13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-19216 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. aprill
4. a, Tallinn Kriminaalasi L.T süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsus Apellatsiooni esitaja L.T Prokurör Maksim Kink L.T, ik xxx, venelane, kodakondsuseta, keskharidusega, eluk. xxxxxxx, xxxxxxxx xxx xx-xxx, töök. xxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx; varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud 14 korda, viimati 11.04.2009 Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 4 kuud, mille ärakandmisest vabanes 07.08.2009.a., viibib vahi all alates 03.11.2009.a. Advokaat Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a otsus L.T karistamises jätta muutmata.
10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. süüditunnistamises ja 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsusega tunnistati L.T süüdi KarS § 25 lg 2 § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 1 päev; karistuse kandmise alguseks määras kohus
14. novembri
15. a. Menetluskuluna mõisteti L.T-lt välja sundraha 6525 krooni, kaitsjatasu jäeti riigi kanda. L.T tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on viimase aasta jooksul pannud toime vähemalt kaks vargust, pani
16. septembril
17. a,
18. septembril
19. a ja
20. novembril
21. a toime uued salajase varguse katsed, püüdes ebaseaduslikult omastada riideid. Kõigil kordadel peeti A. L.T varguse katsel kinni, mistõttu jäid süüteod lõpule viimata. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus leiab, et süüdistatavale karistuseks tuleb mõista vangistus. Rahaline karistus ei ole üldse mõeldav, sest L.T-le varasemalt karistuseks mõistetud hulgalised rahatrahvid on tasumata ja ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Kohus leiab, et süüdistatavat on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammäära ja keskmäära vahelises suuruses, arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist on suure ühiskonnaohtlikkusega ja laialt levinud kuriteoga ning süüdistatavat on ka varem karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest ning ta ei ole järeldusi teinud. Süüdistatav pani kuriteod toime lühikese aja jooksul peale vabanemist vanglast karistuse kandmiselt. Süüdistatav ei hoidunud uute kuritegude toimepanemisest ning nendel asjaoludel ei pea kohus võimalikuks karistuseks rahalise karistuse mõistmist. Karistus peab mõju avaldama ja antud juhul kohus veendus kohtuistungil, et L.T ei ole aru saanud oma õigusvastase käitumise tagajärgedest.
22. Maakohtu otsuse peale esitas L.T apellatsiooni, mille vaidlustab talle mõistetud karistust ja väljamõistetud menetluskulusid. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant leiab, et maakohtu karistust puudutav motiveering ei ole loogiline. Talle pikaajalise vangistuse mõistmine teeb rahatrahvide tasumise omakorda ainult raskemaks, mistõttu leiab L.T, et kohus ei olnud asjaolude arvestamisel objektiivne. Arvestatud ei ole ka seda, et tal on olemas töökoht – juba see räägib selle kasuks, et ta on vajalikud järeldused varasematest karistustest enda jaoks teinud. Kuriteod panid ta toime hetkelise nõrkuse ajel, mis oli tingitud majanduslikust 2 olukorrast. Samuti ei viidud ühtegi kuritegu lõpule. Ka ei olnud tema kuriteod ohtlikud, nagu väidab maakohus; seda kinnitab ka süütegude ülestunnistamine ja kahetsus. 2.2 Ka ei ole tal vangistuses viibides võimalik tasuda väljamõistetud menetluskulu. Apellandi hinnangul puudub menetluskulude väljamõistmisel „õiglus ja terve mõtlemine“.
23. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
24. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
25. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist on leidnud, et L.T on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastaste süütegude eest, seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on L.T erinevate kuritegude toimepanemise eest varasemalt karistatud 14 korda, millele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Need asjaolud näitavad ilmekalt, et L.T jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt harjumuseks ning täiendavaks sissetulekuallikaks. Seda kinnitab täiendavalt ka apellandi enda poolt esitatud väide, et tal oli kuritegude toimepanemise ajal olemas töökoht – kummatigi ei takistanud see süüdistataval aga süstemaatiliselt ründamast võõrast omandit. See asjaolu näitab üheselt, et ka töökoha olemasolu ei suuda kuigivõrd tagada L.T õiguskuulekust ning hoidumist varavastaste kuritegude toimepanemisest.
26. Maakohtuga soostuvalt tõdeb kriminaalkolleegium, et eelnevalt mõistetud karistused ei ole L.T jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; õigustatult osundas ringkonnakohtu istungil ka prokurör sellega seoses asjaolule, et vaatluse all olevad kuriteoepisoodid pani süüdistatav toime lühikest aega peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Arvestades seda, et L.T pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistuseks kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Seejuures on väär apellandi arusaam, et maakohus on mõistetud karistust motiveerinud kuritegude „üldohtlikkusega“; see ei ole kindlasti nii. Maakohus on leidnud, et kaitsmist vajavad ka õiguskorra huvid positiivse üldpreventsiooni tähenduses ning nagu kriminaalkolleeguim eelnevalt osundas, 3 kuulub see vältimatult karistuse mõistmise juures ka arvestamisele. Seda maakohtu osundust tuleb mõista ka selles kontekstis, et L.T pani toime kolm varavastase kuriteo katset; kuigi ta peeti kinni neist juba esimese sooritamisel, ei takistanud see aga kummatigi tal uue kuriteokatse toimepanemist napilt nädala möödumisel ja kolmanda kuriteokatse toimepanemist omakorda kuu möödudes. See näitab üheselt, et võõras omand ja õiguskord tervikuna ei oma L.T jaoks mingit väärtust ning see muudab täielikult paljasõnaliseks süüdistatava väite, et ta on varasematest karistustest teinud vajalikud järeldused. See ei ole ilmselgelt nii. Apellandi väite „hetkelise nõrkuse“ kohta, mis tingis kuritegude toimepanemise, jätab ringkonnakohus täielikult vaatluse alt välja; selles osas tõdeb kriminaalkolleegium üksnes, et jääb mulje, et L.T on selles seisundis pidevalt, mida kinnitab tema enam kui korduv kriminaal- ja väärteokorras karistamine varasemalt.
27. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et L.T ei õnnestunud käesoleval juhul ühtegi talle etteheidetavaid süütegu lõpule viia ning need jäid katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed. Tähendust omaks see asjaolu vaid juhul, kui L.T oleks otsustanud süüteo toimepanemisest konkreetsel ajahetkel loobuda; kuid nagu on tuvastatud käesolevas kriminaalasjas, ei õnnestunud L.T kahjulikke tagajärgi põhjustada vaid seetõttu, et ta peeti kuriteo toimepanemise käigus lihtsalt kinni. Süüdistatav oli seega otsustanud kuriteo toimepanemise kasuks ning et tal ei õnnestunud neid lõpule viia, on karistuse mõistmise seisukohalt täielikult ilma tähenduseta. Ka on ringkonnakohtu hinnangul arvestatud karistuse mõistmisel puhtsüdamliku kahetsusega; maakohus osundab sellele enda motiivides otseselt. Seejuures on aga raske mõista, mida peab L.T silmas „puhtsüdamliku ülestunnistuse“ all; nagu tuvastamist on leidnud ning millele süüdistatav ka ise osundab, peeti ta kinni koos võõra vallasvaraga süüteo toimepanemise käigus ning sellises situatsioonis oli väga vähe asjaolusid, mida L.T oleks saanud enda „ülestunnistamisega“ täiendavalt selgitada vms. Seejuures on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on puhtsüdamlikku kahetsust arvestanud karistuse mõistmisel maksimaalselt võimalikus määras.
28. Arvestades kõiki neid argumente kogumis peab kriminaalkolleegium L.T-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – üks aasta kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Selles osas jätab kriminaalkolleeguim apellatsiooni seetõttu rahuldamata.
29. Samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata apellatsiooni osas, millega L.T taotleb temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamist. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 9.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt. Käesoleval juhul on seejuures nii ka toimitud, kuna vastavalt kohtuotsusele on kaitsjatasu menetluskuluna jäetud riigi kanda. Seega on juba rakendatud seaduses sätestatud võimalust. 9.2 Samuti on Tallinna Ringkonnakohus olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla 4 n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nagu eelnevalt osundatud, on L.T kriminaalkorras varasemalt karistatud 14 korral, millele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Seetõttu on menetluskulude veel täiendavas ulatuses riigi kanda jätmine ka sellel argumendil täiesti asjakohatu. 9.3 Teisalt ei leia kriminaalkolleegium, et menetluskulu väljamõistmine summas 6525 krooni käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu, nagu seda nõuab seaduse sõnastus. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et näiteks on kinnipidamisasutuses võimalik võimaluse korral töötada, mis on vastavalt Vangistusseaduse §-le 43 tasustatud tegevuseks; juba selle arvelt võib L.T hüvitada temalt väljamõistetud menetluskulusid. Arvestades aega, mis L.T tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab ringkonnakohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda arvestatava osa temalt väljamõistetud menetluskuludest. 9.4 Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulu tasumine ei pea vältimatult toimuma koheselt, s.o peale kohtuotsuse jõustumist. Nimelt sätestab KrMS § 423, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel L.T täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulu tasumiseks. Seega jätab ringkonnakohus ka selles osas maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
30. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Igor Amann 5