1-09-4769/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a Kriminaalasja number 1-09-4769 Kohtukoosseis Paavo Randma, Igor Amann, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus Apellatsiooni esitaja M.B Resolutsioon Jätta M.B apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsusega tunnistati M.B süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kaks kuud kakskümmend päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 23.08.2007.a. otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse võrra (5 kuud 23 päeva) ja mõisteti M.B-le liitkaristuseks 8 kuud 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
8. augusti
9. a. M.B tunnistati süüdi selles, et ta varastas kannatanu K. V. kuulunud sularaha summas 4000 krooni.
10. Maakohtu otsuse peale esitas M.B apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Ta on vanglas esimest korda, mistõttu talle mõistetud karistus kestusega 8 kuud ja 13 päeva on liiga pikk. Seetõttu palub M.B apellatsioonis mõista talle leebem karistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et käesoleval juhul ei ole M.B-le mõistetud karistust kestusega 8 kuud ja 13 päeva. Käesolevas kriminaalasjas mõisteti süüdistatavale karistuseks neli kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra – ning ainuüksi see karistus saab käesoleval juhul olla apellatsioonimenetluse esemeks. Lõppkaristus on moodustunud pikem seetõttu, et M.B pani kuriteo toime katseajal, mis tõi vältimatult kaasa liitkaristuse moodustamise KarS § 65 lg 2 alusel. Selleks, et teha M.B taotlusele vastav lahend, s.o kergendada talle mõistetud karistust, on põhimõtteliselt olemas järgmised võimalused – mõista M.B-le vaatluse all olevas kuriteos rahaline karistus, vähendada mõistetud vabadusekaotuslikku karistust või asendada mõistetud liitkaristus KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kõik kolm nimetatud alternatiivi välistatud ja seda järgmistel põhjustel.
14. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on üksmeelselt seisukohal, et välistatud on M.B-le toimepandud kuriteo eest rahalise karistuse mõistmine ja seda järgmistel põhjustel. Nimelt tuleb vaieldamatult tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal – ning käesoleval juhtumil see nii ka oli. Karistuse mõistmisel ning selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale iseseisvaks karistuse liigiks ning seega tuleb tunnistada, et sisuliselt oli M.B juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega. On isiku sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle loodud võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja materjalidest ning maakohtu otsuse motiividest - millega ringkonnakohus täiel määral soostub - ei omanud M.B-le antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma süütegusid toime panemata tema jaoks sisulist tähendust. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu jaoks karistuse liigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon. Seejuures tuleb silmas pidada, et maakohus on nimetatud küsimust ka vaaginud ning enda seisukohta sanktsiooniliigi valikul ka motiveerinud.
15. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks, s.o väiksemaks kui neli kuud. Silmas tuleb pidada, et M.B pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Seejuures on kohus maksimaalselt arvestanud kõiki kergendavaid asjaolusid ning mõistnud süüdistatavale karistuse sisuliselt minimaalses määras – nii on M.B tunnistanud raha võtmist, vabandanud kannatanu ees ning avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Nendel argumentidel on maakohus leidnud, et karistus tuleb mõista alla sanktsiooni keskmist ning kohus on seda ka teinud. Apellant ei nimeta täiendavaid argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse täiendava vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium M.B-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – neli kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
16. Samuti on täielikult realiseerimatu põhimõtteliselt KarS § 69 alusel eksisteeriv võimalus asendada süüdistatavale mõistetud vabadusekaotuslik karistus üldkasuliku tööga. 8.1 Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). 8.2 Nagu öeldud, pani M.B toime uue kuriteo katseajal, mis oli tingimuslikult jäetud täitmisele pööramata. Eesti sanktsioonisüsteem on seejuures üles ehitatud põhimõttel, et juhtumil, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, tuleb see reeglina pöörata ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. 8.3 Selleks, et säilitada sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad nimetatud asjaolud täiel määral eksisteerima seega ka olukorras, kus taotletakse katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud (lõpliku) karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (RKKKo 3-1-1-9906, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on juba rikkunud katseaja nõudeid (pannes toime uue kuriteo), toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. Teiseks peavad esinema isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest – sest eelmine kohtuotsus jäeti reaalset täitmisele pööramata just ennekõike tingimusel, et isik ei pane toime uusi õigusrikkumisi; ning seda lubadust ei ole suutnud ta pidada. Vaid nende asjaolude esinemisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik asuda vaagima, kas isik, vaatamata katseajal toimepandud uuele kuriteole, väärib uut võimalust reaalse vangistuse vältimiseks; ilma nimetatud kriteeriumite arvestamiseta muutuks riiklik karistusähvardus, mis tehakse kohtuotsusega, põhimõtteliselt sisutühjaks ning tähendusetuks. 8.4 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tuvastatav üks ega teine nimetatud tingimustest. M.B kasutas ära usaldust, mida tema suhtes üles näidati ning varastas enda tuttava tagant 4000 krooni. Seejuures lubas ta korduvalt nimetatud summa kannatanule ka tagastada, mida ta aga ei teinud. Samuti on võimatu rääkida usaldusest süüdistatava suhtes, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning täidab talle asetatud nõudeid. Esmalt näitas M.B juba katseajal uue kuriteo toimepanemisega, et katseajalt oodatav distsiplineeriv toime tema suhtes eripreventiivselt ei toimi. Teisalt on kõnekas ka fakt, et kohtueelses menetluses oli M.B suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld. Samas hakkas M.B kohtust kõrvale hoiduma, mis tõi kaasa tema suhtes valitud tõkendi muutmise ning tõkendiliigina vahistamise kohaldamise. Nimetatud asjaolu näitab üheselt, et M.B ei ole isikuks, kelle suhtes saaks asendada mõistetud karistust üldkasuliku tööga.
17. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000 krooni, mis tuleks välja mõista M.B-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses.
18. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer