1-10-1892/6

(10230102135)Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Valeri Helmar Kriminaalasi P.O süüdistuses KarS § 199 lg.2 p. 9-§ 25 lg.2 järgi. Prokuröri abi Marina Kalistratova Süüdistatav P.O elu- või asukoht ja aadress: xxx; isikukood või sünniaeg: xxx; kodakondsus: määratlemata; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel; töökoht või õppeasutus: ei tööta, varem karistatud kriminaalkorras 11 korral, 1) 11.11.1976.a. Tallinna Mererajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK § 195 lg 2 järgi; 2) 22.05.1979.a. Tallinna Mererajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK § 195 lg 2 järgi; 3) 08.04.1987.a. Tallinna Oktoobri rajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK § 195 lg 2 järgi; 4) 25.10.1993.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 15 lg 2 – 139 lg 2 p1,3 järgi, 5) 30.05.1997.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 141 lg 2 p1,4 järgi, 6) 02.09.2005.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4 järgi; 7) 09.06.2006.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4 järgi, 8) 11.03.2009.a. KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 3 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 2 kuud vangistust; 9) 12.05.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 3 kuud 10 päeva , vabanes 19.08.2009 pärast karistuse kandmist; 10 ) 31.08.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi Kaitsja vangistusega 2 kuud; 11) 12.12.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 25 lg 2-199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 2 kuud, vabanes 11.02.2010 pärast karistuse kandmist Kahtlustatavana kinnipidamine alates 11.02.2010.a. Eva Rivis RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada P.O KarS § 199 lg.2 p. 9-§ 25 lg.2 järgi ja mõista karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista P.O ´ile 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg.1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 11.02.2010.a. Tõkendina kohaldada P.O suhtes vahistamine. Vahistada P.O kohtusaalis. 5 Välja mõista P.O ´ilt KrMS § 179 lg.1 p.2 alusel ja KrMS § 256 lg.2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 3 262 ( kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „P.O, 1-10-1892 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa P.O süüdistatakse selles, et tema, olles kriminaalkorras karistatud varguste ja röövimise eest 8-l korral, viimased olid Harju Maakohtu otsused 31.08.2009 ja 12.12.2009 KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi, taas vastavalt oma ettekujutusele teost, vahetult alustas süüteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt, 11.02.2010 kella 18.13 paiku viibides Tallinnas, Vesivärava 37 asuvas kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, püüdis varastada ühte pakki grillvorsti maksumusega 51,90 krooni, ühte pudelit viina Viru Valge maksumusega 86,90 krooni, küünalt maksumusega 5,50 krooni, mille järel läbis kassa A-Selver AS-le kuuluva kauba eest üldmaksumusega 155.30 krooni maksmata, kuid kuritegu jäi tema poolt lõpule viimata, kuna peeti kinni turvatöötaja poolt. Seega P.O pani toime KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo so. võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt varguseid. 2 P.O ´i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. A-Selver AS avaldus millest nähtub, et 11.02.2010.a kella 18.13 paiku Tallinnas, Vesivärava 37 asuvas A-Selverile AS kuuluvas kaupluses varastati 1 paki mahedaid grillvorste maksumusega 51.90, 1 pudel viina „Viru Valge“ maksumusega 86.90 krooni ning 3 antiikküünalt üldmaksumusega 5.50 krooni, kokku 155.30 krooni. Kaup on korras ja tagastatud kauplusele / tl 2 /; õigusvastase teo toimepanemise akt, millest nähtub, et 11.02.2010.a. kella 18.13 paiku Tallinnas Vesivärava 37 asuvas A-Selverile AS kuuluvas kaupluses meesterahvas varastas kaupa summas 155.30 krooni. Kaup on korras ja tagastatud kauplusele / tl 3 /; tunnistaja NKütlused, et 11.02.2010.a. viibides 11.02.2010.a. kaupluses Torupilli Selver aadressil Tallinn Vesivärava 37, töökohas valvekaamera taga. Tema märkas kuidas meesterahvas valges mütsis, mustas jopes ja mustades pükstes võttis pudeli viina, sardellid ja küünlad. Müügisaalis peitis need kõik jope alla. Kell 18.12 läks meesterahvas kassasse, kus maksis ainult mahla eest. Kell 18.13 läks mees kassaliini taha, mispeale ta peeti kinni. Läbivaatuse käigus turvaruumis avastati mehe jope alt pudel viina „Viru Valge“, grillvorstid ja küünlad kogusummas 155.30 krooni, mille kohta puudus tšekk. Kaup tagastati kauplusele /tl 4-7/; kahtlustatava P.O ütlused, milles tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et 11.02.2010.a. kella 18.13 paiku sisenes kauplusesse Torupilli Selever. Kaupluses võttis riiulilt ühe pudeli viina, grillvorstid ja küünla ning pani need põue. Pärast seda läks kassast mööda, jättes kauba eest maksmata. Kassas maksis ainult mahla eest. Kauplusest väljumisel pidas teda kinni turvatöötaja ning kontrolli käigus avastati tema põuest varastatud kaupa kogumaksumusega 155.30 krooni. Varastas enda jaoks kuna tahtis süüa / tl 12-13 /; väljavõtted Karistusregistrist, millest nähtub, et P.O on varem karistatud kriminaalkorras 11 korral ja väärteokorras 24 korral / tl 14-22/; 12.12.2009 Harju Maakohtu otsus, millega P.O on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi / tl 23-24/ ; tõend isiku maksustatava tulu kohta, millest nähtub, et 2009.a. P.O tuludeklaratsiooni ei esitanud / tl 25 /; 31.08.2009 Harju Maakohtu otsus, millega P.O on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi / tl 32-34/ ning toimiku teised materjalid. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav P.O on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). P.O ´i on varem üheteistkümnel korral kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. P.O ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada P.O ´i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et P.O ´i ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna P.O ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud P.O suhtes ka põhjusel, kuna P.O ei oma sissetulekut ( t lk.25) ning lisaks kuuluvad Mark 3 P.O-lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine P.O suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Lisaks märgib kohus, et P.O ei ole ka isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna P.O ´i on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning P.O suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks ning tema suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole P.O suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest P.O tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub P.O suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et P.O karistus võiks olla kergem kui palus prokurör, arvestades karistuse mõistmisel kahju puudumist ja et tegu jäi katsestaadiumi, süü ei ole suur. Kohus märgib, et varguse avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud P.O tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. P.O pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et P.O suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h. lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et P.O pani uue kuriteo toime samal kuupäeval kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest vabanemise järel samal päeval uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav P.O on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. P.O käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et P.O ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud lühiajaliste karistuste tähendusest. Eelnevad lühiajalised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Neil motiividel pole õigustatud ka P.O ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. P.O ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 3 262.50 krooni, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 4 1 830 krooni. Arvestades P.O ´i varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 5