← Eesti

1-07-13517/6

Obsah (8)§ 349§ 266§ 331§ 65§ 64§ 199§ 57§ 81

1-07-13517 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 3. veebruar 2009.a Tallinn 1-07-13517 Eesistuja Meelika Aava, l

§ 349

järgi ja R.E süüdistuses Kriminaalasi

§ 266lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p 4,8 järgi Harju Maakohtu 2.

oktoobri 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses O.D ja tema kaitsja Rein Kiviloo ning Apellatsiooni esitajad R.E ja tema kaitsja Urmas Simon Natalia Miilvee Prokurör O.D ik xxx, elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxxxx xxx xx-x, OÜ L. juhatuse liige, 7 korda kohtu poolt karistatud, viimati 09.01.2003.a Harju Maakohtu poolt

§ 331

järgi 3 aasta 2 kuu 26 päeva vangistusega, mille kandmiselt vabanes Süüdistatavad 04.04.2006.a, vahi all alates 24.06.2007.a Kaitsjad R.E ik xxx, elukoht XXXXXXX XXX XX-XX, ei tööta, 6 korda kohtu poolt karistatud, vahi all 28.06.2007.a Vandeadvokaat Rein Kiviloo ja advokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. oktoobri 2008.a otsus O.D ja R.E suhtes jätta muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  2. veebruaril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri 2008.a otsusega mõisteti O.D süüdi KrK § 141 lg 2 p 2,3,4 järgi ja karistati 5 aasta vangistusega.

§ 65lg 1 alusel mõisteti Tallinna Linnakohtu 26.

juuni 2000.a ja Harju Maakohtu 9. jaanuari 2003.a otsustega mõistetud karistuste (vastavalt 6 aastat ja 2 kuud) suurendamise teel liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Karistusest loeti kantuks 6 aastat 2 kuud ning kandmata karistuseks 10 kuud vangistust. Veel mõisteti O.D süüdi

§ 349

järgi ja karistati 1 aasta 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõiseti suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 24. juuni 2007.a, so O.D kinnipidamise päev. R.E mõisteti süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja karistati 3 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 12.

aprilli 2006.a otsusega mõistetud 8 kuu vangistusega. Karistus loeti kantuks. Veel mõisteti R.E süüdi

§ 199lg 2 p 4,8 järgi ja karistati 2 aasta 4 kuu vangistusega.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema kinnipidamise päev

  1. juuni 2007.a
  2. O.D mõisteti KrK § 141 lg 2 p 2,3,4 järgi süüdi selles, et ta
  3. septembril 1999.a Tallinnas XXXXX XXX XX-XX korteri köögis lisas G. G. joogiklaasis olnud viina sisse ainet, mille manustamise järel kaotas G. G. kuni hommikuni teadvuse. Seejärel tungis O.D korteri tubadesse, mille peale ärkas voodis maganud
  4. aastal sündinud I. Š.. Kuriteo lõpuleviimise tagamiseks ründas O.D voodis lamanud I. Š.t ja peksis teda rusikatega pähe ja rindkeresse. Kannatanu vastupanu mahasurumiseks püüdis O.D I. Š.t kaasas olnud noaga lüüa, kuid rüseluse käigus murdus nuga pooleks. Enda päästniseks otsustas I. Š. teeselda surnut, so lasi end lõdvaks ja jäi liikumatuks. Seejärel lõpetas O.D kannatanu peksmise ja varastas korterist esemeid ligi 47 tuhande krooni väärtuses.

§ 349järgi mõisteti O.D süüdi selles, et ta 12.

märtsil 2007.a Tallinnas XXXXX XXX XX asuvas H. kontoris esitas tellerile teise isiku nimele väljastatud ID kaardi ja püüdis kätte saada tema internetipanga koode. Oma tegevusega pani O.D toime teise isiku nimele väljastatud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi. R.E mõisteti

§ 199lg 2 p 4,8 järgi süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna pani 18.

augustil 2006.a,

  1. märtsil 2007.a ja
  2. juunil 2007.a uuesti toime kolm vargust Tallinna linnas asuvatest korteritest.
  3. juuni 2007.a varguse episoodis muukis ta korterisse pääsemiseks lahti korteri lukustatud ukse.

§ 266lg 2 p 1 järgi mõisteti R.E süüdi selles, et ta 15.

augustil 2005.a korteri valdaja tahte vastaselt tungis ebaseaduslikult sisse võõrasse eluruumi. 3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav O.D kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid kuritegusid toime pannud. Ta ei ole toime pannud ka eelmist röövimist, millele kohtuotsuses viidatakse. Kannatanu G. G. tundis teda kohtueelsel uurimisel fotode järgi äratundmiseks esitamisel ära seetõttu, et O.D nime sai ta teada politseiametnikult enne uurimistoimingu läbiviimist. Seda kinnitas kannatanu kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates, kuid kohtuistungi protokollis on jäetud see asjaolu märkimata. Võõra isiku ID kaardi oli ta leidnud ning esitas selle H. tellerile juhuslikult. Süüdistatava O.D kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsiooni motiivide kohaselt oli kohtulik uurimine ühekülgne ning kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja O.D süüdimõistmisel on kasutatud kriminaalmenetlusõiguse normide olulise 2

(6)rikkumisega kogutud kohtukõlbmatuid tõendeid. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et G. G. nimeline isik (sellenimelist isikut ei ole menetlusse kaasatud) tundis tema korteris viibinud isikus ära O. S.. Sellega oleks pidanud menetlustoiming lõppema. Sisuliselt anti isikule võimalus korduvaks äratundmiseks, mis on aga erandina lubatud vaid seaduses otseselt ettenähtud juhtudel. Kaitsja leiab, et kannatanu G. G. ütlustesse tuleb suhtuda vähemasti ettevaatliku kriitikaga, sest ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi aktist nähtuvad uuritava psüühilise seisundi eripärasused ja ka see, et kannatanu esialgselt sündmust ei mäletanud ja rääkis, et tarvitas alkoholi oma tuttava M.. Sündmuskohalt võetud sõrmejäljed jäeti nõuetekohaselt vormistamata, mistõttu ekspertiisiaktist ei nähtu kust ja millise menetlustoiminguga saadud sõrmejälgi uuriti. Ekspertiisiakti toimikus ei ole, mistõttu ei ole ka teada, mis objektid eksperdile uurimiseks esitati. KrMS § 63 lg 1 toob ära kriminaalmenetluses lubatavate tõendite loetelu. Varasem analoogsel viisil toimepandud kuritegu ei ole tõendiks isiku süüdimõistmisel uue kuriteo eest. Kaitsja leiab, et sellised rikkumised kujutavad endast olulist kaitseõiguse riivet. Röövitud on suur kogus kaalult raskeid asju, millede äraviimine ühe isiku poolt on mõeldamatu. Kohus ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööranud ega hinnangut andnud.
  1. septembril 1999.a G. G. korteris toime pandud röövimise kriminaalasjas peatati kriminaalasja menetlus
  2. novembril 2000.a. Selleks ajaks olid tehtud kõik menetlustoimingud ja kogutud need tõendid, milledele kohus praegu otsuse tegemisel tugines. Tollel ajal ei pidanud uurija ning prokurör võimalikuks nende tõendite põhjal O.D-le süüdistust esitada ja menetlus peatati põhjusel, et kuriteo toimepannud isik ei ole teada. Kaitsja peab kummaliseks ja põhjendamatuks, et kaheksa aasta möödudes asuti samade tõendite alusel vastupidisele seisukohale. On vaieldamatult tõendatud, et O.D esitas H. kontoris teise isiku ID-kaardi. O.D selgituste kohaselt leidis ta selle kasiinost. Kaart oli temal rahakotis koos oma dokumentidega. Pangas esitas võõra kaardi kogemata enda kaardi asemel. Süüdistatava väiteid ei ole millegagi ümber lükatud. Süüdistatav R.E taotleb kohtuotsuse tühistamist temale mõistetud vangistuse tähtaja osas, sest peab mõistetud karistust liiga karmiks. Oma taotluse sisu ta ei põhjenda. Ka R.E kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist oma kaitsealusele mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni motiivide kohaselt on R.E end kuritegude toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud, oma tegusid kahetsenud ja süüteo avastamisele aktiivset kaasabi osutanud. Seetõttu tuleks

§ 57

lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendavate asjaoludena arvesse võtta puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Suures osas on varguste toimepanemises süüdi kannatanud ise, kes suhtuvad hooletult oma varasse: kes kutsub ise R.E korterisse, kes ütleb kus ta vanemad raha hoiavad või kes annab purjus peaga oma korteri võtmed võõrale isikule. Neil asjaoludel tuleks R.E karistada tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning kaitsja taotleb tema karistamisel piirduda vahi all viibitud ajaga.

  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad O.D ja R.E ning nende kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 3

(6)5.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava O.D talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. mai 2003.a otsuses kriminaalasjas nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). O.D ja tema kaitsja apellatsioonides korratakse süüdistatava poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  5. aprilli 2007.a otsuses nr 3-1-1-3-07 (RT III 2007, 15, 115) märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Kuna süüdistatav O.D on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, mille lahknemise põhjust ta selgitada ta ei oska, siis on kohus tema ütlused kui mitteusaldusväärsed kõrvale jätnud. Samal põhjusel on kohus põhjendatult kõrvale jätnud ka tunnistajate A. S. ja D. O. ütlused. 5.
  6. Kohtul ei olnud põhjust kahelda kannatanu G. G. ütlustes, sest ta on andnud ühetaolisi ja muude tõenditega haakuvaid ütlusi nii kohtueelsel uurimisel kui kohtuistungil. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole G. G.l oma psüühilise seisundi poolest takistusi temaga toimunud sündmuste õigeks meenutamiseks, sealhulgas sündmuses osalenud isikute äratundmiseks. On loomulik, et vahetult pärast sündmust oli G. G.l äge stressreaktsioon, mis haiglas viibimise ajal aga möödus. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium O.D ja tema kaitsja väitega, et kannatanu G. G. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Äratundmiseks esitamise käigus on G. G. O.D ära tundnud isiku, kes tema korteris röövimas käis. G. G. on juba äratundmiseks esitamise protokollis märkinud, et O.D tundis ta ära pärast seda, kui ta end liigutas ja häält tegi. Seda kinnitas ta ka kohtuistungil ning väitis, et tunneb O.D ära isiku, kes tema korteris röövimas käis. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub tõepoolest, et O.D perekonnanime sai G. G. teada politseitöötajatelt uurimistoimingute käigus. Äratundmiseks esitamisel ei tundnud G. G. aga O.D ära mitte nime, vaid tema välimuse järgi. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas kannatanu sai süüdistatava perekonnanime teada enne või pärast äratundmiseks esitamise läbiviimist. Seega ei nõustu kohtukolleegium O.D ja tema kaitsja apellatsioonide väitega, et äratundmiseks esitamine on toimunud kriminaalmenetlusõiguse norme rikkudes. 4
(6)5.4. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja daktüloskoopia ekspertiisiaktist nähtub, et viinapudelil olnud sõrmejäljed fikseeriti daktüloskoopilisele tõmmiskile ja esitati eksperdile. Eksperdi arvamuse kohaselt on sõrmejäljed identifitseerimiskõlbulikud ja kuuluvad O.D. Kuna sündmuskohalt võeti kaasa ainult sõrmejälgedega tõmmiskile, siis puudus vajadus selle nummerdamiseks. KrMS § 223 lg 2 kohaselt on prokuratuuril õigus kõrvaldada kriminaaltoimikust kriminaalasja seisukohalt tähtsusetut materjali ja vajaduse korral süstematiseerida kriminaaltoimik uuesti. Ekspertiisimäärus, ekspertiisimaterjalidega tutvumise protokoll ning süüdistatava taotlus uurijaga kohtumiseks ei ole tõendid, ning prokurör on need materjalid enne kriminaalasja kohtusse saatmist toimikust kõrvaldanud. Apellatsioonikohtu istungil esitas prokurör need materjalid kohtule ja kohus avaldas nende sisu. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium ka nende apellatsiooni väidetega, et daktüloskoopiaekspertiisi käigus antud eksperdi kategoorilist arvamust ei saa käsitleda kohtukõlbuliku tõendina. 5.5.

§ 81

lg 1 p 1 kohaselt ei tohi kedagi esimese astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemist kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat. Sama pikk aegumistähtaeg kehtis ka O.D poolt toime pandud röövimise ajal. Seega ei ole aegumistähtaeg käesolevaks ajaks veel möödunud. Asjaolu, et kriminaalasi saadeti kohtusse kaheksa aastat pärast kuriteo toimepanemist, ei tõenda O.D süütust ega ole aluseks tema õigeksmõistmiseks. 5.

  1. Tunnistaja K. S. ütlustest nähtub, et O.D esitas ID kaardi ja tahtis uuendada teleteenuste lepingut ning saada paroole. O.D täitis vastava avalduse ja kirjutas sellele alla. Kuna aga ID kaardil olev foto ei sarnanenud pangas oleva isikuga ja isik käitus kummaliselt, siis vajutas teller paanikanuppu. Seepeale O.D põgenes. Kohtukolleegium leiab, et kuna O.D täitis avalduse võõra nimel all ja kirjutas isegi allkirja, siis ei saanud ta esitada teise isiku ID kaarti juhuslikult. Samuti ei oleks tal olnud sel juhul vajadust põgeneda. Kannatanu V. M. ütlustest nähtub, et O.D tagastas talle tema poolt kaotatud rahakoti, kuid ID kaarti selles ei olnud. Asja materjalidest nähtub, et V. M. ID kaardiga käis O.D pangakontoris ja püüdis V. M. nime all teha pangatoiminguid. Seega jättis O.D ID kaardi V. M.le teadlikult tagastamata. 5.
  2. R.E-le karistust mõistes on maakohus lähtunud

§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega R.E-le karistuse mõistmisel ega pea nende kordamist vajalikuks. R.E ja tema kaitsja apellatsioonidest ei nähtu, et Harju Maakohus oleks R.E-le karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Apellatsioonis kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdistatava süüd. Kaebuses pole esitatud ka süüdistatava isiku kohta selliseid andmeid, mis tingiksid talle mõistetud karistusaja lühendamist. Kohus on põhjendanud, miks tuleb R.E karistada reaalse vangistusega ja miks peab olema selle pikkus 2 aastat 4 kuud. R.E poolt toime pandud vargused avastati kohtueelse uurimise käigus politsei poolt. R.E kannatanute ees vabandanud ei ole, vaid süüdistab hoopis kannatanuid selles, et nad ei olnud oma vara suhtes hoolsad. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et R.E-le karistuse mõistmisel tuleks karistust kergendavate asjaoludena arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust ja kuriteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 2. oktoobri 2008.a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5

(6)Meelika Aava Julia Katškovskaja Paavo Randma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.