1-08-1830 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.oktoober 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-1830 (07233001916) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne

§ 118

p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 25.09.2007 kella 18.00 ajal, olles alkoholijoobes, oma sugulaste N. ja V.G. juures XXX-XX , süüdistas V.G. armusuhtes oma abikaasaga ja tekkinud tüli käigus lõi talle metallvarvaga vastu pead ja keha, tekitas peas hulgalisi haavu, otsmiku- ja kiiruluude murrud ning teisi kehavigastusi, mis olid tekitamise momendil eluohtlikud. Samuti R.

§ 200lg 2 p 8 järgi esitatud süüdistust selles, et samas korteris, kohe pärast V.G.

le kehavigastuste tekitamist, võõra vallasasja äravõtmise ja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ähvardades N.G. vägivallaga ja noa kasutamisega, nõudis temalt šeifi avamist ja võttis sealt ära 8000 krooni, korterist lahkudes R.U võttis omastamise eesmärgil ära V.G. le kuuluva mobiiltelefoni №kia 6085 maksumusega 1790 krooni ja N.G. kuuluva mobiiltelefoni №kia 6131 maksumusega 3300 krooni. Kohtuistungil ülekuulatud R.U tunnistas oma süüd KarS § 118 p 1 järgi täies ulatuses ja KarS § 200 lg 2 p 8 järgi osaliselt, väites, et noaga ta ei ähvardanud. Maakohus asus seisukohale, et R.U süü talle KarS § 118 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on täies ulatuses tõendamist leidnud V.G. ütlustega, tema kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, ütlustega, süüdistatava ütlustega ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga. N.G. R.

§ 200

lg 2 p 8 järgi esitatud süüdistuse leidis maakohus samuti täies ulatuses tõendatud olema. Kohus luges tuvastatuks, et R.U poolt võõra vara omastamine toimus pärast seda, kui süüdistatav lõpetas V.G. peksmise, s.o süüdistatava tahe võõra vara omastamiseks oli iseseisev. R.U äkki tekkinud tahe omastada võõras vara on kinnitatud süüdistatava avaldatud ütlustega, kus ta tunnistab, et korterist lahkudes tahtis ta kannatanutele kahju tekitada. Kohus leidis, et toimus röövimine, mitte avalik vargus. Kannatanu N.G. ütlustest nähtub, et ta oli süüdistatava tegudest ehmunud. Too hoidis kogu aeg käes nuga ja metallist eset. Isiklikult ähvardas teda noaga. Raha nõudmise ajal jätkas R.U noa ja varva käeshoidmist. Peale selle R.U jätkas N.G. juuresolekul tema mehe varvaga peksmist. Süüdistatava sellise käitumise juures ei olnud N.G. l kahtlust, et tema elu on ohus. Eeltoodud asjaoludel leidis kohus, et süüdistatav omastas võõra vara vägivallaga ja noaga ähvardades. R.U-le karistuse mõistmisel asus maakohus seisukohale, et ei ole alust tunnistada kergendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist n.ö isiklike raskete asjaolude motiivil. Armukadeduse tunnuse, nagu isikliku vaenuliku suhte, luges kohus kuriteo motiiviks. Raskendavaid asjaolusid kohus ei leidnud. Samal ajal võttis kohus arvesse, et mõlemad kuriteod on I astme kuriteod ning teisi karistuse liike peale vangistuse nende paragrahvide järgi ette nähtud ei ole. Kohus ei näinud aluseid, mõista osa karistusest kandmisele reaalselt ja osa tingimisi, nagu pani ette kaitsja. Kohus leidis ka, et pärast vanglast vabanemist tuleb süüdistatav kohe saata Eestist välja tähtajaga 10 aastat. Kohtu hinnangul pani R.U süüteod toime otsese tahtega - teadlikult, saades aru, et realiseerib süüteole vastavaid tegusid. Tema tahte suunale viitavad tema poolt toimepandud süütegude faktilised asjaolud, tema teod kuritegude toimepanemise ajal ja pärast nende toimepanemist. Kohus leidis, et võttes arvesse tuvastatut ja eesmärgil mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti võttes arvesse korrakaitse huve ja seda, et karistuse eesmärke ei saa saavutada kergema karistuse määramisega, on R.U suhtes võimalik määrata karistus ainult vangistusena. 2 Apellatsioonis esitatud taotluse sisu R.U apellatsioon R.U vaidlustab maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja palub temale mõistetavat karistust kergendada ning teda tingimisi karistuse kandmisest vabastada. R.U ei ole nõus sellega, et maakohus ei arvestanud tema karistust kergendava asjaoluna tema poolt kuriteo toimepanemist raskete isiklike asjaolude tõttu ja luges armukadeduse kuriteo motiiviks. Nimelt oli ta teada saanud, et tema abikaasa petab teda V.G. ga. Ta leiab, et tema jaoks oli tegemist katastroofiga, kuna ta oli elanud koos abikaasaga 20 aastat, perekond lagunes, tütarde jaoks oli see vapustus ning ta oli meeleheitel. Tema naine ei petnud teda lihtsalt kõrvalise meesterahvaga, vaid sugulasega, s.o abikaasa enda õe mehega. Süüdistatav rõhutas mõningaid momente, milliseid tema arvates maakohus ei võtnud arvesse või tõlgendas valesti. - Vale on V.G. öeldu, et tema helistas V.G. le ja tahtis kokku saada. Tegelikult 25.09.2007 helistas talle N.G. ise ja palus kokkusaamist. Tema telefonis on see kõne fikseeritud. Vaatamata sellele luges kohus tõendatuks, et kohtumise initsiaator oli tema. - Ta ootas V. Gorjuovi bussipeatuses, kui silma hakkas metallvarb. Ta võttis selle enesekaitseks, kuna V.G. jõudemonstratsioonid tema suhtes ei olnud just harvad. - V.G. koju sattus ta nii, et N.G. oma naisega tuli talle bussipeatuse juurde vastu, ta istus nende autosse ja N.G. ise omal otsustamisel viis ta enda koju. - Teda kahtlustatakse, et tema valmistus kuriteoks ette. Kui see tõesti nii oleks, siis oleks tal olnud paremaid võimalusi sooritada kuritegu ilma tunnistajateta. - Miski ei kinnita, et N.G. tüli ajal oleks lamanud. Veri diivanil ja padjal ei räägi ajast, kuidas see sinna sattus. Kui ta V.G. toast välja läks ja N.G. toas oli või kui ta pärast korterist ära läks, siis keegi ei tea, kuhu N.G. nõjatus või pikali heitis. - N.G. ütles, et ei kuulnud kära mehe toast, s.t mingi tüli ei olnud. Naine ei saanudki seda aga kuulda, sest V.G. toa uks oli kinni, naisel töötas televiisor ja naine ise luges. - N.G. ütles, et kui ta naise tuppa läks, siis ta „puistas naisele südant“ – seda seepärast, et ta arvas naist kannatavat sellepärast, mis toimus N.G. mehe ja õe vahel. Pärast N.G. räägib aga ise endale vastu, öeldes, et ta ähvardas N.G. ; veel enamgi – ähvardas noaga. - Ülekuulamisel uurija küsis, mitu korda ta V.G. lõi. Ta ei suutnud meenutada. Uurija küsis, kas korda kolm? Ta nõustus. Kui uurija oleks pakkunud kaks korda või viis korda, ta oleks sellega ka nõustunud, kuna närvid olid läbi. Kas on võimalik meenutada seda sellisel momendil? - Kui võrrelda N.G. ütlusi, kus naine räägib rahadest ja seifist, siis need on kõikjal erinevad. Sõnu „seif“, „surnud“, „ära hakka vastu“, ta üldse ei kasutanud. - Otsuse lk 2, ridadel 19-21 on kirjas - „… hakkas varvaga lööma G. , kes istus diivanil. Tuli N.G. , kes hakkas teda toast välja ajama.“ Sellist sündmuste järjestust ei olnud ja tema seda kuskil ega kunagi ei ole rääkinud. See on otsusesse kirjutatud täiesti meelevaldselt. Tüli ja löömingu ajal N.G. asus oma toas ning seepärast midagi näha ega kuulda ei saanud. - Kohtus ei antud talle võimalust seletada, et N.G. oli talle võlgu 1500 kr. Nimelt, ta tõi V.G. le tagasi oma võla jäägi ning sellele järgneval päeval leppisid nad kokku, et ta teostab V.G. auto remondi. Esmalt pidi N.G. andma talle 4000 kr, kuna ta oli varemgi seda masinat remontinud. N.G. andis talle 2500 kr ja ülejäänu jäi teiseks korraks. - Otsuses on tema ütluste koha peal ebaõigesti märgitud, et ta ütles N.G. , et naine annaks talle 1500 kr autoremondi eest (maakohtu otsuse lk 2 read 21-23). Nii ta N.G. ei öelnud. Ta lihtsalt ütles, et anna minu raha ja ta mõtles V.G. võlga 1500 kr talle auto remontimise eest. Ta teadis hästi G. de omavahelisi suhteid ja seepärast ei kahelnud, et N.G. teatas oma naisele, et maksis talle autoremondi eest ja üles jäi võlg 1500 kr. - Temale on ebaõigesti omistatud, et ta on rääkind kahe telefoni äravõtmisest. Kõigis tunnistustes ja kohtus ta rääkis vaid ühest telefonist. Teda süüdistatakse, et ta võttis telefoni N.G. röövimise eesmärgiga, aga mõistmatu on, milleks võtta telefon maksumusega 2000 kr, kui lihtsam oleks võtta läptop maksumusega peaaegu 30 000 kr. 3 - N.G. pidevalt muutis oma tunnistust, kord ütles ühe summa, siis teise, siis rääkis mingitest dollaritest. Kohtus ütles juba, et seifis oli vaid 2000 kr. otsuse lk 3 ridadel 6-

1. Otsuse lk 3 ridadel 910 ütles, et „… leidis öökapikesest 8000 ja pani R.U-le taskusse.“ Kord väljendus N.G. , et tema tõukas naist väljasirutatud kätega, kuna kartis, nagu oleks temal nuga, aga kohtus ütles, et seisis tihedasti tema vastas, mis on ka õige, kuna mingit nuga ei olnud. N.G. sõnad, et temal oli käes nuga –on laim – ja ei ole millegagi tõendatud. - Kohtus süüdistaja küsis temalt, kas N.G. oli hirmunud. Ta vastas, et arvatavasti, mis tähendab ainult oletust. Otsuses lk 2 rida 23 on tema sõnad muudetud ja kirjutatud: „ta nägi, et naine on ära hirmutatud“ mis näitab täielikult tema veendumust, et N.G. oli ära hirmutatud. Tegelikult aga N.G. tegevused 25.09.2007 olid otsustavad ja kiired ning naise käitumise põhjal ei olnud võimalik öelda, kas ta on ärahirmutatud või mitte. - Temast on üritatud teha kuritahtlikku, paadunud armukadetsejat. Milline armukade mees laseks oma naise pooleks aastaks maale elama, nagu tema seda tegi. - G. ide telefonid on asitõenditeks, aga anti kohe neile tagasi. V.G. telefonis olid fikseeritud V.G. kõned tema telefonile ja tema SMS V.G. le. Need andmed on kindlasti kõrvaldatud. Temale teatati, et tema telefonis on kustunud kõik andmed vastuvõetud kõnedest ja saadetud sõnumitest. Ilmneb seaduspärane järeldus, et info, mis on infokandjatel, mida hoitakse asitõenditena, ei ole kaitstud kõrvalise sekkumise eest ja seda on võimalik hävitada või moondada ning seepärast on võimalik neid sündmusi kohtus valesti tõlgendada. - Süüdistaja ütles, et ta püüdis ennast varjata. Oleks see nii olnud, oleks ta võinud N.G. sulgeda naise korterisse ja naine ei oleks saanud helistada naabritele. Ta palub endale karistuse mõistmisel arvestada, et ta oli teo toimepanemise ajal 51 aastat vana, õlgadel on piisavalt elukogemusi ning tema elu sisu on tema perekond. Kõik tema pingutused ja töö olid suunatud naise ja tütre heaolule ning sellepärast oli naise reetlikkus temale nii valulik. Ta oli oma võlad V.G. ga ära õiendanud ning see tõendab, et temal ei olnud omakasupüüdlikku motiivi, kui N.G. ta oma korterisse tõi. Ta tõsiselt kahetseb toimepandut ning valu ja kannatuste põhjustamist kannatanutele. Varem ei ole ta kuritegusid toime pannud. Kõikjal, kus ta on töötanud, on teda hinnatud kui töötajat ja kui inimest. Ta tegi enda jaoks juba õiged järeldused ja on veendunud, et õigusrikkumisi ta enam kunagi korda ei saada. V.G. vastus apellatsioonile. N.G. on seisukohal, et apellatsioon ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Apellandile ei olnud süüks pandud kuriteo toimepanemist omakasu ajendil, mille tõttu apellandi püüded tõestada, et kuritegu oli sooritatud armukadedusest, on täiesti arusaamatud. Veelgi enam, kannatanud seda ei vaidlustanud. See on süüdistatava subjektiivne arvamus ja õigus võtta kasutusele suvalised faktid oma intellekti piires. N.G. leiab, et CD-d ei avaldanud kohus põhjendatult, kuna antud CD ei ole info esmaseks kandjaks. See oli teadmata kelle poolt pleierilt ümber lindistatud. Ekspertiisi CD usutavuse ja vastavuse kohta esimesele infokandjale ning ka ekspertiisi häälte selguse kohta ei teostatud. V.G. arvates on apellandi põhjendused, mille kohaselt tõi apellant varva endaga kaasa enesekaitseeesmärgil, s.t ei teadnud, kuidas G. end üleval peab, absurdsed ja ümber lükatud kõigi asja materjalidega. Süüdistatav ise seletas kohtuistungil, et ütles temale: „Tundub, et minu naine maal petab mind.“ Tal ei olnud mingit põhjust oletada, et süüdistatav armukadetseb oma naist just temaga. Seega, tema ei saanud kuidagi reageerida süüdistatava arusaamatutele vihjetele. Samuti on absurdsed apellandi väited, et nende vahel magamistoas oli konflikt, mille käigus tema tõukas süüdistatavat rindu. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodest nähtuvalt selgub, et löögid anti diivanil lamavale isikule, s.o temale. Kuid, nagu püüdis tõendada süüdistatav, tema oleks diivanil istunud, toetudes peaga diivani seljatoele, oleks veri diivani seljatoel ja seinal. 4 N.G. leiab, et apellandi väited, mille kohaselt apellandi poolt temale tehtud löökide arv on uurija välja mõeldud, on ümber lükatud kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga, mille kohaselt temal oli seitse haava. Haavade asukohad annavad tunnistust sellest löögid anti lamavale inimesele. V.G. hinnangul kohus põhjendatult ei tunnistanud kergendavaks asjaoluks R.U n.ö rasket isiklikku asjaolu, vaid pidas armukadedust kui isiklikke vaenulikke suhteid kuriteo motiiviks. Mõlemad kuriteod on esimese astme kuriteod, ilma alternatiivse karistuseta – vangistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni ja palusid maakohtu otsuse tühistada. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
2. Ringkonnakohtus süüdistatav selgitas, et tema põhitaotluseks jääb maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamine. Samas süüdistatav möönas, et maakohus pole ikkagi sisuliselt uurinud millistel asjaoludel ta kuriteod toime pani ning leidis, et maakohus pole küllaldaselt arvestanud kuriteo toimepanemist raskete isiklike asjaolude tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni ja süüdistatava seisukohaga, et maakohus pole karistuse mõistmisel arvestanud karistuse mõistmise põhimõtteid tulenevalt KarS §-st
3. Maakohus arvestas süüdistatavale (2 kd tl 121) vangistuse määra valimisel kergendava asjaoluna süü tunnistamist, samuti asjaolusid, et süüdistatav oli varem kohtulikult karistamata, omas positiivset iseloomustust ja alaealist tütart. R.U-le karistuse mõistmisel asus maakohus seisukohale, et ei ole alust tunnistada kergendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist n.ö isiklike raskete asjaolude motiivil. Armukadeduse tunnuse, nagu isikliku vaenuliku suhte, luges kohus kuriteo motiiviks. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei leidnud. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus süüdistatava eraelust tulenevalt selliseid erandlikke tõsiseltvõetavaid asjaolusid, mis lubaksid järeldada käesolevate kuritegude toimepanemise erilisust ka süüdistatava süülisuse mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tuvastamist pole leidnud karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes, so süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul. Käesoleva kriminaalasja materjalid ja kogutud tõendid ei kinnita perekondlikest põhjustest vm asjaoludest tingitud olukorda või seisundit, mis sedavõrd mõjutas R.U 25.09.2007 kella 18.00 ajal V.G. elukohas tema suhtes raskekujuliste eluohtlike peavigastuste tekitamist ja seejärel N.G. lt rahasumma ja esemete röövimist. Abikaasade vahelise kooselu sobimatus, ebakõlad ja sellest tulenev väidetav psüühiline murdumine, ei saa käesoleval juhul õigustada süüdistatava poolt esimese astme kuritegude toimepanemist. Veel palub süüdistatav maakohtu mõistetud karistust kergendada, arvestades, et ta oli teo toimepanemise ajal 51 aastat vana, tal on piisavalt elukogemusi ning tema elu sisu on tema perekond. Kõik tema pingutused ja töö olid suunatud naise ja tütre heaolule ning sellepärast oli naise reetlikkus temale nii valulik. Varem ei ole ta kuritegusid toime pannud. Kõikjal, kus ta on töötanud, on teda hinnatud kui töötajat ja kui inimest. Ta tegi enda jaoks toimunust juba õiged järeldused ja on veendunud, et õigusrikkumisi ta enam kunagi korda ei saada. 5 Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud asjaolud (vanus, elukogemused, perekond jne.) ja varasem elukäik, ei saa samuti olla süüdistatavale mõistetud vangistuse kergendamise aluseks, arvestades süüdistatava süüd kahe järjestikulise esimese astme raskusega kuriteo toimepanemisel. Siinjuures ei pea ringkonnakohus võimalikuks kergendada süüdistatavale mõistetud karistust ka karistusest tingimisi vabastamise näol. Samuti ei saa tähelepanuta jätta kannatanu V.G. vastust süüdistatava apellatsioonile, milles leitakse, et maakohtu otsus ja R.U-le mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Seega on kannatanu avaldanud arvamuse, et süüdistatavale mõistetud karistus oli õiglane. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatav on käesoleval juhul sisustanud apellatsiooni paljuski konkreetselt süüdistuse sisusse mittepuutuvaga, samuti asjaoludega, mis käsitlevad süüdistatava, tema abikaasa ja kannatanu varasemaid lähisuhteid, kuid on distantseeritud konkreetsete esimese astme kuritegude toimepanemisest konkreetsel kuupäeval ja asjaoludel. Süüdistatava kaitseversioon sellest, et kui tal oleks tõeline kavatsus olnud kuritegu toime panna, oleks ta selleks valinud teise aja ja koha, ei vääri tähelepanu, sest süüdistuses märgitud ajahetkel otsustas ta käituda just sellisel vägivaldsel äärmuslikul kuritegelikul moel ja süüdistuses märgitud süülist tegevust on maakohus juba vajaliku põhjalikkusega motiveerinud. Süüdistatav väitis, et küsis N.G. lt 1500 kroonist võlga, mis oli V.G. l jäänud maksta autoremontimise eest. Samas aga pole süüdistatav osanud seletada, miks ta võttis sel juhul N.G. lt oluliselt rohkem raha (8000 krooni ) kui N.G. talle väidetavalt võlgu oli ning miks ta võttis pärast rahasumma saamist korterist kaasa 2 mobiiltelefoni. Asjaolude objektiivseks hindamiseks tuleb märkida, et raha nõudma asunud süüdistatav oli vahetult enne toime pannud esimese astme vägivaldse kuriteo ja oli varustatud relvana kasutatava esemega, mistõttu N.G. l oli põhjendatud hirm karta nõutud raha mitteandmise korral vägivalla jätkumist. Kaitsja väljus esitatud apellatsiooni piiridest, leides, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod tuleb kvalifitseerida ühtse kuriteona, so röövimisena raske tervisekahjustuse tekitamisega KarS § 200 lg 2 p 5, 8 järgi. Siinkohal ringkonnakohus märgib, et nõustudes maakohtu poolt antud karistusõigusliku hinnanguga KarS §-de 118 p 1 ja 200 lg 2 p 8 järgi ( 2 kd tl 121), ei pea kohus vajalikuks kaitsja apellatsiooni piiridest väljunud seisukohtadele põhjalikumat hinnangut anda. Kaitsja väide, et lühikese ajavahemiku jooksul (u. 5 minutit) ei saanud süüdistatav kahte kuritegu toime panna, ei vääri maakohtu otsuses hinnatud tõenditest tulenevalt tähelepanu ning rõhuasetus sellele, et R.U tegevuses korteri mõlemas toas tuleb näha kuriteona ainult röövimist nii V.G. kui N.G. suhtes, on seega alusetu. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et alles pärast V.G. le kehavigastuste tekitamist esitas süüdistatav teises toas N.G. rahanõude. Süüdistatav on ütlustes selgitanud, et korterist lahkudes tekkis tal soov kannatanutele kahju tekitada ning kannatanu N.G. kinnitas, et raha nõudmise ajal hoidis süüdistatav nuga ja metallist varva käes ning kannatanu leidis, et sel hetkel oli tema elu ohus. Seega leiab ringkonnakohus, et on alusetu süüdistatava väide nagu ei olnuks N.G. V.G. suhtes eelnevalt toimepandud kuriteost ja sündmuste sellisest arengust hirmunud ega tajunud ohtu tervisele ja elule. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6 Maarika Kuusk