4-09-27025/43

(30)päeva jooksul otsuse tutvumiseks kättesaadavuse päevast (09.04.2010.a.). ASJAOLUD Kohus tuvastas: Kaevatava otsuse sisu Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissari Riho Kampus´e 06.11.2009.a. otsusega nr.2602,09,017070 väärteoasjas, mõisteti süüdi ja karistati G.A “Liiklusseaduse” §7422 lg.2 järgi rahatrahviga 48 trahviühiku ulatuses summas 2880 krooni ning Liiklusseaduse §7422 lg.4 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 2 kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati, et G.A juhtis 16.10.2009.a. kella 11.50 X maakonnas X vallas X-X tee 9,5 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 123±8, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h /tl.2/. Kaebuse sisu ja kaebuse esitaja taotlus Kaebuse esitaja ennast süüdi ei tunnista ning seletab, et tema lubatud sõidukiirust asulavälisel teel ei ületanud. Ta avaldab, et mootorsõidukit juhtides lülitas ta sisse püsikiirusehoidja ning jälgis ka navigatsiooniseadet, millise näidu kohaselt oli tema poolt juhitud mootorsõiduki kiiruseks 89-92km/h. Lisaks avaldab kaebuse esitaja, et tal on tekkinud põhjendatud kahtlus kiirusemõõteseadme nõuetele vastavuses. Ta avaldab, et väärteoprotokolli vormistamise ajal ei näidatud talle kiirusemõõteseadme taatlustunnistust, samas kinnitab ta, et talle näidatud kiirusemõõteseadmel Stalker II MDR S.N.:AS004111 oli kleebis, millel oli näha kuupäev 06.08.2009.a., kui puudus märge „TAADELDUD“. Seega on ta veendunud, et kiirusemõõteseadet on taadeldud tagantjärele, kuna 26.11.2009.a. väärteoasja materjalidega tutvumas käies näidati talle uuesti sama kiirusemõõteseadet, kuid siis oli seadmel peal korrektne taatluskleebis, kuhu oli lisaks kuupäevale 06.08.2009.a lisandunud ka kirje „TAADELDUD“. Veel märgib kaebuse esitaja, et kiiruse mõõtmisel ei olnud välistatud elektriliste häirete allikate toime mõõtmistulemile, kuna patrullautosse istudes töötas autos täisvõimsusel ventilaator, mis annab alust kahelda mõõtmistulemuste õigsuses. Seega palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täielikult – nii talle määratud karistuse kui ka lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine) osas. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuvälise menetleja ametiisik on seisukohal, et otsuse tegemisel hinnati kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti, mistõttu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja märgib, et kontrolli teostanud politseiametnikud järgisid nõuetekohaselt kõiki menetlusnorme. Seega leiab kohtuväline menetleja, et G.A süü inkrimineeritava väärteo toimepanemises on tõendatud ja isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Samuti kinnitab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel arvestati isiku poolt väärteo toimepanemise tehiolusid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, isiku sissetuleku suurust ja –sotsiaalset seisundit, isikul kehtivaid karistusi samalaadsete rikkumiste eest ning asjaolu, 2

(6)et määratud karistused ei olnud avaldanud mõju edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest, määrates trahvi suuruseks keskmise karistusmäära ning võttes lisakaristusena ära juhtimisõiguse minimaalseks ajaks, s.o. 2 kuuks. Seega leiab kohtuväline menetleja, et isikule määratud karistus vastab süüteo raskusele. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja G.A kaebus rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus, olles ära kuulanud menetlusaluse isiku ja samuti kohtuvälise menetleja ning uurinud teisi asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja G.A kaebus rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et 16.oktoobril 2009.a. kella 11.50 ajal juhtis G.A mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 25 km/h võrra, sõites kiirusega 123±8 km/h. Väärteoprotokolli kohaselt mõõdeti kiirust seadmega Stalker II MDR S.N.:AS004111 (taatlustunnistus nr TTRSS-09/00059). Mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine (LS §74-22) „Liikluseeskirja“ (LE) (RT 15/01-66) § 124 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Väärteotoimikus sisalduvate dokumentaalsete tõenditega /tl.2,7,9/ ning menetlusosaliste seletustega on tõendatud, et G.A juhtis 16.10.2009.a. kella 11.50 paiku X maakonnas, X vallas, X-X tee 9,5 km isiklikku sõiduautot Jeep Grand Cherokee (reg.nr. XXX XXX). Seega on tõendatud G.A poolt mootorsõiduki juhtimine asulavälisel teel. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist /tl.9/ nähtuvana 16.10.2009.a. kella 11.50 paiku X maakonnas X vallas X-X maanteel sõiduauto Jeep Grand Cherokee (reg.nr XXX XXX) suhtes kiirusmõõteseadmega Stalker II MDR S.N.:AS004111 teostatud mõõtmistulemuseks on fikseeritud 123 km/h. Menetlusalune isik avaldab kohtuistungil, et ta ei ületanud lubatud sõidukiirust asulavälisel teel. Oma väite õigsuse kinnitamiseks avaldab ta asjaolu, et mootorsõidukit juhtides lülitas ta sisse püsikiirusehoidja ning jälgis ka navigatsiooniseadet, millise näidu kohaselt oli tema poolt juhitud mootorsõiduki kiiruseks 89-92km/h. Nähes teel liikuvat politseipatrulli pidurdas ta automaatselt kiirust veelgi madalamaks s.o. ca 80 km/h. Kohtu küsimusele, kas G.A on esitada oma eeltoodud väidete kinnitamiseks tõendeid, vastas menetlusalune isik eitavalt. Mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus Lisaks on G.A avaldanud, et mõõtmistulemused ei vasta tegelikkusele ning, et kiirusemõõtmise hetkel ei olnud mõõtevahendi mõõtetulemus jälgitav, kuna kohapeal ei suudetud tõendada, et kiirusmõõteseade on taadeldud ja töökorras. Eeltoodud väite kinnitamiseks seletab ta alljärgnevat: et talle ei näidatud kohapeal kiirusmõõteseadme taatlusdokumente ning, et mõõteseadmel oleval kleebisel puudus sõna „TAADELDUD“. Lisaks avaldab menetlusalune isik, et käies 26.10.2009.a. Viljandi Politseijaoskonnas väärteomaterjalidega tutvumas ning vaadates uuesti kiirusemõõteseadmel olevat kleebist, oli kleebisele juurde lisatud sõna „TAADELDUD“. Menetlusaluse isiku sõnul annavad eelnimetatud asjaolud alust eeldada, et kiiruse mõõtmiseks kasutatud seade Stalker II MDR ei vastanud õigusaktides esitatud nõuetele, mistõttu on mõõteseadme kasutamisel saadud tõendid lubamatud. Asja materjalide juurde esitatud mõõtevahendi taatlustunnistusest nr TTRSS-09/00059 /tl.31/, nähtub, et kiirusmõõtur Stalker II MDR S.N. AS004111 on taadeldud 06.08.2009.a.. Lisaks nähtub taatlustunnistusest, et kiirusemõõturi vasakule küljele on paigaldatud taatlemise käigus taatluskleebis. Kohtuväline menetleja on avaldanud, et ta isiklikult viis 06.08.2009.a. kõik Viljandi Politseijaoskonnas olevad kiirusemõõteseadmed AS-i Metrosert kordustaatlemisele. Kohus asub seisukohale, et asja materjalide ja kohtuvälise menetleja ütlustega on tõendatud, 3

(6)et kiirusemõõteseade oli taadeldud ning vastas „Mõõteseadusega“ ettenähtud nõuetele, mistõttu puudub kohtul alus kahelda mõõtevahendi näidu objektiivsuses. Tunnistajate Maris Mitt´i ja Einar Veeremäe poolt kohtuistungil antud ütlustest 16.10.2009.a. teostatud kiirusemõõtmise kohta nähtub, et 16.10.2009.a. liikusid nad X-X maanteel X suunas, kus fikseerisid vastutuleva sõiduauto Jeep Grand Cherokee kiiruseks 123 km/h. Tunnistajad kinnitavad, et mingisuguseid kiirusmõõteseadme tööd segavaid faktoreid ei esinenud. Nimetatud asjaolu tõendab ka liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud asjaolu, et doppleri signaal oli ühtlaselt kõrgenev /tl.9/. Patrull peatas sõiduki ning sõiduki juht kutsuti politseiautosse, kus talle näidati mõõtetulemust. Tunnistaja M.Mitt seletab, et G.A fikseeritud tulemusega ei nõustunud ja nõudis näha kiirusmõõteseadme taatlustunnistust ja seadmel olevat taatluskleebist, mida G.A-le ka näidati. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et mõõteseadme taatlustunnistus oli neil kiirusmõõteseadme kohvris kaasas. Lisaks märgivad tunnistajad, et kiirusmõõteseadme kleebise osas ei avaldanud G.A kohapeal ühtegi pretensiooni. M.Mitt´i sõnul tekkis vaidlus ainult selle üle, et patrullil ei olnud kaasas hommikust Stalkeri kontrolli protokolli /tl.49/ (kiirusmõõteseadmeid kontrollitakse igal hommikul, mille kohta koostatakse testimisprotokoll). M.Mitt selgitas G.A, et nimetatud protokoll asub politseijaoskonnas ning nad kutsusid teda politseijaoskonda kaasa, et protokolli talle näidata. Menetlusalune isik sellest võimalusest aga keeldus. Kohus asub seisukohale, et G.A ütlused talle taatlusdokumentide mittenäitamise kohta on ümber lükatud tunnistajate ütlustega ja asjas kogutud materjalidega. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate ütluste objektiivsuses ja tegelikule reaalsusele vastavuses, sest eriliigilistes tõendites sisalduvad faktilised asjaolud on kattuvad ning puudub mõistlik põhjus ja vajadus politseitöötajate poolt faktiliste asjaolude moonutamiseks. Samuti tugineb kohus G.A poolt väärteoprotokollis antud seletusele, mille kohaselt „soovis ta näha kontrollimise paberit, mida ei olnud talle näidata“. Selles osas langeb G.A ütlus nii sisult kui ka terminoloogiliselt kokku tunnistaja M.Mitt´i ütlustega, et vaidlus tekkis ainult selles osas, et politseiametnikel polnud G.A-le näidata hommikust Stalkeri kontrollimise protokolli. Kuna G.A on kohtuistungil kinnitanud, et kohapeal näidati talle kiirusmõõteseadmel olevat taatluskleebist, siis eeltoodust järeldab kohus, et G.A nägi kohapeal taatlemistunnistust ja – kleebist, mistõttu ta ka nimetatud dokumentide mittenäitamist seletuses ei fikseerinud. Seega asub kohus seisukohale, et G.A pidi olema veendunud pärast talle vastavate dokumentide esitamist, et kiirusmõõteseade oli taadeldud ja töökorras. Seega asub kohus seisukohale, et tõendamist on leidnud G.A-le taatlusdokumentide (taatlustunnistuse ja taatluskleebise) näitamine, mistõttu oli mõõtevahendi mõõtetulemus G.A-le jälgitav. Lisaks loeb kohus G.A väiteid osas, et taatluskleebist oli ajavahemikul 16.10.2009.a.26.10.2009.a. eemaldatud või rikutud, asjakohatuteks. Kohtu taoline järeldusotsus tuleneb sellest, et taatluskleebise paigaldamiseks omab pädevust ainult taatluslabor, käesoleval juhul AS Metrosert. Taatluskleebise rikkumise või eemaldamise eest on seaduses ette nähtud vastutus ning kohtul puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid politseiametnike poolt taolise tegevuse (taatluskleebise rikkumise või eemaldamise) toimepanemise. Menetlusalune isik on küll esitanud taolise väite kohtuistungil, kuid poolt esitanud ühtegi sellekohast tõendit ega ka loogilist seletust oma väite tõendamiseks. Lisaks peab kohus vajalikuks tähelepanu juhtida asjaolule, et menetlusalune isik on tõsikindlalt väitnud, et 16.10.2009.a. ei olnud taatluskleebisel kirjendatud sõna „TAADELDUD“, samas oli aga kleebisel fikseeritud kuupäevana 06.08.2009.a., mida menetlusalune isik oma sõnul pidas kuupäevaks, mil taatlemistähtaeg lõppes. 30.10.2006.a. kehtima hakanud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.juuni 2006.a. määruse nr 56 „Taatlusmärgiste kirjeldus, nende valmistamise, kasutamise ja hoidmise kord ning taatlustunnistuse ja nõuetele mittevastava tõendi kohustuslike kirjete loetelu 4

(6)(kehtestatud „Mõõteseaduse“ §13 lõike 7 alusel) (edaspidi Korra) §2 lg 2 p 1 sätestab, et taatluskleebis käesoleva määruse tähenduses on infokleebis – kohustuslik taatluskleebis, mis on ette nähtud taatluse läbiviijast ja toimunud taatlemise ajast informeerimiseks. Korra §4 lg 2 kohaselt peavad infokleebiselt olema kergesti tuvastatavad järgmised andmed: p.1 Eesti Vabariigi rahvusvaheline tähis EE; p.2 taatlemise aeg – aastaarvu kaks viimast numbrit ja kuu järjekorranumber; p.3 taatluslabori tunnusnumber; p.4 sõna „TAADELDUD“ ja p.5 kleebise järjekorranumber. Kohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kleebiselt ei ole võimalik tuvastada taatlemise aega kuupäevalise täpsusega, nagu menetlusalune isik on väitnud, vaid näha on ainult taatlemise aasta ja kuu, ehk siis 08 (augustikuu) ja 09 (aasta). Eeltoodu annab alust kahelda G.A poolt esitatud väidete usaldusväärsuses, mistõttu ei saa kohus pidada usaldusväärseks ka G.A väidet taatluskleebisel sõna „TAADELDUD“ mitteesinemise kohta. Asjakohane mõõtemetoodika G.A on kohtuistungil avaldanud, et vaatamata liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgitule, ei olnud kiiruse mõõtmisel välistatud elektriliste häirete allikate esinemine. Ta seletab, et istudes politseiautosse, keeras politseiametnik E.Veeremäe ventilaatori vaiksemaks, mistõttu on tal alus eeldada, et suurel kiirusel puhuv ventilaator võis mõjutada objektiivse mõõtetulemuse saamist. Lisaks märgib menetlusalune isik, et talle mõõtetulemi näitamisel oli radari ekraanil ainult üks näit, mistõttu on alust arvata, et liikuvast patrullautost mõõdeti kiirust seisva sõiduki režiimil (mitte liikuva sõiduki režiimil), mis andiski vale mõõtetulemi. G.A seletab, et liites kokku tema sõiduki sõidukiiruse ja patrullauto sõidukiiruse saabki kokku 123 km/h. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist /tl.9/ nähtub, et patrullauto liikus ning sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist. Samuti on fikseeritud patrullauto kiirus 61 km/h. Kohus uurides asjas kogutud materjale ja tunnistajate ütlusi asub seisukohale, et tõendamist on leidnud asjakohase mõõtemetoodika kasutamine. Kohus loeb usaldusväärseks tunnistaja M.Mitt´i kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et ta seadistas radari liikuva sõiduki režiimile, kuna kiirust mõõdeti liikuvast patrullautost. Samuti ühtivad tunnistaja M.Mitt´i ütlused tunnistaja E.Veeremäe ütlustega selles, et mõõdik töötas liikuvas režiimis, kus fikseeritakse mõlema auto kiirus /tl.52/. Kohtuväline menetleja R.Kampus on selgitanud, et liikuvast autost ei saa kiirust mõõta seisva sõiduki režiimil, sest sellisel juhul ei anna mõõteseade tulemust. Eeltoodud asjaolu on kinnitanud ka tunnistajad M.Mitt ja E.Veeremäe, kellede ütlustest nähtub, et liikuvast autost seisva sõiduki režiimi kasutades kiiruse mõõtmine ei anna mingit tulemust. Seega loeb kohus tõendatuks, et kiirusemõõtmiseks liikuvast patrullautost seadistati kiirusemõõtur liikuva sõiduki režiimile, millest tulenevalt ei loe kohus tõendatuks ka menetlusaluse isiku ütluseid selles, et Stalkeri tablool oli fikseeritud ainult üks näit. Eeltoodud ütlustega ning asjas kogutud materjalidega loeb kohus tõendatuks, et kiirusemõõtmisel kasutati asjakohast mõõtemetoodikat. Samuti asub kohus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud elektriliste häirete esinemine. Kohtuväline menetleja on selgitanud, et doppleri heli näitabki, kas mõõtmisel esineb häireid või mitte. Käesoleval juhul on tunnistajad kinnitanud ning liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist /tl.9/ nähtub, et doppleri heli oli ühtlaselt kõrgenev, mis näitab, et ühtegi häiret mõõtmise ajal mõõteseade ei sedastanud. Eeltooduga loeb kohus menetluse aluse isiku väited, et radari töö oli segatud elektriliste häirete (autos puhuv ventilaator) poolt, ümberlükatuks. Kõike eelpooltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et kuna mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat on mõõtmistulemuste jälgitavus tõendatud. 5

(6)Eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et on tõendatud menetlusaluse isiku poolt mootorsõiduki juhtimine asulavälisel teel kiirusega 123 km/h, millega ületati lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h.; millega menetlusalune isik rikkus LE §124 p.2 nõudeid ning milline käitumine on kvalifitseeritav ja karistatav LS §74-22 lg.2 järgi. Karistus „Liiklusseadus“ (LS) (RT 3/01-6) §74-22 lg.2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistusliigi ja –mahu kindlaksmääramisel arvestab kohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; samuti aga süütegude toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema enda suhtumist toimepandud õiguserikkumisse. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et KarS §56 mõtte ja regulatsioonieesmärgi kohaselt peab isikule määratav karistus mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (teenima preventiivset eesmärki) ja –kaitsma õiguskorra huvisid. Kohtud on oma varasemates lahendites korduvalt juhtinud tähelepanu selle, et olukorras, kus aastast-aastasse hukkub liiklusõiguserikkumiste tagajärjel riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid üldsusele selge signaali sellest, et liiklusõiguserikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õiguserikkumistega. Siit johtuvalt peab isikule määratav karistus teenima ka positiivse üldpreventsiooni eesmärki. Karistusregistri andmete põhjal on menetlusalust isikut alates 2001.aastast haldusõiguserikkumise ja/või väärteokorras karistatud 6-l korral liiklusalaste rikkumiste eest /tl.10/. Ülaltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt on otsuse tegemisel hinnatud kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti – isik on süüdi inkrimineeritava väärteo toimepanemises; väärteoasja menetlemisel on kohaselt järgitud kõiki menetlusnorme ning isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon; isikule määratud karistuse liik ja maht on kooskõlas süüteo toimepanemise tehiolude ja –raskusastmega ning arvestatuna isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid kõiki asjaolusid, mistõttu tuleb jätta G.A kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Hele Ilisson Kohtunik 24.03.2010.a. 6