Obsah (5)

§ 199§ 68§ 74§ 75§ 69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 2. juuni 2010 Kriminaalasja number 1-10-5381 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju M

§ 199lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o kestuseni 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti süüdistatavale 7 kuud 25 päeva vangistust. Kohus kohaldas

§ 74

sätteid ja määras, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Z.D ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lgs 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 2 alusel määras kohus Z.D-le lisakohustuse mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootikume.

§ 75

lg 4 alusel kinnitas kohus täiendava kohustuse, mille Z.D endale võttis, s.o alluma sõltuvusvastasele ravile 12 kuu jooksul. Z.D tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi ning keda on 20.03.2009 Harju Maakohtu poolt karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest

§ 199

lg 2 p 9 alusel, varastas uuesti 14.01.2010 kauplusest erinevaid vallasasju kogumaksumusega 2380 krooni. Samuti püüdis ta varastada erinevaid vallasasju kauplusest 15.02.2010 ja seda väärtuses 3329 krooni. Selle kuriteo toimepanemisel peeti Z.D kinni. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Z.D on varem kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ta ei tööta. Z.D-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada Z.D edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest; nii leidis kohus, et Z.D ei ole otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega, kuna Z.D ei oma sissetulekut, lisaks kuuluvad välja mõistmisele ka menetluskulud, siis välistas Z.D võimaluse kergema karistusliigi valikuks. Kohus leiab, et Z.D suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Z.D pani uue kuriteo toime kahe kuu möödumisel peale karistuse kandmiselt vabanemist ning jätkas ka peale 15.01.2010.a. varguste toimepanemist. Neil motiividel pole õigustatud ka Z.D ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Samas arvestab kohus seda, et Z.D on asunud ravile, et vabaneda narkootikumisõltuvusest ning tema ravi on kulgenud edukalt nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest. Ka on Z.D võtnud endale kohustuse alluda sõltuvusvastasele ravile 12 kuu jooksul. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et Z.D suhtes on otstarbekas ja võimalik kohalda

§ 74

sätteid ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, määrates katseaja pikkuseks kolm aastat, s.o maksimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks määrata

§ 75

lg 2 p 2 alusel Z.D-le lisakohustus mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootikume ja kinnitada kohustus, mille Z.D on endale võtnud.

1. Maakohtu otsuse peale esitas Z.D apellatsiooni, milles ta vaidlustab talle mõistetud karistust. Apellatsioonis märgib süüdistatav, et tal on nii soov kui ka võimalus rehabilitatsiooniprogrammi lõppedes siirduda välismaale, et vabaneda vanadest harjumustest, mis võiks ta taaskord viia narkootikumide pruukimiseni. Samuti oleks tal peale programmi läbimist lihtsam adapteeruda ühiskonnaga. Seetõttu palub Z.D vähendada talle mõistetud katseaja kestust ühele aastale.
2. Maakohtu otsuse on apellatsiooni korras vaidlustanud ka süüdistatava kaitsja, kes palub samuti tühistada otsuse mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses puudub põhjendus selle kohta, miks ei asendatud süüdistatavale mõistetud karistust üldkasuliku tööga. Katseaeg kestusega 3 aastat ei vasta süüteo raskusele ja süüdistatava isikule. Kohus ei ole lähtunud karistuse mõistmisel Z.D süü suurusest ja tema isikust. Kaitsja leiab, et Z.D, kes on asunud sõltuvusvastasele ravile, võiks teha üldkasulikku tööd 18-kuulise tähtaja jooksul. Nimetatud karistus motiveerib isikut rohkem kui pika katseajaga tingimisi karistus. Kaitsja palub asendada mõistetud karistus 470 tunni üldkasuliku tööga või saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt mõistetud vangistuse individualiseerimise ja mõistetud katseaja kestuse küsimus. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
5. Esmalt peab kriminaalkolleegium tõdema, et käesolev kriminaalasi on mõistetud karistuse – täpsemalt selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise osas – pigem erandlik. Z.D on varasemalt kriminaalkorras karistatud 13 korda, peale viimase vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt vabanemist pani ta uued kuriteod toime juba kahe kuu möödudes (kaks episoodi). Sellistel juhtudel on senises praktikas pea vältimatult mõistetud isikule karistuseks vangistus ning pööratud see ka täitmisele; sisuliselt välistatud on arutelud teemal, kas karistuse reaalne ärakandmine on seaduse mõttes otstarbekas või mitte. Selles osas tuleb tunnistada, et mõistetud karistus on enda olemuselt karistuspraktikast hälbiv; kuid kuivõrd see on aga toimunud süüdistatavale soodsamas suunas, ei too see ringkonnakohtu hinnangul vältimatult kaasa suulist apellatsioonimenetlust osundatud Riigikohtu praktika tähenduses. Seega saab ka käesoleval juhul ringkonnakohus hinnata mõistetud karistuse kohasust väljakujunenud kohtupraktika kontekstis.
6. Kuigi süüdistatava kaitsja osundab maakohtu otsuses ka motiivide puudumisele, leiab ringkonnakohus, et see väide on täielikult paljasõnaline. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tähendab motiivide puudumine kohtuotsuses olukorda, kus kohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud või kui kohtu otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sellist situatsiooni tuleb käesoleval hetkel otsustavalt eitada. Maakohus on enda järeldusi karistuse - samuti selle individualiseerimise - osas enam kui põhjalikult motiveerinud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale ringkonnakohtu hinnangul täiesti jälgitav. Seda argumenti ei pea ringkonnakohus seega absoluutselt asjakohaseks ning jätab selle edasiselt tähelepanu alt välja. II
7. Apellatsioonides väljendatud seisukohtadele vastates peab ringkonnakohus vajalikuks osundada esmajoones järgmisele. Õige on süüdistatava apellatsioonis tehtud märkus, et prokurör taotles talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga; samuti taotles prokurör lühemaajalisema karistuse mõistmist, kui maakohus seda tegi. Samas ei ole aga kummaski apellatsioonis mõistetud karistuse kestust vaidlustatud. Siiski peab ringkonnakohus selles kontekstis vajalikuks selgitada, et karistuse mõistab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kohus ning seejuures ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega/prokuröri taotlusega. Nii on Riigikohus märkinud, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtukoosseisu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.5), kusjuures see siseveendumuse kujunemine peab kohtuotsuse lugejale olema järgitav ning arusaadav (karistuse motiveerimiskohustus). Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, on see nõue täielikult täidetud. Samuti puudutab see aspekti, mis puudutab mõistetud karistuse – käesoleval juhul vangistuse – individualiseerimist.
8. Silmas tuleb pidada just seda, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks paljuski süüdlase isik, mis teeb põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sama kaalutlusotsustus on seega asjakohane ka mõistetud karistuse asendamisel üldkasuliku tööga. Seega oli maakohtul võimalik valida karistuse täiendaval individualiseerimisel kahe variandi vahel – vabastada isik tingimisi karistuse kandmisest või asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et käesoleval juhtumil on õigustatult rakendatud

§ 74

§ 75 sätteid, mitte aga

§-s 69 sätestatud võimalust. 10. Siinkohal tuleb tähele panna just neid asjaolusid, mida kohus karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisel silmas pidas – need olid süüdistatava narkosõltuvus, varasem korduv kohtulik karistatus, aga samuti tuvastamist leidnud soov narkosõltuvusest vabaneda. Neil asjaoludel leidis kohus õigustatult, et karistuse individualiseerimisel – ehk teisisõnu, reaalsele täitmisele pööramata jätmisel – tuleb rakendada meetmeid, mis võimaldavad teostada isiku käitumise üle maksimaalset kontrolli ja seda maksimaalselt pika aja jooksul. Siinkohal tulebki vaadelda

§ 69

ja § 74 erisusi.

§ 69

lg 3 sätestab, et üldkasulik töö tuleb teha maksimaalselt 24 kuu jooksul; selle aja vältel on isik allutatud

§-s 75 sätestatud kontrollnõuetele (

§ 69lg 4).

Teisisõnu, selles osas on

§ 69

ja § 74 kattuvad – ka viimane kohustab isikut järgima

§ 75sätestatud kontrollnõudeid- ja kohustusi.

Kuid erinev on aeg, milleks saab isikut nende kohustuste järgmisele allutada. Vastavalt

§ 74lg-le 3 saab isikule määrata katseaja kestusega kuni kolm aastat.

Ning just sellele on arusaadavalt olnud suunatud maakohtu argumentatsioon. Tehes üldist karistuspraktikat silmas pidades pigem erakordse otsuse, on maakohus seda samaaegselt n.ö kompenseerinud katseaja maksimaalse kestuse rakendamisega. Ringkonnakohtu hinnangul oli selline toimimine ka ainuvõimalik. Nagu öeldud, on

§-de 74 ja § 69 rakendamisel tegemist rangelt karistuse individualiseerimise küsimusega; on mõistetav, et isik, kes on narkosõltuvuses, seejuures varasemalt 13 korda kohtulikult karistatud ning kes palub võimalust vältida karistuse reaalselt ärakandmist, allutatakse selle palve aktsepteerimise korral maksimaalselt rangetele kontrollnõuetele ning seda võimalikult pika katseaja vältel. Võib olla õige süüdistatava väide, et lühem katseaeg aitaks tal kergemalt adapteeruda ühiskonnaga; kuid silmas tuleb pidada, et karistuse mõistmisel (ja individualiseerimisel) tuleb samaaegselt arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid ning on täiesti mõistetav, et selle nn ühiskonnaga adapteerumise edukust ning eesmärgipärasust soovitakse samaaegselt ka kontrollida. Z.D ei ole varasematest karistustest järeldanud sisuliselt mitte midagi; ikka ja jälle on ta peale karistuse ärakandmist asunud toime panema kuritegusid. Jättes karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, on seega täiesti õigustatud tema rangele käitumiskontrollile allutamine ning selle üle järelevalve teostamine. On ilmselge, et kohus ei saanud täielikult usaldada süüdistatava väidet, et ta kavatseb narkootikumide tarvitamisest loobuda ning elada edasiselt õiguskuulekat elu. See tõigi kaasa katseaja määramise maksimaalses ulatuses, kusjuures ka lisakohustuse määramise mitte tarvitada katseaja kestel narkootikume; selle alternatiiviks olnud üldist karistuspraktikat silmas pidades vangistuse reaalne täitmisele pööramine, mida mõlemad apellandid aga ilmselgelt vastustavad. 11. Z.D apellatsioonis esitatud argumentidele vastates osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Esmalt ei ole katseaja määramine sellise kestusega, nagu seda apellant taotleb – üks aasta – seadusest tulenevalt võimalik. Nagu kriminaalkolleegium osundas, on selleks

§ 74lg 3 kohaselt minimaalselt 18 kuud.

Kuid nagu ringkonnakohus leidis, puuduvad absoluutselt igasugused alused irduda maksimaalse katseaja määramisest – ja seda just süüdistatava varasemalt elukäiku ning harjumusi silmas pidades. Teises märgib ringkonnakohus, et 3-aastane katseaeg ei välista sugugi isiku elama asumist välismaale, millele apellatsioonis justkui viidatakse.

§ 75

lg 1 p 5 kohaselt peab käitumiskontrollile allutatud isik saama elukoha vahetuseks kriminaalhooldusametnikult loa ning kui Z.D sellise põhistatud taotluse rehabilitatsioonikursuse läbimisel esitab, ei ole selle taotluse rahuldamine sugugi välistatud. Kuid sellise plaani olemasolu ei saa olla mõistetud katseaja lühendamise aluseks. 12. Seejuures, nii kummaline kui see ka ei ole, taotleb süüdistatava kaitsja sisuliselt süüdistatava seisukorra raskendamist. Nimelt on kohtupraktika asunud seisukohale, et üldkasulik töö on karistuse reaalse ärakandmise vältimise nn viimaseks võimaluseks; sellele eelneb isiku tingimisi vabastamine käitumiskontrollile allutamisega. Seda kinnitab ka seaduse sõnastus.

§ 69

lg 7 sätestab nimelt, et kui isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime kuriteo, mille eest talle mõistetakse karistuseks vangistus, on liitkaristuse moodustamine ja vangistuse reaalne täitmisele pööramine absoluutselt vältimatu.

§ 74

lg 5 sätestab samas, et sarnases olukorras mõistetakse isikule küll liitkaristus, kuid selle võib siiski

§ 69alusel jätta taaskord täitmisele pööramata.

See regulatsioon kinnitab ringkonnakohtu arusaama, et faktiliselt taotleb kaitsja süüdistatava olukorra raskendamist, mitte aga kergendamist. Seejuures jääb ringkonnakohus erinevale arusaamale, mis puudutab kaitsja arvamust, et lühema täitmisajaga üldkasulik töö motiveeriks isikut rohkem kui pika katseajaga tingimisi karistus. Küsimus ei ole ainult isiku personaalsetes motiivides, vaid samal ajal ka karistuselt taotletavas õiguskorra kaitsmise huvides. Nagu öeldud – ja mida on tunnistanud ka süüdistatav ise – on Z.D näol praegusel ajahetkel jätkuvalt tegemist narkosõltlasega, kes on küll avaldanud soovi sellest sõltuvusest vabaneda, kuid ei ole seda käesolevaks hetkeks veel suutnud teha; samuti on ta sooritanud arvukalt kuritegusid narkootikumide soetamiseks. Kriminaalkolleegium kordab, et kui sellise isiku puhul üldse tuleb kõne alla karistuse reaalse ärakandmise vältimine, siis seda rangelt kontrollnõuetele allutamisega ning seda maksimaalselt pika tähtaja jooksul. Õiguskorra kaitset silmas pidades on ainumõeldav, et Z.D lubadust edaspidi hoiduda narkootikumide tarvitamisest kontrollitakse maksimaalse, s.o võimalikult pika ajaperioodi jooksul. Ringkonnakohtu seisukoht selles küsimuses kattub maakohtuga täielikult.

1. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium Z.D-le mõistetud karistust ja selle edasise individualiseerimise aluseid ja viisi täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud katseaega väiksemas suunas või muuta valitud karistuse individualiseerimisviisi. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust maakohtu karistusotsuse muutmiseks.
2. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind