Obsah (5)

1-07-16165 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. novembril 2009 a Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-07-16165 Kohtukoosseis Kohtunik Teet Olvik Sekre

§ 306, § 309, § 310 lg 2,3, § 311-314, § 315, kohus otsustas: Õigeks mõista H.L Kar

S § 201 lg 1 järgi. Süüdi tunnistada H.L KarS § 344 lg 1 järgi ning karistada teda rahalise karistusega summas

(100)sada 66 krooni suurust päevamäära, s.o. kogusummas

(6600)kuus tuhat kuussada krooni. Rahaline karistus kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064858 ning selgitus „H.L, 1-07-16165, rahaline karistus“. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

§ 310lg 2 alusel jätta OÜ N.

T. poolt esitatud tsiviilhagi seoses õigeksmõistva kohtuotsusega läbi vaatamata. Välja mõista

§ 180

lg 1 alusel H.L-ilt järgmised menetluskulud –

§ 175

lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud (64.20) kuuskümmend neli krooni 20 senti ning

§ 175lg 1 p 2 alusel ekspertiisitasu

(1080)üks tuhat kaheksakümmend krooni käekirjaekspertiisi läbiviimise eest riigi tuludesse. 1 1-07-16165 Välja mõista H.L-ilt

§ 179lg 1 p 2 alusel seoses teise astme kuriteo toimepanemisega sundraha

(6525)kuus tuhat viissada kakskümmend viis krooni riigi tuludesse. Sundraha ja menetluskulu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus „H.L, 1-07-16165, menetluskulud või sundraha“. Kui rahaline karistus ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluses ettenähtud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Asjaolud Süüdistatavale H.L-ile oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema, olles 29.04.2005 a. käskkirja nr. 1 kohaselt määratud OÜ N. T. juhataja E. L. ajutiseks kohusetäitjaks tööülesannete täitmisel ning omades seega juurdepääsu juriidilise isiku varale, müüs kolmandatele isikutele –

märtsil 2006 a. osaühingule kuuluva sõiduauto X riiklik reg. nr. X ja 2006 a. aprilli alguses osaühingule kuuluva sõiduauto X, riiklik reg. nr. X ning andis tehingutest saadud raha kogusummas 172000 krooni tööandja arvelt juhataja Saksamaal viibimist ära kasutades oma heale tuttavale R. R. viimase huvide rahuldamiseks. Süüdistus H.L-ile on esitatud KarS § 201 lg 1 järgi temale usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramises. Veel on H.L-ile esitatud süüdistus selles, et tema võltsis Pärnu linnas, X asuvas autoremonditöökojas täpselt tuvastamata ajal, 2006 a. märtsikuus OÜ N. T. juhataja E. L. allkirja 22.03.2006 a. sõiduauto X, riiklik reg. nr. X müügilepingul. Süüdistus H.L-ile on esitatud KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimises. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Asja kohtulikul uurimisel süüdistatav H.L end kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav seletas, et tema poole pöördus 2006 a. alguses tema tuttav R. R., kes soovis Saksamaalt osta sõiduautot. Süüdistatav andis R.R. soovi edasi Saksamaal viibivale OÜ N. T. juhatajale E. L., kes muretseski Saksamaalt 11000 EUR eest R.R. sobiva sõiduki,X , mis aga osutus Prantsusmaalt varastatuks ning võeti seetõttu pärast Eesti Vabariiki saabumist politsei poolt ära. Kuna R.R. oli vaja hüvitada kahju, s.o. rahasumma, mille ta maksis eeltoodud sõiduki ostuks, müüs H.L maha OÜ-le N. T. kuuluvat kaks sõidukit ning andis nende müügist saadud raha kogusummas 172000 krooni üle R. R.. Süüdistatav kinnitas asja kohtulikul uurimisel, et autode müügiks olid tal antud OÜ N. T. poolt volitused tehingute tegemiseks, samuti toimusid tehingud ﬁrma juhi E. L. nõusolekul, kuivõrd viimane andis süüdistatavale suulise korralduse R. R. tekkinud probleem ära lahendada. Süüdistatav leidis, et ta ei ole ﬁrmale kuulunud vara omastanud ning kahju tekitanud, kuna ﬁrma kaudu tehtud tehingu tulemusena R. R. tekitatud kahju vajas hüvitamist. Võltsimise süüdistuse osas võttis süüdistatav omaks, et ta kirjutas E. L. eest alla sõiduauto X müügilepingule, kuid tegi seda Saksamaal viibinud E. L. teadmisel ja nõusolekul. Kannatanu esindaja ja prokurör leidsid, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistustes on leidnud 2 1-07-16165 tõendamist ning palusid kohtul H.L-i süüdi tunnistamist. Kannatanu esindaja esitas asja kohtuliku uurimise käigus tsiviilhagi summas 172000 krooni. Hagi esitamisel lähtus kannatanu esindaja sellest, et kuna H.L-i ja OÜ N. T. vahel oli sõlmitud käsundusleping, siis tuleneb süüdistatava poolt kahju tekitamine käsunduslepingu rikkumisest (VÕS § 619, § 621 lg 1 ja § 626 lg 1). Samuti taotles kannatanu esindaja H.L-ilt viivise väljamõistmist summas 42828 krooni tuginedes oma nõudes VÕS § 94 ja § 113 lg
Prokurör leidis, et kuna H.L kasutas ebaseaduslikult, autode müügist saadud raha, mis pidanuks kuuluma Osaühingule N. T. võla lahendamiseks, pööras ta sellega ﬁrmale kuuluva vara kolmanda isiku kasuks. Samuti võltsis H.L sõiduki müügidokumendil ﬁrma juhataja allkirja, millise tegevuse tagajärjel oli võimalik omandada õigusi. Prokurör taotles H.L-i süüdi tunnistamist KarS § 201 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega. Samuti leidis prokurör, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kaitsja leidis, et süüdistus omandamises ei ole põhjendatud, kuna H.L ei ole sõidukite müügist saanud mingit tulu, vaid ta hüvitas R. R. OÜ N. T. juhataja poolt tekitatud kahju. Süüdistatava käitumises puudus kuritegelik tahtlus, samuti tegutses ta talle antud volituste piires. Süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi asus kaitsja seisukohale, et kuigi H.L allkirjastas E. L. nimelt sõiduki müügilepingu, ei teinud ta seda mitte õiguste omandamise ja kohustustest vabanemise eesmärgil, vaid töötas E.L. nõusolekul viimase kasuks olles saanud E.L. ka nõusoleku tehingutele tema eest alla kirjutamiseks. Eeltoodust lähtudes taotles kaitsja H.L-i õigeks mõistmist mõlemas süüdistuses, nii KarS § 201 lg 1 kui ka KarS § 344 lg 1 järgi. Kohtu seisukoht Kohus leidis, et süüdistus on osaliselt põhjendatud ning H.L kuulub KarS § 201 lg 1 järgi õigeks mõistmisele, kuid süüdi tunnistamisele KarS § 344 lg 1 järgi. Esmalt analüüsib kohus H.L-i süüdistust KarS § 201 lg 1 järgi,, s.o. omastamises. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles kas süüdistatav H.L korraldas R. R. E. L. kaudu Saksamaalt sõiduauto X ostu ning samuti selles kas pärast sõiduki Eesti Vabariiki toomist see politseitöötajate poolt ära võeti, kuna sõiduk oli Prantsusmaalt varastatud. -Tunnistaja R. R. ütluste kohaselt pöördus ta 2006 a. alguses oma tuttava H.L-i poole sooviga osta sõiduauto X. H.L-i poole pöördus R.R. seetõttu, et H.L tegeles Saksamaalt autode ostmise ja Eesti Vabariiki toomisega. Sõiduauto muretsemiseks andis R.R. H.L-ile 11000 EUR sularahas. Pärast sõiduki saabumist Eesti Vabariiki, selgus selle ARK-s arvelevõtmisel, et sõidukit arvele ei võeta, kuna see on Prantsusmaalt varastatud peale mida võeti sõiduk ära. Pöördunud E. L. poole sooviga raha tagasi saada, soovitas viimane R.R. Saksamaale minna ning varastatud sõiduki müünud isik (nn. „türklane“) üles otsida. Seejärel, pöördunud juba H.L-i poole, maksis viimane mõne aja pärast R. R. Eesti kroonides auto raha tagasi. Tunnistaja ütlustest nähtub, et sõiduki saamiseks suhtles ta algul H.L, hiljem aga E.L., kes tunnistajale auto Saksamaalt ostis ning selle Eestisse saatis. -Tunnistaja A. T. ütluste kohaselt tegeles tema OÜ N. T. raamatupidamisega. E.L. äraolekul tõi arveid H.L ning A.T. koostas nende põhjal raamatupidamise dokumendid. Tunnistaja ütluste kohaselt on osaühingule kuulunud, äramüüdud X senini ﬁrma raamatupidamises arvel, kuid raha selle müügist osaühingule laekunud ei ole. -OÜ N. T. esindaja, kohtuistungi ajaks surnud E. L. kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt (t.l. 4-5) tegeles OÜ N. T. transporditeenuste osutamise ja sõidukite ostu – müügiga. 2005 a. kevadel koostatud käskkirjaga volitas E.L. oma ülesandeid Eestis täitma H.L, kuna ta ise 3 1-07-16165 viibis enamuse ajast Saksamaal. 2006 a. aprillis sai E.L. teada, et H.L on maha müünud OÜ-le N. T. kuuluvad sõidukid X (riiklik reg. nr. X) ja X (reg. nr.X). Sõidukite müügist saadud raha oli H.L andnud R. R.. Samuti on E. L. andnud ütlusi selle kohta, et 2006 a. alguses transporditi tema vahendusel Saksamaalt Eestisse sõiduauto X, mille oli tellinud H.L-i tuttav (R. R.). Raha sõiduki ostuks saatis E.L. H.L. Sõiduki Eestis registreerimisel selgus, et sõiduk on varastatud ning politsei võttis selle ära (t.l. 2-3). Kriminaalasja toimikusse lisatud sõiduki, X ostu – müügi lepingu koopia ning rahvusvaheliste vedude veoseleht (t.l. 26,27) kinnitavad eelnimetatud tehingu toimumist ning sõiduki transportimist Saksamaalt Eesti Vabariiki. Asjaolu, et tegemist oli Interpoli poolt rahvusvaheliselt tagaotsitava ja Prantsusmaalt varastatud sõidukiga, kinnitab Keskkriminaalpolitsei sellekohane õiend (t.l. 32). Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et OÜ-le N. T. kuulunud sõidukite müügi eest saadud raha andis H.L R. R. hüvitamaks talle sõiduki äravõtmisega tekkinud varalist kahju. Lähtudes eeltoodust, asus kohus süüdistuses KarS § 201 lg 1 osas järgmisele seisukohale. KarS § 201 objektiivseks koosseisuks on võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Kuna käesoleva juhul ei ole H.L-ile esitatud süüdistust võõra vallasasja pööramises mitte enda, vaid kolmanda isiku kasuks, siis analüüsib kohus seda, kas H.L-i tegevus on käsitletav võõra vallasasja pööramisena kolmanda isiku kasuks. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et R. R. pöördus oma tuttava H.L-i poole sooviga osta endale sõiduauto. R.R. pöördumise ajendiks oli tema teadmine, et H.L tegeles sõidukite ostu ja müügiga. Eeltoodust järeldub, et R.R. pöördus isiku poole, kelle igapäevaste tööülesannete hulka kuulus sõidukite ost ja müük. Kohtu hinnangul viitab see sellele, et R.R. pöördus H.L, kui sõidukite ostu ja müügiga tegeleva ﬁrma esindaja poole. Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et H.L oli OÜ N. T. esindajaks, millise ﬁrma tegevusalaks Äriregistri väljavõtte kohaselt (t.l. 99) oligi veo- ja sõiduautode ost, müük eksport ja import. Asjaolu, et H.L oli eeltoodud tegevusaladega OÜ N. T. esindajaks tulenes talle ﬁrma, OÜ N. T. juhataja E. L. poolt 29.04.2005 a. käskkirjaga antud volitustest määrata H.L enda, s.o. osaühingu juhataja ajutiseks kohusetäitjaks (t.l. 25). Nimetatud käskkirjaga antud volitustest tulenesid ka H.L-i õigused osaühingu vara kasutamiseks ja korraldamiseks. Korraldanud osaühingu tegeliku juhi E. L. kaudu (sõiduauto X ostu – müügilepingu 10.01.2006 a. allkirjastas R. R. nimelt tegelikult E. L.) sõiduauto ostu ja selle toimetamise Saksamaalt Eestisse, ilmnes sõiduki arvele võtmisel, et sõiduk on omandatud kuritegelikul teel, s.o. vargusega ning sõiduk võeti politseitöötajate poolt ära. Seega tekkis olukord, kus sõiduki tellĳa R. R. oli osaühingu esindajale andnud raha sõiduki ostuks, kuid sõidukit ta selle eest ei saanud, kuna sõiduk võeti ära. Samas jäi R.R. ilma ka rahast, mille ta oli sõiduki ostmiseks andnud (11000 EUR) ning ta oli tehinguga kandnud varalist kahju. Kohtu hinnangul on loomulik ja õigustatud, et R.R. pöördus seejärel H.L-i poole nõudmisega talle tekitatud kahju hüvitamiseks. H.L, kui OÜ N. T. volitatud esindajale oli osaühingu juhatuse esimehe poolt 29.04.2005 a. käskkirjaga pandud üheks kohustuseks ka klientidega suhtlemine ning nendega seotud probleemide lahendamine (t.l. 25 käskkirja p. 4). Seega tekkis H.L R.R. ees kohustus probleem lahendada ning hüvitada talle sõidukist ilmajäämisega tekitatud kahju. Samas ei olnud osaühingu juhataja poolt kehtestatud kindlaid nõudeid ning kriteeriume, kuidas ning millisel viisil tekkinud probleeme lahendada. Müünud ära osaühingule kuuluvad sõidukid, s.o. osaühingu valduses olnud vara, ei omandanud H.L mitte müügiga saadud raha vaid hüvitas sellega R. R. sõidukist ilmajäämisega tekkinud kahju. Tehingu tulemusena R.R. kui raha saaja vara tegelikult ei suurenenud, samuti ei vähenenud alusetult ka OÜ N. T. vara kuivõrd kahju tekitamisega lasus neil R.R. ees nagunii kohustus kahju hüvitamiseks. Kohtu hinnangul toimus eeltoodud tegevusega endise olukorra ennistamine, kuna R.R. maksti tagasi rahasumma mitte rohkem kui tema poolt üleantud sõiduauto ostusumma ulatuses. Asja kohtulikul uurimisel ilmnes, et tegelikult jäid R.R. hüvitamata sõiduki transportimisega kantud kulud, nn. 4 1-07-16165 „treileritasu“, kuid selles osas R.R. nõuet esitanud ei ole. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 kohaselt peab isik VÕS
peatükis sätestatud alustel ja ulatuses välja andma teisele isikule temalt õigusliku aluseta saadu. Kuivõrd sõiduki ostu - müügi tehinguga omandati sõiduk, mis oli müüja valdusesse sattunud kuriteo, varguse toimepanemise tagajärjel ja mis võeti ära, siis muutus ka sõiduki ostja R.R. poolt H.L-ile üleantud rahasumma selliseks, mille omandamiseks osaühingul õigus puudus. Hüvitamisele kuuluva rahasumma katteks müüs H.L ära osaühingu valduses olevad sõidukid, kuivõrd muud võimalused R.R. kahju kompenseerimiseks puudusid. Tagastades R.R. ﬁrma sõidukite müügist saadud raha, anti talle välja õigusliku aluseta saadu VÕS § 1027 mõttes, millest järeldub, et H.L-i tegevus ei olnud õigusvastane. Kuna tema teos puudus õigusvastasus, on omakorda välistatud ka kuriteokoosseisu esinemine. Subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust vähemalt kaudse tahtlusena. Kohtu hinnangul ei ole ülaltoodu põhjal kindlaks tehtud H.L-i tahtlust vara alusetuks pööramiseks kolmanda isiku kasuks. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et H.L-i käitumises puudub KarS § 201 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis ning ta kuulub nimetatud süüdistuses õigeks mõistmisele. Veel on H.L-ile esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi, s.o. sõiduauto X müügilepingu võltsimises. Kohus leidis, et nimetatud kuriteo toimepanemises on H.L-i süü leidnud tõendamist. Asja kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et puudub vaidlus selles, kas H.L allkirjastas 22.03.2006 a. OÜ N. T. ja A. J. vahel sõlmitud sõiduauto X müügilepingu E. L. nimelt (t.l. 60). H.L tunnistas kohtus, et ta kirjutas E.L. eest lepingule alla, kuid tegi seda E.L. nõusolekul ja teadmisel. Samuti kinnitas H.L, et tema ja E.L. vahel oli eriline usaldussuhe, millest tulenevalt ei olnud lepingute sõlmimine teise isiku nimelt ja tema allkirja võltsides ebatavalised. Kriminaalasjas läbiviidud käekirjaekspertiisiga on tuvastatud, et müüja allkiri on kirjutatud sama isiku poolt, kes on täitnud ülejäänud müügilepingu käsikirjateksti, välja arvatud ostja allkirja. Müüja allkiri müügilepingul ei ole kirjutatud sama isiku poolt, kes on allkirjastanud Ervin L. nimelt volituse ja kahjuõiendi (t.l. 61-62). Kuna kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et kahjuõiend ja volitus on allkirjastatud E.L. poolt, on sõiduki müügileping allkirjastatud kellegi teise isiku poolt. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud ka see, et selleks isikuks oli H.L. Seega on leidnud tõendamist, et H.L võltsis müügilepingul OÜ N. T. juhatuse esimehe E. L. allkirja. Kuivõrd on leidnud tõendamist H.L-i poolt allkirja võltsimine müügilepingul, tuleb kohtul järgnevalt analüüsida kas tema käitumises on sellega täidetud ka kuriteo, KarS § 344 lg 1 koosseis. KarS § 344 objektiivseks süüteokoosseisuks on dokumendi, pitsati või plangi võltsimine. Samas peab võltsitud dokument olema kohane õiguste omandamiseks või kohustusteks vabanemiseks, kusjuures ei ole oluline kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või sellest vabaneti. Kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, et H.L võltsis E.L. allkirja OÜ-le N. T. kuuluva sõiduauto müügilepingul. Seega oli tegemist selleks kohase dokumendiga, millega tekkisid müüjal õigused vabaneda müügiks pandud varast (antud juhul osaühingule kuulunud sõiduk) ning omandada õigusi saada sõiduki müügist raha, milleks antud juhul oli lepingu kohaselt 72000 krooni. Kohtu hinnangul on eeltooduga täidetud KarS § 344 lg 1 ettenähtud objektiivne koosseis. Teo õigusvastasus ei ole antud juhul välistatud ka H.L-i poolt toodud nn. „erilise usaldussuhtega tema ja E. L. vahel“, kuivõrd taolised väited on paljasõnalised ja E. L. poolt kinnitamata, samuti ei anna ka nn. „eriline usaldussuhe“ alust ega õigustust allkirjastada tehinguid 5 1-07-16165 teise isiku nimelt allkirja võltsides. Seega ei ole kohtu hinnangul tuvastatud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti ei ole tuvastatud H.L-i süüd välistavaid asjaolusid. Subjektiivsest küljest on H.L-i käitumine hinnatav teo toimepanemisena KarS § 16 lg 3 kohaselt vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd H.L teadlikult, teise isiku nimelt tehingut allkirjastades teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, s.o. võltsib E.L. allkirja. Seega on leidnud täielikku tõendamist H.L-i poolt kuriteo toimepanek KarS § 344 lg 1 järgi. Karistuse kohaldamisest: KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetlusega ei ole H.L-i puhul tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes. H.L ei ole varem karistatud kriminaalkorras, samuti ei ole kindlaks tehtud, et tal oleks kehtivaid väärteokaristusi. Lähtudes eeltoodust ja arvestades toimepandud kuriteo sisu, mis seisnes osaühingu nimelt sõlmitava sõiduki müügitehingu allkirjastamises osaühingu juhataja nimelt tema allkirja võltsides ainult ühe tehingu puhul. Tehingu tagajärjel saadi küll sõiduki müügiga 72000 krooni raha, kuid tehinguga saadut ei omastatud, vaid see anti süüdlase poolt üle teise tehinguga kahju kannatanud R.R.. Seega ei ole H.L oma käitumisega tekitanud eriti kahjulikke tagajärgi ning tema süü ei ole nii suur, et teda tuleks karistada rangema karistuse, vangistusega. Kohtu hinnangul on teo iseloomu ja tagajärgi arvestades otstarbekas karistada H.L rahalise karistusega. Kuna H.L töötab OÜ R. V. juhatajana ning omab sellest tulenevalt kindlat sissetulekut, on sellega tagatud ka H.L-i poolt rahalise karistuse kandmine. Kohus leidis, et rahalise karistuse määr võib antud juhul olla alla sanktsiooni keskmise määra. Kannatanu OÜ N. T. esindaja poolt on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi 172000 krooni põhivõla ning 42828 krooni viivise nõudes. Nimetatud tsiviilhagi on esitatud tulenevalt süüdistusest KarS § 201 lg 1 järgi.

§ 310

lg 2 kohaselt jäetakse tsiviilhagi õigeksmõistva kohtuotsuse puhul läbi vaatamata. Kuna kohus leidis, et H.L-i käitumises puudub KarS § 201 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis ning mõistis ta nimetatud süüdistuses õigeks, siis tuleb ka tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Menetluskuludest kuuluvad H.L-ilt riigi tuludesse väljamõistmisele

§ 175

lg 1 p 5 alusel kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopiate tegemise kulud summas 64.20 krooni ning

§ 175

lg 1 p 2 alusel 1080 krooni ekspertiisitasu käekirjaekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasjas. Asitõendeid kriminaalasja juurde liidetud ei ole.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt tuleb H.L-ilt välja mõista riigi tuludesse 6525 krooni sundraha seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega. Teet Olvik Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.