Kriminaalasi nr 1-08-8573 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 02 aprill 2009. a Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-08-8573 Täitmiskohtunik Liivi Loide Kohtuistungi sekretär Viivi Kalme Prokurör Margit Luga Taotlus L.L-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks Süüdimõistetu L.L Asukoht: Tartu Vangla, elukoht vabanemisel: Rehabilitatsioonikeskus, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; isikukood XXX RESOLUTSIOON Jätta L.L tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK L.L on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 09.10.2008.a otsusega kriminaalasjas nr 108-8573 KarS § 331 järgi ja karistuseks on mõistetud 3 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viljandi Maakohtu 30.10.2003.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on 5 kuud 3 päeva vangistust, võrra, liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti 8 kuud 3 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 09.10.2008.a ja lõpeb 11.06.2009.a. Tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus avanes kinnipeetaval 08.04.2009.a. 03.03.2009.a edastas Tartu Vangla Vangistusseaduse § 76 lg 1 alusel kohtule kinnipeetava kohta koostatud materjalid tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. 02.04.2009.a seisuga on L.L-i kandmata karistusaeg 2 kuud 9 päeva vangistust. 1
(2)L.L on varem kriminaalkorras karistatud 2 korral: 1) 17.04.2001.a Viljandi Maakohtu poolt KrK § 141 lg 2 p 1, 2 ja § 202 järgi 6 aastat 27 päeva vabadusekaotust tingimisi 3-aastase katseajaga, täitmisele pööratud Viljandi Maakohtu 29.10.2002.a määrusega; 2) 30.01.2003.a Viljandi Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi 30 päeva vangistust, lõplikuks karistuseks KarS § 65 lg 2 alusel 6 aastat 1 kuu 12 päeva vangistust. Kriminaalhooldaja oma ettekandes ei toeta L.L-i tingimisi enne tähtaega vabastamist. Prokurör samuti ei toeta ennetähtaegset vabastamist, kuna kinnipeetav enda käitumisega vanglas ei ole näidanud, et ta oleks paranemise teele asunud – teda on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. L.L ise arvas, et teda võiks vabastada, kuna tal oleks vaja, et keegi tema üle järelevalvet teostaks ja kriminaalhooldus oleks selleks hea. Ta ei taha rohkem vanglas olla, kuna seal ei ole hea olla – on umbne ja söök ei ole maitsev. Teda on vangistuse ajal mõned korrad distsiplinaarkorras karistatud, kuid leiab, et need rikkumised ei ole tõsised. Vangistuse ajal on teda ka kriminaalkorras karistatud, kuid see tegu oli toime pandud juba ammu. Vabaduses plaanib ta elama asuda rehabilitatsioonikeskusesse ja hiljem omale korteri leida. Arvab, et töö leidmisega ei tohiks probleeme tekkida, kuid mingeid läbiröökimisi selles osas pidanud ei ole. Kuigi esinevad formaalsed alused L.L-i ennetähtaegseks vabastamiseks, leiab kohus, et teda ei ole võimalik vabastada. Süüdimõistetu puhul on tegemist isikuga, kes kannab vanglakaristust kuritegude eest, millised ta on toime pannud kohtu poolt määratud katseajal. Varasem kriminaalhoolduse teostamine ei takistanud süüdimõistetu suhtes uute kuritegude toimepanemist tema poolt. See tekitab kahtluse tema sobivusele kriminaalhooldusele. Vangistuse ajal on teda viimase aasta jooksul distsiplinaarkorras korduvalt karistatud, kinnipeetava enda ütluste kohaselt viimati alles 2009.a alguses. Eelnev näitab, et võimaluse tekkimisel on ta eiranud jätkuvalt kehtestatud käitumisreegleid. Teda on vangistuse ajal karistatud ka kriminaalkorras. Kinnipeetav peaks enesele teadvustama, kui oluline on õiguskuulekas käitumine ning millised tagajärjed toob endaga kaasa reeglite rikkumine. Ta peab põhjalikult analüüsima oma kuritegelikku käitumist ning kuritegude sooritamise põhjuseid ja tagajärgi. Peale selle puudub süüdimõistetul vabaduses kindel elu- ja töökoht, puudub toetav lähivõrgustik. Ta nimetab küll lähedaste isikutena elukaaslast ja last, kuid samas ei pea võimalikuks nende juurde elama asumist. Võimalik elukoht rehabilitatsioonikeskuses eeldab selle sisekorra nõuetest kinnipidamist ja majutuse eest tasumist. Olukorras, kus süüdimõistetu ei oska nimetada ühtegi konkreetset töökohta, pole pidanud läbirääkimisi võimalike tööandjatega, kuid arvab, et töö leidmisega ei ole probleeme, ei ole kohtu arvates reaalne, et tal oleks võimalus koheselt tööle asuda. Sissetuleku ja sellest tulenevalt ka elukoha puudumine on aga reaalsed ohud uute kuritegude sooritamiseks. Lisaks on märkinud ka kriminaalhooldaja, et L.L-i vabanemisel on tema elukohajärgne (Paistu vald) omavalitsus valmis tegelema tema elamispinna, majandusliku toimetuleku ja lähedastega kontaktide taastamise probleemidega, mistõttu vabanemine võõrasse keskkonda (Tallinnasse) suurendab uute kuritegude toimepanemise riski. Kõige eelneva põhjal leiab kohus, et L.L tuleb jätta enne tähtaega vangistusest vabastamata. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg-st 1, § 432 lg-st 3. Kohtunik 2
(2)