esitatud küsimuste hulga, laadi ega sisus kohta. Kannatanu ja süüdistatava viibisid ütluste andmisel ja küsimustele vastamise ajal üheaegselt kohtusaalis. Süüdistataval H.F oli täielik kontroll kaitsja vahendusel suuliselt kannatanule edastatud küsimuste ja neile kannatanu poolt antud vastuste üle. Selline olukord välistas apellatsioonis kirjeldatud olukorra, kus kannatanule K.V-le edastatud küsimus tulenes kaitsja kaitseversioonist ja ei vastanud süüdistatava H.F-i poolt küsitule. Kohtuistungi protokolli kohaselt pole süüdistatav ega kaitsja vaielnud vastu kohtuliku uurimise lõpetamisele ilma kannatanule K.V-le süüdistatava poolt täiendavate küsimuste esitamiseta. Apellatsioonis ega ringkonnakohtus pole kaitsja ega süüdistatav selgitanud, milline küsimus jäi süüdistataval H.F kannatanule K.V-le esitamata või mille väljaselgitamist takistas kannatanu K.V küsitlemiseks maakohtu poolt määratud viis. Ringkonnakohtu seisukohalt ei vasta tegelikele asjaoludele apellatsiooni väide, nagu oleks maakohtu
7. veebruari 2008.a. istungil rikkutud süüdistatava H.F-i õigust keelduda ütluste andmisest, kui kohtus tegi süüdistatavale ettepanku vastata prokuröri küsimusele väidetava peavalu esinemise kohta ( III kd.,tl.79 ). Kohtuistungi protokollist nähtub, et pärast kannatanute ja tunnistajate ülekuulamist alustas prokurör süüdistatava H.F-i esmaküsitlemist. Süüdistav H.F end süüdi ei tunnista ( III kd. , tk. 78 ) ning vastab prokuröri järgnevatele küsimustele. Süüdistatav H.F pole avaldanud soovi kohtuistungil ütlusi mitte anda ega alanud küsitluse käigus teatanud, et ei soovi prokuröri küsimustele vastata. Süüdistatava küsitlemise käigus on prokurör täheldanud, et avaldatud materjalides ei ole süüdistataval H.F peavalude esinemist kirjeldatud. Kuigi protokolli kirjapildis on lause lõpus küsimärk, siis selle sõnastusest pole ühetähenduslikult küsimuse esitamine arusaadav. Ilmselt küsitluses tekkinud pausi tõttu ongi kohtuistungit juhtiv kohtunik sekkunud ja taotlenud prokuröri küsimusele vastamist. Kohtuniku märkuse järel on süüdistatav H.F kinnitanud, et peavalud tal esinevad ja need on ka kirjas. Seejärel on prokurör küsitlemise lõpetanud ja süüdistatava H.F-i küsitlemist on jätkanud kaitsja. Ringkonnakohtu seisukohalt peab süüdistatava soov - kasutada seaduses antud õigust ütlusi mitte anda - olema selge tahteavaldusena väljendatud. Pärast sellise tahteavalduse teatavaks tegemist kahtlustatava või süüdistatava allutamine menetlustoimingus ütluste andmisele esitatud kahtlustuse või süüdistuse kohta, tuleb lugeda isiku põhiõiguste kui kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud õiguste oluliseks riiveks. Kui süüdistatav jätab talle seadusega antud õiguste selgitamise järel oma positsiooni õiguse kasutamise osas, s.h. soovist mitte vastata prokuröri küsimusele, kohtule selgitamata, siis ei saa kohtuliku uurimise kulgemise tagamiseks süüdistatavale H.F-ile tehtud kohtuniku ettepanekut prokurörile vastamise osas, käsitleda süüdistatava kaitseõiguse rikkumisena. Harju Maakohtu
8. jaanuari 2008.a. istungi protokollist ( III kd., tl.58 ) nähtub, et maakohus oli süüdistatavale H.F-ile selgitanud

§ 34lg.1 ja § 35 lg.2 sätestatud süüdistatava õigused, s.h.

õiguse keelduda ütluste andmisest. Sellise õiguse kasutamise soovi pole süüdistatav H.F maakohtus avaldanud. Ringikonnakohus nõustub apellandi määruskaebusega selles osas, et Harju Maakohtu 4. märtsi 2008.a. otsuses pole esitatud menetluskulude jaotust ega näidatud, kes hüvitab valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnkohus ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, mille järgi tuleks süüdistatava H.F-i poolt valitud kaitsjale makstud tasu 50% ulatuses jätta riigi kanda põhjusel, et süüdistatav ühes kuriteoepisoodis õigeks mõisteti.

§ 216

lg.1 sätestatud põhimõtte kohaselt ühendatakse ühiseks menetluseks mitu kriminaalasja kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kriminaalasja eralda uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikust ja objektiivsust. Ringkonnakohus on seisukohalt, et ühe isiku poolt toimepandud mitme kuriteo kriminaalasja menetluste eraldamine , ainuüksi menetluskuluna valitud kaitsjale makstud tasu riigi kanda jätmise perspektiivi silmas pidades, on vastuolus kriminaalmenetluse igakülgse, täieliku ja objektiivse läbiviimise huvidega.

§ 309

lg.1 kohaselt võib kriminaalasja arutamisel tehtav kohtuotsus olla kas õigeksmõistev või süüdimõistev. Üldtuntud asjaoluna käsitletakse kohtupraktikas süüdimõistva kohtuotsusena kohtuotsust, mis on tehtud, kui kohtuliku arutamise tulemina on tõendatuks tunnistatud kuriteo toimepanemine süüdistatava poolt. Seejuures pole tähtsust asjaolul, mitme süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo või kuriteoepisoodi toimepanemises kohtu alla antud isik süüdi tunnistati.

§ 180lg.

1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud, s.h. valitud kaitsjale makstava mõistliku suurusega tasu, süüdimõistetu. Advokaadibüroo M. Greinoman & Co poolt esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlusele lisatud õigusteenusarvetest ( III kd., tl.90-97 ) nähtub, et esindamise eest kriminaalmenetluses ( puudub viide kriminaalasja numbrile ) on süüdistatav H.F maksnud Advokaadibüroole Valdma & Partnerid OÜ arve nr. 707200 alusel

1. ja
2. juulil 2007.a. kokku 11800 kr. Advokaadibüroo M. Greinoman & Co esitatud ( III kd., tl. 95-96 ) käibemaksuarve nr.0051 järgi on kriminaalasjas nr.1-07-14784 kaitsjatasu 2 263 kr. 50 senti ja käibemaksuarve nr.0066 järgi on kriminaalasjas nr. 1-07-14784 kaitsjatasu 9285 kr. 75 senti. Arvetel märgitud muud summad puudutavad õigusteenuse osutamist kriminaalasjas nr.1-06-16639 ja tsiviilasja nr.2-05-
3. Eeltoodust nähtub, et käesolevas kriminaalasjas nr. 1-07-14874 süüdistatavale H.F-ile osutatud õigusabi eest nõutava tasu suurus vastab kokkuleppel valitud kaitsjale maksutava mõistliku suurusega tasu määrale. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel esimese astme kohtus ega ringkonnakohtus pole selgunud, et süüdistatava H.F-i varalise seisundi ja tema resotsialiseerumisväljavaadete tõttu käiks menetluskulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seetõttu tuleb

§ 180lg.1 alusel jätta menetluskulud süüdistatava H.F-i kanda.

Harju Maakohtu 4. märtsi 2008.a. otsuses pole märgitud

§ 179

järgi süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha väljamõistmist süüdistatavalt H.F-ilt ega ole kohtuotsuses selgitatud sundraha väljamõistmata jätmise motiivi. Harju Maakohtu 23.oktoobri 2006.a. otsusega ( jõustus Riigikohtu 22.juuni 2007.a. otsusega ) ja Harju Maakohtu

1. septembri 2007.a. otsusega tunnistati süüdistatav H.F süüdi KarS § 121 järgi kuritegudes, mis olid toime pandud
2. juunil 2004.a.,
3. mail 2005.a.,
4. septembril 2005.a.,
5. oktoobril 2006.a., s.o. enne käesolevas kriminaalasja inkrimineeritud süüteo toimepanemist. Asjaolu, et süüdistatav pani uue kuriteo toime kaks kuud enne kohtuotsuse kuulutamist eelmises süüdistusasjas, ei välista temalt käesolevas kriminaalasjas II astme kuriteos süüdimõistmise kohta tehtud kohtuotsusega kaasneva 1,5 palga alammäära suuruse sundraha väljamõistmist. Süüdimõistva kohtuotsusega sundraha väljamõistmise kohustus tuleneb seadusest ega ole kohtu kaalutlusõigus. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu poolt seaduse järgimine sundraha väljamõistmise osas hinnatav süüdistatava H.F-i olukorra raskendamisena, vaid seaduse ettekirjutuse järgimisena. Vabariigi Valituse
6. detsembri 2007.a. määruse nr.254 järgi on 1.jaanuarist 2008.a. kuupalga alammääraks 4350 kr., seega on 1, 5 kordne palga alamäär 6525 kr. suurune summa, mis tuleb süüdistatavalt H.F-ilt sundrahana välja mõista. Neil asjaoludel ja juhindudes

§ 337lg.1 p.2 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 4.

märtsi 2008.a. otsus H.F-i suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selle resolutiivosasse täpsustused valitud kaitsjale makstud tasu

§ 180

lg.1 kohaselt süüdistatava H.F-i kanda jätmise osas ning temalt

§ 179

lg.1 p.2 alusel 1,5 palga alamäära ulatuses 6525 krooni suuruse sundraha väljamõistmise kohta. Kaitsja apellatsioon ja määruskaebus jätta rahuldamata. I. AMANN M. AAVA E. RANDMÄE