) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud.
lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla nii varaline kui mittevaraline (lg 1) . Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (lg 3).
kehtestab, et teisele isikule, kannatanule, õigusvastaselt kahju tekitanud isik, antud juhul süüdistatav, peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi.
lg 1 p 5 kehtestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Antud juhul on tuvastatav, et süüdistatav Z.F tungis võõrasse sõiduautosse ja varastas sealt kannatanutele kuuluvad rahakotid ja teisi esemeid. Seega on tuvastatav, et kannatanutele tekitatud kahju on otseselt süüdistatava poolt varguse toimepanemise tagajärg, ta on kannatanute vara varguses süüdi, kahju tekitamine oli õigusvastane. Süüdistatav on võõra vara vargust tunnistanud, samuti ka kannatanutele kuulunud ja rahakotis olnud kaartide põletamist, kuid vaidlustas varastatud sularaha summat. Leidis, et sularaha oli seal vaid tema poolt tagastatud summas. Andes hinnangu süüdistatava ütlustele osundab kolleegium, et maakohtu istungil on Z.F andnud ütlusi, et raha oli 400.00 krooni, 5 eurot ja rootsi kroone oli ka/ t.lk. 61/. Samas on kriminaalasja materjalidega, sealhulgas süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja kannatanu poolt antud allkirjadega osa varast tagasisaamise kohta, tuvastatav, et eesti kroonidest leiti süüdistatava kodust ja saadi tagastada vaid üks kümne kroonine ja kaks kahe kroonist. Seega on tema ütlused varastatud sularaha summa osas olnud muutuvad, millega on seadnud kahtluse alla apellatsioonikohtus esitatud väidete usutavuse sellest, et sularaha oli vaid tagastatud summas. Kannatanud M. K. ja E. A. on läbivalt kogu kohtueelse uurimise andnud ühesuguseid ütlusi sellest, et M. K. rahakotis oli sularaha 4300.00 krooni ja E. A.u rahakotis oli muuhulgas 3000 krooni, 400 eurot. M. K. on andnud selgitusi raha päritolu kohta ja nimelt, et kuna nii emal kui õel olid sama kuul sünnipäevad, laenas ta sularaha E. A.ult kinkide ostmiseks. E. A. on andnud ütlusi sellest, et selline rahasumma oli tal jäänud nii autode kui kinnisvara müügist. TsMS§ 229 kohaselt on tsiviilkohtumenetluses kannatanu ütlus üks tõend, mille alusel kohus teeb kindlaks nõude sisu ja millele kohus seaduslikult oma järeldustes võib tugineda. Süüdimõistetu ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis tekitaksid kohtus kahtlusi kannatanu ütluste tõelevastavuses ja adekvaatsuses. TsMS § 230 lg 1 sätestatud tõendamisreegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui nõudele vastuväiteid esitav isik soovib nõude aluseks olevaid väiteid ja asjaolusid vaidlustada või ümber lükata, ei piisa üksnes paljasõnalisest viitest nõude ebapiisava tõendatuse kohta. 4 Süüdistatav on tunnistades varguse toimepanemist, andes erinevaid ütlusi varastatud rahasumma kohta, vaid väitnud, et nii suurt summat sularaha rahakottides ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole alust kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses ning fakti, et sularaha laenamise kohta lepingut ei koostatud mida siis oleks võimalik tõendina kohtule esitada, või et asjaolu, et sularaha pole saadud pangakontolt mille kohta oleks võimalik kirjalik tõend esitada, ei sea antud juhul kahtluse alla kannatanute muutumatud ütlusi sularaha olemasolust ja nende summadest. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni väited sellest, et esitatud tsiviilhagide rahuldamiseks tõendid puuduvad on ekslikud ning maakohus on seaduslikult kannatanute poolt esitatud hagid rahuldanud ja kuriteoga tekitatud kahju süüdistatavalt välja mõistnud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04 septembri 2009 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA JÜRI PAAP 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.