1-09-19035/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-19035 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Kea Lemming Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. veebruar 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi I.V süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. novembri 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.V Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav I.V sünd 04.04.1975.a, kodakondsuseta, elukoht XXXXXX XXX XXXXXXXXX, varem karistatud kuuel korral, viimati 24.09.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi 8 kuulise vangistusega, mida 1/3 võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud ja 10 päeva vangistust, vabanes pärast karistuse kandmist 18.10.2009.a. Kaitsja Adv Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. novembri 2009.a otsus muutmata. I.V apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK I.V tunnistati KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdi kahes varguse katses. 18.11.2009.a püüdis ta L. M. 2038 krooni väärtuses kaupa varastada ning 09.11ˇ.2009.a R. H. 1344 krooni väärtuses riietusesemeid varastada, kuid mõlemal korral peeti pärast kauba eest tasumata kassast möödumist kinni. I.V-le mõistis kohus karistuseks 1 aasta vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 18.11.2009.a. APELLATSIOONI SISU I.V leiab, et temale mõistetud karistus on liialt karm. Ta viitab sellele, et kuriteod jäid lõpule viimata ning et tsiviilhagi ei ole. Need on kergendavad asjaolud. Kuigi teda on varem korduvalt karistatud, koheldi teda kohtu poolt liiga rangelt. Samuti oli prokurör tema iseloomustamisel alusetult range, kuigi polnud teda varem kohanud. Samasisulist taotlust kordab I.V ka oma teises apellatsioonis. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotles apellatsiooni rahuldamata jätmist. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ning taotlesid mõistetud karistusmäära vähendamist kaheksale kuule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.V-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka apellant ise ei ole oma taotlust karistuse leevendamiseks sisuliselt põhjendanud ega viidanud asjaoludele, mida maakohus tema arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla 2 iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). I.V näol on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud ning just samalaadsete, varavastaste kuritegude toimepanemise eest. 24.09.2009.a kohtuotsusega mõisteti I.V KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi süüdi ning karistati 8-kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati. I.V vabanes 18.10.2009.a, uue kuriteo pani toime vähem kui kuu möödudes. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et varasemad vangistuslikud karistused ei ole oma eesmärki täitnud ega mõjutanud I.V loobuma süütegude toimepanemisest. Sellistel asjaoludel KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergema karistuse leevendamiseks puudub alus. Mis puudutab apellandi etteheiteid prokuröri tegevusele kohtumenetluses, siis kriminaalasja materjalid ega kohtuistungi protokoll ei anna alust kahtlustamaks riiklikku süüdistajat erapoolikuses. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-91-07 esitatud seisukoha kohaselt ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.11.2009.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 3 Urmas Reinola