S § 74 lg.1 alusel tingimisi kohaldamata jätmise ning KarS § 50 lg.1 alusel mõistetud lisakaristuse osas. 2 . Teha uus otsus millega KarS § 74 lg.2 alusel määrata, et KarS § 423 lg.2 järgi ja
lg.2 kohaselt P.A-le karistusena mõistetud 2 ( kahe ) aasta pikkusest vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 ( kolme ) kuu pikkune vangistus ning tingimisi jätta kohaldamata vangistus pikkusega 1 ( üks ) aasta ja 9 ( üheksa ) kuud, kui P.A ei pane 2 ( kahe ) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ning KarS § 75 lg. 2 p.9 alusel seatud kohustust osaleda kriisinõustamise programmis. Katseajaks määrata P.A Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna Paide talituse juhataja nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel ära võtta P.A-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 3 ( kolmeks ) aastaks. Kannatanu H. K. ( eluk. Xxx-xxxxxx xx-x, xxxxxxx xxxxx) poolt esimese astme kohtus esindajale makstud tasu 14 160 ( neliteist tuhat sada kuuskümmend) kr. suuruse summas ja kannatanu poolt teise astme kohtus esindajale makstud tasu 35400 ( kolmkümmend viis tuhat nelisada ) kr. suuruses summas jätta riigi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. H. K. apellatsioon osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 3. novembril 2008.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Menetluskulude väljamõistmise osas võib kohtuotsuse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Asjaolud ja menetluse käik. Lühimenetluse korras tehtud Pärnu Maakohtu 31.juuli 2008.a. otsusega tunnistati P.A süüdi KarS § 423 lg.2 järgi ja karistati
S § 74 lg.1 ja 75 lg.1 alusel ei pööratud tingimisi täitmisele 2 aastase katseajaga kriminaalhooldaja järelevalve all. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt P.A-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1-ks aastaks. P.A tunnistati süüdi selles, et tema, 8.detsembril 2007.a., Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa maantee 91,3. kilomeetril, kohusetundetult ja hoolsuskohustust rikkudes, juhtis mootorsõidukit Volvo XC90, reg. nr. XXX XXX. Liikluseeskirja ( edaspidi LE ) § 107 vastaselt kaldus süüdistatava juhitud auto oma sõidurajalt välja ja põrkas vastassuunarajal kokku seal vastu liikunud sõiduautoga VAZ-21063, reg. nr.XXX XXX, millele sõitis tagant otsa sõiduauto Seat Cordoba. Mootorsõidukite kokkupõrkes hukkusid sõiduauto VAZ- 21063 juht H. K., tema kaassõitja L. K. ja sõiduauto Seat Cordoba juht T. V.. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Kannatanu H. K. apellatsioonis taotletakse süüdistatava P.A suhtes tehtud Pärnu Maakohtu 31.juuli 2008.a. otsuse tühistamist kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas. Apellant taotleb uue kohtuotsusega süüdistatava P.A süüditunnistamist KarS § 422 lg.2 järgi ning tema karistamist,
lg.2 kohaselt, 4 aasta vangistusega, millest määrata koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust. Ülejäänud vangistuse osa jätta tingimisi täitmisele pööramata 3 a. katseajaga. Lisakaristusena võtta P.A-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks ning menetluskuluna mõista kannatanu kasuks välja esimese astme kohtus esindajale makstud 14160 kr. suurune tasu.
lg.1 ja 318 lg.1 järgi on kannatanu kohtumenetluse pooleks, kellel on apellatsiooniõigus.
9 kohaselt on kannatanul õigus anda arvamus süüdistuse ja karistuse kohta. Süüdistusakti järgi juhtis süüdistatav P.A B kategooria mootorisõidukit Liiklusseaduse ( edaspidi LS ) § 23 vastaselt ilma, et tema kõrval oleks viibinud lapsevanem või selleks volitatud isik, kes omanuks B kategooria juhiluba vähemalt kaks aastat. Seetõttu rikkus süüdistatav etteheidetava teo toimepanemise ajal LS § 23 nõudeid, kuna tal vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus puudus. Kohtu hinnangul aga ei olnud sõiduki juhtimine ilma vähemalt 2 aastast B-kategooria auto juhtimise õigust omava lapsevanema või volitatud isiku autos viibimiseta põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kohus jättis arvestamata süüdistusakti järgi inkrimineeritud LE § 76 lg.2 rikkumise ja luges tõendatuks süüdistatava P.A poolt LE § 107 rikkumise ning kvalifitseeris toimepandud teo KarS § 423 lg.2 järgi.
lg.1 ja § 226 kohaselt esindab riiklikku süüdistust kohtus ning koostab süüdistusakti prokuratuur. Seetõttu pole kohtul õigust süüdistusaktis esitatud faktiliste asjaolude süüdistusest välja jätmiseks. Kohtu poolt süüdistuse sisu kujundamine on lubamatu ja vastuolus Põhiseaduse § 4 järgse võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning
Kohtu volitused kriminaalmenetluses piirduvad üksnes süüdistuses esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisega. Järgnevalt interpreteerib apellant
§-des 60, 61,268, 338 p.1 ja 3, 339 lg.1 p.7 sätestatud põhimõtteid tõenduseseme asjaolude tõendatuse , tõendite hindamise, kohtuliku arutamise piiride, kohtuotsuse tühistamise aluste, kohtuotsuses kohtu põhjenduste puudumise kohta koos viidetega Riigikohtu lahenditele, millistes antakse selgitusi seaduse kohaldamise osas neis kriminaalmenetlusõiguse aspektides. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimist lubava asjaoluta, s.o. LS § 23 nõude eiramine, polnud põhjuslikus seoses liiklusavarii ja kolme isiku surma põhjustamisega. LS § 29 kohast juhtimisõigust mitteomava isiku poolt suurema ohu allika liiklusohutu käitlemine tagatakse 2 aastase staažiga B- kategooria auto juhiluba omava isiku poolse kontrollimise, suunamise ja vajadusel juhtimise katkestamise nõudmisega. Selle nõude eiramine on liiklusnõuete rikkumine KarS § 422 mõttes. Põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks tagajärg jäänud saabumata. Seega pidanuks maakohus kontrollima kõigi süüdistatavale etteheidetud rikkumisi iseloomustavate faktiliste asjaolude ja saabunud tagajärje vahelisi seoseid, mitte piirduma LE § 107 rikkumise ja saabunud tagajärje vahelise seose tuvastamisega. Apellandi hinnangul on LS § 23 rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.t. kui süüdistatav poleks mootorsõidukit omavoliliselt ja liiklusnõuete vastaselt juhtima asunud, ei oleks ta sattunud Tallinna- Tartu- Võru- Luhamaa maanteel teeliiklusesse ega põhjustanud kolme isiku surmaga lõppenud avariid. Kuna süüdistatav rikkus LS § 23 lg.2 sätestatud nõuet ja selle tagajärjel põhjustati kolme isiku surm, siis vastab süüdistatav tegu KarS § 422 lg. 2 objektiivse koosseisu tunnustele. Täidetud on ka KarS § 422 subjektiivse koosseis, sest piiratud juhtimisõigusega süüdistatav pidi teadma, et tal pole õigust juhtida mootorsõidukit ilma vähemalt kahe aastase staažiga B –kategooria auto juhiluba omava lapsevanema või volitatud isiku autos viibimiseta. Süüdistatav pidi ette nägema, et ilma liiklusseaduse järgi nõutud isiku mootorsõidukis viibimiseta, pole tagatud suurema ohuallika ohutu käitlemine ja liikluses võib saabuda kahjulik tagajärg. Seetõttu apellant leiab, et maakohus on süüdistatava teo KarS § 423 lg.2 järgi kvalifitseerides ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis
Apellandi hinnangul ei vasta maakohtu otsus seadusele ka mõistetud karistuse osas. Lisaks õiguskorra kaitsmisele ja süüteo toimepanemise eest avaliku hukkamõistu avaldamisele on karistuse mõistmise eesmärgiks ka süüdlase mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat P.A on varem neljal korral karistatud liiklusalaste süütegude eest, milledest ta pole teinud vajalikke järeldusi, vaid jätkas uute liiklusalaste süütegude toimepanemist. Seega kujutab süüdistatav endiselt ohtu ühiskonnale ja õiguskorrale, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Riigikohtu lahendi nr.3-1-1-59-07 kohaselt on raske kuriteo puhul juba kuriteo asjaoludest tulenevalt, süüdimõistetu tingimisi karistusest vabastamine lubamatu. Süüdistatavale P.A-le mõistetud karistus ei vasta ühiskonna õigustundele, toimepandud kuriteo raskusele ega tema isikule, milline asjaolu on
Apellatsiooni vastuväidetes leiab kaitsja, advokaat M. Saareväli, et
2 ja § 323 lg.2 p. 2 alusel tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata ja apellandile tagastada. Väär on apellandi seisukoht, et
lg.-st 3 tuleneb kannatanu apellatsiooniõigus lühimenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks.
lg.1 kohaselt esindab kohtus riiklikku süüdistust prokuratuur ja
10. peatüki § 270 lg.1 seab prokurörile kohtuistungil osalemise kohustuse.
lg.1 kohaselt juhindub ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisel
2 annab ringkonnakohtule õiguse otsustada kohtumenetluse poolte ringkonnakohtusse kutsumine
§-des 270-273 sätestatud korras. Seega peab prokurör apellatsiooni läbivaatamisel ringkonnakohtus osalema. Lühimenetluses ei ole prokuröril süüdimõistva kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise õigust, siis ei ole tal apellatsioonimenetluses täita sisulist rolli, sest puudub riiklik süüdistus ja seda peaks täitma asuma kannatanust eraõiguslik isik. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses erasüüdistuse institutsioon puudub ning riikliku süüdistuse andmine kannatanule on kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõtte rikkumine. Jättes lühimenetluses prokuröri ilma õigusest apelleerida süüdimõistvat kohtuotsust soovis seadusandja saavutada olukorda, kus lühimenetluses tehtud otsust ei saa süüdimõistetu jaoks raskemaks muuta. Teatavasti ei saa ka süüdistatava enda apellatsiooni alusel teha tema olukorda raskendavat otsust. Prokurör peab kohtumenetluse liigi valikul arvestama menetlusviisist tulenevaid tagajärgi, s.h. kannatanu huvide ja õiguste kaitse.
ei näe võimalust prokuröri poolt valitud ja kohtu poolt heaks kiidetud menetlusliigile tagasikäigu andmiseks. Olukorras, kus prokuratuur on nõustunud lühimenetlusega ja seeläbi kaotanud apellatsiooniõiguse süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamiseks, ei saa ka teised menetlusosalised kohtuotsust kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas vaidlustada. Asjakohane pole apellandi arusaam, et kuna lühimenetluse kohaldamiseks kannatanu arvamust ei küsita, säilib kannatanul apellatsiooniõigus. Lühimenetluse läbiviimine ilma kannatanu nõusolekuta pole erandlik.
lg.1 kohaselt võib II astme kuritegu menetleda käskmenetluses, mille juures pole kannatanu nõusolek nõutav ja võidaks teha kohtuotsus, mis ei vasta kannatanu ootusele. Analoogilise olukorra on Riigikohus lahendanud kriminaalasjas tehtud otsusega nr. 3-1-1-4907. Selles kriminaalasjas leidis kannatanu, et kuna
lg.3 ei sätesta sõnaselget apellatsiooni esitamise keeldu prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale, on kannatanul apellatsiooni esitamise õigus. Riigikohus asus seisukohale, et kannatanul apellatsiooni esitamise õigust ei ole. Kaitsja ei nõustu apellatsiooni väitega, mille kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata süüdistataval P.A vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumise põhjusliku seose saabunud tagajärjega.
lg.1 ja § 237 lg.4 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistusakti järgi ja lühimenetluses tuginetakse kohtulikul arutamisel üksnes kriminaaltoimiku materjalidele.
S § 12 lg.2 järgi kuulub toimepandud teo ja saabunud tagajärje vaheline põhjuslik seos kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste hulka.
lg.1 ja § 30 lg.1 tulenevalt lasub prokuröril esitatud süüdistuse tõendamise kohustus. Seega pidi prokuröri poolt koostatud kriminaaltoimik sisaldama tõendeid süüdistataval juhtimisõiguse puudumise ja saabunud tagajärje vahelise põhjusliku seose kohta. Koostatud toimik sisaldab tõendeid süüdistataval mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumise kohta ja liiklusõnnetuses kolme inimese surma saabumise kohta, kuid pole tõendeid ühe osateo ( juhtimisõiguse puudumine) ja kolme inimese surma vahelise põhjusliku seose esinemise kohta. Seega maakohtul puudusid tõendid mida hinnata. Kohtumenetluse võistlevuse printsiibist lähtudes pole kohtul õigust asuda puudulikku süüdistusakti sisustama või nõudma prokurörilt süüdistuse asjaolude kohta täiendavate tõendite esitamist. Kaitsja möönab, et maakohtu otsus LS § 23 nõude rikkumise ja saabunud tagajärje vahelise põhjusliku seose puudumise osas olnuks paremini mõistetav, kui sõnastuse : „ jätab süüdistusest välja „ asemel oleks kohus kasutanud väljendit: „ei ole tõendatud“. Olukorras, kus prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei motiveeri põhjusliku seose esinemist LS § 23 nõude rikkumise ja saabunud tagajärje vahel, ei saanudki maakohus asuda muule seisukohale, kui jätta kohtus tõendamata asjaolu süüdistusest välja. Isegi kui lugeda kohtuotsust vähemotiveerituks põhjusliku seose mitteesinemise osas, ei ole see minetuseks, mis toonuks kaasa ebaõige kohtulahendi. Apellant on ebaõigesti leidnud, et mootorsõiduki juhtimine süüdistatava poolt oli iseenesest tagajärje põhjuseks. Apellatsioonis esitatud mõttekäigu puhul on tegemist veaga põhjusliku seose tuvastamisel. Silmas tuleb pidada vahetut põhjuslikkust, ehk hinnata, mis oli tagajärje suhtes adekvaatne ja mis relevantne. Ilma LE § 107 rikkumiseta poleks süüdistatava juhitud mootorsõiduk vastassuunas lähenenud sõidukiga kokku põrganud ning tagajärg jäänuks saabumata. Küsimusele, kas süüdistatava kõrval vähemalt kaheaastase staažiga B- kategooria mootorsõiduki juhiloa omaniku viibimine oleks liiklusõnnetuse välistanud, tuleb vastata eitavalt. Liiklusseadus ei käsitle sellist isikut mootorsõiduki juhina ega ole tal juhikohustused täita. LS § 23 ei sea sellele isikule samuti kõrvalnõudeid - olla ärkvel, kaine vms. Seega ei välista LS § 23 nõuetele vastava isiku autos viibimine juhi juhtimisvigu ning liiklusõnnetuse põhjustamist. Juhtimisõiguse keelu rikkumine ei loonud tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid selle põhjustas süüdistatava poolt juhitud mootorsõiduki LE § 107 nõuet eirav vastassuunavööndisse kaldumine. Juhtimisõiguse puudumine iseenesest ei eelda ega tinginud mootorsõiduki vastassuunavööndisse kaldumist ja kokkupõrget seal liikunud sõidukiga. Kaitsja hinnangul on süüdistatavale P.A-le mõistetud karistus vastavuses KarS § 56 sätestatud karistamise alusega. Kohus on piisavalt põhjendanud karistuse liigi ja määra valikut ning arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja tema alaealisust kuriteo toimepanemise ajal. Alaealisele mõistetava karistuse puhul on kasvatuslikud kaalutlused esmatähtsad. Silmas peetakse tulevikus uue kuriteo toimepanemise ärahoidmist, isiku sotsiaalset järeleaitamist ja integratsiooni. Karistuse kättemaksu funktsioon ei pea ületama kasvatuslikku funktsiooni. Karistuse preventiivne mõju on olulisem kättemaksu eesmärgist. KarS § 423 lg.2 sanktsioon nägi karistusena ette ühe kuni viieaastase vangistuse. Süüdistatavale mõisteti vangistus 3 aastat, mida lühimenetluse tõttu 1/3 võrra vähendati ning milline karistus jäeti KarS § 74 lg.1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Seega, vaatamata süüdimõistetu P.A alaealisusele ja karistust kergendavate asjaolude esinemisele, ületas mõistetud karistus KarS § 423 lg.2 sanktsiooni keskmist määra. Karistuse lühimenetluse korras vähendamine ei saa olla mõistetud karistuse karmistamise aluseks. Karistuse tingimisi kohaldamata jätmine on kooskõlas süüdistatava isikuomaduste, positiivsete iseloomustuste, kriminaalhooldaja arvamusega selles, et karistuse mõju realiseerub ilma reaalse vangistuseta. Juhul, kui ringkonnakohus võtab apellatsiooni menetlusse, taotleb kaitsja selle rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, lahendab esmalt kohtumenetluse poolte vaidluse kannatanu õiguse üle esitada apellatsioon lühimenetluses tehtud kohtuotsuse peale.
lg.1 järgi on kannatanu kohtumenetluse pooleks, kellel
Kaebuseks kriminaalasja lahendamisel tehtud esimese astme kohtu otsuse peale on apellatsioon.
lg.1 kohaselt esitab apellatsiooni kohtumenetluse pool, kes esimese astme kohtu otsusega ei nõustu.
lg.3 punktides 1-5 esitatud loetelu apellatsiooni esitamise keeldudest on ammendav ega välista kannatanu edasikaebe õigust lühimenetluse korras tehtud esimese astme kohtu otsuse peale.
9.peatüki 1 jaos kirjeldatud lühimenetluse kohaldamiseks annab nõusoleku prokuratuur ( prokurör). Kannatanu nõusolekut lühimenetluse kohaldamise kohta ei küsita ja seetõttu on põhjendatud kannatanul, tema huvide ja õiguste kaitsmise tagamiseks kohtumenetluses, kaebeõiguse ( apellatsiooniõiguse ) säilimine. Prokuratuurile ( prokurörile )
lg.3 p.2 sätestatud keeld lühimenetluses ja kiirmenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada on loogilises vastavuses
lg.1 ja § 251 lg.1 antud otsustusõigusega väljendada riikliku süüdistuse esindajana menetlusökonoomikast kantud tahet ühe või teise lihtmenetluse liigi kohaldamiseks. Sellise tahte lihtmenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse näol tegeliku realiseerumise järel puudub prokuratuuril ( prokuröril ) eesmärgipärane vajadus ja põhjus apellatsiooni esitamiseks. Lühimenetluse korras tehtud esimese astme kohtu otsuse peale kannatanu apellatsiooni arutamisel ringkonnakohtus võtab kohtumenetlusest
Apellatsioon esitatakse jõustumata esimese astme kohtu otsuse peale. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus pole jõustunud maakohtu otsus, millega muudeti prokuröri poolt esitatud süüdistuse juriidilist kvalifikatsiooni.
Kannatanu H. K. apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu süüdimõistvat otsust kuriteo kvalifikatsiooni osas ja toetatakse toimepandud kuriteole prokuröri poolt koostatud süüdistusakti järgi antud õiguslikku hinnangut. Seega on prokuröri poolt süüdistusakti järgi esitatud süüdistuse faktilised asjaolud kui kuriteo kvalifikatsioon ringkonnakohtus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise piires ning prokuröril apellatsioonimenetluses täita
Ringkonnakohtu seisukohalt pole Riigikohtu lahendis nr.3-1-1-49-07 antud selgitus kannatanu kaebeõiguse puudumisest käesolevas kohtuvaidluses kohaldatav, sest tegemist pole olukorraga, kus prokuratuur oleks loobunud riikliku süüdistuse esitamisest ja eraõiguslikust isikust kannatanu taotlenuks kriminaalmenetluse edasist toimetamist, mis on vastuolus
Kannatanu H. K. apellatsioon on esitatud tähtaegselt ja vastab
esitatud nõuetele.
sätestatud asjaolusid, mis tingiksid esitatud apellatsiooni käiguta või läbi vaatamata jätmise ja apellandile tagastamise, ei esine. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalasja arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel ei esine
lg.1 täheldatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses pole lubatud. Kannatanu apellatsioonis väljendatud ja ringkonnakohtu istungil kannatanu esindaja toetatud arvamus maakohtu järelduste ebapiisava põhjenduse kohta kohtuotsuses on hinnang, millega ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohtu seisukohalt on maakohtu otsuse põhiosa pinnalt kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ning kohtu seisukohad süüdistatava P.A poolt toimepandud teo õiguslikul hindamisel üheselt arusaadavad. Kannatanu ja tema esindaja maakohtu käsitlusest erinevad hinnangud ja tõlgendused mõningatele faktilistele asjaoludele ei tähenda kohtuotsuses põhjenduste puudumist
Apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus pädev apellatsiooni piires kriminaalasja faktilisi asjaolusid kontrollima ja apellatsiooniga vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvate järelduste tegelikele asjaoludele vastavust kontrollima ning selle kohta ringkonnakohtu otsuses omapoolseid põhjendusi esitama. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg.1 p.7 ja lg.2 tähenduses tuleb käsitleda olukorda, kus esimese astme kohtu otsuse põhiosas täielikult puuduvad põhjendused või ei ole need puutumuses või vastavuses kohtuotsuse põhiosa või resolutiivosa konstateeringuga. Ainuüksi vaidluse puhul esimese astme kohtu otsuse põhjenduste mahu või ulatuse üle saab lahendada ringkonnakohus apellatsioonimenetluses antud pädevust kasutades ja vaidlusalustes küsimustes oma seisukohta esitades, ilma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtus pole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust selles, et
sätestatud põhimõtete järgi kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusel kujunenud veendumus tõenduseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Üldtuntud aga asjaolu, mille kohta saadi usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälisest allikast. Süüdistatava P.A poolt 8. detsembril 2007.a. mootorsõiduki juhtimise kohta haigus või väsimusseisundis pole kohtule esitatud kohtukõlbulikke tõendeid, samuti pole kohus selle tõenduseseme asjaolu kohta saanud usaldusväärset teavet kriminaalmenetluse välisest allikast. Riigikohus on otsuses nr.3-1-1-72-07 väljendanud seisukohta, et süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole rikutud menetlusõiguse norme. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et süüdistatava P.A poolt LE § 76 lg.2 rikkumise toimepanemine pole tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga selles, et süüdistatav P.A tahtlikul eiras LE§ 107 ettekirjutust, tahtlikult põhjustas juhitava mootorsõiduki kaldumise vastassuuna sõidurajale, mille tagajärjel toimunud mootorsõidukite kokkupõrkes hukkus kolm inimest. Süüdistatava P.A ütlus selles, et ta ei asunud sooritama ega sooritanud möödasõidumanöövrit väljumisega oma sõidurajalt, kattub tunnistaja A. T. ütlusega, mille järgi Mäekülast alates tema taga sõitnud auto ei hoidnud ühtlast kiirust, sest vahemaa tunnistaja juhitud autoga kord pikenes siis jälle vähenes. Tunnistajale tundus see kummalisena, kuid kordagi ei andnud taga sõitev auto märku möödasõidu alustamisest. Ootamatult nägi tunnistaja tahavaatepeeglist, et tema auto järel sõitnud auto liikus vastassuunarajal ning toimus autode kokkupõrge. Tunnistajate S. N. ja A. K. ütluste kohaselt nägid nad samuti džiipi ( maastikuauto Volv XC 90 ) kaldumist vastassuuna sõidurajale ja kokkupõrget seal liikunud sõiduautoga. Ükski süüdistatava P.A juhitud auto oma sõidurealt väljumist näinud tunnistaja ei täheldanud suunatule märguannet, mis viidanuks juhi teadvalt ja soovitud sõiduraja vahetuse manöövrile. Seega olemas olevate tõendite pinnal pole kahtlust, et üldise elukogemuse ja omandatud autojuhtimise kogemuse ning intellektuaalse taseme tõttu sai süüdistatav P.A aru, et elava liiklusega Tallinn – Tartu – Võru - Luhamaa maanteel auto juhtimine nõuab tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb endale ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm. liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. Samuti oli süüdistatavale P.A-le läbitud mootorsõiduki juhi koolituse põhjal teada ja arusaadav ka see, et ilma juhitava mootorsõiduki manöövrist teisi liiklejaid teadustamata ja liiklusolusid arvestamata vastassuuna sõidureale liikumisel on tema auto takistuseks ja ohuks seal liikuvatele teistel mootorsõidukite juhtidele ja kaasreisijate. Toimuda võib sõidukite kokkupõrge, milles võivad saada vigastusi ja hukkuda inimesed. Seega on täidetud materiaalse süüteo subjektiivse koosseisu intellektuaalne element. Süüdistatav P.A on maakohtus ütlusi andes kinnitanud, et autos Volvo XC 90 mängis muusika ja ta kuulas rok-pop stiili esindavat Red Hot Chilli Peppersi ning teda valdas rõõmutunne autoralli võistluse võitmise üle. Süüdistatava P.A neid ütlusi kummutavaid tõendeid kriminaalasjas pole. Ringkonnakohtu seisukohalt tõendab süüdistatava ütlus, et ta polnud juhitava mootorsõiduki roolis uinunud, kuid tähelepanu auto juhtimisele keskendumiselt oli hajunud. Olles hõivatud mõtetega saavutatud rallivõidu üle ja muusika kuulamisega, ei toiminud süüdistatav P.A tähelepanu hajumise tõttu enam vajaliku hoolsusega konkreetses tegevusvaldkonnas mootorsõiduki Volvo XC 90 juhtimisel – juhitava auto kaldus LE § 107 nõude vastaselt oma sõidureast vastassuunalisele sõidureale, kus toimus kokkupõrge vastu liikunud autodega ja hukkusid kolm inimest. Eelnimetatud asjaoludel nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et süüdistatav P.A rikkus LE § 107 nõuet ettevaatamatusest, mitte tahtlikult ning toimepandud tegu täidab seetõttu KarS § 423 lg.2 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhiosa nende asjaoludega, mille kohaselt süüdistatava P.A süüd välistavad asjaolud puuduvad, süüdistatav on süüvõimeline isik, tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mida süüdistatav kinnitas ka apellatsioonikohtu istungil. KarS § 58 sätestatud karistust raskendavad koosseisuvälised asjaolud puuduvad. Süüdistatava P.A poolt toimepandud süüteo koosseisuliseks tunnuseks on kahe või enama inimese surma põhjustamine. Seetõttu ei saa kolme inimese hukkumist raske tagajärjena teistkordselt arvestada KarS § 58 p 8 täheldatud karistust raskendava asjaoluna. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega KarS § 423 lg.2 järgi mõistetud vangistuse tähtaja pikkuse ja lühimenetluse korras
lg.2 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ega pea nende motiivide jätkuvat kordamist vajalikuks. Samas on ringkonnakohus veendunud, et süüdistatava P.A süü suurusega pole vastavuses temale raske tagajärje põhjustanud kuriteo eest mõistetud tähtajalise vangistuse kogu pikkuses tingimuslik kohaldamata jätmine. Süüdistatav P.A on varem karistatud erinevate liiklusalaste väärtegude eest, kuid need karistused ei mõjutanud teda edaspidi olema hoolas, tähelepanelik ja õiguskuulekas juht ning liikleja. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus põhjustab varem või hiljem traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrval seisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega kolme inimese huku põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu. Võetud elu pole võimalik ennistada ega seda õigusega kaitstud hüve riivet tegelikkuses heastada – ka mitte kättemaksu läbi. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatava P.A puhul on tegemist noore inimesega, kes pani kuriteo toime alaealisena. Inimese puhul, kellel ees terve täiskasvanu elu, tuleb arvestada karistuse võimalikku kasvatuslikku tähendust enam kui kättemaksu avaldamist. Ringkonnakohtu veendumuse kohaselt on karistuse mõistmise üld - ja eripreventiivne eesmärk saavutatud, kui süüdistatavale P.A-le Pärnu Maakohtu poolt
S § 74 lg.2 alusel koheselt ärakandmisele 3 kuu pikkune vangistus ning vangistus tähtajaga 1 ( üks ) aasta ja 9 ( üheksa ) kuud jätta tingimisi kohaldamata, allutades süüdimõistetu maakohtu otsuses nimetatud kontrollnõuete ja kohustuste täitmisele kriminaalhooldaja järelevalve all. Kuna süüdistatav P.A pani toime liiklusalase süüteo, mis põhjustas kolme inimese hukkumise, siis ringkonnakohus peab asjakohaseks ja õiglaseks kannatanu apellatsiooni taotlust KarS § 50 lg.1 alusel kohaldatud lisakaristuse raskendamise osas ning võtab süüdistatavalt P.A-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse ära 3 ( kolmeks ) aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele ning õiguskorra huvides tagab, et süüdimõistetu pikema aja kestel mootorsõiduki juhina liikluses ei osaleks.
lg.1 p.1 järgi on menetluskuluks kannatanu esindajale maksud mõistliku suurusega tasu. Kriminaalasja toimiku materjalidest nähtub, et kannatanu H. K. on valitud esindajaks Pärnu Maakohtu istungil oli advokaat Alan Biin ning kannatanu tasub Advokaadibüroole Leino Biin ja Partnerid poolt esitatud arve nr.133/08 järgi 14 160 kr. suuruse summa. Tallinna Ringkonnakohtu istungil esindas kannatanut H. K.t vandeadvokaat Paul Järve. OÜ Advokaadibüroo Järve, Otti & Laretei poolt esitatud arve nr.177 järgi tasub kannatanu H. K. valitud esindajale 35400 kr. suuruse summa. Ringkonnakohtu seisukohalt on kannatanu H. K. poolt esindajatele makstud tasud mõistliku suurusega.
lg.1 kohaselt kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse
1 punktides 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud kohtulahend. Eeltoodu alusel ja juhindudes
juuli 2008.a. otsuse P.A-le karistusena mõistetud tähtajalise vangistuse KarS § 74 lg.1 alusel tingimisi kohaldamata jätmise ja KarS § 50 lg.1 järgi mõistetud lisakaristuse osas ning teeb selle osas uue otsuse. I. AMANN M. AAVA J. PAAP
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.