Obsah (8)

§ 179§ 326§ 318§ 189§ 180§ 423§ 424§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2009. a Kriminaalasja number 1-09-12528 Kohtukoosseis Paavo Randma, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuots

§ 179

lg 1 p 2 ja § 256 lg 2 alusel välja sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise eest 3262 (kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni ja 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jäeti menetluskulud riigi kanda.

1. Maakohtu otsuse peale esitas H.V apellatsiooni, milles leiab, et talle on mõistetud liiga range karistus. Samuti palub H.V vabastada ta menetluskulude tasumisest, kuivõrd tal on kaks alaealist last ning ta ei tööta. Alternatiivselt palub süüdistatav apellatsioonis võimalust tasuda menetluskulud üksnes osaliselt. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Käesoleval juhul on süüdistatav vaidlustanud kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse kahes punktis – esmalt mõistetud karistuse (I) ning teisalt menetluskulude osas (II). Nimetatud taotluste suhtes asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. I
2. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist

1. peatüki
2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta

§ 326

lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

1. Apellatsioonis, mille on esitanud H.V, ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele ning on piirdutud väite esitamisega, et talle on mõistetud liiga range karistus võrreldes kokkulepituga. Juba sel põhjusel tuleb apellatsioon selles osas jätta läbi vaatamata. 4.1 Kohus, tutvunud täiendavalt kriminaalasja materjalidega, leiab aga, et ka apellatsiooni väliselt ei ole kriminaalasjas tuvastatav mõni asjaolu, mis oleks käsitletav kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena. Kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe (tlk 57 jj), kus H.V kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (tlk 58). Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on jõudnud kokkuleppele ka mõistetava karistuse osas, milleks on vangistus kestusega neli kuud (tlk 57a). 4.2 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus H.V kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka kokku lepitud karistuse liigi ja määra osas (tlk 62). Seejuures on kohus lasknud süüdistataval kirjeldada kokkuleppe sõlmimise ajaolusid, tegemaks kindlaks, kas H.V on väljendanud enda tõelist tahet. H.V kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja. Seetõttu puudub alus H.V kaebuse apellatsiooni korras menetlemiseks.
2. Seetõttu tuleb juhindudes

§ 318

lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätta H.V apellatsioon selles osas läbi vaatamata. II 6. Samaaegselt taotleb H.V ka temalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist või vähendamist. Selles osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

§ 189

lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse 2 kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt

§ 189

lg-le 3 ei ole ette nähtud

§ 318lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut.

Seega tulenevalt

§ 189

lg-st 3 ei laiene

§ 318

lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang H.V poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu

1. augusti
2. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul H.V taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
4. H.V taotleb väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal on kaks alaealist last ning ta on töötu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa need väited olla käesoleval juhul menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.

§ 180

lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt. Käesoleval juhul on nii ka toimitud, kuivõrd vastavalt kohtuotsusele on H.V vabastatud kaitsjatasu maksmisest määratud kaitsjale. Täiendavalt on kriminaalkolleegium veel seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on H.V varasemalt kriminaalkorras karistatud kümnel korral, kõigil juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Samuti tuleb silmas pidada, et alaealiste laste olemasolu on H.V tõstnud esile ka varasemate kriminaalasjade menetlemisel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14790), mis ei ole aga kuigivõrd takistanud H.V panemast mõne aja möödudes toime uut varavastast kuritegu. 8. Alternatiivselt taotleb H.V menetluskulude väljamõistmist osaliselt. Esiteks kordab kriminaalkolleegium, et sellisel viisil on maakohus juba toiminud. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt, s.o vahetult peale vangistusest vabanemist. Nimelt sätestab

§ 423

, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel H.V täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 318

lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätab kriminaalkolleegium H.V apellatsiooni osas, millega vaidlustatakse talle mõistetud karistust, läbi vaatamata;

§ 337

lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium H.V taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Ivi Kesküla 3