1-08-2097 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2008.a., Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Kohtukoosseis kohtunik Ene Muts Kohtuistungisekretär Kädi Leola Pro
§ 7422lg.
2 järgi rahatrahv 720 krooni; 2) 11.03.2006.a.
§ 7422lg.
2 järgi rahatrahv 1200 krooni. Kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Tarmo Pilv juhindudes KrMS § 306 ja § 309 lg. 2, 3 Õigeks mõista V.G KarS § 120 järgi. Õigeks mõista V.G KarS § 121 järgi temale esitatud süüdistuse 20.06.2006.a. episoodis ja Simar V.G kehalises väärkohtlemises. Süüdi tunnistada V.G KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele kui V.G ei pane 18 (kaheksateist) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab nõuetekohaselt katseajal kriminaalhooldusametniku järelevalve all KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid järgmiselt:
- elab kohtu määratud alalises elukohas;
- ilmub kohtu määratud ajavahemiku järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;
- allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;
- saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;
- saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 180 lg. 1 alusel välja mõista V.G-lt 6601 (kuus tuhat kuussada üks) krooni ja 90 senti riigituludesse kriminaalmenetluse kulude katteks. Menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber
- Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajal menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtuotsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks tegemisele järgnevast päevast arvates. Kirjalik apellatsiooniteade tuleb esitada 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast arvates. Kirjaliku apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsuse terviktekst menetlusosalistele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
- aprillil 2008.a. Süüdistuste sisu, mille järgi kohus süüdistust arutas. V.G süüdistatakse selles, et tema - 20.06.2006.a kella 14-15 vahelisel ajal Tartu-Rakvere maanteel, Luua tee risti ja Tabivere vahel lõi korduvalt jala ja rusikatega S.M. `i nii pea kui ka keha piirkonda. Samuti viskas ta autos S.M. korduvalt kahe esiistme vahele, põhjustades selliste tegudega S.M. ile füüsilist valu ja parema labakäe põrutuse. - 08.12.2006.a. hommikusel ajal Tartus, X 48-5 asuvas korteris lõi V.G S.M. ile jalaga vastu istmikku, põhjustades sellega S.M. ile füüsilist valu. Sellega pani V.G toime KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo - teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise. Samuti süüdistatakse V.G selles, et tema 08.12.2006.a. hommikul Tartus, X 48-5 asuvas korteris ähvardas V.G S.M. korduvalt sellega, et lubas talle hiljem korralikult peksa anda. S.M. võttis neid ähvardusi reaalsena, arvestades elukaaslase varasemat vägivaldset käitumist. Sellega pani V.G toime KarS §-s 120 ettenähtud kuriteo - tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise. Kohtuistungil tuvastatud asjaolud ja tõendid. Kohtu järeldused. Kohtuistungil V.G ennast talle esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. 2
(2)Süüdistatav V.G andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et S.M. on endine elukaaslane. Nad elasid koos 6 aastat ja 2 aastat enne olid tuttavad. 1,5 aastat ei ela enam koos. Kooselu ajal oli palju probleeme, pidev kodune elukorraldus jättis soovida. Kodused tööd olid V.G teha. See oli tavaline. Ta käis tööl, viis poega lasteaeda ja tõi koju. S.M. oli edev inimene, palju aega läks tal iseendale. Oli vaja minna kodunt kaugele kooli Tallinnasse, Tartu Ülikooli erialad ei sobinud. Kooselu ajal tahtsid nad lahendusi otsida perenõustaja juurest, kuhu süüdistatav oli nõus minema. Ta otsis välja kohad, kuhu helistada aga kannatanu ei olnud nõus. Süüdistatav helistas ka kannatanu isale, kes üritas olukorda lahendada, kui naine agressiivseks läks. Mida aeg edasi seda rohkem ta tüdines ära. Agressiivsust tuli ette sageli, tühistest asjadest, probleemidest. Näiteks, kui pesumasinast pesu välja jäi võtmata. Seda oli korduvalt, et räägiti kooselu lõpetamisest. Viimane situatsioon oli see kui V.G süüdistati vägivaldsuses, siis ta otsustas ära minna. Ütles hommikul, et nüüd aitab. Suhted lõpetas süüdistatav võtmete äravõtmisega. Ukse jättis lahti. Oli näha, et naine tööle ei lähe. Ütles naisele, et oleks kena kui ta oma asjad võtaks ja läheks. V.G väidab, et on rahulik inimene, ei ole agressiivne. Ta on kinnine, oli omaette. Kui tüli oli, on kodust ära läinud. Hiljem ei saanud seda teha, sest ei oleks enam sisse saanud. Loobus siis välja minemast. Suhetes esines emotsionaalset vägivalda. Füüsiline vägivald seisnes selles, et asjad kippusid lendama süüdistava suunas. Seda ei olnud, et süüdistatav kellelegi kallale oleks läinud. Tihti autoga sõites lõi kannatanu rusikaga näkku. Neil teemadel hiljem nad suhtlesid omavahel. Süüdistatav rääkis ka vähestele lähedastele ja tuttavatele. Politseisse ei ole pöördunud, oma elu. Leppis sellise olukorraga, et kooselu saadab pidev vägivald, sest lapsel vaja perekonda- isa ja ema. 20.06.2006.a. ei teadnud, et selline probleem tekib. Oli näha, et kannatanu on halvas tujus ja seepärast istus süüdistatav tagaistmele. Süüdistatav ei tee vahet sugulastel. Kui on lõpetamine, siis vaja minna. Üritus oli traditsiooniline, kuhu peab minema. Ei tee takistusi kannatanule oma sugulaste juurde minna. Nende poeg oli ka seal samal ajal, oleks poega saanud näha. Tartust Rakverre sõiduks väljusid nad lõunasel ajal. Algul kulges sõit vaikselt, keegi ei rääkinud. Kannatanu keeras raadio põhja. Võib-olla ta ei tahtnud, et räägiks. Süüdistatav tahtis teada, miks kannatanu ei suhtle temaga ja miks ta ei tohi kaasa minna. Sõidu ajal oli rahulik olukord, mis kestis kuni süüdistataval oli telefonikõne peale Tabiveret. Esimene kord ei võtnud ta kõnet vastu, sest sai aru, et ei saa rääkida. Helistas koolidirektor. Ta helistas teist koda veel. Kõneles muusikamüras, ei kuulnud. Süüdistatav võttis vahekäigust märkmiku ja viskas raadionuppu, et saaks rääkida. Kannatanu väitis, et tema auto ja ta võib seal teha, mis tahab. Kuna see ei olnud esimene kord, kui toimus selline situatsioon, kus ta süüdistas, siis salvestas süüdistatav telefoniga heli sel korral. Ta võttis salvestuse kasutusele, sest kannatanu rääkis sõbrannadele, et mees on vägivaldne ja karjub. Et tõestada, et see nii ei ole, pidi mingit meetodit rakendama, kui ei ole tunnistajaid. Saab ka ise ennast nii kontrollida, kas tegi midagi sellist, mida väidetakse. Kannatanu teadis, et salvestas, sellest oli juttu ja läks sellest rohkem keema. Autos kannatanu sõimles süüdistatavaga, kamandas teda autost välja. Süüdistatav oli vait või palus vait jääda. Kui kannatanu hakkas tagasi trügima, siis lõpetas salvestamise. Väljakamandamine toimus sõidu ajal, et astu välja kui ei meeldi, et raadio mängib. Süüdistatav vastas, et käime ära seal ja rahu majas. Nava bussipeatuses jättis kannatanu auto seisma ja hakkas kannatanu taha trügima, et süüdistatavat välja lükata. Viskas süüdistatava suunas kingad ja kõik mis ees oli, võib-olla ka telefon lendas tema suunas. Süüdistatav istus tavaliselt juhiistme taga. Kannatanu hakkas istmete vahelt ronima taha, sest ukseset süüdistatav ei lasknud, sest arvas, et on parem on üritusel ära käia. Kannatanu rabeles seal ja lõpuks loobus, astus välja ja hakkas Tartusse tagasi kõndima. Rabelemise käigus ei lasknud süüdistatav teda kahe istme vahelt taha ronida, hoidis põlve ees. Kui S autost väljus, oli ta hüsteeriline, nagu terve ülejäänud tee. Süüdistatava eesmärk oli rahulikult asja võtta ja käia ära lõpetamisel. Seda enam, et tegemist tema venna lõpetamisega, tundus imelik, et ta ei lähe sinna. Kannatanu viskas kingadega, süüdistatava prillid läksid puru ja sinikas jäi. Korduvalt on silm sinine olnud. Kui kannatanu läks Tartu poole jala, sõitis süüdistatav talle järgi, et äkki mõtleb ümber. Kui kannatanu auto juurde jõudis, istus süüdistatav tagaistmele. Kannatanu otsustas Tartusse sõita. Tartusse sõitmise ajal oli vaikus. 3
(2)Süüdistatav väidab, et ainuke vägivald tema poolt oli see, et ta hoidis jalga ja kätt ees, sest ei tahtnud, et kannatanu taha tuleks. Sealt läbi ennast suruda ei ole lihtne. Nad olid kohal, kus liikus palju autosid ja palju tuttavaid võis mööda sõita. Mõtles, et jumala pärast keegi tuttav ei sõidaks mööda ja ei näeks. Mingi mõte käis peast läbi, et autost lahkuda aga kuhu ikka minna. Asjad jäid linna maha. Nava bussipeatust jääb vanemate koduni üle 5 km, elavad Luualt väljas. 07.12.2006.a. üritas süüdistatav probleemi lahendada, et aru saada, miks inimene käitub nii. Probleem tekkis sellest, et kannatanu oli kadunud nädalavahetusel, telefon oli väljas. Väitis, et oli koolis. See ei olnud nii. Kui süüdistatav helistas, siis ta oli kajavas kohas. Teda ajas endast välja see, et kas peab ikka rääkima, et läheb kooli. Väitis, et ei käinud kusagil. Süüdistavale ei meeldi, et kannatanu talle valetab. Sõprade ja tuttavate kaudu tuli ikka lõpuks kõik välja. Süüdistatav on nõus, et ta on mingil määral armukade, leiab, et see on normaalne. Probleemi lahendamine hakkas kell 21 peale, päeval oli ta tööl. Süüdistatav pani poisi magama ja ka kannatanu kiirustas magama, et ei peaks andma vastuseid, et mis toimus. Vastuseid ei saanud, süüdistatav üksi rääkis seal. Kannatanu läks välja endast, et tahab magada. Hakkasid asjad lendama juba vaikselt. Süüdistatav liikus kohtadesse, et need ei lendaks aknasse ja telekasse. Ta ei lasknud kannatanul magama jääda, kell oli 21 alles ja tahtis teada, mis oli toimunud, miks tal telefon oli väljas. Kummaline käitumine tema poolt. Kannatanu tuli kätega kallale, süüdistatav pidi teda kinni hoidma, et kaua ta ikka eest ära jookseb. 2 korda helistas kannatanu politseisse, et tulge appi, teda ei lasta välja ja siis helistas uuesti, et teda pekstakse. Politsei tuli ka mingi aja jooksul. Süüdistatav väidab, et tema kannatanut ei löönud, kui siis jalaga tuharasse. Oli vaja lüüa, et kannatanut eemale saada, sest tal on kombeks tulla kätega asju klaarima. Kannatanu tuli süüdistatava suunas kätega vehkides. Süüdistatav võttis tal kätest kinni ja keeras jõuga teises suunas ja lõi jalaga endast eemale. See käitumine ei ole normaalne, kuid terve see õhtu oli ebanormaalne. Laps oli kisa peale üles tõusnud, oli stressis ja värises, oli ennast täis teinud ja kui politsei tuli siis süüdistatav vahetas tema pidžaamat. Kui politsei tuli, oli situatsioon juba rahulik. Süüdistatav lasi ise politsei sisse. Nad hakkasid küsimusi esitama. Naisterahvas tuli süüdistatavaga magamistuppa ja mees jäi suurde tuppa. Küsiti mis toimub, pakuti abi, mingit programmi. Küsisid kas on nõus teraapiaga. Sõrme torkamist kannatanu pärakusse või vagiinasse süüdistatav eitab. Väidab, et kannatanul olid juba sinikad enne, kui ta koju tuli ja süüdistatav tahtis nende päritolu teada. Sinikaid oli näha neid kätel ja jalgadel. Pärast politsei lahkumist süüdistatav küsis korra, et miks seda vaja oli. Ta oli otsustanud siis, et aitab. Nad läksid magama nagu ennegi, kannatanu elutuppa ja süüdistatav magas magamistoas. Laps jäi lõpuks magama. Hommikul ärkas süüdistatav tööle mineku ajaks, kell 8.30 viis poisi lasteaeda. Kannatanu magas, süüdistatav võttis poisi ja võtmed. Küsis, kas kannatanu tööle ei lähe, ei saanud vastust. 08.12.2006.a. kannatanu löömist süüdistatav eitab. Ka kannatanu ei löönud süüdistatavat, sest oli voodis. Peksmisega või kättemaksuga kannatanu ähvardamist süüdistatav eitab. Ei näinud vajadust, sest otsustas lõpetada ja ta ei hakkaks temaga enam suhtlema. Süüdistatav väidab, et on ka vägivalda taluma pidanud. Kannatanu on tema suunas visanud kõike, mis käeulatuses, köögiriistad- noad kahvlid. Teleka puldid, kõik mis kätte on jäänud. Mis kõvemini visatud on katki ka läinud. Laptop löödi puru vastu lauanurka. Süüdistatav on olukorrast rääkinud ka kannatanu isale, kes arvas, et emotsionaalne inimene ja sellega asi piirdus. Süüdistatav väidab, et tema ei pöördunud politseisse, sest oli peresisene asi, miks keegi teine peaks seda lahendama. Otsustas ise, et aitab. Kannatanul oleks võib-olla põhjust abi küsida õiguskaitseorganitelt kuna kardab, et poeg ära võetakse. Kannatanu S.M. andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et V.G on tema endine elukaaslane. Nad on 1998.a. lõpust tuttavad, koos on elanud 2000.-2006.a. Kooselu jooksul on olnud suhtlemises probleeme, mis seisnesid V.G poolses armukadeduses. Tema käitumine oli argessiivne kui kannatanu oli seltskonnas, kus oli ka teisi mehi ja suhtles nendega. Talle see ei meeldinud. Lahkarvamused suurenesid kui kannatanu jäi lapsega koduseks. Süüdistataval tekkis kinnisidee, võttis kannatanut kui omandit. Lahkhelidest on nad rääkinud omavahel, aga nende arusaamad asjadest on erinevad. Kui jõudsid kokkuleppele, siis hiljem ikka kordusid situatsioonid. Kõik algas provokatsioonist ja tipnes sellega, et ta tuli kallale ja toimusid 4
(2)rüselused. Kooselu esimeses perioodis ei ilmnenud V.G poolt vägivaldseid momente. Esimene intsident oli siis, kui kannatanu oli 7-ndat kuud rase, see oli 2001.a. septembris. Enne 2006.aastat on S.M. mõelnud kooselu lõpetamise peale, ütles korduvalt, et läheb ära. Süüdistatav ütles, et siis jääb lapsest ilma, et tal on juriidilist seljatagust, et laps ära võtta. Vahepeal läks kannatanu ära ja nad elasid 2003.a. kevadel märtsist maini 3 kuud lahus. Laps oli üle aasta vana siis. Tuli tagasi tingimusel, et lähevad perenõuandlasse ja süüdistatav lubas seda. Paaril kuul ta otsis võimalust sinna minna, aga sinna nad ei jõudnud. Kannatanu tundis, et omal käel ei jõua lahenduseni. Tahtis pere koos hoida. S.M. ei saa öelda, et ühise lapsega suhtlemisel oli V.G probleeme. Neil tekkis omavahel kasvatuslikke lahkhelisid. Arutelud olid lapse juuresolekul. Süüdistatav oli osavõtmatu, kannatanu tegeles lapsega. Armukadeduseks kooselu kestel reaalset põhjust ei olnud. Süüdistataval endal oli kõrvalsuhe teise naisega, kes jäi ka temalt last ootama ja kelle rasedus lõppes abordiga. Pärast seda hakkas kahtlustama kannatanut veel rohkem, see tegi kooselu veel raskemaks. 20.06.2006.a. sündmust kannatanu detailselt ei mäletate. Oli arusaamatus mõni päev varem ja nad ei saanud omavahel hästi läbi. Kannatanu ütles, et läheb üksi venna lõpetamisele Rakverre ja ei taha, et süüdistatav temaga kaasa tuleks. Ta ei leppinud sellega. Istus maja ees autosse kuigi kannatanu palus mitte kaasas tulla. Vaidlus kestis nii kaua, et oli oht hilineda. Ta ütles, istub taga ja ei sega. Nad sõitsid Rakvere poole ja Tabivere kandis helises süüdistataval telefon. Kannatanu ei kuulnud seda, muusika mängis kõvasti. Üks hetk lendas tagant märkmik, millest kannatanu ehmatas ja kaldus vastassuunavööndisse. Kannatanu pidas auto kinni ja palus süüdistataval väljuda. Ta ei olnud nõus, aga kannatanu ei olnud nõus edasi sõitma. Pidi edasi sõitma, sest ta ei väljunud. Luua ristis palus kannatanu süüdistataval väljuda, kuid ta ei teinud seda. Ta vanemad elavad seal ja ta oleks saanud nende juurde minna. Kui kannatanu palus süüdistataval väljuda, istus kannatanu taha istmele, et rääkida. Ta istus süüdistatava kõrvale, surus kehaga teda ukse suunas, järjest lähemale, et tal ei oleks ruumi. Kannatanu hakkas üle süüdistatava tegema ust lahti, et ta väljuks. Süüdistatav vihastas ja viskas kannatanut 2 istme vahelt esiistmele. Tekkis rüselus ja süüdistatav lükkas kannatanut jalaga. Lükkamise ajal tundis kannatanu valu, löögist jalaga südame piirkonda. Rinna alla tekkis sellest peopesa suurune sinikas, mille kohta arstitõendit ei ole. Luua ristis toimus samalaadne rüselus. Kannatanu proovis süüdistatavat välja suunata autost. Süüdistatav keeldus ja tekkis järjekordne rüselus. Kannatanu lõi käe ära ühes rüseluses. Süüdistatav lõi kannatanut, kui viimane palus süüdistataval väljuda. Kannatanu läks ette istmele. Siis süüdistatav lõi kannatanut üle tooli peatoe, peksis rusikatega pähe. Kannatanu läks autost välja, sest pea läks uimaseks, tähekesed silme ees virvendasid ja hakkas jalgsi edasi liikuma. Kannatanu ei mäleta seda, kas süüdistatav löömise ajal ka sõnu kasutas. Alati on ta kannatanule valjuhäälselt teada andnud, mida temast arvab. Oli juttu sellest, et venna lõpetamine on kattevari, et tegelikult läheb kusagile mujale, kellegagi kokku saama. Sõnu ei mäleta konkreetselt. Kannatanu liikus jalgsi kuni 45 minutit. Süüdistatav istus ise rooli ja sõitis kannatanule ette ja ootas, et viimane tagasi autosse läheks. Nad ei suhelnud omavahel. Mõne aja pärast istus kannatanu autosse, kui enam ei jõudnud käia, sõitis koju ja käis traumapunktis. Kannatanu mäletab, et peale röntgeni tegemist ütles arst tulemused ja küsis, mis juhtus. Kannatanu ütles, et rüselus elukaaslasega. Arst küsis, kas teeb selle kohta avalduse. Kannatanu vastas, et ei. Tahtis lihtsalt, et fikseeritaks vigastuse. Arst küsis, et mida ta siis kirjutab ja kannatanu ütles, et kirjutagu, mida õigeks peab. Ei uskunud, et arst kirjutab sinna, et koristusöödel saadud vigastus. Seda juhtumit hiljem ta arutas ka elukaaslaega mingil määral, väga napisõnaliselt. Ütles, et ei ole aktsepteeritav tema käitumine, et kas ta on tulemusega rahul. Ei arutanud seda, et mis ta valesti tegi. Süüdistatav lõi pea piirkonda korduvalt, kannatanu põrutas käe ära, oli luu mõra. Tugevat füüsilist valu tundis. Näkku jälge ei jäänud. Kunagi ei ole ta näkku löönud. Kui kannatanu hiljem ütles süüdistatavale, et käe mõra on, siis süüdistatav ei reageerinud. 07.12.2006.a. sündmust usub kannatanu üldjoontes mäletavat. Kõik algas kella 23 paiku õhtul, kui kannatanu magas. Eelnevalt oli jutuajamine. Kuna süüdistatav oli agressiivne ütles kannatanu, et ei soovi rääkida temaga. Süüdistatav küsis kannatanult, et kus viimane tegelikult käis. Kannatanu oli koolis olnud 4 päeva ja käinud ühel sünnipäeval, millest ei olnud rääkinud 5
(2)talle, teades tema armukadedust. Süüdistatav tungis kannatanu messingeri ja luges sealt. Aga see oli hiljem. Kõigepealt küsis kus kannatanu käis ja nimetas teda sõimusõnadega. Kannatanu läks magama. Süüdistatav tuli uuesti. Kannatanu magas selili. Süüdistatav hoidis tema käsi kinni üle pea ja lõi peaga vastu nina. Ütles, et „lits, räägi mis tegid“. Sõimas kannatanut, algas rüselus. Süüdistatav tõmbas kannatanul püksid katki ja proovis näppe talle sisse ajada ja ütles, et „vaatame kui kõva sa nüüd oled“. Süüdistatav hoidis kannatanut kinni, oli tal peal, ühe sõrme torkas pärakusse ja teist proovis vagiinasse torgata. Proovis endal pükse jalast võtta. Selline mulje jäi kannatanule, et süüdistatav soovis vahekorda. Kannatanu proovis vastu võidelda, teda ära lükata käte ja jalgadega, aga see ei õnnestunud, kuna mees on tugevam. Süüdistatav hakkas käevarrega kannatanule kõrile suruma ja viimane palus, et ta ei teeks nii, et ei saa hingata. Ta ei teinud sellest välja. Mingil hetkel haare lõdvenes ja siis kannatanu sai kõri vabaks ja poega nimepidi appi karjuda. Poeg oli kõrvaltoas. Nad magasid eraldi voodites: kannatanu suures toas diivanil, süüdistatav magamistoas. Poeg tuli, ütles, et ära tee emmele haiget ja lõi teda rusikatega selga, sest süüdistatav oli kannatanu peal. Siis lasi Margus kannatanust lahti ja läks lapsega teise tuppa, kannatanu helistas sel ajal politseisse. Kannatanu läks vannituppa ja nägi, et nina pealt oli katki, verd jooksis. Süüdistatav tuli ja ütles, et mida kannatanu teeskleb ja et teeks nina puhtaks. Ta sai aru, et kannatanu oli politseisse helistanud. Politsei tuli mõne aja pärast. Süüdistatav ütles, et tehku kannatanu ennast korda, et ei oleks aru saada, mis toimus. Laps nuttis. Süüdistatav käis kannatanut tõukamas vahepael. Laps ütles, et ära tee haiget emale. Kannatanu tahtis last sülle omale, aga süüdistatav ei andnud. Kui tuli politsei, siis süüdistatav võttis lapse endaga teise tuppa. Tema rääkis teises toas naisterahvaga ja kannatanu meesterahvaga suures toas. Kui nad olid ära rääkinud, siis istusid kõik suures toas ja siis politsei küsis, kas kannatanu jääb kohale või on vaja teda ära viia. Koos lapsega oleks kannatanu olnud nõus ära minema, aga süüdistatav ütles, et ei anna last ära. Kannatanu jäi koju. Politsei võttis süüdistatavalt lubaduse, et ta ei puutu kannatanut. Korra ta tuli suurde tuppa ja provotseeris, aga kannatanu keeras näo ära ja ei reageerinud. Laps vist ei saanud õhtul viga. Hommikul süüdistatav äratas kannatanut jalahoobiga üles. Ütles, et võta asjad ja kao minema. Kui laps tuli kannatanu sülle ja süüdistatav lõi kannatanut, siis sai laps pihta tema jalalöögist. Süüdistatav tahtis kannatanult last ära tirida. Kääridega tagaajamist ei ole protokollis kirjas. Kannatanul olid juuksepikendused, mille eest tema maksis. Ta tahtis neid maha lõigata ja ajas kannatanut kääridega taga. Laps nuttis, et ära aja emmet taga. Kannatanu ei mäleta kindlasti, kas see oli hommikul või õhtul, arvab, et hommikul. Süüdistatav lükkas kannatanut ja kannatanu ei julgenud last võtta, sest ta ei oleks ära andnud ja oleks last tiritud. Laps sai trauma jala piirkonda. See toimus siis, kui laps istus kannatanul süles katsiratsi, jalad tahapoole, kõht vastu kannatanu kõhtu. Kannatanu keeras selja süüdistatavale. Lapse jalad olid selja tagant kannatanu külgede peal ja kui süüdistatav lõi, siis tabas lapse jalga. 08.12.2006.a. süüdistatav äratas kannatanu jalahoobiga ja palus asjad kokku panna. Tekkis vestlus, mis kujunes vaidluseks. Süüdistav ütles, et võtab lapse ära ja kannatanu võib kohe välja kolida. Kui hakkas lapsega ära minema, siis ütles, et õhtusel ajal käies võiks kannatanu ettevaatlik olla, sest ta ei ole veel korralikult peksa saanud ja see võib juhtuda. Kuna nägu oli katki ja valutas siis võttis kannatanu seda ähvardust tõsiselt. Kannatanu käis naistearsti juures ja traumapunktis. Naistearsti juures rääkis juhtunust, arst vaatas üle ja koostas kaardi. Arst ütles, et pärasooles kriimustus võis tulla sellest, et pöial lükatud pärakusse ja küünega vigastatud. Peale naistearsti juures käimist läks kannatanu traumapunkti, kus rääkis löögist nina piirkonda ja muljumisest. Saadeti röntgenisse ja tuvastati ninaluu murd. Sel ajal, kui kannatanu oli traumapunktis kohtus süüdistatav kannatanu isaga Jõgeval. 08.12. hommikul kolis kannatanu ära Ka pärast kolimist on nad telefoni teel suhelnud. Kannatanu võttis süüdistatavaga ühendust, et lapsega kontakti saada. Kuna süüdistatavaga ei olnud võimalik suhelda, siis otsustas kannatanu, et tema ema kaudu suhtleb lapsega seoses. Üksikutel kordadel on e-maili teel suhelnud. Süüdistatava vanematega saab kannatanu normaalselt läbi. On olnud arutelusid sel teemal, et kuidas see nii on läinud. On olnud vaidlusi, halbu vestlusi, nagu ikka inimeste vahel, kel erinevad vaatepunktid. 6
(2)Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et V.G-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistus on tõendatud osaliselt, KarS § 120 järgi esitatud süüdistus on tõendamata. Järgnevalt analüüsib kohus V.G-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse tõendeid episoodide järgi. Esimeses episoodis on tõenditeks süüdistatava ja kannatanu ütlused ning dokumentaalne tõend: traumakaardi nr 10891 väljavõte (tl. 10-13). Traumakaarti andmetel on S.M. pöördunud 22.06.2006.a. arsti juurde kämblaluu valu ja turse kaebusega. Trauma põhjuseks on märgitud 20.06.2006.a. kella 16 ajal kodus parema labakäe äralöömine. Sündmuse toimepanemise aja ja koha kohta annavad süüdistatav ja kannatanu samasisulisi ütlusi, millest järeldub üheselt, et sündmus toimus 20.06.2006.a. kella 14-15 vahelisel ajal TartuRakvere maanteel Rakvare suunas sõites pärast Tabiveret ja Luua teeristis asuvas Nava bussipeatuses. Teo toimepanemise viisi kohta andsid süüdistatav ja kannatanu erinevaid ütlusi ja nende ütlused on omavahel vastuolulised. Ei ole tõendeid, mis kinnitavad kas süüdistatava või kannatanu ütlusi. Kannatanu on küll pöördunud sündmusele järgnenud ülejärgmisel päeval arsti juurde, kuid traumakaardis arsti märgitud kanded trauma tekkimise põhjuste kohta ei ole kooskõlas süüdistatava ega kannatanu ütlustega. Ka teo toimepanemise ajaks on kannatanu arstile nimetanud vähemalt tunni võrra hilisemat aega. Kohtuistungil ütlusi andes kannatanu väitis, et ta sündmusi detailselt ei mäleta (tl. 62 all). Süüdistatava ja kannatanu vastuoluliste ütluste hindamisel ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes, millega ta kirjeldas füüsiliste kontaktide mehhanismi. Kuna dokumentaalne tõend ei kinnita kannatanul 20.06.2006.a. tekkinud vigastuste põhjusi, on tekkinud kahtlusi, mida ei ole võimalik kõrvaldada asja kohtuliku uurimise käigus. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kannatanu ütluste järgi peale tüli ta väldib suhtlemist. Vaidlust süüdistatavaga ei olnud, aga ta rääkis temaga ainult hädavajalikest asjadest. Sõbralikku vestlust ei olnud. Kannatanu ütles süüdistatavale enne autosse minekut, et läheb üksi. Kui toas ennast valmis seadis, ütles ka. Arvab, et ka eelmisel õhtul ütles, et läheb üksinda (tl. 65 keskel). Kannatanu ütlustest järeldub, et ta ei väljendanud selgelt oma tahet, mille järgi ta ei soovinud süüdistatava Rakveresse kaasatulekut. Süüdistatav väidab, et tema ei mäleta sõidule eelnenud ajal tüli. Kannatanu põhjendas tüliga suhtlemise puudumist nende vahel ja see asjaolu lähtus kannatanust. Suhtlemise vältimisega ei ole võimalik teisele inimesele selgelt teatavaks teha enda tahet. Tõenditest ei järeldu, et oma tahte teatavaks tegemisel kasutati teiste inimeste abi. Teistelt abi palumata süüdistatava autost lahkumiseks ja koos sõitu alustades möönis kannatanu süüdistatava tahet koos sugulaste juurde sõita. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest järeldub, et S.M. oli sõiduki seaduslik valdaja ja V.G ei olnud sõidukile seaduslikke õigusi. Kui V.G läks sõidukisse valdaja tahte vastaselt oli S.M. il õigus pöörduda oma seadustega kaitstud õiguste rikkumise takistamiseks õiguskaitseorganistesse, antud juhul politseisse. Kannatanu seda ei teinud. Ta ei viinud süüdistatavat ka viimase vanemate juurde või töökohta. Sündmuste kulmineerumise kohast, Tartu - Rakvere maanteel asuvast Nava bussipeatusest, kus asub ka Luua teerist, jäi lähedaste isikute juurde sõita mõni kilomeeter. Süüdistatava isikut arvestades ja tema armukadedusest kantud käitumist teades otsustas kannatanu ise olukorra lahendada ja selle tagajärjeks oli Tartusse tagasipöördumine ja perekonna sündmusel käimata jäämine. Sõitmise ajal määras kannatanu, milline olukord autos valitseb ja ta tegi seda valju muusika mängima panemisega. Kui ka kannatanu sellega tahtis vältida süüdistatavaga suhtlemist, ei õigusta see asjaolu pingelise olukorra jätkumist. Kohus ei hinda, milline käitumine süüdistatava poolt oleks olnud olukorra lahendamiseks parim. Esemega sõidu ajal salongis viskamine sai järgneva vägivalla ajendiks. Kui süüdistatav ka nüüd keeldus autost väljumast, asus kannatanu aktiivselt tegutsema teda välja ajades olles seejuures füüsiliselt aktiivne. Kannatanu ütluste järgi kui süüdistatav pärast märkmikuga viskamist ei nõustunud väljuma autost, siis otsustas kannatanu teda sundida selleks (tl. 65 all). Teel toimus süüdistatava autost välja ajamine kahel korral. Kannatanu ja süüdistatava ütlustest ei ole võimalik teha järeldusi kannatanul tekkinud vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega ei ole tõendatud põhjuslike seoste ahel kannatanul tekkinud vigastuste ja süüdistatava 7
(2)tegevuse vahel. Ütlustest ei järeldu otsest põhjuslikku seost süüdistatava poolt kannatanu käele vigastuse tekitamise vahel. Kannatanu lõi käe ära ühes rüseluses, kuid tõendite alusel ei saa kindlalt järeldada, et käe äralöömine toimus süüdistatava tegevuse tulemusena. Rüselust alustas kannatanu oma keha jõudu kasutades süüdistatavat autost välja tõrjudes. Usutavad on kannatanu ütlused selles, et ta sellises tegevuses ka valu tundis. Ei ole välistatud, et süüdistatava tegevus provotseeris kannatanut aktiivsemalt tegutsema kuid vaatamata sellele ei ole tuvastatav süüdistatava tegevuse ja kannatanul füüsilise valu tekitamise otseste põhjuslike seoste ahel. Nendel põhjustel ei ole tõendatud süüdistatava süü kannatanu kehalises väärkohtlemises 20.06.2006.a. sõiduautos. Teises ja kolmandas episoodis on tõenditeks süüdistatava ja kannatanu ütlused ning dokumentaalsed tõendid: traumakaardi nr 21577 väljavõte (tl 14-16), SA TÜK Naistekliiniku ravikaart ( tl 17-20). Traumakaardi andmetel on S.M. pöördunud 08.12.2006.a. arsti juurde nina marrastuse ja turse kaebusega. Trauma põhjuseks on märgitud 08.12.2006.a. kella 23.30 paiku X 48-5 korteris elukaaslase löök vastu nina. Ninal mõlemal pool hematoom, vähene turse, ninajuures marrastus, turse. Paremal õlavarrel ca 1,5 cm2 verevalum, mis on 7-10 päeva vana. Mõlema randme peal kerge õrn-sinakas verevalum ca 1 cm2 . Röntgeniga tuvastatud ninaluu murd. SA TÜK Naistekliiniku ravikaarti andmetel pöördus S.M. 08.12.2006.a. valvearsti juurde. Kaebusena on märgitud järgmist: öösel 07.12.2006.a. tungis elukaaslane ca 23.30 ajal kallale, lõi peaga vastu nägu ninajuure piirkonda, kui patsient oli voodis selili ja hoidis-pigistas randmetest – seal muljumisjäljed – kergelt punetavad piirkonnad (patsient helistas hädaabisse). Mees torkas näpu pärakusse ja proovis ka tuppe sõrmi panna. 5-aastane laps tuli vahele ja mees läks lapsega teise tuppa. Patsient kutsus politsei. Mees tõukles patsiendiga, lõi jalaga parema reie piirkonda. Hommikul tõukas, lõi jalaga kui patsient oli voodis. Öösel tulnud verd pisut pärasoolest. Hommikul defekatsiooni järel pühkida valus. Paremal õlavarrel ülemises 1/3 punetav ala läbimõõduga 5 cm, selle keskel vana hematoom läbimõõduga 1 cm. (Pärasool) anus kl. 1 kohal limaskesta marrastus 5 mm ulatuses, vereeritust pole. Kaugemal anuses vigastusi pole. Diagnoos: koduvägivald, Y.05. Uuritud tõenditega ei ole tõendatud S.E füüsilise valu põhjustamine. S.E ei ole kriminaalasjas kannatanuks tunnistatud kuigi süüdistuse andmetest tulenevalt on talle süüdistatava teoga vahetult tekitatud füüsilist kahju. S.E füüsilise valu põhjustamise kohta antud kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrolliti kohtuistungil kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega KrMS § 289 alusel (tl. 63 pöördel). Kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused erinesid lapsele valu põhjustamise ajas. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise järel kannatanu kinnitas küll, et nii see toimus ja väitis, et usaldab oma varasemat tunnistust, sest kaua aega on möödas. Kuigi kannatanu väidab, et nii see kindlasti oli nagu protokollis, järeldub kannatanu ütlustes vastuolude selgitamisest asjaolu, et ta ei mäleta sündmusi ajaliselt ja tema varasemate ütluste avaldamine ei ole tema mälu selles osas ka värskendanud. Teisi tõendeid ei ole, millest järeldada süüdistatava poolt S.E füüsilise valu põhjustamist. Kannatanu ütlusi, mille kohaselt pärast füüsilise valu põhjustamist hakkas laps nutma, ei ole alust hinnata otseseks ja kindlaks tõenditeks lapsele füüsilise valu põhjustamisel seetõttu, et nutu põhjusi võis olla ka teisi. Ainuüksi ühe vanema poolt teise vanema löömise tajumine võib lapses vallandada nutu. Nendel põhjustel ei ole tõendatud süüdistatava süü lapse kehalises väärkohtlemises. Kannatanu ütlustega on tõendatud tema suhtes süüdistatava poolt füüsilise vägivalla toimepanemise aeg ja koht: nende ühises elukohas Tartus, X 48-5 korteris. Teod pandi toime erinevatel aegadel: 07.12.2006.a. enne keskööd ja järgmise päeva hommikul enne tööpäeva algust. Kannatanu ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Erinevate erialaarstide tuvastatud vigastused kinnitavad kannatanul esinenud vigastusi. Dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoos ei välista kannatanul vigastuste tekkimise mehhanismi kannatanu kirjeldatud viisil. Kannatanul esinenud vigastuste iseloom ja ulatus annavad alust järeldada, et tuvastatud vigastuste ja süüdistatava tegevuse vahel on otsene põhjuslik seos. 8
(2)07. ja 08.12.2006.a. toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodides ei tuvastanud kohus V.G süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Esimesel korral, 07.12.2006.a. kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanul vigastusi näos ja alakehas ning valu kogu keha ulatuses. Süüdistatav peksis kannatanut jalgadesse, istmikku, pähe, pigistas randmeid ja kõri. Teisel korral, 08.12.2006.a. kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanule valu süüdistatava poolt kannatanule jalaga istmikku löömisel. Vägivalla ulatus oli teisel korral väike ja toimus lühiajaliselt. Kohus nõustub dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoosiga. Süüdistatava teod kannatanu suhtes on koduvägivald. Süüdistatav valis aega ja kohta vägivallategude toimepanemiseks. Kodus kõrvaliste isikute juuresolekuta asus ta kannatanuga armukadedusest ajendatuna asju selgitama, valides selleks uneaja. Süüdistatava ütluste järgi eelnes teo toimepanemisele pikk selgituste nõudmine, kus ta oli sunnitud üksi rääkima ja küsimusi esitama vastuseid saamata. Kuna kannatanu vaikimine ei andnud süüdistatavale soovitud tulemusi, rikkus ta kannatanu kehalist puutumatust, mille tulemusena saabusid eelkirjeldatud tagajärjed. Kannatanu kindlameelsus otsida abi politseilt nõrgestas süüdistatava hommikust vägivallarünnakut. Seega on KarS § 121 järgi esitatud süüdistus tõendatud kahes episoodis. KarS § 120 objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu – ähvardamine tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. V.G-le esitatud süüdistuse kohaselt on ta ähvardanud kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ja seetõttu ei käsitle teisi selle paragrahvi sisuks olevaid kahjusid. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine hirmutamise eesmärgil. Oluline on, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Kui üks isik teavitab teist tema tahtest sõltumatu kahju saabumise võimalikkusest, pole tegu mitte ähvarduse, vaid hoiatusega. Ähvardamine moodustab KarS § 120 koosseisu üksnes siis, kui ähvarduse sisuks ehk teadvustatavaks kahjuks on ka tervisekahjustuse tekitamine. Ähvardamine peab olema veenev ja kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Samas ei oma aga mingit tähtsust asjaolu, kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Piisab, kui kannatanu seda põhjendatult arvas. Tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisel piisab, kui süüdlane väljendab oma kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada. Süüdistuse kohaselt seisnes süüdistatava poolt kannatanu ähvardamine lubaduses talle hiljem korralikult peksa anda, mida kannatanu võttis reaalsena, arvestades elukaaslase varasemat vägivaldset käitumist. Kannatanu ütluste järgi seisnes ähvardamine süüdistava ütlemises, et võtab lapse ära ja kannatanu võib kohe välja kolida. Kui süüdistatav hakkas lapsega ära minema, siis ütles, et õhtusel ajal käies võiks kannatanu ettevaatlik olla, sest ta ei ole veel korralikult peksa saanud ja see võib juhtuda. Kuna nägu oli katki ja valutas siis võttis kannatanu seda ähvardust tõsiselt. Kannatanu ütlustest ilmneb süüdistatava poolt kahe kannatanut hirmutava asjaolu väljendamine: lapse emast eemaldamine ja vägivald. Neist esimest asjaolu kinnitavad nii süüdistatav kui kannatanu. Süüdistatav teadis, et kannatanut hirmutab temalt lapse äravõtmine. Kannatanu kinnitas seda ka oma käitumisega ööl vastu 08.12.2008.a.. kui kutsus politsei välja, kuid politsei nõuandeid ei järginud. Kannatanu sai aru, et politsei soovitas tal ära minna. Kuna sai üksi minna naiste varjupaika, siis ta ei läinud (tl. 64 all). Kannatanu ütlustega on tõendatud, et süüdistatav väljendas ennast kannatanut hirmutavalt suulises vormis. Kannatanu ütlused ei tõenda tema suhtes tehtud ähvarduse veenvust. Tõendatud on, et süüdistatav teavitas kannatanut ohtudest õhtusel ajal ja manitses teda ettevaatlikkusele. Kannatanu ütlustest järeldub, et süüdistatav väljendas tema tahtest sõltumatu kahju saabumise võimalikkust. Kannatanu ütlused ei tõenda otsest ja selget väljendust, mis teadvustaks kahjuna vähemalt tervisekahjustuse tekitamise. Kannatanu ütlustest järeldub, et süüdistatava suulises väljenduses polnud tegu mitte ähvarduse, vaid hoiatusega. Hoiatamine ei ole käsitletav ähvardusena tervisekahjustuse tekitamisega. Seega on kohus jõudnud järeldusele, et KarS § 120 järgi esitatud süüdistuse ainsaks tõendiks olevad kannatanu ütlused ei tõenda kuriteokoosseisu olemasolu ja seetõttu tuleb V.G süüdistuse selles osas õigeks mõista. 9
(2)Karistuse mõistmisel arvestab kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri andmetel on V.G väärteomenetluses karistatud 2-l korral: 1) 17.04.2003.a.
§ 7422lg.
2 järgi rahatrahviga 720 krooni; 2) 11.03.2006.a.
§ 7422lg.
2 järgi rahatrahviga 1200 krooni. Esimene karistus on karistusregistris arhiveeritud. Kriminaalkorras süüdistatavat karistatud ei ole (tl. 49, 50). Luua Metsanduskoolist antud iseloomustuse järgi töötab V.G koolis alates
- aasta septembrist töökoormusega 0,2 ametikohta. Õpetatavateks aineteks on majandusteooria ja finantsjuhtimine. Õpetaja V.G on nii päevase kui sessiooniõppurite poolt väga hinnatud õpetaja. Tema tugevuseks on paralleelselt õpetamisega samal erialatööl töötamine. Isikuomadustelt on V.G sõbralik, õpilastesse ja kolleegidesse suhtub väga hästi. Paaril korral on esinenud töö sisekorraeeskirjade rikkumist, kuid probleemid on lahenenud (tl. 26). Kohus ei tuvastanud V.G KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid. Karistust raskendavate asjaoluna arvestab kohus KarS § 58 punktides 1 ja 4 ettenähtud muud madalat motiivi ja süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Muu madala motiivina arvestab kohus üldinimlikult hukkamõistetavat kadedust, mille madalaimaks ja negatiivselt raskeimaks ilminguks on armukadedus. V.G puhul näitas asja arutamisel armukadedus eriti madalat negatiivse külge seetõttu, et ta peab armukadedust loomulikuks elu edasiviivaks jõuks. Sellise hinnanguga õigustab süüdlane oma käitumist ja takistab teiste temale lähedaste isikute vaba eneseteostust ja –määratlemist. Kannatanu ja süüdistatava perekondlikku sõltuvust iseloomustab kõige ilmekamalt nende kooselust sündinud laps. Mitte millegagi ei ole ümber lükatud kannatanu väited selles, et lapse sündimise fakti ilmnemisel ilmnes ka mehe armukadedus, ilmnes omanditunne kannatanu suhtes. Vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõte laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel tuleneb seadusest, perekonnaseaduse §
- Kannatanule kui lapse ühele vanemale tema vanemakohustuste täitmata jätmist põhjendamatult ette heites ja teda sel viisil hirmu all hoides süvendas süüdistatav kannatanus perekondlikku sõltuvust, mis omakorda soodustas süüdistatava õigusvastast tegutsemist kannatanu suhtes. Selle ilmekaks näiteks on kannatanu jäämine süüdlase lähedusse pärast seda, kui kannatanu oli abi palunud õiguskaitseorganitest. Kannatanu süüdlase lähedusse jäämise oluliseks mõjuriks oli laps, keda süüdlane hoidis kiivalt enda läheduses. Süüdlase lähedusse jäämine põhjustas kannatanu suhtes uue ründe. Perekondlikku sõltuvuse olemasolu kinnitab ka kannatanu püüd peresiseseid probleeme lahendada. Kannatanu oli valmis lahendama pereprobleeme spetsialistide abi kasutades. Süüdlane ei olnud pereprobleeme valmis teiste abiga lahendama. Tema väited sellest, et ta otsis spetsialiste ja leidis nende telefoninumbreid, kuhu helistada, iseloomustavad spetsialistide valimist. Tegelikkuses ei jõutud spetsialistide abini süüdlasest olenevatel põhjustel. Kohtuistungil esiletoodud väited enesekaitseks sündmuste lindistamisest ja sellega enda käitumisviisi tõestamisest kinnitavad probleemide süvenemist süüdlase tegevusetuse tõttu probleemide lahendamiseks abi otsida. Siis kui kannatanu abi otsis õiguskaitseorganitelt, otsustas süüdlane lõpetada kooselu ja tegi seda pärast vägivallategu võtmete äravõtmisega. KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseisu – kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis, kehaline ja vaimne heaolu. Kuna kehaliste tervisehäiretega kaasnevad tihti ka negatiivsed emotsioonid (meeleolu langus, kurnatus, hirm), on kaitseobjektiks paratamatult ka vaimne tervis. Karistust kergendavate asjaolude puudumisel ja kahe KarS § 58 ettenähtud karistust raskendava asjaolu esinemisel ei ole võimalik süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste tegude toimepanemisest kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga. V.G on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades tõendatud kuriteoepisoodide arvu on teda võimalik mõjutada raskemaliigilise karistusega alla kolmandiku määra KarS § 121 10
(2)sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistuse määrast. Esmakordsel kriminaalkorras karistamisel on võimalik V.G karistusest tingimuslikult täies ulatuses vabastada KarS § 74 lg. 1 alusel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud minimaalse katseajaga. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja koosseisuväliste raskendavate asjaolude olemasolu ei võimalda karistusest tingimuslikult vabastada KarS § 73 alusel. Kuigi KarS § 73 alusel karistusest vabastamisel on pikem katseaeg, ei kaasne nimetatud paragrahvi alusel karistusest tingimusliku vabastamisega katseajaks käitumiskontrolli ja KarS § 75 lg. 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi. Katseajal toimuval kriminaalhooldusel on võimalik otsida ja leida lahendusi sotsiaalprogrammidest või spetsialistidelt. V.G-le on 25.07.2007.a. kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld. (tl. 25). Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tõkend tühistada. Kriminaalasjas tsiviilhagi esitatud ei ole. Asitõendeid ei ole Kriminaalmenetluse kulud ja nende hüvitamine. KrMS § 175 lg. 1 p. 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on KrMS § 179 lg. 1 p. 2 järgi 6525 krooni kummalgi süüdistataval. KrMS § 175 lg. l p. 5 alusel toimiku materjalidest koopia tegemise kulud on 32,20 krooni; KrMS § 175 lg. 1 p. 10 alusel kohtus kriminaalasja menetlemisega seotud posti ja kutsete kättetoimetamise kulud on kokku 44,70 krooni. Menetluskulude summa on 6601,90 krooni. Süüdimõistva kohtuotsuse korral jäävad kriminaalmenetluse kulud KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetava kanda. Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049874. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajal menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Ene Muts kohtunik 11
(2)